Ustavussidemed

Delphine de Vigan. Ustavussidemed.
Prantsuse tunnustatud autori teos räägib elulise loo 12-aastasest poisist Theost, tema sõbrast Mathisest, viimase emast Cecilest ja poiste õpetajast Helenest. Oluline roll on ka Theo lahutatud vanematel, kelle juures poiss vaheldumisi nädalakaupa elab.
Raamatu tutvustuses on öeldud muuseas: Püüdes mõista oma vaenutsevaid vanemaid, on ta murdumas lojaalsuskonfliktis ning leiab enda jaoks ainsa väljapääsu pidevas alkoholipruukimises.
Romaani läbiv teema on ustavus. Ustavussidemed loovad perekonna ja seovad pereliikmed üksteisega. Kui vanemad ei käitu vastutustundlikult, peavad lapsed üha enam vanemate rolli üle võtma. Mathis on alles laps, aga ta on seatud raskete valikute ette: jääda lojaalseks oma perekonnale või lähtuda sõbra huvidest.

Kiirelt edenenud raamat, mõne tunni lugemine. Teadsin, et lehekülgi on 140 ringis. Aga kui lugesin viimase lause ja lehte pöörasin, siis karjatasin: eiiiiiiiiiiiiiiiii! Ei ole võimalik! See ei saa olla viimane lause! See lõpp tuli nii ruttu ja ootamatult. Jälle! Miks alati jäävad kõik otsad lahtiseks? Mis edasi sai????
Ei tahaks ennast kordama hakata, aga ikkagi pean. Just selliste kiirete lõppude ja lahtiste otste tõttu ei meeldigi mulle ilukirjandus. Elus peab nagunii kõik asjad (loe: oma probleemid) ise lahendama, hakka nüüd siis veel romaanile ka ise (õnnelikku) lõppu juurde mõtlema. No tänan väga!:)

Aga hea lugemine oli, seda tuleb ometigi möönda!

Tulen ikka su juurde

Guillaume Musso. Tulen ikka su juurde.

Raamat "Nüüdisromaani" sarjast.
Mõne aja eest lugesin samast sarjast ka prantsuse kirjaniku - Hélène Grémilloni - romaani "Usaldusalune". Kuna see oli väga positiivne elamus, siis otsisin, mida taas "Nüüdisromaanist" lugeda. Miskipärast jäi mulle silma ja osutus valituks Guillaume Musso romaan "Tulen ikka su juurde".
Omapärase ülesehitusega - kolm korda kordub sama päev. Armastuslugu, põnevuslugu, kriminaallugu - kõik see on omavahel põimunud köitvaks romaaniks.
Vaatamata põnevale süžeele ja kiiresti kulgevale lugemisele pean ma ometi taas nentima, et ilukirjandus ei ole ikka (enam) päriselt minu teema. Olen vist liiga realistlik (kahe jalaga maa peal) inimene ja tahan igale asjale seletust saada:) Siin jäi mulle aga asi hämaraks, mis see siis oli - unenägu, ulme,...? Ühte päeva ei saa ju reaalselt kolm korda läbi elada! Aga ilukirjandus ongi ju väljamõeldis, nii et ei saagi kõike mõista, kõigest aru saada... Nii ma siin end õigustan ja lohutan...:)
Põnev lugemine oli! Seda pean ma ometi tunnistama!
Aga väljakirjutusi seekord ei tule. Lihtsalt. Lugesin vist liiga kiiresti ja polnud mahti midagi üles märkida.

Usaldusalune

Hélène Grémillon. Usaldusalune.

Võrratu raamat, mis taastas mu usu ilukirjandusse. Peaaegu ühe hingetõmbega lugesin läbi. Lihtsalt nii põnev ja kaasakiskuv lugu oli. Kuidagi nii ootamatu lähenemine. Ühe loo sees on tegelikult mitu lugu, mis on omavahel põimunud ja saavad kokku. Põnevus kestab viimaste lehekülgedeni. Lugesin alguse suisa uuesti, siis sain pildi klappima. Üle hulga aja jäin isegi lõpuga rahule.

Tegevus toimub Pariisis aastal 1975 ja viib tagasi sündmuste juurde aastatel 1938-1943. Traagiline armastuslugu. Emaarmastus. Vihkamine, reetmine, meeleheide. Kumb naine on rohkem ema: kas see, kes lapsest loobub, või see, kes hävitades ja pettes lapse endale saab? Väga intrigeeriv.

Hélène Grémillonil on magistrikraad kirjanduses ja ajaloos. Nimetatud valdkonnad on teoses väga hästi kajastatud ka. Korduvalt pidin lehti tagasi pöörama, et täpsustada aastaid ja kuupäevi, mis loo seisukohalt olulised. Taustal olevaid (sõja)ajaloosündmusi ei jõudnud küll jälgida. See on aga minu isiklik probleem või puue või hoopiski probleemitus:), huvipuudus, mitte etteheide autorile.
"Usaldusalune" on autori esimene romaan, mis pärjatud mitmete kirjandusauhindadega ja tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde. Ja asi on seda väärt, ma ütlen.


Armastus on salapärane, aga armastuse lõppemine veelgi enam, vahel on võimalik mõista, miks armastatakse, aga iialgi mitte seda, miks armastus otsa saab.

Mu postkasti saabuvad peamiselt reklaamid teatamaks, et meri on soe või lumi on ilus, ja ma ei ava seda kuigi sageli. Võib-olla kord nädalas, rusuvamatel nädalatel korda paar, ja ikka lootuses, et sealne sisu, mingi telefonikõne, teekond metroosse või kinnisilmi kümneni lugemine toob kaasa elumuutuse.
Ja siis mu ema suri. See pööraski mu elu pea peale, sest ema surm muudab alati elu teistsuguseks.

Kokkuvõttes tänasin ma vaid väheseid, aga keegi ei pannud seda mulle pahaks. Surm vabandab kõik ebaviisakused.