Prantsuse tunnustatud autori teos räägib elulise loo 12-aastasest poisist Theost, tema sõbrast Mathisest, viimase emast Cecilest ja poiste õpetajast Helenest. Oluline roll on ka Theo lahutatud vanematel, kelle juures poiss vaheldumisi nädalakaupa elab.
Raamatu tutvustuses on öeldud muuseas: Püüdes mõista oma vaenutsevaid vanemaid, on ta murdumas lojaalsuskonfliktis ning leiab enda jaoks ainsa väljapääsu pidevas alkoholipruukimises.
Romaani läbiv teema on ustavus. Ustavussidemed loovad perekonna ja seovad pereliikmed üksteisega. Kui vanemad ei käitu vastutustundlikult, peavad lapsed üha enam vanemate rolli üle võtma. Mathis on alles laps, aga ta on seatud raskete valikute ette: jääda lojaalseks oma perekonnale või lähtuda sõbra huvidest.
Kiirelt edenenud raamat, mõne tunni lugemine. Teadsin, et lehekülgi on 140 ringis. Aga kui lugesin viimase lause ja lehte pöörasin, siis karjatasin: eiiiiiiiiiiiiiiiii! Ei ole võimalik! See ei saa olla viimane lause! See lõpp tuli nii ruttu ja ootamatult. Jälle! Miks alati jäävad kõik otsad lahtiseks? Mis edasi sai????
Ei tahaks ennast kordama hakata, aga ikkagi pean. Just selliste kiirete lõppude ja lahtiste otste tõttu ei meeldigi mulle ilukirjandus. Elus peab nagunii kõik asjad (loe: oma probleemid) ise lahendama, hakka nüüd siis veel romaanile ka ise (õnnelikku) lõppu juurde mõtlema. No tänan väga!:)
Aga hea lugemine oli, seda tuleb ometigi möönda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar