Vahel eksib mu lugemislauale, lugemisnurka, öökapile või rongilektüüriks ilukirjandus. Nii oli ka selle raamatuga. See oli vist esimene kokkupuude Tänapäeva kirjastuse Punase sarjaga. No igatahes olin kunagi raamatukogus ennast sellele järjekorda pannud. Kokkuvõte tagakaanel oli intrigeeriv, põnev.
Esimest lehekülge lugedes olin ma tõsises hämmingus. Ma ei suuda seda lugeda, mõtlesin. Terve lehekülg oli üks lause! Et nagu - mis mõttes? Ma olin üks suur küsimärk ja pidin raamatu juba käest viskama. Annab ikka lühemaid lauseid moodustada ja punkt on täiesti aktsepteeritav kirjavahemärk lause lõpetamiseks. No nii ma mõtlesin. Jätkasin siiski vapralt lugemist. Ja siis hakkasid sündmused hargnema. Haarasid endaga kaasa. Võib-olla harjusin ka kirjutamisstiiliga. Igal juhul see enam ei häirinud. Lehekülg lehekülje järel läks lennates.
19-aastane noormees, surfar. Liiklusõnnetus. Ajusurm. Elundidoonorlus. Üks ööpäev lähedaste, meditsiinitöötajate, elundi siirdamist ootava patsienti(de) elus. Väga detailirohke. Hästi kirjutatud. Ei olnud hirmutav. Mõtlemapanev - seda kindlasti.
Virumaa Teatajas on Marju Lina kirjutatud arvustus, mida tasub lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar