Kui te siin mõtlete, et ma viimasel ajal üldse lugenud pole, siis pean kahjuks pettumuse valmistama😛
Algselt mõtlesin muidugi eraldi postitused teha, aga kuna pikka juttu teha ei kavatse, siis koondan need siia kokku.
Ilukirjandusest sattusid seekord kuidagi väga tõsised raamatud kätte. Elu, mis muud. Siiski mitte päris morbiidsed.
Raamat sarjast "Põhjamaade romaan".
Mehest, nimega Jonas, kes sõidab kuhugi nimeta riiki (see on autoril ilmselt taotluslik), kust on just sõda üle käinud, võtab toa Vaikuse (Silence) nimelises hotellis, et seal enesetapp sooritada... Seal kohtab ta aga inimesi (Mai, Adam, Fifi), kes on elus palju hullemat läbi elanud, kui tema ise. Jonas on lihtsalt sattunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud elujõu. Hiljuti on ta eksnaine avaldanud, et tütar (Gudrun Vesiroos) ei olegi ta bioloogiline laps; seniilne ema viibib hooldekodus - palju siis nii väga vaja ongi, et põhi jalge alt kaotada!? Nähes aga teiste inimeste armide sügavust, hakkab ta oma hingehaavu nägema hoopis uues valguses. Ta hakkab oma nõu ja jõuga tegema kergemaid ehitus- ja remonditöid, muutes nii teiste elujärge paremaks. Enesetapp jääb sooritamata.
Selline referatiivne kokkuvõte siis.
Sally Rooney "Normaalsed inimesed"
Inglise keelest tõlkinud Reti Maria Vahtrik
Tallinn: Varrak, 2021
231 lk.
Lugu kahest noorest - Marianne'st ja Connell'ist, kes on käinud ühes koolis ja seega tuttavad maast madalast. Nad on väga erineva taustaga, nii sotsiaalses kui emotsionaalses mõttes. Omamoodi autsaiderid mõlemad. Kuidas nende elud põimuvad ja kuidas nad on justkui teinteise jaoks loodud, aga... "normaalsed inimesed" ju elavad elud ikka keeruliseks:)
Minu jaoks see pealkiri jäigi mõistatuseks.
Eks mõiste normaalne olegi vist suhteline, kuidas keegi seda tõlgendab. Ilmselt nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid normaalsusi...
Kolmas raamat oli Minu-sarjast ja loetud tegelikult juba väga ammu, kõige enne:
Marju Gellert "Minu Hispaania: elu nagu mustlaskaravanis"
Tartu: Petrone Print, 2021
216 lk.
See on teine "Minu Hispaania", mis Minu-sarjas ilmunud. Mulle väga meeldis! Eelmist kahjuks üldse ei mäleta, ju siis ei jätnud nii tugevat emotsiooni.
Lisan siia veel vaid mõned üksikud väljanopped, mis lugemise hetkel kõnetasid:
Marju Gellert hääldatakse "Marhu Heijer" ja nad saavad mind ikka mitu korda hüüda, enne kui ma pihta saan, et just minuga on tegu.
Kuigi
baarides on õlu iga korraliku jutuajamise juures nii-öelda kohustuslik
element, siis purjus hispaanlane on väga haruldane vaatepilt.
Loomulikult, kuidas nad saaksidki purju jääda, kui lakkamatult juttu
räägivad? Õlleklaas aurab ennem päikese käes tühjaks, kui hispaanlane
purju jõuab jääda.
/.../ Kass on kodune loom, keskmine hispaanlane aga koduseinte vahel ei püsi, seega on koerad tõesti loogilisem valik. (lk. 33)
Kui Eestis tähendab kevade tulek looduse tärkamist ja õidepuhkemist, siis siin on loodus ennast teisiti toimima sättinud. Mida kevade poole, seda pruunimaks ja kuivemaks metsaalused muutuvad, kuni mais-juunis on enamik taimi ära kuivanud ja suveunne vajunud. Alles oktoobri lõpus ja novembris, kui palavus on järele andnud ja kuivanud maa mõned kosutavad vihmasajud saanud, hakkab loodus uuesti tärkama ja järgneb pool aastat rohelist perioodi. (lk. 93)
Läbipõlemine on mulle midagi uut, ma ei ole seda varem kogenud. Ajan end pidevalt mõttetult närvi, sest asjad, mis minust ei sõltu, ei suju nii, nagu peaks, kuid süüdlaseks jään justkui ikkagi mina. Panustan oma aega, energiat ja hoolt ning lõpuks ei ole rahul ei mina ega teised. Ei ole ju motivatsiooni, kui mingi negatiivsus pidevalt õhus on. Töö võiks olla inspireeriv, motiveeriv. (lk. 146)
Tegelikult oli neid häid mõtteid ja ütlemisi palju rohkem, aga ei jõua kõiki kahjuks siia üles kirjutada... Ja ma ju lubasin ka, et pikka juttu ei tule...
