"Minu kallis tädi"

Valerie Perrin.
Minu kallis tädi 

Tõlkinud Reti Maria Malva
Kirjastus Tänapäev, 2025
552 lk.

(Punane raamat)

Mulle väga meeldis see raamat, mis oli ka ootuspärane, kuna Perrin'i eelmine raamat "Kolm" oli samuti võrratu. Võib-olla "Mu kallis tädi" meeldis isegi tsipakese rohkem...
Igatahes väga põnev lugu! Käima läheb kohe ja väga intrigeerivalt. 

Mõnusat väljakirjutust ka isu tekitamiseks:

Minu nimi on Agnès Dugain, neiupõlvenimega Septembre. Ma olen viiuldaja Hannah Rubeni ja pianist Jean Septembre'i tütar. Ma jätsin alles oma eksabikaasa Pierre Dugaini nime. Ametlikult selleks, et säilitada oma kunstnikunime, mitteametlikult selleks, et tema uut kaasat närvi ajada. Olen sündinud 22. oktoobril 1972. Praegu on aasta 2010, ma sain just kolmekümne kaheksa aastaseks, mul on viieteistaastane tütar. Valimiskastide ees on mu süda alati vasakule kiskunud. Ma usun Jumalasse.

Mu Guegnoni sõbrad võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hervé [mees, kindlustusmaakler, kellel on kolme naisega kolm last, kaks tütart (väike 7a) ja poeg (16)], Adele [naine, meditsiiniõde, kellel on 17a kaksikud tüdrukud, lahutas mehest, kui need oli 10; on peika, kellega ei ela igapäevaselt koos]  ja Lyece [mees, lapsi pole].

Ta (Pierre) avaldas mulle silmapilk muljet. Jutustasin talle oma pianistiloo, et end tähtsaks teha ja teda veenda, et ta võib mind usaldada. Ma oleksin nagu filmi tegemise ajaks tema kätt palunud. Mina, austet ei keegi - vahvusest mul vajaka ei jäänud.

Pierre tunnistas mulle hiljem, et oli mu stsenaariumi lugedes südamest naernud ja öelnud endale, et ei saa lasta minna plikat, kes suudab kirjutada midagi nii naljakat. 

Mäletan üht tema (tädi Colette) eriti säravat vastust, mis Pierre'ile nalja tegi: "Mina ei tee sellist tööd nagu teie, Pierre, teid võib mõni teine näitleja asendada, aga minu puhul on see võimatu" [Tädi Colette pidas nimelt kingsepatöökoda, mis oli endise omaniku Mokhtari pärand ja mälestus, mida ei saanud suvaliselt kinni panna ja mitte keegi ei saanud teda asendada]

Isa suri mere ääres kell kümme hommikul. Isa suri Cassis's. Pole võimalik valida hullemat paika suremiseks, see linnake on nii kaunis. Oleksin tahtnud, et ta lahkuks talvel, kontserdi lõpus, vana ja väsinuna, mõnes inetus, hallis ja tuuletõmbeses linnas. Ta sulges silmad 21. juunil 1987, pühapäeval, suve esimesel päeval, kolmekümne seitsme aastasena, lõunaranniku imelises valguses.
... Armastasin teda kaugelt. Ta oli ilus, pikk, õrn, unistaja. Armastasin teda, nagu armastatakse olevust, kes pole kunagi päriselt kohal. 

Kolmkümmend seitse aastat pole suremise vanus.

Üks telefonikõne hiljem istusin kriminaalpolitsei peakorteris tema [Paul Seran'i] kabinetis, käes märkmik ja ees Marseille' Olympique'i jalgpalliklubi vapiga klaaskruus mingi kohviks maskeerunud kibeda lakega.

Colette: ...mul ei hakanud kunagi iseenda seltskonnas igav. Ma polnud kunagi endale tüütu.

Naeratan ja hingan sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda, ja paradoksaalsel kombel olen ma õnnelik ja ma ei tea, miks. Ma ei tahaks olla kusagil mujal kui siin restoranis, Guegnonis, koos nendega. Isegi mitte koos Pierre'iga, isegi mitte USA-s või kus tahes. Ma tahan olla siis, praegu, uurida välja, mis kannustas mu tädi üht naist nii ennastohverdavalt kaitsma. Ning minna pärast lõunasööki tagasi Colette'i hääle juurde ja kuulata, kuidas Aimé Chauveli sünnipäev lõppes. Kuidas ma saaksin tänada oma tädi selle kingituse eest, tema pihtimuste eest magnetlindil? Tema, kes ta oli nii vaoshoitud.
"Ühesõnaga, mu päev algas sellega, et ma puistasin Colette'i tuha Jean-Laville'i staadionile, kella kuue paiku hommikul... Oli kibekülm... Seejärel käisin ma külas Louis Berthéolil, kes on tagasi! Halleluuja! Ja kes jutustas mulle hulle asju... Ja kirsiks tordil rääkisin ma just oma komissarisemuga kriminaalpolitsei peakorterist nagu filmis, aga nüüd tuleb ta siia, sest Blanche - see naine, kes viimased kolm aastat surnuaial Colette'i koha peal puhanud on - tema isa on mingi kuradi maniakist mõrtsukas, keda kogu Prantsusmaa politsei taga otsib!"

Suurepärane lugemiselamus!

"Pruudil olid jalas kollased saapad. 1."

Katherine Pancol. Pruudil olid jalas kollased saapad. I

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik. Kirjastus Tänapäev, 2024. 

256 lk.

Prantsusmaa, taas Prantsusmaa. Just olin lõpetanud "Minu Prantsusmaa" lugemise ja siis jälle Prantsusmaa, Bordeaux, olgugi et nüüd ilukirjanduslikus võtmes.

Niisiis Prantsusmaa. Bordeaux. Berleaci veinimõis.

Vanaema, mõisaproua, perenaine Aliénor.

Tütre Muriel'i lapsed India ja Louis.

Poeg, Ambrois, Muriel'i vanem vend, laste onu.

Ambrois' kaksikud Francois ja Frédéric esimesest abielust ja tütar Gwendolin teisest abielust. Selline tegelaste galerii. 

Nüüd ootan, et saaks  kätte II osa ja selle lugemist, kuna siin jäi kõik pooleli ju...

"Kui sa hakkad end teistega võrdlema, oled terve elu õnnetu. Seda ei tohi teha! Mitte kunagi!"

"... Kuidas ühtedel inimestel saab olla kõike ja teistel mitte midagi! Ma ei harju sellega iialgi!"

Need paar tsitaati pärinevad õe ja venna dialoogist, kui nad on jõudnud oma vanaema veinimõisa, kus on liiga palju lühtreid laes, liiga palju maale seintel, liiga palju nuge, kahvleid ja klaase söögisaali laual, liiga palju kõike!  (lk 188-189)

"Kui naljakas väike poiss!" mõtleb Aliénor. Ja tüdrukuke, nii tugev, nii küps.

P.S. Mul on kogu aeg kiusatus kirjutada ja öelda: pruudil olid jalas kollased KUMMIKUD 😀

"Paradiisiaed"

Elena Fischer. Paradiisiaed. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste. Kirjastus Tänapäev, 2025. Sari Punane raamat. 302 lk.

Kolmas Punase raamatu sarja raamat üsna lühikese aja jooksul. Hea. Väga hea! Lõpuni hoiti pinget üleval. Päris alguses ei tahtnud käima minna, oli kuidagi selline argine... Aga intriig oli kohe olemas!

Minu ema suri sel suvel. /.../ Neliteist on vilets vanus ema kaotada.

Ema muidugi ei tulnud. Selle asemel tulid mu esimesed päevad.

Päeval, mil mu ema suri, lagunesin ma koost. Järele jäi ainult täherida, mis oli kunagi olnud mu nimi. Ema hüüdis mind Billie'ks. B-i-l-l-i-e.

Tüdruku pärisnimi oli Erzsébet.

Mulle kangastusid mingid sarnased jooned viimati loetud "Kolm"ega. Kuidas väga noorelt on vaja ise oma eluga hakkama saada ja oma koht leida. Ennekõike aga iseennast leida, a la kes ma olen ja kust ma tulen...

[Vahemärkuseks ja meeldetuletuseks endale, head leiud: Juuste väljalangemine. Sõit autoga läbi Saksamaa lõunast põhja, 14-aastasena!]

Lõpetuseks lisan täiesti kontekstiväliselt paar imepärast leidu, tsitaati:

Ahmed kohe oskas tühjade kätega roose jagada.

Nüüd ei olnud emal igatahes enam midagi kaotada. Aga mis kasu on vabadusest, kui sa oled surnud?

Igaüks teab, et sa ei jõua edasi, kui vaatad liiga palju tagasi. 

P.S. Just äsja lõpetasin lugemise ja olen veel nii tugevalt raamatu sees, selles seletamatus lummuses...

"Kolm"

Valérie Perrin. Kolm. Tõlkinud Pille Kruus. Kirjastus Tänapäev, 2024. Sari: Punane raamat. 638 lk.

Paks raamat (üle 600 lk). Põnev raamat. Ootamatute pööretega raamat. 

Sisu ümber jutustama ei hakka. Ütlen vaid niipalju, et: Kolm tähendab siin kolme sõpra. Nina, Adrien ja Étienne. Sõprus saab alguse, kui lapsed on 10-aastased. Ajaliselt kulgeb lugu kaasajas (2017), mil ollakse üle 30sed ja minevikus (lapsepõlves, gümnaasiumi lõpus, noorusajal). Kujunemisromaan, samas põnevuslugu. Inimsuhted. Saatuslikud valikud ja paljastused.

Minu jaoks oli lugu köitev lõpuni. Kuigi võinuks ehk ka kontsentreeritumalt üles ehitatud olla. Aga igav ei hakanud kordagi. Pigem tabasin ennast sellise vana, peaaegu unustatud, tuttava kibeluse käest - saaks ometi jälle lugema😊

P. S. Minu viimane lugemine enne laulupidu. Nüüd pole uuesti järjele saanud.

"Hundi õnn"

Paolo Cognetti. Hundi õnn. Itaalia keelest tõlkinud Paul Raud. Kirjastus Tänapäev, 2024. 167 lk. (Punane raamat)

Raamat ootas riiulis kaua oma aega (raamatukogu eksemplar, muide. Aina pikendasin, kuna järjekorda enam polnud. Siiski vist ainult kaks korda🤔)
Kui siis lugema hakkasin, sattusin lummusesse. Mingi Norra võbe tuli sisse (Gulbranssen "Ja taamal laulavad metsad"?🤔). Kuigi aeg ja ajastu on hoopis teine. Siis asusin autorit ja tõlkijat guugeldama. Sinna kadus magus laupäeva hommikune lugemise aeg.

Lugemine edenes ruttu ja raamat kutsus tagasi lummusesse. Triinu raamatublogis on kõik hästi kokku võetud. Midagi sarnast kogesin minagi.

Pärast tervet talve kõrgustes, tundis Fausto orgu laskumisel teatud hämmingut: juba Tre Villaggis oli lumi peaaegu kadunud ja tuhat meetrit allpool võttis rohi värvi...

Kõik tuli ühe korraga: orupõhi, maantee, veokid, kella kaheksane hommik, ebaolulised päevauudised. 

Inimkond on nagu mets, mõtles ta: kõrgelt alla laskudes muutus see mitmekesisemaks.

Kokk raielankidel: siin oli paar õppetundi, mida Fontana Fredda oli andmas Fausto Dalmassole, kirjanikule. Esimene: alati on tarvis kedagi, kes süüa teeb; kedagi, kes kirjutab, mitte alati.

"...tihtipeale on tarvis rohkem julgust, et jääda kui ära minna."

Ei oskagi seda raamatut kuhugi liigitada. No ilukirjandus, seda muidugi, aga midagi täpsemat, konkreetsemat mitte. Aga midagi seal oli, ikka see miski oli olemas!

"Tuletornipidamine"

Jeanette Winterson "Tuletornipidamine".

Tee selle raamatuni oli väga juhuslik. Või kas on üldse olemas juhuseid?
Üks mu tuttav kolis ja revideeris oma raamaturiiuleid. Pakkus raamatuid (koguduse) raamatukogule, kuhu sai nimekirjast nii mitmedki toredad ja head asjad välja valitud. Mul oli just olnud esimene kokkupuude Punase raamatu sarjaga, mis pakkus tõelise elamuse (Maylis de Kerangal. Parandada elavaid). Nägin seal nimekirjas ka seda raamatut, millest nüüd siin kirjutan. Nii ma selle endale küsisin ja saingi. Möödus tervelt aasta ja veel rohkemgi, kui raamatu taas avastasin. Maakodust, öökapilt.
Esimese hooga tundus täiesti huvitav ja põnev. Aga mida edasi, seda segasemaks asi minu jaoks läks... Ja ma ei saanud seda, mida ootasin...
Ju ma ei suutnud nii mõttega kohal olla, kui vaja... Mitu erinevat lugu üksteise sees ja kõrval.
Guugeldades leidsin mitmeid kiitvaid kommentaare-arvustusi. (Raamat oli esimese kolmandiku peal vast, kui lugesin neid). Ja need kruttisid mu ootused veel eriliselt üles, aga ... ei tulnud midagi. Ei olnud minu teetassike...
Keskne teema on lugude jutustamine ja lood. See on tänapäeval väga moes asi, nii et mõistan neid, kes seda nautisid.
Mulle meeldis see arvamusavaldus raamatu kohta. Ja siingi oli üht-teist, mida isegi oleksin mingil moel kajastanud ja raamatust välja kirjutanud (mõtteterad, tsitaadid, ütlemised).

... ja lood, mida tahan teile jutustada, heidavad valgust osale mu elust ja jätavad pimedusse ülejäänud osa. Kõike ei peagi teadma. Kõike ei olegi olemas. Lood ise annavad tähenduse.

Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel ei ole sõnu. Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks. Tõsi ta on, et sõnad pudenevad maha ning et tähtsad asjad jäetakase sageli ütlemata. Tähtsad asjad on peidus näoilmetes, liigutustes, mitte meie lukustatud keeltes. Tõelised asjad on liiga suured või liiga väikesed, või igal juhul alati vales suuruses, et keeleks nimetatud vormi mahtuda.

...Keera maha igapäevane kära ja kõigepealt tuleb kergendus vaikusest.

Me elame maailmas, kus tuleb osta või jätta. Armastus pole oluline.

Elus oli väga palju sellist, mis võinuks pigem lugemata jääda. 

Viimast tsitaati ei tasu nüüd päriselt loetud raamatule külge kleepida. No ses mõttes, et võinuks pigem lugemata jääda. Sai loetud ja oli päris palju häid mõtteid ja ütlemisi. Minu jaoks jäid selles raamatus just olulisemat rolli mängima mõtteterad kui lood.

Parandada elavaid

Maylis de Kerangal. Parandada elavaid.

Vahel eksib mu lugemislauale, lugemisnurka, öökapile või rongilektüüriks ilukirjandus. Nii oli ka selle raamatuga. See oli vist esimene kokkupuude Tänapäeva kirjastuse Punase sarjaga. No igatahes olin kunagi raamatukogus ennast sellele järjekorda pannud. Kokkuvõte tagakaanel oli intrigeeriv, põnev.
Esimest lehekülge lugedes olin ma tõsises hämmingus. Ma ei suuda seda lugeda, mõtlesin. Terve lehekülg oli üks lause! Et nagu - mis mõttes? Ma olin üks suur küsimärk ja pidin raamatu juba käest viskama. Annab ikka lühemaid lauseid moodustada ja punkt on täiesti aktsepteeritav kirjavahemärk lause lõpetamiseks. No nii ma mõtlesin. Jätkasin siiski vapralt lugemist. Ja siis hakkasid sündmused hargnema. Haarasid endaga kaasa. Võib-olla harjusin ka kirjutamisstiiliga. Igal juhul see enam ei häirinud. Lehekülg lehekülje järel läks lennates.
19-aastane noormees, surfar. Liiklusõnnetus. Ajusurm. Elundidoonorlus. Üks ööpäev lähedaste, meditsiinitöötajate, elundi siirdamist ootava patsienti(de) elus. Väga detailirohke. Hästi kirjutatud. Ei olnud hirmutav. Mõtlemapanev - seda kindlasti.

Virumaa Teatajas on Marju Lina kirjutatud arvustus, mida tasub lugeda.