"Minu kallis tädi"

Valerie Perrin.
Minu kallis tädi 

Tõlkinud Reti Maria Malva
Kirjastus Tänapäev, 2025
552 lk.

(Punane raamat)

Mulle väga meeldis see raamat, mis oli ka ootuspärane, kuna Perrin'i eelmine raamat "Kolm" oli samuti võrratu. Võib-olla "Mu kallis tädi" meeldis isegi tsipakese rohkem...
Igatahes väga põnev lugu! Käima läheb kohe ja väga intrigeerivalt. 

Mõnusat väljakirjutust ka isu tekitamiseks:

Minu nimi on Agnès Dugain, neiupõlvenimega Septembre. Ma olen viiuldaja Hannah Rubeni ja pianist Jean Septembre'i tütar. Ma jätsin alles oma eksabikaasa Pierre Dugaini nime. Ametlikult selleks, et säilitada oma kunstnikunime, mitteametlikult selleks, et tema uut kaasat närvi ajada. Olen sündinud 22. oktoobril 1972. Praegu on aasta 2010, ma sain just kolmekümne kaheksa aastaseks, mul on viieteistaastane tütar. Valimiskastide ees on mu süda alati vasakule kiskunud. Ma usun Jumalasse.

Mu Guegnoni sõbrad võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hervé [mees, kindlustusmaakler, kellel on kolme naisega kolm last, kaks tütart (väike 7a) ja poeg (16)], Adele [naine, meditsiiniõde, kellel on 17a kaksikud tüdrukud, lahutas mehest, kui need oli 10; on peika, kellega ei ela igapäevaselt koos]  ja Lyece [mees, lapsi pole].

Ta (Pierre) avaldas mulle silmapilk muljet. Jutustasin talle oma pianistiloo, et end tähtsaks teha ja teda veenda, et ta võib mind usaldada. Ma oleksin nagu filmi tegemise ajaks tema kätt palunud. Mina, austet ei keegi - vahvusest mul vajaka ei jäänud.

Pierre tunnistas mulle hiljem, et oli mu stsenaariumi lugedes südamest naernud ja öelnud endale, et ei saa lasta minna plikat, kes suudab kirjutada midagi nii naljakat. 

Mäletan üht tema (tädi Colette) eriti säravat vastust, mis Pierre'ile nalja tegi: "Mina ei tee sellist tööd nagu teie, Pierre, teid võib mõni teine näitleja asendada, aga minu puhul on see võimatu" [Tädi Colette pidas nimelt kingsepatöökoda, mis oli endise omaniku Mokhtari pärand ja mälestus, mida ei saanud suvaliselt kinni panna ja mitte keegi ei saanud teda asendada]

Isa suri mere ääres kell kümme hommikul. Isa suri Cassis's. Pole võimalik valida hullemat paika suremiseks, see linnake on nii kaunis. Oleksin tahtnud, et ta lahkuks talvel, kontserdi lõpus, vana ja väsinuna, mõnes inetus, hallis ja tuuletõmbeses linnas. Ta sulges silmad 21. juunil 1987, pühapäeval, suve esimesel päeval, kolmekümne seitsme aastasena, lõunaranniku imelises valguses.
... Armastasin teda kaugelt. Ta oli ilus, pikk, õrn, unistaja. Armastasin teda, nagu armastatakse olevust, kes pole kunagi päriselt kohal. 

Kolmkümmend seitse aastat pole suremise vanus.

Üks telefonikõne hiljem istusin kriminaalpolitsei peakorteris tema [Paul Seran'i] kabinetis, käes märkmik ja ees Marseille' Olympique'i jalgpalliklubi vapiga klaaskruus mingi kohviks maskeerunud kibeda lakega.

Colette: ...mul ei hakanud kunagi iseenda seltskonnas igav. Ma polnud kunagi endale tüütu.

Naeratan ja hingan sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda, ja paradoksaalsel kombel olen ma õnnelik ja ma ei tea, miks. Ma ei tahaks olla kusagil mujal kui siin restoranis, Guegnonis, koos nendega. Isegi mitte koos Pierre'iga, isegi mitte USA-s või kus tahes. Ma tahan olla siis, praegu, uurida välja, mis kannustas mu tädi üht naist nii ennastohverdavalt kaitsma. Ning minna pärast lõunasööki tagasi Colette'i hääle juurde ja kuulata, kuidas Aimé Chauveli sünnipäev lõppes. Kuidas ma saaksin tänada oma tädi selle kingituse eest, tema pihtimuste eest magnetlindil? Tema, kes ta oli nii vaoshoitud.
"Ühesõnaga, mu päev algas sellega, et ma puistasin Colette'i tuha Jean-Laville'i staadionile, kella kuue paiku hommikul... Oli kibekülm... Seejärel käisin ma külas Louis Berthéolil, kes on tagasi! Halleluuja! Ja kes jutustas mulle hulle asju... Ja kirsiks tordil rääkisin ma just oma komissarisemuga kriminaalpolitsei peakorterist nagu filmis, aga nüüd tuleb ta siia, sest Blanche - see naine, kes viimased kolm aastat surnuaial Colette'i koha peal puhanud on - tema isa on mingi kuradi maniakist mõrtsukas, keda kogu Prantsusmaa politsei taga otsib!"

Suurepärane lugemiselamus!