Minu Küpros

Käty Gavriilidis. Minu Küpros: põsemusid ja päike.

Seda raamatut ma ootasin! Ja ma ei pidanud pettuma.
Jälle üks ehe näide selle kohta, milline minu meelest peab üks Minu-sarja raamat olema! Kenasti on seotud ja balansis isiklikud kogemused ja maa (riigi) tutvustamine. Raamatu lõpus on ka mõned soovitused Küprose külastajale. Kõik kokku on nii võluvalt kirja pandud (lehvitan siinkohal ka toimetaja Maele!), et tekkis kustumatu soov otsemaid Küprose päikese alla sõita. Aastas on 340 päikselist päeva ja ka talvekuudel on soe! Lefkara käsitööküla jäi kummitama oma pitsiliste hõbeehetega.

Mõned nopped raamatust, mis räägivad iseenda eest:

Minule isiklikult tähendab Küpros samuti armastuse saart. Seda aga veidike egotsentrilisemas mõttes. Tunnen, et olen end siin rohkem tundma ja armastama õppinud. Ei, mitte et ma ennast Eestis ei armastanud, lihtsalt olin nii noor, ma ei osanud selle peale mõelda. Ega hoomanud, kui tähtis on vahel aeg maha võtta ja niisama olla. /.../ Ma usun, et ma poleks tulnud selle pealegi, et vahel on vaja lihtsalt kohvitass käes aknast välja vaadata ning üksi olles niisama mõtiskleda ja iseennast otsida.
/.../ Siin olen õppinud elama rahulikult, igas hetkes kohal olema ja iga minutit nautima. Mul pole enam pidevalt kuskile kiire ning tõden aina rohkem, et elu on teekond, mille jooksul õpime end tundma.
/.../ Praegu tunnen enda sees rahu ja heaolu, kuna tean, mis on elu eesmärk, ning olen tugevdanud oma suhteid Jumalaga. Olen enesekindlam ja julgem kui kunagi varem. See on miski, mis arvatavasti ei paista teistele välja. Miski, mida ainult mina ise tunnen ja tean.

Minust on endalegi üllatuseks saanud Küprosel hommikuinimene. /.../ Õues on kogu aeg soe ja mõnus ning varahommikutest saavad mu hetked iseendale, mis sobivad ideaalselt mõtisklemiseks, analüüsimiseks, avastamiseks, loomiseks. Tundub kuidagi nii õige ärgata üles koos esimeste päikesekiirtega ja tervitada järjekordset uut päeva sellel ilusal saarel. Lihtsalt istuda, midagi tegemata, ja lasta oma kehal rahulikult ärgata. Armastan neid varahommikuid siin saarel.

Praeguseks olen siinse eluga väga sina peale saanud. Nüüd saan kreeka keelega hakkama ja tean, kuidas kohalikega suhelda, käituda, millega nende südant võita. Jah, tõsi on see, et asjad liiguvad siin aeglasemalt, inimesed jäävad tihti hiljaks, tähtaegadest ei peeta kinni, kuid mis siin ikka põdeda - elu läheb edasi ja inimesed on rahul, teades täpselt, et rahuks ja õnneks on vaja tegelikult äärmiselt vähe: nautida, nautida, nautida. Küproslased oskavad seda hästi. Nad võivad tunde mereäärses kohvikus kohvitassi taga juttu ajada ja niisama ringi vaadata ilma süümepiinade ja mureta, et kodus on vaja koristada või pesu triikida. Ega töö eest ära jookse!

[Ja eestlane mõtleb (karjub mõttes või päriseltki): töö, töö, töö! Ainult tööd tehes saad õndsaks. Nautimine on tabu, lausa patt. Sellises teadmises ja usus on meid kasvatatud. Ja pole see pealetulev põlv parem midagi - ikka töö ja töö. Tänasel Tammsaare 140. sünniaastapäevalgi on kõlanud ju mõte - tee tööd, siis tuleb armastus... Jah, ega tea, kus me (eestlased) siis omadega oleksime, kui vaid looderdanud ja laiselnud (loe: nautinud) oleksime. Paraku olen minagi üks selline, kes ei suuda nautida, kui kodu on segamini ja pesu tahab triikimist:) Kui ordnung majas, siis küll! Täna oli kellakeeramise temaatikaga seotult jutuks ka 8-tunnine tööpäev. Et kas seegi pole mingi igand? Ehk siis tõesti hakkab ka selles osas miskit muutuma? Ehk ei pea siis enam tagumiktunde ja töönägu tegema? Rohkem paindlikkust, seltsimehed!:)]

Paar soovitust raamatust, mis vaja igaks juhuks talletada:

Raamatusoovitus: Lawrence Durrell. Mõrud sidrunid
Veinisoovitus: Commandaria. Lambouri Apollonia (pudel 25€). 
Maiustused: Shoushoukus. Loukoumi.
Lefkara hõbeehted.

Peegelmees

Justin Petrone. Peegelmees.

Suures osas varem kolumnidena ilmunud lood. Lühikesed, päevakajalised, kohati tuntavalt tellitud lood. Lõpupoole läks justkui paremaks, oli rohkem Petronet ja vähem tellimust, kui nii võib öelda.
Sain oma Petrone doosi jälle kätte:) Nüüd küll tundub, et aitab vist tükiks ajaks...

Raamatu pealkirja kohta on öeldud tagakaanel:
Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt.

Lasen siis siinkohal peegelmehel kõnelda.
Kõigepealt meie eelmisest presidendist:
Üks iseäralik kriitika Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese kohta on see, mis puudutab tema välist olekut. Talle meeldib nimelt närimiskumm ja käsi taskus hoida.
Alguses ei saanud ma aru, mis neil asjadel siis nii väga viga on, aga ma kuulsin seda alalõpmata. "Näed, jälle on käed taskusse pannud! Ja jälle näts suus!" Esimest korda võis seda avalikult kuulda vähemalt aastal 2006, kui mees Eesti presidendiks valiti, Ja värskelt ütles seda näiteks Vahur Kersna ühes teleintervjuus: "Ma kardan, et väga paljud on väsinud presidendist, kes on natuke arrogantne intellektuaal, kes närib nätsu, on pärit Ameerikast ja kelle pereelu on olnud kõike muud kui meile arusaadav või isegi aktsepteeritav." 
...Mind häirib samas see, et ma tunnetan selles kriitikas justkui silmakirjalikkust. Kuigi tundub, et üldiselt pole eestlastel suurt respekti moraalsete eeskirjade vastu - see maa on uhke näiteks selle üle, et on Euroopa kõige vähem religioosne riik-, on siinsamas üle hinnatud teatud sõjaeelsed sentimentaalsed "Wikmani poiste" kombed.
...Mõned inimesed jumaldavad tema nutikaid kilde, kikilipsu, tema sotsiaalmeedia-kuraasi. Ja mõned inimesed vihkavad teda täpselt samadel põhjustel, nähes temas õhku täis võltsfilosoofi, kes tunneb end hästi vaid siis, kui saab teiste valitsejate kätt suruda.
...Ilves-president aitas mitmel moel ka Eesti nooremat põlvkonda, kellel ei olnud nõukogude ajast mitte mingeid mälestusi. Ilves võimaldas noortel oma olemasoluga kasvada terviklikku iseseisvasse rahvusse, millel puudusid liiga tugevad sidemed teistega. Noortel polnud sageli aimugi, millest vanad inimesed räägivad ja samamoodi ei saanud nõukaaja juttudele pihta nende president. Ilves oli noortele ühtaegu minevik ja tulevik kokku keerutatult, ta oli rohkem nende moodi kui nende endi vanemad. 
***********************************
Eestis on jõululaupäeval kombeks minna oma lahkunud lähedaste puhkepaika vaatama ja süüdata nende mälestuseks küünal.
 
Surnuaialik vaikus su ümber sobib väga hästi selleks, et oma sisemine temperatuur välisega sünkroniseerida.
************************************
Mu lastel on igav. Nad annavad mulle sellest alalõpmata teada. ...
Mul on sellest kõrini ja mitte ainult minul. ...
Tervel põlvkonnal on igav. Nende meelt on lahutatud ja elevil hoitud sünnist saati igasuguste tegevusvidinate ja äppidega. Ning kui saabub jõhker hetk, kui neile ei pakutagi mitte midagi tarbida, tabavad neid võõrutusnähud ja äng. ...
Minu enda lapsepõlv ei olnud perfektne - see oli päris tavaline, kui nii võib öelda.
Aga ma ei mäleta, et ma eales igavust oleks tundnud. Mul olid kogu aeg käsil väikesed projektid...
Mis igavus? See ei tulnud mulle pähegi.

Sellised mõtted siis seekord, mis mulle miskil põhjusel "ette jäid". Ise tean ja rohkem ei ütlegi.

Levimuusika legendid

Siiri Tall. Minu isa Emil Laansoo.

Sissevaade Eesti levimuusika ajalukku läbi ühe väga värvika persooni.

Kuna raamatus kasutatakse mõisteid levimuusika ja estraadimuusika, siis väike sõnaseletus Eesti keele seletavast sõnaraamatust (EKSS) ka:
Levimuusika: populaarne muusika, lihtsa sisu ja vormiga, kiiresti meeldejääv (tantsuline) muusika, kerge muusika.
Estraadimuusika: mitmesuguses žanris meelelahutusmuusika.

Minu jaoks oli see otsekui järg Heli Läätse raamatule, mida just eelnevalt lugesin. Nii palju kokkupuutepunkte. Oli ju Heli Läätse raamatus mitmeid kordi viidatud koostööle Emil Laansoo ansambliga.  
Emil Laansoo näol oli tegemist erakordselt andeka muusikuga. Tal oli absoluutne kuulmine. Seitsme (7!) pilli mängimise oskus! Kiire noodistaja. Tohutu töövõime ja energiaga inimene, kes ei suutnud rahulikult paigal olla. Kõigele lisaks olid tal veel ka kuldsed käed - mida kõike ta ise valmis meisterdas!
Raamatust ei puudu ka isikliku elu kajastused, varjuküljed, vastuoluline iseloom.
Vaatamata raskustele (sõjast läbi tulemine jms) ning nõukogude ajale kumab ometi läbi omamoodi ilus elu ja laste helge lapsepõlv. Inimene sai teha seda (tööd), mis talle oli südamelähedane, mida ta armastas. Ja ka välismaal käidi tol ajal päris palju esinemas. See oli mulle küll üsna suureks üllatuseks. Miskipärast on mulle jäänud mulje, et välismaa oli ikka totaalselt out, ainult suur Nõukogude Liit oli avatud. Ju siis ikka päris nii ei olnud...
Ja kodus tähistati jõule! Igal jõululaupäeval kirjutas ema koolist puudumiseks tõendi - kodused põhjused. Nii armas ja liigutav!

Kui pisut norida, siis kohati muutusid üsna tüütavaks korduvad nimede üleslugemised. Aga kordamine pidi tarkuse ema olema, nii et las siis olla... Aga ega ma sellele vaatamata neid nimesid pähe ei õppinud ja ei oskaks praegu nimetada...

Oli huvitav, hariv ja mõnus lugemine!

Head uut aastat!

Et siis jälle ei juhtuks nii nagu paaril varasemal aastal, kus avastan pooles jaanuarikuus, et pole ühtki postitust teinud, haaran härjal sarvist:)
Soovin kõigile headele (blogi)sõpradele toredat uut aastat - õnne, rahu, tervist, armastust! Olge te hoitud!

http://armastan.postimees.ee/wp-content/uploads/2014/01/6-600x446.jpg