Sissevaade Eesti levimuusika ajalukku läbi ühe väga värvika persooni.
Kuna raamatus kasutatakse mõisteid levimuusika ja estraadimuusika, siis väike sõnaseletus Eesti keele seletavast sõnaraamatust (EKSS) ka:
Levimuusika: populaarne muusika, lihtsa sisu ja vormiga, kiiresti meeldejääv (tantsuline) muusika, kerge muusika.
Estraadimuusika: mitmesuguses žanris meelelahutusmuusika.
Minu jaoks oli see otsekui järg Heli Läätse raamatule, mida just eelnevalt lugesin. Nii palju kokkupuutepunkte. Oli ju Heli Läätse raamatus mitmeid kordi viidatud koostööle Emil Laansoo ansambliga.
Emil Laansoo näol oli tegemist erakordselt andeka muusikuga. Tal oli absoluutne kuulmine. Seitsme (7!) pilli mängimise oskus! Kiire noodistaja. Tohutu töövõime ja energiaga inimene, kes ei suutnud rahulikult paigal olla. Kõigele lisaks olid tal veel ka kuldsed käed - mida kõike ta ise valmis meisterdas!
Raamatust ei puudu ka isikliku elu kajastused, varjuküljed, vastuoluline iseloom.
Vaatamata raskustele (sõjast läbi tulemine jms) ning nõukogude ajale kumab ometi läbi omamoodi ilus elu ja laste helge lapsepõlv. Inimene sai teha seda (tööd), mis talle oli südamelähedane, mida ta armastas. Ja ka välismaal käidi tol ajal päris palju esinemas. See oli mulle küll üsna suureks üllatuseks. Miskipärast on mulle jäänud mulje, et välismaa oli ikka totaalselt out, ainult suur Nõukogude Liit oli avatud. Ju siis ikka päris nii ei olnud...
Ja kodus tähistati jõule! Igal jõululaupäeval kirjutas ema koolist puudumiseks tõendi - kodused põhjused. Nii armas ja liigutav!
Kui pisut norida, siis kohati muutusid üsna tüütavaks korduvad nimede üleslugemised. Aga kordamine pidi tarkuse ema olema, nii et las siis olla... Aga ega ma sellele vaatamata neid nimesid pähe ei õppinud ja ei oskaks praegu nimetada...
Oli huvitav, hariv ja mõnus lugemine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar