"Tuhat seiklust Prantsusmaal" / Sirje Lefebvre

Sirje Lefebvre
Tuhat seiklust Prantsusmaal: elupõlise giidi ülestähendused Peterburist Pariisini
Kirjastus Tänapäev, 2026
247 lk. (0 illustratsiooni!)

Raamatu esimene pool on tõesti seiklusrikas. Giiditööga seotud naljakad juhtumised, mitteniiväga naljakad apsakad ja muud seiklused. Väga põnev ja isegi pisut intrigeeriv.

Raamatu teine pool, alates leheküljejst 157, on puhas reisijuht, kus autor pajatab oma lemmikteekondadest Prantsusmaal läbi aastaaegade. 
Palju  tuttavaid kohti tuli ette, mida sai külastatud Prantsusmaa reisil 19 aastat tagasi (juba?!?) - Normandia ja Loire'i oru lossid, selline oli vist isegi meie reisi pealkiri.
Kõik need lossid! Chenonceau, Cher'i jõe kaldal, nimetatud ka naiste (daamide) lossiks (lk 168-172). Meenusid lillekompositsioonid  erinevates tubades! Neid on mainitud ka siin raamatus! (lk 160-162).
Villandry lossiaiad. Täiusliku sümmetriaga köögiviljaaed ümbritsetud pukspuuhekkidest jne
Chambord - 365 korstnat ja tornikest, kui kivisse raiutud manifest Prantsuse kuningavõimu hiilgusest.

Siis Normandia: Saint-Malo (lk 177-178) tuntud oma erakordsete loodete poolest: siin tõuseb ja langeb meri päevaga kuni 12 meetrit, muutes sadamad ja rannad tundide jooksul tundmatuseni.
Tõesti, see on nii, omal nahal kogetud. Mäletan, kui linna läksime olid paadid nagu kuivale jäänud kalad upakil, mõne tunni möödudes naastes aga kõikusid meres laineloksu rütmis...
Püha Miikaeli mägi ehk siis originaalis kui Mont-Saint-Michel (saar Prantsusmaa põhjarannikul, Normandia ja Bretagne'i vahele jäävas  Mont-Saint-Micheli lahes). Väga meeldejääv paik, kus samuti tõus ja mõõn käivad nii dramaatiliselt, et isegi kogenud prantslane jääb rannale suu ammuli vaatama. 

Etretat. Etretat'i valge kalju näeb välja nagu tohutu elevant, kes on oma hiiglasliku londi merevette pistnud ja unustanud... (lk 185-186)
Normandiat külastades ei saa mööda minna 1944. aasta 6. juunist - päevast, mil algas Normandia dessant.

Muidugi on palju juttu veinidest, šampanjast, kalvadosest, juustust ja muust söögist ning ikka ajaloost. Minu jaoks sai seda viimast küll liiga palju, aga eks reisijuhis ja giidi repertuaaris on sellel oma koht.
Mitmete paikade vastu tekkis huvi ja soov neid ka külastada (nt Rouen). Ehk kunagi...

Iiri päevik

Heinrich Böll. Iiri päevik. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. - Tallinn: Varrak, 2025. - 144 lk.

Raamat, mida pikalt kaasa vedasin, oli nn rongilektüüriks ja unejutuks. No lõpuks vedasin end sellest läbi. Aga kas polnud minu jaoks õige aeg või minu jaoks lihtsalt jäigi see kõik nii kaugeks ja mitteköitvaks, ei oskagi öelda. Guugeldasin igalt poolt kokku järgnevat (ja see kirjeldus tundub ju küll igati apetiitne!?):

Heinrich Bölli "Iiri päevik" on teos, mis viib sind otse 1950. aastate Iirimaa südamesse. Kui sa oled kunagi mõelnud, milline oli elu Iirimaal sel ajal, siis see raamat on just sulle. Böll, tuntud saksa kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat, veetis koos perega aega Achilli saarel ning jäädvustas oma kogemused ja tähelepanekud selles meeldejäävas teoses.

Raamat pakub sulle intiimset pilguheitu Iiri igapäevaellu, kus kohtud inimestega pubides, rongides ja mujal. Bölli oskuslikud kirjeldused ja terased tähelepanekud loovad elava pildi ajastust, mis on küll minevikus, kuid mille mõju on tunda tänapäevani. Iiri huumor, rahvamuusika ja kultuur, mida Böll nii meisterlikult kirjeldab, köidavad jätkuvalt uusi lugejaid.

Kui sa plaanid külastada Achilli saart, siis võib-olla leiad end sealgi, raamat käes, avastamas neid samu paiku, mida Böll kirjeldas. Kuid nagu autor ise on öelnud, ei pruugi sa leida täpselt seda Iirimaad, mida tema koges – ajad on muutunud. Siiski on "Iiri päevik" suurepärane lähtepunkt sinu enda Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Bölli looming, mille keskmes on inimlikkus ja sõjajärgse ühiskonna analüüs, on jätkuvalt oluline. Tema teosed, sealhulgas "Iiri päevik", on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid loetakse üle maailma. Kui sa otsid raamatut, mis on samaaegselt ajalooline ja ajatult köitev, siis on "Iiri päevik" just see, mida vajad.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.

„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

"Kümme aastat Jaapanis" *(täiendatud)

Chris Broad. Kümme aastat Jaapanis: erakordne seiklus tõusva päikese maal.

Tõlkinud Marianne Ots.

Kirjastus Helios, 2024.

320 lk.

Alustasin lugemist pärast "Naine valges kimonos" lõpetamist. Kohe selline mõnus Jaapani võbe oli sees😉

Siis tulid muud asjad vahele, aga igati muhe raamat oli.

Noorest briti mehest (22-a), kes läheb JET-programmi raames Jaapanisse inglise keelt õpetama. Lisaks sellele jaapani keele omandamine ning muud seiklused ja Jaapani avastamised.

Vaatamata toimetaja olemasolule (no raamatus oli vähemalt nimi toodud) leidus mitmeid häirivaid vigu. (Ma olen ju selline imelik, et kui mingi asi häirima hakkab, siis on tükk aega ka keskendumine häiritud ja raskendatud😝)

Lugu jõudis haripunti

Roy pühis juhipoolse ukse ja rooli poole jääva esiakna lapikese puhtaks

...tema oli end minuga inglise keeles rääkides mugaval tundnud

Suurbritannias ütleks arsti umbes midagi sellist, et "see tundub valus olevat"

Poolitusvead:

Inimpan-nkoogid

Väli-sõpetajad

Vaatamata mu vingumisele oli tore ja üsna humoorikas lugemine. Samuti päris hea sissevaade Jaapani kultuuri ja elulaadi (grupimentaliteet ja kollkektivism).

*Ka tõsised teemad, nagu Fukushima tuumajaama katastroof ning Tohoku maavärin ja tsunami (11.03.2011) saavad käsitletud. 

Nagu ka Kyoto muutused, kus traditsioonilised majad on kaduvuse teel.

Jaapanis kuuleb kõige tihemini vanasõna "deru kui sa utareru" ehk "vai, mis maast välja turritab, taotakse maa sisse". Ükski teine vanasõna ei suudaks paremini kokku võtta jaapanlaste ustavust grupimentaliteedile ja kollektivismile. Kultuuris, kus prioriseeritakse grupi, mitte üksikisiku huve, on talumatu, kui sind heidetakse välja ja välditakse. Igapäevaelu on traditsioonidest nii läbi imbunud, et sotsiaalsetest normidest kõrvale kadumisele vaadatakse pea alati viltu.

Kui me Natsukiga neljapäeviti yakitori't söömas käisime, Aasia ta tihtipeale: "Noh, kas sa pole ikka veel Keniga kohtunud?" [Ken Watanabe - Jaapani filmitäht] 

2017. aastal, kui me Ryotaroga tsunamidokumentaali filmisime, olime võtnud ühe stseeni üles Keni kohvikus ja meid inspireeris väga lugu sellest, kuidas Jaapani suurim filmitäht aitas üht Põhja-Jaapani linnakest üles ehitada.

Lahkusin Kesennumast erakordselt optimistlikuna. Ehk olin ma õppinud ära ennekõike selle, et kui oled valmis piisavalt kaua ootama, siis võivad isegi kõige pöörasemad unistused tõeks saada.

Nagu öeldakse: pidevas hirmus elamine ei ole mingi elu.

"Journey Across Japan" YouTube'i Jaapani reisivideote sari.

"Abroad in Japan" Chris Broad'i YouTube'i kanal.

"Madeira"

Varje Talivee. Madeira: elu keset suurt sinist.
[Tallinn]: Vesta, 2024.
232 lk., 16 l fotosid 

Äärmiselt vahva raamat saarest keset suurt sinist vett ning selle elust ja inimestest. On palju informatiivset neile, kel siht silme ees Madeirale minna. Eelkõige on see väga paslik paik matkamiseks, nagu raamatust selgub. Kunagi olen lugenud ka "Minu Madeirat", aga erilist vaimustust mulle sealt ei meenu.

Madeira on siis taaskord üks saareke, mida võrreldakse Hiiumaaga, no nii mõõtmetelt. Muus osas siiski üsna erinev ja eriline. Geograafiliselt ja klimaatiliselt ennekõike.

Ilmastik on Madeiral ikka väga eriline ja tasaselt maalt tulnule raskesti mõistetav. Ja see mõjutab siinset elu vägagi. Raske uskuda, et nii väikesel maalapil (741 ruutkilomeetrit ehk 57 km pikk ja 22 km lai) võiks olla erinevates piirkondades nii erinev ilm ja sellest tulenevalt nii erinevad olud, aga see annabki Madeirale näo. Põhjustavad seda mitmekesisust just siinne maastik ja kõrguvad mäetipud, mis ulatuvad üle 1800 meetri. Need mäehiiglased püüavad pilved kinni, ja samas varjavad talvel lõunarannikut põhjatuulte eest - kõrgete mägede varjus päikesepaistelisel mäeküljel võib õhutemperatuur erineda teisel pool mäge olevast mitmeid pügalaid. Näeme tihti oma külakesest, et meist põhja pool asuvaid mägesid katab tihe pilvemass ja ka ookeanil on paremal ja vasakul pilved, aga meie kohal lõunarannikul on helesinine taevas. Mäetipud "käristavad" justkui pilvemassi augu, mis laseb päikesel lõunaranniku soojaks kütta. Seepärast ongi talvel kõige soojem ja päikesepaistelisem just lõunarannikul. Niteks naabersaarel Porto Santol, kus mäed üle 500 meetri ei ulatu, on täiesti teistsugune kliima. Kuivem ja tuulisem.

Turistid tunneb ilmeksimatult talvel ära plätudest ja T-särkidest, sest ükski kohalik nii talvel riides ei käi.

Tegelikult siin elades keha harjub soojaga ja kui talvel saabuvad 20-kraadised ilmad, otsin minagi kapist villase jaki ja kampsuni välja, sest minu jaoks ongi siis jahe ja suvekleit saab riidepuul pisut puhata.

Kõige soojem ja päikeselisem on sügisel, talvel ja kevadel pealinnast lääne pool asuval lõunarannikul. Pealinnast ida poole suunduval rannikul on tuulisem ja päikest on vähem, põhjarannikut tabavad aga talvel tihti vihmahood ning seal on väga niiske ja ka lõunarannikust jahedam.

Siinne loodus on lummav, aga ka armutu. Madeira 2010. aasta veebruarikuu tohutu vihmasadu õpetas nii mõndagi. Selle tõttu hävisid nii majad kui ka teed ja sai hukka inimesi. Jõed ajasid üle, viies kaasa maju ja autosid ...

Siinsed inimesed austavad loodust ja arvestavad sellega, nad teavad, milline jõud sellel on ja mida see kaasa võib tuua.

See, mis nii paljusid inimesi üle kogu maailma siia saarele kokku kutsub ja võlub, on siinne loodus, levada'd ja kogu saart katvad väga erinäolised matkarajad, mis levada'de ehk veekanalite ääres kulgevad. ...

Levada'd ehk u 20-50 sentimeetrit laiad kivisse raiutud või betoonist valatud veekanalid, kus vesi voolab tänu 0,5-1-kraadilisele kaldele, on rajatud selleks, et juhtida vett vihmasemalt põhjarannikult päikeselisemale ja kuivemale lõunarannikule, et banaani- ja suhkrurooistandused kastetud saaksid.

Levada'd olid ja on siiani eluliselt väga tähtsad, see on justkui Madeira vereringe, mis eluks vajalikku laiali kannab ja  elu hoiab.

1419. aastani oli Madeira asustamata ja kogu saart kattis mets. Sellest ka saare nimetus: "madeira" on portugali keeles "puit" ja "mets".

Võib-olla oleksin oodanud rohkem läbi isikliku elu prisma saarel elamist ja toimetamist. Kohati läks minu jaoks väga reisijuhiks kätte ära, eriti mis puudutas matkamist. Ja majutusasutustest oleks võinud juttu teha. Kuigi, jah, kui ise koha peal elada, siis ju ei käi kusagil mujal raha eest ööbimas...

"Minu Lahemaa"

Liisa Ojangu. Minu Lahemaa: seitse suve külapoes. Petrone Print, 2024. 215 lk.

Üle pika aja raamat, mida käest pannes kibelesin kohe jälle uuesti lugema. Väga muhedalt, köitvalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Elu oma värvikirevuses ja eheduses. Lahemaa. Juminda poolsaar. Leesi küla. Siin on perekonna ja esivanemate lugu, mis seotud selle paikkonna ja juurtega. Kogukonna lugu. Isiklik lugu - lapsepõlvest täiskasvanuks. Suvised mängud ja seiklused. Ja muidugi külapoe lugu. Nautisin igat lehekülge!*

Koolis proovis Leida [Liisa vanaema, sündinud 1935 Terneme talus] igati eeskujulikult õppida, et isa nime vääriline olla. Ühes tunnis pidi ta klassi ees loetlema kaksteist kalendrikuud. Need luges ta kõik õigesti ette, aga lõpetas nii: oktoober, november, detsember, veeämber läks ümber. Selle eest pandi ta nurka seisma. (Kui ma seda lugu ise koolilapsena kuulen, tundub see ikka väga ebaausa ülereageerimisena!)

Ostetud preksud - rannakeeles tähendab see kõike head ja paremat - sööme kohe poe juures ära.

Omaette tore peatükk, küll vaid mõni lehekülg on ka rannakielest ehk pohiranna murrakust, mis on Eesti kirderanniku murrak, mida on räägitud Juminda ja Pärispea poolsaarel ning Kaberneemest Salmistuni asuvates rannakülades.

Näide poe seinalt:

"Tere uomigust/päiva/ehtut. Palun uotaga vähest aiga. Meil on siin igesugu pient preksu - sokulaati, sukrusaia, olut ja keiduvorsti. Tenan! Üad aiga ja tulga toine kerdki!"

Maal elamine õpetab kannatlikkust, planeerimist ja heas mõttes loodusele alistumist. Kui elekter läheb ära või tee on lahti lükkamata, tekib üsna ruttu arusaamine, et see pole veel mingi maailma lõpp - kui tänaseks plaanitud poodisõit jääb ära, siis homme saab seda ikkagi teha.

Maaelu nautimiseks on mõned nipid ka - minu tingimus oli, et maja, kus elan, peab seest olema sama soe ja mugav kui nüüdisaegne linnakorter. Enam ei mingit välikäimlat ega kolme kampsuniga külmetamist. Ja teiseks ei tasu ennast keelata, kui tuleb ohjeldamatu isu minna linna teatrisse-kinno, sööma või sõpradele külla - siis tulebki minna ja mitte muretseda kütusehinna pärast. Maal elamine ei pea tähendama eraklust ja sendisaagimist. Jah, mõnel raskel hetkel mõtlen, et elada saaks ju palju lihtsamalt, nii nagu enamik inimesi. Kas on siis vaja kõike teistest erinevalt teha? Aga ju siis on, kui süda ja hing nii juhatavad.

*P.S. Turismiteatmiku või reisijuhi osa tuli ikka ka ära - kohustuslik mõisate tuur koos ajaloolise ülevaatega. Ega see ju paha polnud, lihtsalt mina leian, et seda pole vaja, vähemalt minu jaoks mitte.

"Sammhaaval edasi"

 

Simsion, Graeme C., Buist, Anne.  Sammhaaval edasi
[Tallinn] : Eesti Raamat, [2022]
304 lk.

Palverännuromaan. Armastusromaan. Kulgemine selle kõige otsesemas ja ilusamas (ka valusamas) tähenduses.  Mulle väga meeldis! Olen mitmeid palverännakute lugusid lugenud. Enamasti on ikka need päris-päris rännakud. Iseasi, kes ja mis põhjusel rändab. See siin on aga ilukirjandus. Ja nagu juba ka mainisin, hea lugemine.

Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:

Jaakobitee, tuntud ka kui Camino de Santiago, on sajandeid vana palverännutee. Igal aastal kõnnivad tuhanded palverändurid – nii usklikud kui ka need, kes Jumalat ei usu – sel ainulaadsel teekonnal läbi väikeste vanade külade ja mööda tiheda liiklusega maanteid. Kunstnik Zoe on abikaasa ootamatust surmast vapustatud ning loodab palverännakult leida lohutust ja juhatust. Insener Martin katsetab rännakul enda disainitud käru ... ja taastub keerulisest lahutusest. Nad alustavad teekonda ühest ja samast Prantsuse linnast, teadmata, mida tulevik neile toob. Zoe on arvestanud füüsiliste raskustega, kuid mitte sellega, et võõrad inimesed ja olukorrad sunnivad teda silmitsi seisma nii hiljutise kaotuse kui ka ta enda kinnistunud uskumustega. Martini jaoks on rännak oma oskuste ja käru vastupidavuse tuleprooviks, aga sedamööda, kuidas nad Zoega lähedasemaks saavad, tuleb tal proovile panna ka oma valmisolek taas teisi – ja iseennast – usaldada. 

Tabav, vaimukas, liigutav ja romantiline romaan „Sammhaaval edasi“ räägib sellest, et kõige tähtsamaid rännakuid ei mõõdeta kilomeetrites, vaid hoopis teekonnal leitud tugevuses, tarkuses ja armastuses.

"Ehh, uhhuduur 20"

 

Ehh, uhhuduur 20: ise teed oma elu.

Tallinn: Pilgrim, 2023

223 lk.: ill.

Loed raamatut nagu vaataks filmi või õigupoolest telesarja... No sellena see ju ennekõike mõeldud ongi, eks ole.

Mis siin ikka - reisiraamat nagu ikka, uhhuduurlaste võtmes😆 uhhuduuritades. Kaanest kaaneni ei viitsinud lugeda, vahepeal sai ka midagi telekast vaadatud, nii et mõnd episoodi oli sootuks topelt. 

Aga ma hakkasin hoopis sellele mõtlema, et kuidas küll on viitsimist mitmeks kuuks kodust ära minna ja rattaga rännata/rügada kohati mööda üsna läbimatuid teid pidi?!?🤔

See pole ju mingi mõnu ja nauding. Puhas enese piinamine. Ja veel nii kõrges eas😆 No mina igatahes ei viitsiks... Ilmselt sellepärast ei jaksanud kõike lugeda ka.

Aga mõned mõttekesed jõudsin välja nokkida küll:

Kohalikku katedraali külastades ja sealseid väljapanekuid vaadates leian end taas mõtlemast teemal, et kui kristlus on nii rahu armastav ja leppimist kuulutav religioon, siis miks pagan kristluse ajalugu nii verine on? Eks see on sarnane ilmselt ka muude usundite puhul ja kõik, millesse inimene oma "inimliku" osa juurde lisab, muutubki lõpuks omakasupüüdlikuks ja vägivaldseks. Kui kõikidelt maailma usunditelt kuld ja kard maha pühkida, siis lõpuks räägivad ju kõik ühest ja samast asjast - armastusest ja hoolimisest. Aga ikka tunnevad inimesed vajadust ja leiavad mooduseid öelda, et minu jumal on parem, kui sinu jumal.

...kohtume kahe rõõmsa vanahärraga, kellest üks on kuulus fotograaf ja teine arhitekt. Küsivad, et kuhu oleme teel, ja kui kuulevad, et Costa Rica poole, siis nendivad elutargalt, et nad on iga päev teel. Nende marsruut kulgeb trajektooril casa-cafe, cafe-casa (kodu-kohvik, kohvik-kodu). Annaks jumal meile ka ühel päeval niipalju tarkust!

Me teeme suure heateo kogu universumile, kui esmalt ennast tasakaalu saame ja alles seejärel maailma muutma sööstame.

Nende kuldsete sõnadega ongi paslik lõpetada ja tänaseks punkt panna.

"Eestlasena Bosnias"

Jael Puusaag. Eestlasena Bosnias: südamekujulisel kontrastide maal
Tallinn: Allika kirjastus, 2023
268 lk.

Tihe, tõhus tekst. Hea lugeda, samas aeganõudev. Ei olnud selline ühe-kahe õhtu lugemine, vähemalt minu jaoks mitte.
Hea, väga hea. Kuigi raamatukogunduslikult on raamat liigitatud usulise kirjavara alla, siis pigem on ikkagi reisikiri või ühe väikese riigi, linnakese elu ja tegemised esikohal.

Kohati häirisid kordused, ent samas oli nii kristalseid, filigraanseid ütlusi, tõdemusi, mis panid taas heldima ja leebuma...:)

Raamat, mida võiks täiesti omada või vähemalt teistkordselt üle lugeda.

Paar kuldset mõttetera ka siia lõppu (kuigi välja võiks kirjutada palju-palju):

Hästi lõpetamine on palju raskem kui innukalt alustamine.

Eelistan elada lihtsamalt ning veeta rohkem kvaliteetaega oma lähedastega. Lõpuks on just inimsuhted need, mis teevad elu väärtuslikuks ning loovad mälestusi.

"Naerdes läbi pisarate"

Toivo Laan. "Naerdes läbi pisarate ehk 3700 km jalgsi läbi laguneva NSVL-i 01. juuni - 15. august 1990.a."
[Võhma: Toivo Laan], 2022
358 lk.

Üks lõbus reisiraamat ehk siis mitte nii väga lõbus või õigemini üldsegi mitte lõbus... Mitte reisiraamat, vaid matkaraamat. Jalgsi Bakuust Türile (ja veel Tallinna kaudu!) 3700 kilomeetrit, nagu ka pealkirjast võib lugeda! 

Miks küll inimesed selliseid asju teevad?!? - selline oli lugedes mu peamine emotsioon. Ööbimistingimused - olematud. Söök - kesine. Pesemisvõimalused - minimaalsed. Vaeva, valu, higi ja pisaraid - liiga palju!
Aga - meie matkasell Toivo oli selle endale eesmärgiks võtnud ja mitu aastat selle nimel (mõtte)tööd teinud, et minna.
Lõpuks jäigi veidi selgusetuks, kas ta ise rahule jäigi oma matkaga. Suur rõõm, eufooria, emotsioonide puhang vallandus, kui ületatud sai Läti-Eesti piir. Aga kui kodurajad paistma hakkasid, siis kippusid justkui negatiivsed tunded kallale... Samas on seegi ju arusaadav - pikk matk selja taga, unistus teostatud, eks see kõik kokku olegi segadust tekitav.

[Väike guugeldamine andis nii palju infot, et Toivo Laan on eesti mägironija, matkaja, harrastusfotograaf ja luuletaja ning pidanud pikki aastaid piirivalvuri ametit].

Tegelikult oli ju tore lugemine!
(Toimetaja oli kohati küll kaotsi läinud või polnudki seda üldse ligi lastud, aga tühja sellest).
Viguriga ütlemisi ja vimkasid oli mõnus lugeda ja vaikselt (või mitte nii väga vaikselt) naeru pugistada. Mõningaid terakesi jagan teiegagi:

Territooriumilt lahkudes nägin valvuriputkas magavat valvurit, kes norskas nii kõvasti, et uks ei seisnud kinni, vaid liikus norskamise taktis kinni-lahti.

Teekonna lõpuni on jäänud vähem kui kuu ja kuus suudan läbida kusagil 1500 kilomeetrit.

Lahkumisel tuli trepil mulle üks peenike proua vastu. Ninna lõi selline parfüümide komplekt, et pidin väljas minutit paar toibuma, enne kui pilt tagasi tuli.

Ma ei saanud jätta leiba hiirte närida. Neil jumala loomakestel, et susi neid raisku sööks ja põrgu neelaks, on see pisike viga, et leivale ligi pääsemiseks tehakse seljakott varuosadeks.

Peale minu oli seal veel kolm inimest. Keski proua ootas bussi ja kaks Peedivendade ordu kavaleri trimpasid peedivett. 

Kuidas ma ka ei otsinud, kuid kauplusi ma enam ei leidnud. Ainuke, mille leidsin, oli allikas. Jõin ise natuke ja jätsin teistelegi tsutike.

Kauplus oli nii pisike, et kaks inimest põhjustasid seal juba tõelise rahvamurru ja kolm ülerahvastatuse.

Mina, nähes letil vedelevat maiuspala, asusin kohe viivitamatult rahakotiga läbirääkimistesse ja pärast ühist otsust ostsin ühe jäätise.

"Arktika" ja muud juttu veebruari lõpetuseks

Maris Pruuli.
Arktika - kodu Suure Vankri all.
Tallinn: Go Group, 2021
222, [2] lk.: ill.

Veebruarikuu ainuke raamat, mida ma reaalselt lugesin ja ka enam-vähem läbi lugesin. Isegi piinlikkust ei tunne enam seda kirjutades😛 Suhteliselt õhuke raamat, vähe lehekülgi, palju pildimaterjali - fotosid. Ja ka põnev teema - purjelaev Admiral Bellingshauseni merereis (polaarekspeditsioon) Arktikasse (Fäärid, Island, Gröönimaa, Jan Mayen, Teravmäed) ja kuidas ühest laevast saab neljaks kuuks kodu... Aga minul võttis ikka aega... No tegelikult ei võtnud ma üldse ju kättegi seda eriti tihti. Ei olnud lugemise kuu. Erinevalt jaanuarist.

Oli vahva lugemine küll. Eriti toredaks tegi loo veel see, et kaasas oli Jaan Joonatani nimeline noormees. Kuidas ta laeval oma õppetükke tegi ja kuidas kogu laevapere talle õpetajaks hakkas.

Internetiühendusest on saanud praktiliselt inimõigus. Me kõik ootasime ja samas kartsime levi. Interneti ja telefoniühenduseta seilamine on tänapäeval suur luksus. Alguses tegi see see ärevaks, võõrutusnähud sundisid aina näppima tumma telefoni. Mõne päevaga tekkis hingerahu, saime põhjalikult sukelduda hetkesse, lugeda, omavahel rääkida, omaette mõtiskleda, mõtteid korrastada. Telefonid töötasid vaid kellade ja fotoaparaatidena./.../
Tuli levi ja meelerahu oli hetkega läinud, igapäevaelu lõikas me lumivalgesse ja meresinisesse maailma nagu noaga. Töömured, poliitika, asjad, mis vahepeal otsekui peast pühitud, naelutasid inimesed ekraanide taha. See oli vahel päris hirmus, aga peagi olime õnneks jälle suurel levivabal ookeanil.

********

Oleme oma retkedel kohanud muidu päris normaalseid inimesi, kes aga haruldase loodusega kohtudes otsekui aru kaotaksid, saaks aga pingviini kaenlasse haarata või külitada lonthülge kõrvale, et eriline hetk tingimata fotole jäädvustada. Hea veel, et morsale selga ei roni või jääkaru paitada ei püüa. Kaob igasugune ohutaju ja respekt looduse vastu.
"Samas on tegi edukate inimestega, kes mingeid reegleid teadlikult rikkudes jõuavad elus edasi. Kas ma peaksin oma pojal soovitama sama teha, et edukas olla?" viskas Tiit irooniliselt naerdes küsimuse õhku.
Jutud katkestas kapteni hüüe: "Jõudsimegi maailma veerekese peale!"

Oleks veel toredaid asju kirjutada laeva elukorralduse ja laevandus- või merendusterminoloogia kohta, aga las jääb praegu.

Tahtsin hoopis "teisest ooperist" siia lisada, et täna tunnustati raamatukogutöötajaid - 2021. a. parimaid raamatukoguhoidjaid. Autasustamise tseremooniast oli ka veebiülekanne, mida püüdsin pisut jälgida. Meeleolu lõid ja õhtut juhtisid Linnateatri näitlejad - Argo Aadli ja Indrek Ojari. Autasud andis üle kultuuriminister Tiit Terik.
Miks ma aga sellest üritusest üldse kirjutama hakkasin on see, et mulle väga meeldis Tõnu Õnnepalu päevakohane sõnavõtt, mida kahjuks küll päris algusest ei kuulnud, kus ta toonitas, et lugemine on igal juhul kasulik ja rahustav tegevus. Eriti praegusel äreval ajal, saab mõtted mujale. Kaua sa ikka jõuad neid masendavaid sõjauudiseid jälgida ja nutta...
Justkui minu mõtted...

Aga õhus on juba kevadet!

21.02 hommik linnakodu aknast

26.02 õhtupoolik maakodu lähistel

"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

*Nellie Bly. Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma.
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Loomingu Raamatukogu. LXV aastakäik. 2021, nr. 23-25

Kui raamatu teise peatükiga alustasin oli 14. november, pühapäev. Ja peatükk algas nii:

Neljapäeval, 1889. aasta 14. novembril kell 9.40.30 alustasin ma oma ümbermaailmareisi.

Ehk siis täpselt 132 aastat tagasi!
Oma lugemise lõpetasin muidugi enne, kui 72 päeva täis sai, sest raamat oli vaja raamatukokku tagastada😉 Reis lõppes 1890. aasta 25. jaanuaril.

Tol ajal oli see midagi harukordset, et üks naisterahvas läheb reisima, ümbermaailmareisile ja veel üksinda!, ilma saatjata. Olgu öeldud, et neid saatjaid talle reisi ajal siiski sigines, aga põhimõtteliselt siiski üksi. Ja ühe kotiga! Pange tähele, naised, ühe kotiga ümbermaailmareisile! Lõpuks ka vaid üheainsa kleidiga, mis spetsiaalselt selleks puhuks õmmeldud sai (ühe päevaga oma ala spetsialisti juures!). Tegelikult oli olemas ka teine, õhem kleit, mis aga enam kotti ei mahtunud, asenduseks võeti kaasa mingi pihik vms. Raamatus loetletakse täpselt üles asjad, mis kotti pääsesid😉

Ilmneb, et kui reisitakse vaid reisimise, mite kaasreisijatele mulje avaldamise pärast, on pagasiprobleem väga lihtne. Vaid ühel korral - Hongkongis, kus mind kutsuti ametlikule õhtusöögile - kahetsesin, et mul õhtukleiti kaasas polnud, kuid sellest õhtusöögist ilmajäämine oli tühiasi võrreldes kogu selle vastutuse ja murega, millest pääsesin tänu sellele, et mul polnud vaja terve hulga kohvrite ja kastide eest hoolt kanda.

Võib-olla on alljärgnev üks kõige ilusamaid kirjeldusi raamatus üldse:

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pehmes pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik.

Hea ütlemisega naisterahvas see Nellie Bly:

"Kritiseerige mu kübara või kleidi tegumoodi, neid saan ma vahetada, aga jätke mu nina rahule, ma sündisin sellega."

Muuseas oli Nellie ka väga naeruhimuline, korduvalt on kirjeldatud seda, kuidas ta ei suutnud naeru tagasi hoida või ohjeldamatult naerma purskas.

Ta teeb mõningaid tähelepanekuid rahvuste kohta:

Jaapanlased on hiinlaste otsesed vastandid. Jaapanlased on maailma kõige puhtamad, hiinlased kõige räpasemad inimesed; jaapanlased on alati õnnelikud ja rõõmsad, hiinlased alati pahurad ja mornid; jaapanlased on väga nõtked, hiinlased väga kohmakad; jaapanlastel on vähe pahesid, hiinlastel kogu maailma pahed; lühidalt: jaapanlased on väga meeldivad, hiinlased väga ebameeldivad inimesed.

Võib vast öelda, et see on ilmselge liialdus ja hiinlastele liiga tegemine. Ei saa kunagi ühte rahvust ühe mütsiga lüüa!

Raamatu lõpus loetletakse üles kõik maad, mida külastati või kust läbi sõideti, samuti veekogud, mida ületati.

*Elizabeth Cochrane Seaman (neiuna Elizabeth Jane Cochran), rohkem tuntud kirjanikunimega Nellie Bly, oli Ameerika ajakirjanik, tööstur ja leiutaja, kes sai maailmakuulsaks oma rekordeid purustanud ümbermaailmareisiga, mille inspiratsiooniallikaks oli Jules Verne'i romaan "Kaheksakümne päevaga ümber maailma". Oma reisil külastab Bly ka kõrvalepõike korras Jules Verne'i tema kodus.

Üks omapärane ja ka erakordne raamat, mida kindlasti tasub lugeda, eriti neil, kel huvi ajaloo ja reisimise vastu.

"Jälle maailma peal ripakil"

 Täna on mul siis üle hulga aja üks loetud raamat letti lüüa😉 Mitte et ma lugenud poleks, vaid kuidagi ei jõua postituse vormistamiseni...

Liina Metsküla. Jälle maailma peal ripakil.
Ilmunud 2021. a.
200 lk + ill.

Üks muhe reisiraamat. Kohad, kus ma käinud pole. Välja arvatud Venemaa, mis muidugi piirdub peamiselt Leningradi (nüüd siis Peterburi) ja Moskvaga, no ja Karjala ka. Aga need külastused jäävad pigem lapse- ja/või nooruspõlve ning veel nõukogude aega. Moskvas näiteks viibisime klassiekskursioonil Suure Oktoobrirevolutsooni 70. aastapäeva ajal!😮 Imestan siiani, kuidas meid paraadist eemale hoiti ja mausoleumi ka ei jõudnud... 

Selline väike kõrvalepõige siis😉

Hiina, Põhja-Korea, Venemaa, Mongoolia, Tonga, Mehhiko, Belize, Dominica, Gruusia ja Armeenia, Tšiili, Brasiilia, Vietnam, Laos. Sellised huvitavad, pisut ekstreemsed kohad ja seiklused algavad! Mitmed neist on ette tulnud ka varasemates reisiraamatutes, mida olen lugenud. Seega kangastus isegi midagi tuttavat. Hea, et raamat oli ka kaardiga varustatud, sai näpuga järge ajada, kus täpsemalt ikka see Tonga või Domenica või Belize asub...

Kõikide seikluste ja sekelduste keskel tunduvad rändurile kõige rohkem hirmu valmistavat skorpionid ja tarantlid! See asjaolu üllatas mind järjekordselt. Eelmine üllatus oli teadupärast "Minu Hongkongist", kus tarakanid (prussakad) vapra seikleja julguse proovile panid. (Avastasin, et seda pole ma siin ka veel kajastanud🙈 Uskumatu!)

Mind häirisid siin palju rohkem narkodiilerite ja politseinike tulevahetused, isegi varguste oht ja muidugi võõrad inimesed (Inimene on ju tegelikult see, keda tuleb karta. Loomad üldjuhul kardavad inimest ja põgenevad. Inimene tuleb, võib tulla, kurjade kavatsustega. Loomal on instinktid). Hongkongi raamatus olid häirivaks faktoriks tänavarahutused, kõige sinna juurde kuuluva hullusega.

Lugeda oli muidugi tore! Ilma lennukisse istumata reisil käidud. Lausa poolele maailmale tiir peale tehtud!😊

Nüüd tahaks muidugi ka Liina varasemad raamatud läbi lugeda.

"Minu Uus-Meremaa"

Henek Tomson. "Minu Uus-Meremaa: ekstreemne vabadus"

Jälle üks lõputu matkaraamat! Hulk fakte matkamise, matkaradade ja kuulsate matkajate kohta:)

Jättes vahele kõrvalepõiked (matkamise) ajalukku ja maooride hingeellu, siis muid seiklusi oli täitsa põnev lugeda:) 145 päeva kestnud jalgsirännak sisaldab nii mõndagi. Peamiselt siiski kannatusi ja võitlust looduse stiihiaga. Eredad olid hetked, mil toimusid inimlikud kokkupuuted värvikate kohalike tegelastega. Korduvalt kõlab raamatulehekülgedel tõdemus kui lahked on uusmeremaalased.

"Uusmeremaalaste erakordne lahkus üllatas mind aina rohkem."

Seekordne rännak tähendas mulle 3000kilomeetrist matkarada, mis kulges Uus-Meremaa ühest otsast teise. Kogu teekonna plaanisin läbida ilma rahata. Teadmatus, risk ja põnevus olid garanteeritud!

Jäine rahe peksis otse näkku. Nähtavus kahanes lumetuisus minutite jooksul vaid mõnekümne meetrini. Mingi osa minust armastas seda ekstreemsust. See karastas iseloomu.
Mägede kohal tuprusid pilved...
/.../ Tihtipeale lihtsalt seisatasime vaimustunult, et kogu silmapiiri hiilgust mälusoppidesse talletada. Ahhetasime niivõrd unikaalse ja meeliülendava kogemuse üle. Eelnevate tundide vintsutused said nüüd väärilise tasu. Mäed eksponeerisid kaunist valguse ja varjude vaatemängu.

Peatuspaigas olid minutid kallid, puhkeaeg muutus hinnaliseks. Viivuks tasus hoog maha võtta, rahustada südamekloppimist ja hingeldamist ning mõni amps suhu pista. /.../

Kuuekümnendates mees tutvustas ennast Nairimuna /.../ Aga ma ei jõudnud veel midagi öelda, kui ta suust kostis linnulaul. Ta pööras pilgu noorukitele, kes meid tähele panemata mööda tuiskasid. Nairimu vaikis hetkeks ja lausus siis: "Vaata - need noored inimesed... nad kuulevad seda, mida nad tahavad kuulda." Ühel teismelisel poisil mütsus kaelas valju muusikat mängiv kõlar. Ta ei märganud hetkekski kaunist linnulaulu. Mina aga polnud ühtegi inimest kuulnud nii osalvalt lindusid jäljendamas.
"Vaata, sa võid nii paljusid asju jälgida. Aga looduses on lihtsam. Tähelepanu ei haju nii kiiresti. Sa tunnetad momentaalselt hetke, kui tuul vaibub, sa kuuled jõge sõnajalapõõsaste taga vulisemas või märkad linde väändunud puutüvede vahel tiirutamas. Iga sekund võib anda uue kogemuse, väikese erinevuse selles, mida märkad."

"Vahel on vaja ka mõistus välja lülitada. Siis sa lähedki ja kõnnid. Mida pikemalt, seda parem!" Maoor võttis oma jutu kokku mõttega, et tuleb õppida "aeglaselt kiirustama", sest tarkused tulevad ajast. Kui maailmast hangitud tähelepanekuid napib, siis pelgalt vananemisega targaks ei saa.

Mägedes rändamisel võib energiakulu tõusta 5000-6000 kilokalorini päevas. Selle kompenseerimiseks tuleb kinni haarata igast õlekõrrest.

Richmondi 106kilomeetrise mägiraja läbimiseks kulus mul viis päeva. Hoolimata väikestest päevamuredest - kust leida midagi hamba alla ja kus ööbida - olin ekspeditsiooni kulgemisega rahul. Täis sai 90 pöeva rändamist- lähenes tsivilisatsioon ja märgilise kahe tuhande kilomeetrini jäi mõni üksik päev.

"Kas sa enam ei tahagi edukas olla?" püüdsin tema [kiivi Ben Kurz] mõtteviisist aru saada.
"Tahan, aga enda valitud kriteeriumide alusel," põhjendas ta vastuseisu liigsele materialismile. Tema tahtmised ei olnud kooskõlas tema vajadustega. Ta rõhutas, et edu mõõdupuu on igaühe enda valida. "Olen jõudnud arusaamisele, et mind teeb õnnelikuks lihtsus," ütles ta kindlameelselt. Lihtsuse all pidas ta silmas vabanemist mõttetutest asjadest ja mittetoimivatest inimsuhetest.

Metsalinnud sädistasid kevadise õhinaga. Maastikule tekkisid erksamad toonid ja tuul oli soe /.../ 
Kõige aeganõudvam alpirännak oli ümber saamas - seega võis loota ka kaelamurdvate katsumuste leevenemist. Kuna eeldasin, et ilmastikuolud enam ekstreemselt talviseks ei kisu ning päike veedab üha rohkem aega lõunapoolkeral, siis oli talvevarustust kaasas tassida energia raiskamine. Eelmisel päeval kinkisin ära oma jääkirka ja räätsad. /.../
Hommikul teatas [mu võõrustaja perekond Dixon'i] vanim poistest, et võtab minu autogrammiga kirka kooli kaasa. Nii saab ta kõigile klassikaaslastele tutvustada kaugelt maalt pärit seiklejat - müstilist ürgugrilast, kes tassib oma rännukodu seljas.

Sellise poeetilise ja kauni kujundiga ongi paslik siinkohal punkt panna ning teile sama toredaid lugemiselamusi soovida.

P.S. Illustreeriv foto on ka näide "ekstreemsest vabadusest":) Hetkest, mil tabad, et ongi suvi ja puhkus ja ma naudingi seda kõike... See mõjubki siis tõesti juba nagu ekstreemsus:)

"Minu Sitsiilia"

Mae Merusk. Minu Sitsiilia.

Raamat on ilmunud varasemalt (2012. a) Petrone Prindi "Minu"-sarjas. Nüüd, aja möödudes, andis autor selle täiendatud versiooni oma kulu ja kirjadega uuesti välja. Igati tore lugemine.

Kirjutasin üht-teist välja ka, nagu ikka:

...kui inimene pole suuteline õigel ja valel vahet tegema, siis ei aita ka mingid reeglid ega pidev kontroll (lk. 12)

Paljud arvavad, et minu siiajäämise põhjuseks olid kuumad tunded mõne sitsiilia mehepoja vastu, aga vale puha. Miks peab naisterahva kapitaalse elumuutuse taga olema tingimata mees? Otsuse palermolaseks hakata võtsin ma vastu ise, selge mõistuse juures ja omal vabal tahtel. (lk. 13)

Olen nüüdseks õppinud mõtlema iseendale ja tegutsema oma heaolu nimel. See tarkus on tulnud  küll suhteliselt hilja, aga hea, et on lõpuks siiski kohale jõudnud. (lk. 13)

Mina pole üksiolekust kunagi erilist numbrit teinud, aga nende jaoks oli ilma sugulasteta võõramaalane see, keda pidi hoidma ja lohutama. (lk. 21)

Üks sitsiiliapärane seisund, millega ma alguses kuidagi harjuda ei suutnud, on dolce-fare-nienete ehk "magus mittemidagitegemine". Eesti keeles sellele väljendile vaste puudub. Tubli eestlane peab ju ka nädalavahetustel ja tööst vabal ajal kuidagi kasulik olema, mitte laskma päeva niisama looja karja minna. (lk. 41)

Sitsiillastele on suurem osa inimesi, keda ta tunneb, amici - sõbrad. (lk. 100) 

[See on umbes sama, mis FB-sõbrad!]

Mis puutub mehe ja naise sõprusesse, siis on suur hulk sitsiillasi arvamusel, et see pole võimalik. Mina arvan, et on küll võimalik. (lk. 101)

"Ma ei saa aru, miks peab pidevalt sõpradega koos olema ja pidevalt kusagile minema ja midagi tegema? Ma tahan vahel ka omaette kodus kasvõi raamatut lugeda, aga sellele vaadatakse imelikult. Kui inimene tahab üksi olla, siis ta nagu ei olekski päris normaalne!" kurtis Põhja-Itaalia rahuliku eluga harjunud noor abielunaine. (lk. 106-107)

Turistid esitavad vahel - antagu mulle see väljend andeks - lauslolli küsimuse:

"Kas me maffiat ka näeme?"

Et mismoodi? Nurga peal seisab mees püssi ja sonimütsiga, saate tema kõrval pilti teha ja seda siis uhkusega kodustele näidata? (lk. 134)

Sitsiillased on juba loomult rõõmsameelsed, tuju tõstmiseks siin vägiookide abi ei vajata ja alkoholismiprobleem puudub. Mul on päris mitu tuttavat, kes alkoholi üldse ei tarbi, isegi veini mitte. Eestis seevastu ei tunne ma kedagi, kes ütleks kergest napsust ära. (lk. 199)

Eessõnas vabandab autor vigade pärast, mis toimetaja puudusel sisse võisid jääda. Ja paraku see ongi see koht, mille eest lõivu maksta.... Kui muidu oli kõik tore ja Sitsiiliast ning sitsiillastest sai täiesti kena ülevaate, siis vead, need vead... need tahtsid mu hauda ajada:)

Läbivalt kohtas: "kellegiga", "millegiga" ja "kellegile".

...oli tõepoolest ja natuke soojem nii, et külm ei hakanud. 

...kohalik omavalitsus korraldab aasta läbi kursuseid... "Nende suhtes on liiga palju eelarvamusi!..." 

Kas võiks äkki öelda ka:  "eelarvamuseid"?:)

Näpukatest ma ei räägigi - "inimeõiguslased" oli üks, mis silma jäi ja fikseeritud sai.

Aga see kõik ei takistanud lugemise nautimist. Mul on lihtsalt omad kiiksud... Enda õigustuseks võin öelda, et ega ma spetsiaalselt ei otsi vigu, need torkavad silma, ma lihtsalt näen neid...:)

"Kusagil maailma lõpus"

Silvia Pärmann. Kusagil maailma lõpus. 

Tallinn: Varrak, 2021. 174 lk. 

Enam kui kuu tagasi loetud raamat. Ootas mustandite kaustas oma järge. Ausalt öeldes ei mäleta enam suurt midagi. See, mis kunagi kirja pandud sai, peaks siis peegeldama loetut. Olen isegi lehekülgi üles märkinud, aga raamat on ammuilma raamatukokku tagastatud, seega ei ole ka nende numbritega midagi peale hakata... Aga las siis vähemalt see piskugi olla siia talletatud.

Rohke pildimaterjaliga põgus ülevaade alljärgnevatest paikadest päikese all:

Bosnia ja Hertsegoviina, Põhja-Makedoonia, Venemaa Solovetsi saared, Laos (Minu hmongi pere ja muud loomad), Myanmar (Tätoveeritud näoga naised), Hiina, Indoneesia,Teravmäed, Colombia, Etioopia, Lõuna-Korea.

Pimeduse saabudes süttivad tuled, päikesepaneelid teevad Myanmaris ära kohalikele elektrikompaniidele tegemata jäänud töö ning üsna tõenäoliselt jätavad tšinid energiatarbimises mingi etapi lihtsalt vahele, liikudes küünlavalgusest kohe selleni, millest meie räägime alles kui tuleviku elektrienergiast ja rohelisest energiast.

Kui pimedus hajub, siis alguses ei näe tegelikult ikkagi veel midagi peale udu. Alles seejärel, nii umbes tund aega hiljem, tuleb alati välja päike. Hetk hiljem on  juba kõik tänavatel end selle käes soojendamas.

Kõige enam köitis mind viimane peatükk Lõuna-Koreast ja sealsetest merineitsitest haenyeo'dest. Jeju saar, Ydo saar, Marado, Gapado... See oli midagi väga erilist. Eks Koreast kuuleb ka suhteliselt harva ja lugenud ei olegi vist midagi. Pigem just hullust põhjanaabrist on rohkem juttu tehtud.

Liiga kiiresti said need lood otsa.
Väga lühike, kiire ülevaate. Liiga lühike peaks mainima (eriti vinguva tooniga!:))

"Seitsme aja raja taga"

 

Kadri-Ann Sumera. Seitsme aja raja taga
[Tallinn]: Tänapäev, 2020
399 lk.

Enne veel, kui raamatu juurde asun, pean vajalikuks mainida, et see on juba ammu loetud ja raamatukokku tagastatud, pole lihtsalt olnud mahti kirjutada.

Aga minnes raamatu juurde, siis ma pean taas ennast kordama - üks põnevalt elatud elu on parem kui mistahes fantaasia! 
Neilt lehekülgedelt leiame seiklusi enam kui seiklusromaanist. Kirjutab inimene, kes pidas ennast kooli ajal nohikuks:) Ja milline väljendusviis ja kirjutamise stiil! Püha püss, ehtne kirjanik!:)
Elu ja muusikaõpingud Saksamaal, rännud (süstaga põhiliselt!) Aafrikas ja Gröönimaal ning muidugi plejaad huvitavaid inimesi ja kohtumisi. Kui see on nohiklik, siis olen mina vist päris puudega:) Aga ega siis polegi muud, kui et täiskäik sisse ja lugema!:)

Pühapäeva hommikusöök söödi, nagu seal peres ikka, šikis naaberküla restoranis, vaatega kenale jõekäärule ja hinnaga, mis ületas minu kujutlusvõime. Kui mulle poleks kohe selgeks tehtud, et kõik on kutsujate kulul, oleksin vist tellinud klaasi vett ja hambaorgi.

Peaaegu poolteist tundi veetsin duširuumis. Pesin juukseid neli korda, aga soolane vesi oli nad nõnda takuseks muutnud, et pusadest päris lahti ei saanudki. Pool aega sellest prõmmis keegi vihaselt ukse taga ja karjus mulle midagi kreeka keeles, karjusin eesti keeles vastu ja me mõistsime teineteist hästi.

Rene tõmbas omale kohvipuru hammaste vahele ja naeratas laialt: Teeme nekudele negatiivi! Naersime nagu hullud, see ajas ka publiku veelgi enam naerma, kõigil oli tore. 

Hetkeks tundsin igatsust telgis magamise järele, nagu normaalsele inimesele kohane; oleks olnud võimalus turskete meeste Tambeti ja Antsu juurde kolmandaks pugeda, aga kuna üks norskas nagu kreissaag ja teine nagu möirahärg, siis seda võimalust ma tõsiselt ei kaalunud.

Palusin südamest saatust, et Bärbel leiaks kellegi toreda - kellegi, kes ei lase tal teada saada tõde, et tal pole ei lauluhäält, rütmitunnet ega ammugi mitte karismat, lastes ometi välja paista seda, mis oli ju samavõrra tõsi - et Bärbel on südamlik ja armas, puhta lapsehingega inimene.

Kõige lõpuks veel üks eriline lugu - ilusa armumise lugu, nii hõrk ja õhuline, vaevuaimatav, siiras, puhas... Mind lummas see täiega.

Noor erakordselt kauni näoga mees suurte säravate helehallide silmade ja vaikse, justkui paitava häälega - harva kohtab inimest, kellest õhkub säärast harmooniat. Rääkisin, et olen Eestist, õpin Saksamaal klaverit ja lähen konkursile Austriasse. See kõik oli temale spordi- ja äriinimesele, uudne ja huvitav ning ta oli väga hea ja tähelepanelik kuulaja, kuidagi täielikult, terve olemusega kohal. Tunnid möödusid, rääkisime ikka veel, tasa ja naeratades, kuidagi väga siiralt ja vahetult, täis vastastikkust lugupidamist. Usaldus kasvas. Mina puistasin talle oma esimese tõsise armastuse purunemisest ikka veel veritsevat südant, tema rääkis heldimuse, aga ka mingi väikese nukrusega oma värskest abikaasast, keda ta väga armastab, aga kelle käitumist ta mõnikord üldse ei mõista, lapse sünnist paar kuud tagasi ja dünastiasisestest eriarvamustest suusakeskuse pidamise osas. Poolehoid vajus raskelt meile peale, poolhämar kupee täitus magus-valusa tundevärelusega. Armusin... ja tajusin tema poolt sama. /.../ oo seda võimatuse ilu! Umbes kell neli lõpetasime vastutahtsi vestluse, et paar tundi ikkagi magada; viimase asjana, kui tuli juba kustus ja kumbki oma koikul teki endale ümber keeranud, ütles ta veel: Du bist eine tolle Frau. [Sa oled suurepärane naine]. Niimoodi lihtsalt ja kindlalt, ilma meelituseta, nagu enesestmõistetavat fakti. See soojendas mind veel terve nädala.

"Samose päevaraamatud"

Aldo Maksimov "Samose päevaraamatud: ehk kadunud maailma otsimas"*
320 lk.

Kreeka. Kreeka saared. Samos. Nii kutsuvad... Kutsuvad reisima...
8 kuud suve!!! See juba on midagi.

Kui alati on püütud kreeklasi näidata laiskade ja loodritena, kes tööd teha ei viitsi ning elu mõnuga võtavad (ja ka käsi pikal abirahade, eurorahade järele), siis siin saab see müüt nüüd küll kummutatud.
Eks alati on ka küsimus, kes ja kelle mätta otsast vaatab. Jah, see on tõsi, et elu osatakse elada, mõnuga, täiel rinnal, aga see ei tähenda, et tööd ei tehtaks. Tehakse sedagi täiega! Suvel, turismihooajal. Vahet pidamata. Peaaegu magamata. Talvel on aega puhata ja mängida:) See puudutab just söögikohtade, tavernide pidajaid.

Alguses ei tahtnud raamat kuidagi end mulle avada, ei edenenud, midagi nagu kammitses. Võib-olla liiga detailne, üksikasjalik, ajalooline jms kirjeldamine... Ent ühel hetkel tuli hoog sisse ja raamat hakkas kõnelema, sai mind konksu otsa. See käiski kuidagi vaheduva eduga. Lõpu poole kiskus jälle asi kiiva... 
Paljuski jagan autori arvamusi ja mõtteid. Mitte saja-protsendiliselt.
Olen küll lastetu, aga ka mina ei poolda ega propageeri väärtuste devalveerimist, islamiseerimist, sooneutraalsust, homoideoloogiat jms, ent vahel ometi tekib tunne, võib-olla just tänu sellele, et lapsi ei ole, et pärast mind tulgu või veeuputus... Selge on see, et ühel hetkel saab see maailm otsa nagunii, aga ei tea meist keegi seda päeva ja tundi ning tõenäoliselt läheb selleks veel üks jagu aega... Ei näe seda meie ega (tinglikult) meie laste silmad.

Ja lugedes ma muudkui märkisin üles lehekülgi, mis kõnetasid, kus oli midagi, millele kohe alla kirjutaksin jne. Nüüd siis olen jälle dilemma ees, kuidas seda kõike head talletada, ei saa ju poolt raamatut ümber kirjutada:) No midagi ma muidugi kriban siia ka, aga ega teie ei pea end sellega vaevama. Lugege ikka raamatut!:)

Kreekas on kombeks kokku leppida kohapeal, silmast silma, mitte e-versioonis...

Mida Kreekast tuua?
Kergematest asjadest võiks kotti sokutada head halvaad, maitseaineid (pune, tüümian, münt, sidrunilehed), samuti paar pakki fetat.
Kui me saame aga opereerida ära antava pagasiga, siis kindel valuuta on näiteks 5-10 liitrit head oliiviõli /.../ Mina tooksin kaasa ka liitrite viisi Samose tüümiani-männi mett /../
Kui on võimalik Kreekasse sõita autoga, siis tasuks Eestisse viia oliiviõli terve aasta vajaduse tarbeks - kuni järgmise reisini. Niisamuti tasub teha meega.

Kreeklane lihtsalt oskab oma aega planeerida ja loomulikult istub ka tunde kohvikus. Sest inimene ju ometi vajab aega iseenda, mõnusa äraolemise ja lõõgastava vestluse, mõttevahetuse jaoks. Kasvõi tööviljakuse suurendamise eesmärgil... Kreeklane oskab elada, kõige paremas ja tervislikumas mõttes.

Imeline, kuid ilus, võimas, rahulik, rahutu ja mõnus on talv Kreekas. Inimesed elavad ruttamata, elavad sügavalt sisse hingates, elutempo on veel aeglasem, kui me arvame teadvat, turiste ei ole. Tuleb lihtsalt lasta sel kõigel enda osaks saada.

Meie külas on - nagu Kreekas ikka kombeks - maja maja küljes kinni. Aiamaad aga on ümber küla laiali. Sinna suunduvad usinad kreeklased juba hommikul kell kuus toimetama, siis pole suvel liiga palav.
Vaevalt et meie muidugi nii usinaks muutume. Uni tuleb täis magada.

Septembri lõpus oli natuke tormi ja ilm püsis ka oktoobri algul heitlik, kuid muutus 10. kuupäeva paiku mõnusaks soojaks vananaistesuveks. Võiks öelda et parimaid aegu aastas. Merevesi püsis ka veel soe, umbes 24 kraadi. /.../
Ei saa päris nii elada, et ühel hetkel avastad, et peale kõiksuguste tööde, tegemiste, suhtlemiste ja jooksmiste enam enda vaba aega polegi. Nii võiks kohe Eestisse tagasi tulla ning kahe kohaga tööle hakata. Kliimat, tõsi, kaasa pakkida ei õnnestu.
Päike loojub juba varakult, kell seitse on peaaegu pime. See-eest on hommikud valged ja päikeselised. Päev tungib tuppa ja algab rõõmsalt. Sügisel on ka tuult vähem kui suvel, mis võib tunduda üllatav.
Peab veel õppima muretumalt, kiirustamata elama. Ikka veel lased ennast haarata eestlaslikust rahutusest ja tegevusvajadusest. See, see ja too asi vaja teha...

Minu jaoks võtab kogu selle raamatu olemuse kokku järgmine lõik:
"Samosele päris tavaline turist ei jõua. See on asi, mille üle saab tunda tänulikkust: et paljudest tulijatest on saanud sõbrad. See viitab, et kui sa tahad leida OMA inimesi, siis pead sa ise leidma tee ja julgema seda mööda käia. Siis ehk leidub ka neid, kes tahavad kaasa tulla. Sest Samos pole üksnes soe ja ilus koht."

Üks asi mida kreeklased kardavad, on "olla naeruväärne".
Aga kuidas saab uhke inimene olla naeruväärne? Ilmselt siis, kui natuke endas kahtleb.

Kaebamine ja "kitsepnemine" ei kuulu aga kreeklase loomuse juurde. Kogukonnas tuleb üksteist hoida.

Püüa päeva, püüa päeva, ütleb hääl kuklas. ära takerdu elu pisiasjadesse ja muredesse. Ole nagu kreeklane, ole nagu lord Byron, naudi elu ja igat päeva...

Mulle tundub, et inimesed ohverdavad liiga palju karjääri ja edu nimel, toimivad normatiivselt ja automaatselt.

Ja nii ma võiksin jätkata homme hommikuni ning neid hommikuid võib saada väga palju:)
Seega on aeg punkt panna.

*Raamatu enda lugemine jäi aasta algusesse, otsapidi möödunud aastassegi. Üks vana võlg sai nüüd likvideertud...

"Minu Aasia"

Margus Kalam. Minu Aasia: kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas...
Toimetaja Epp Petrone

Tartu: Petrone Print, 2019

390 lk.

Lisaks pealkirjas mainituile külastatakse veel Egiptust, Bangladeshi, Nepali, Bhutani, Sri Lankat, Vietnami, Myanmari ehk Birmat, Kambodžat, Laost, Hongkongi, Taiwani, Indoneesiat.

Väga kirev ja seiklusrikas raamat. Tänud siinkohal ka Maele soovitamise eest! Oli just nii, nagu Sa ütlesid, igal lool on konkreetne algus ja lõpp. Ei mingit sihitut jauramist. No ja tõepoolest -  oli hea lugeda! Aasia on ja ilmselt ka jääb mulle piirkonnaks, mida ma kunagi külastada ei soovi, aga lugeda - palun väga, miks mitte! 
Sarnaseid jooni (loe: tuli midagi tuttavlikku ette:)) leidsin mitmete varem loetud reisiraamatutega, näiteks meenus kohe peaaegu aasta tagune "Keskeakruiis".

Lasin lugudel end kanda ja seekord pikki väljakirjutusi - teie õnneks ja rõõmuks!, ei tule:)

Soovitan teile Myanmari, mis on kõige külalislahkem ja siiram Aasia maa, mida kogenud olen. Ja olgu öeldud, et elektriratta  aku ei pea Birmas vastu mitte 50, vaid 60 kilomeetrit! Vähemasti minu oma pidas. 

Aga samas on sellised "tõlkes kaduma läinud" lood just need, mis lisavad reisile vürtsi. Kes vürtsi ei soovi, võib minna valmisreisile kuhugi tuntud-turvalisse rannakuurorti! Kuigi petta võib muidugi ka seal saada.

"Minu maailmameri"

Uku Randmaa. Minu maailmameri: esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera. (252 lk.)

Täiesti ootamatult saabunud vaba aeg on pannud otsima lugemist, mis jäänud kunagi selle sama vaba aja puudumisel lugemata. Kuna mitu paksu raamatut sai üksteise järgi läbi näritud ja ikka oli veel säilinud tahtmine lugeda, siis... Üks selline ammu plaanis olnud raamat oli "Minu maailmameri". Hiljuti sai ETV-s näha dokumentaalfilmi "252 päeva üksindust" teleesilinastust. Samuti on lugemist ootamas Uku ja Maibi Randmaa raamat "Ümber. Ilma." Ühiseks nimetajaks neil kõigil ikka ümber ilma soolopurjetamine.
Ääretult põnev ja köitev! Ei oskaks aimatagi, et üksi ümber ilma purjetamine võiks pakkuda selliseid elamusi. Aga pakub. Ja see kõik on oskuslikult, mõnusas humoorikas võtmes kirja pandud. Tõeline lugemiselamus! Juba eelmises postituses sai seda mainitud, eks seegi kõneleb enda eest.

...mõtisklesin, mis on minusuguse keskealise mehe õnne valem. Üha kindlamaks kujunes veendumus, et õnnelik olemiseks ei ole vaja rutata koosolekult koosolekule, süüa säilitusainetest kubisevaid küpsiseid ja kõnelda vahetpidamata mobiiliga, alustades iga teist lauset sõnadega "mina arvan".

... soolopurjetamisel on üks suur pluss: mul on vabadus teha täpselt seda, mida ise tahan. Kui öösel kella viie ajal läheb kõht tühjaks, siis hakkan pannkooke küpsetama. Ja keegi ei kobise, et "Mis sa, pimevaim, öösel kondad!". 

Kui juba otsustad aidata, siis heameelega. Vingus näoga antud abist ei ole tolku.

Olen selle pika reisi jooksul kahtlemata muutunud. Minu kontakt loodusega on tihe, kuid samavõrd olen kaugenenud inimestest. Nendega on keeruline, iial ei tea, mis on kellegi eesmärk. Merel on kõik lihtsam.

Hoovuste kokkupõrkekohal pidasid kaladele jahti linnud, väikesed ja nobedad tiirulaadsed ning suured ja rohmakad pelikanid, Kalapüüdjate kohal lendasid omakorda suured mustad linnud, kes ise vette kalade järele ei piketeerinud, küll aga pidasid jahti lindudele, kelle noka vahelt paistis maitsev saak. Just nagu inimeste maailmas: ühed rabavad tööd teha ja teised lõikavad kasumeid. 

"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").

Mere peal ei toimu midagi. Mere peal toimub kogu aeg midagi. Mõlemad väited on õiged. Midagi on kogu aeg toimumas selle jaoks, kes oskab märgata, tunda ja tähele panna.
...
Merel ei teki rutiini. Juba sellepärast, et loodus on pidevas muutumises. Piisavalt tegemist on purjetamisega ja jahi parandustöödega, lisaks on mul kaasas filme, muusikaplaate ja raamatuid.
Loksun siin suurel mõõtmatusel. Üksinda. Võitlen isutuse, looduse ja omaenda mõtetega... ja olen õnnelik! Kui mõnele kurjategijale öelda, et ta peab karistuseks kaks aastat üksinda ümber maakera purjetama, paluks ta vist asendada see surmanuhtlusega. Minul on aga suu kõrvuni. Lähen esimeste hommikuste päikesekiirtega tekile ja naeratan. Ütlen: "Tere, päike! Tere, meri! Tere, lainevallid ja lendkalad! Mul on siin teiega hea ja tore!"

"Keskeakruiis"

Inge Mehide, (Ahto Meri). Keskeakruiis: elu parim aasta. (415 lk.)

Reisiraamat Aasia-riikidest. Kruiisisin koos Inge ja Ahtoga kaasa (koroona)ajal, mil reaalselt reisida ei saagi. Kas kunagi veel üldse saabki? Eks seda näitab aeg...
Olgu siinkohal ka külastatud riigid üles loetletud:
Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Nepal, India, Tai, Birma, Laos, Sri Lanka, Vietnam.
[Reis on dateeritud 14. aprill 2018 - 28. mai 2019].

Tuletas mulle veidi meelde raamatuid "Samba, sake ja tšillikaun" ning "Meri ja kuked". Ilmselt seetõttu, et ka neis oli väga lai (eksootiliste, soojade) maade spekter, mida külastati, ja palju fotomaterjali.
Endiselt olen ma veidi äraoleval seisukohal Aasia riikide suhtes ehk ega nad mind eriliselt ei köida. Jah, pildimaterjal on tore ning nauditav vaadata, aga kõik need nii erinevad kombed, religioonid, elustiilid, valdav vaesus või siis pigem väga suured kontrastid rikaste ja vaeste vahel, no ei ole minu teetassike, võta või jäta... Ausalt öeldes on mul kõik need riigid segamini nagu puder ja kapsad või Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul:) Ma ei tea, kas selle või muu teguri tõttu venis lugemine väga pikaks, aga võib-olla tuli see isegi kasuks.
Mis aga raamatu väga muhedaks tegi, oli autori kirjutamise stiil. Palju vahvaid ütlemisi ja sõnakasutusi, mida ma nautisin täiega. Aitäh nende eest! Allpool siis "pisuke" väljavõte:)
Ja muidugi suurepärased fotod - ainuüksi neid vaadates on võimalik elamused kätte saada! Tahaks neid siinkohal kohe eksponeerida, aga kahjuks ei saa ma seda teha. Nii et vaadake ise raamatust.
Üks asi veel - toidud! Toitudest on raamatus ka väga palju ja põhjalikult juttu. Sageli oli tunne, et sülg hakkab kohe-kohe suunurgast nirisema, igal juhul kõht läks alati hoobilt tühjaks:) Maitseelamused tundusid olevat võrratud.

Nii oleme hakanud päev korraga oma unistust tõeluseks elama, soovides end aeg-ajalt näpistada, kas see kõik toimub ikka päriselt? Kas me tõesti ei pea terve aasta ärkama kellegi teise väljamõeldud raamidesse? Pingutama võõraste eesmärkide nimel? Ei, ei pea. Võime teha, mida hing ihaldab, ja minna sinna, kuhu süda kutsub. Peame ainult lootma, et nii suur vabadus meid lootusetult ära ei riku. [Filipiinid]


Filipiinidel armastatakse kontraste ehk kui juba konditsioneerida, siis nii et kulmud härmas.


Restoranides käies õpime filipiinlaste kohta veel midagi. Kui hajameelsed võivad nad olla! Tellime näiteks juustu- ja kanasalati, aga kokk unustab välja nii juustu kui ka kana. Või küsime kana kõrvale riisi, aga taldrikul on ainult koib. Kord tuuakse lauale kaks täpselt sama magustoitu, ühel pooled komponendid puudu. Teine kord teatatakse pika ooteaja lõpus: "Vabandust, me unustasime teie tellimuse ära. Kas olete nõus veel ootama?" Jah, muidugi, meil on aega terve aasta!

Kestab ramadaan, mis tähendab, et päikesetõusust kuni loojanguni ei vaata eeskujulik moslem toidu poolegi. Paljud söögikohad on päeval kinni, kuid õnneks on Kuala Lumpur multikultuurne linn. Budistidest, kristlastest ja hindudest restoranipidajad ei lase end islami kalendrist häirida. [Malaisia]


...võtame meiegi Kuchingis tempo maha. Ärkame, veedame kolm-neli tundi kohvikus hommikusööki süües ja uudiseid lugedes, longime ringi, vaatame, kuidas korralikud inimesed tööd teevad, ja tunneme isegi veidi piinlikkust, nautides mittemidagitegemist. [Malaisia]

Kutast ida pool asuvat Tanjung Aani peetakse õigusega Lomboki üheks ilusaimaks rannaks. Siin on väike ja üsna kinnine lahesopp heleda liivaribaga, servades kõrgumas kaljud. Ronime nende tippu, misjärel saan reielihastelt järgmisel päeval kibeda meeldetuletuse ja kutse arenguvestlusele. [Indoneesia]


Teel sinna saame kokku kitsi karjatava mehega... [Nepal]

[Minu kiiks, kahemõtteline väljend: kitsi karjatav mees:)] 

Valime teise, laiema tee ja jõuame õigel ajal kanjoni teise serva, kuhu kogunetakse päikeseloojangut vaatama. Kaunid hetked pildile püütud, selgub aga, et ka siit ära pääsemiseks tuleb ühest kitsast lõigust üle minna. Kui ma sellega hakkama olen saanud, tunnen end nagu sangar seiklusfilmis. 
"Äkki läheks veel mõnel õhtul kanjonisse pildistama?" teen juba järgmisel hommikul Ahtole ettepaneku. Olgu etteruttavalt öeldud, et me lähmegi. Teisel korral ei juhtu kanjonis muud märkimisväärset, kui et leiab aset naispeategelase areng. Ta kõnnib läbi ja üle päris mitmest kohast, mida enne hirmuga vaid eemalt vaatas. Tasakaal on kinni peas. [Tai]

Ühel hommikul ärkame juba veidi pärast südaööd ehk kell pool kuus, et minna pildistama kuulsat Pai udu.  [Tai]


Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. [Birma]


"Sauna," hääldab giid meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida "sauna" tähendab. Kuulame teda lõbustatult.
Sounar osutubki parajaks naljaninaks. "Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat," tutvustab ta end. "Rahvuselt olen aga nepallane."  [Birma]


Ja jõuabki kätte täpselt aasta päevast, mil teele asusime. Me ei ole veel valmis lõpetama. Nii palju on nägemata, kogemata, maitsmata. Kas mitte selline ei peakski inimese elu olema? Iga päev midagi uut toov, enda ja maailma kohta õpetav, proovile panev, täis vabadust. Avastan ehmatusega, et minust ongi vist hulkur saanud. Ringi rändamine tundub mulle sama loomulik nagu hommikune hambapesu. [Vietnam]


Khau Vai armuturg toimub mõne päeva pärast. Meie oleme selleks ajaks juba läinud, sest vihmavalingud on tulemas, ja ega meil tõtt-öelda sinna asja olegi. Vanadel kallimatel on liiga kauge tulla ja uusi me ju ka ei otsi. Kui juba selline katsumus nagu aasta koos reisimist meid lahku pole ajanud, küllap siis istume kaheksakümneseltki koos teetassi taga, sirvime mälestusi ja plaanime avastusretke... kasvõi lähima suure kivi juurde. [Vietnam]

Vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnast [Ha Giang] asuvad veel ühed rahvusvähemuste külad. Siin elavad Vietnami taid, keda ei tohi segamini ajada Tai taidega. Vietnami suuruselt teine etniline grupp elab enamasti mägede jalamil ja kasvatab põhiliselt riisi. [Vietnam] 

Käed poris, jalad poris, küürutavad naised päev otsa riisiistikute kohal, mõnel isegi laps turjal. Lillehmongide elu pole lillepidu, ütleb nii mõnegi naise päeva lõpuks kurnatud pilk. [Vietnam]

Mis minus vaimustust tekitasid olid ujuvkülad Vietnamis ja Tais.

Nagu paat, hulbib ka meie öömaja otse järvel. Peremees on sidunud pontoonidega vee peal püsiva ehitise kõrval oleva karstimäest saare külge. Päris tuulte pillutada me seega pole, küll käib igapäevaelu juurde kerge õõtsumine. Kokku on siin kolm omavahel ühendatud rookatusega maja, keskmises elab pererahvas, kahes äärmises külalised. Majade ees on bambusterrassid õdusate puhkealadega - istumis- ja lesimiskohtadega päikese käes või varjus. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal kasvavad pottides rohelised taimed või õitsvad lilled. 
Kindlasti on sellisel elul omad raskused, eriti siis, kui ilm ära keerab. Ma isegi ei kujuta ette, mis saab siis, kui pererahva praegu alles beebieas laps hakkab ringi ukerdama. Kuskil pole ju ühtegi piiret! Meile aga tundub see kõik idüllide idüll. Mittemidagitegemiseks on paremat kohta raske ette kujutada. [Tai]

Raske kujutleda, kuidas noored pered ujuvkülas väikestel lastel silma peal suudavad hoida, ilma et need vette ei sulpsataks. [Vietnam]

Ja ikka need võimsad, lummavad, maalilised looduspildid. Riisipõllud! Kosed. Jõeorud. Udu ja pilved... Need jäävad mind nüüd pikalt kummitama:)