Üle pika aja raamat, mida käest pannes kibelesin kohe jälle uuesti lugema. Väga muhedalt, köitvalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Elu oma värvikirevuses ja eheduses. Lahemaa. Juminda poolsaar. Leesi küla. Siin on perekonna ja esivanemate lugu, mis seotud selle paikkonna ja juurtega. Kogukonna lugu. Isiklik lugu - lapsepõlvest täiskasvanuks. Suvised mängud ja seiklused. Ja muidugi külapoe lugu. Nautisin igat lehekülge!*
Koolis proovis Leida [Liisa vanaema, sündinud 1935 Terneme talus] igati eeskujulikult õppida, et isa nime vääriline olla. Ühes tunnis pidi ta klassi ees loetlema kaksteist kalendrikuud. Need luges ta kõik õigesti ette, aga lõpetas nii: oktoober, november, detsember, veeämber läks ümber. Selle eest pandi ta nurka seisma. (Kui ma seda lugu ise koolilapsena kuulen, tundub see ikka väga ebaausa ülereageerimisena!)
Ostetud preksud - rannakeeles tähendab see kõike head ja paremat - sööme kohe poe juures ära.
Omaette tore peatükk, küll vaid mõni lehekülg on ka rannakielest ehk pohiranna murrakust, mis on Eesti kirderanniku murrak, mida on räägitud Juminda ja Pärispea poolsaarel ning Kaberneemest Salmistuni asuvates rannakülades.
Näide poe seinalt:
"Tere uomigust/päiva/ehtut. Palun uotaga vähest aiga. Meil on siin igesugu pient preksu - sokulaati, sukrusaia, olut ja keiduvorsti. Tenan! Üad aiga ja tulga toine kerdki!"
Maal elamine õpetab kannatlikkust, planeerimist ja heas mõttes loodusele alistumist. Kui elekter läheb ära või tee on lahti lükkamata, tekib üsna ruttu arusaamine, et see pole veel mingi maailma lõpp - kui tänaseks plaanitud poodisõit jääb ära, siis homme saab seda ikkagi teha.
Maaelu nautimiseks on mõned nipid ka - minu tingimus oli, et maja, kus elab, peab seest olema sama soe ja mugav kui nüüdisaegne linnakorter. Enam ei mingit välikäimlat ega kolme kampsuniga külmetamist. Ja teiseks ei tasu ennast keelata, kui tuleb ohjeldamatu isu minna linna teatrisse-kinno, sööma või sõpradele külla - siis tulebki minna ja mitte muretseda kütusehinna pärast. Maal elamine ei pea tähendama eraklust ja sendisaagimist. Jah, mõnel raskel hetkel mõtlen, et elada saaks ju palju lihtsamalt, nii nagu enamik inimesi. Kas on siis vaja kõike teistest erinevalt teha? Aga ju siis on, kui süda ja hing nii juhatavad.
*P.S. Turismiteatmiku või reisijuhi osa tuli ikka ka ära - kohustuslik mõisate tuur koos ajaloolise ülevaatega. Ega see ju paha polnud, lihtsalt mina leian, et seda pole vaja, vähemalt minu jaoks mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar