Tartu: Petrone Print, 2024
208 lk., 8 lehte fotosid
Raamat sai loetud diagonaalis, sirvides...
Myraka' sõnaseadmise oskus on võrratu, aga Euroopat jäi nagu väheks...
Ei saanud mind konksu otsa, ei olnud, millest kinni haarata, kuigi tagakaanel lubatakse küll maad ja ilmad kokku:
Sain Mutilt sünnipäevakingiks oliivipuu. Päris ehtsa, tüve, võra ja juurtega oliivipuu. Konks on vaid selles, et see puu asub Itaalia lõunatipus. Ja nüüd me läheme seda puud vaatama.
Teie võite kaasa tulla, sest just sellel reisil sünnib ka käesolev raamat. Raamat, kus ujub peale värskete mälestuste pinnale ka palju varasemaid, mis said kogutud eelmistel reisidel.Tulge, ma näitan teile Euroopat. Euroopat läbi Prikside silmade. Euroopat läbi matkaauto akna. Päris inimeste ja päris emotsioonidega Euroopat. Maitsvat Euroopat, ilusat Euroopat, sooja Euroopat, üllatusi täis Euroopat.
Aga lähme siis maru aeglaselt ja rahulikult. Sest ainult nii saab õige tunde kätte.
Blogis Loetu kaja on hästi öeldud:
Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud.
Jah, aga kaua sa ikka jõuad seda põnevaks kirjutatud argipäeva lugeda?!?
Ja veel teine mõte samast:
On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära.
Kahjuks seekord ei suutnud ma seda õhinat ära kannatada, enne rauges ramm...
Ka Suvehiidlane kirjutab kenakese kokkuvõtte ja viskab lausa viie, aga mina olen seekord vinguviiul😛😂
No siin lõpu eel tõmban veidike tagasi🙂 Sest ega see nüüd niiväga ainult sirvimine polnudki, üsna korralikult ikka lugesin. Pean möönma, et jutupaunik on see Myrakas tõesti ja kasutab väga lopsakat keelt. Mingitel hetkedel hakkaski see veidike vastu ja sellepärast ka see ving siin😝 Ehk et aeg-ajalt viskas see killu pildumine kopa ette😆
"Tundub, et olen selline pisut ropu suuga ja tujukas tüüp, kelle vastu saatus on arusaamatult armuline olnud"
No ja ikka sutsu Itaaliat, kübeke Horvaatiat, killukesi Poolast, Lätist, Leedust ja Kreekastki viskas sisse.
"Olemegi Paestumis kohal. Midagi pole öelda - päris kontrastne vaatepilt, kus ühel pool aeda on kivistunud iidne minevik ja teisel pool lärmakas tulevik. Ja siis mõned ehmunud näoga vanemad inimesed nagu meie, oma kohta otsimas."
"On selge, et kõik itaallased ei sõida ringi Ferraridega ega kanna moemajade disainrõivaid. Võib öelda, et lõunas vohab vaesus, kuid see ei takista inimesi õnnelik olemast. Õnne võib leida kõiges: söögis, sõprades, isegi töös. Aga ka niisama mölutamises. Pole mingit kahtlust, et puhata itaallased oskavad. Minu meelest teevad nad seda igal võimalusel. Kogu aeg on mingid holiday'd ja siis on ka kohe kõik putkad kinni ja töörahval jalad seina peal. Täna on esimene mai ja kõik oleks justkui maa alla vajunud. Ainult mahe suvine briis keerutab inimtühjas ostukeskuse parklas kilekotiga valssi. Lidl pole kohalikest kommetest veel aru saanud ja nii saan oma igapäevase veini ikka kätte."
"Kui ma piisavalt päikest ei näe, vajun kokku ja kärbun ära. Seepärast suudan ma erinevalt reisikaaslastest nautida ka mõnusat olesklemist rannas. Esiteks on lihtsalt mõnus teha mittemidagi ja loputada seda laiskust maha siis kas end aeg-ajalt vette kastes või keha külma õllega kostitades." [Just äsja (16.01?) oli ju sobivalt mittemidagi tegemise päev ka😀]
"Lepime Mutiga kokku, et mis ka ei juhtuks, oleme kogu aeg teineteisele toeks. Olgu kallima hea sõna meie ainus majakas tormis ja päästerõngas kesk mustavat vett. Kõigega saab hakkama ja elamusi-emotsioone on iga päev rohkem, kui vastu jõuad võtta, aga väsitab hirmsasti. Maru loll oleks lõpuks koju jõudes tunda, et nüüd on vaja puhkusest puhkama hakata..."
Vaat' siis kuhu ma jälle oma heietustega välja jõudsin. Igatahes - elagu lopsakas keelekasutus 😀👏
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar