Et aastat kokku võtta...

...peaks alustama algusest...
Mis aga ei olegi nii lihtne. Ikka mõtled ju, et mis see siis on, päev veereb päeva järel ja mida nii väga erilist ühes argipäevas on. Ja nii need päevad lähevad üksteise järel, sekund sekundi, minut minuti, tund tunni järel, 365 päeva, aasta... Ja ongi möödas... Kalender-märkmiku lehekülgedel haigutab tühjus ja helendavad valged laigud... Mälu pole ka enam see, mis kunagi... Siis hakkadki mõtlema, et mida möödunust meenutada, mida kaasa võtta, mida unustada... Appikene, mis üldse toimus?!?
Andsin endale lubaduse (!), et uuel aastal olen hoolsam. Võtan kohe paksu kalender-märkmiku ja asetan nähtavasse kohta, et saaks iga päev (!) sisse kirjutatud päeva olulisemad sündmused. No näis...

Eks midagi hakkab ikka tasapisi meenuma, kui järele mõtlema hakata.
Oli laulupeo aasta. Sai selles suures melus osaletud oma kooriga, päris väsitav oli see periood koos oma pikkade proovide, ettelaulmiste ja närveerimistega. Ent lõpuks tasus kõik topeltkordselt ära - rongkäik ja võrratud kontserdid laulukaare all. Sellest kirjutasin ka suvel pikemalt.

Oli ilus suvi, jätkus soojust ja päikest! Ja ka jahedust juunis! Nii madalaid temperatuure jaanipäeva eelsel ajal pole ammu kohatud. Siis oli pikk ja soe sügis.
Nüüdseks on antud meile ka veidi ilusat talve maitsta. See on tore! Aga ometi ihkaks veel ja veel... Ega see lörts ja pläga ja plusskraadid pole ju kellegi talv. Nojah, siinkohal räägib ju talvelaps:) Mõne kuuldes ei tohi midagi niisugust poole sõnagagi väljendada...
Nii palju siis ilmajuttu.

Poliitikast ei taha rääkida. Paljustki ei taha, kuigi võiks ja lausa peaks.
Kurva poole pealt - suur kaotuste aasta on olnud... Palju on lahkunud kultuuriinimesi, väärikaid, arukaid, toredaid Eesti inimesi... Ja siinkohal ei räägi ma migratsioonist, vaid teispoolsusesse minekust. Kuigi, eks sedagi võib omamoodi rändeks pidada - väljaränne ajast igavikku...

Pilt on illustratiivne ega kajasta minu lugemisi. (epl.delfi.ee)

Päris palju sai sel aastal ka loetud. Pean siinkohal ikka iseennast silmas ja omaenda mõõdupuuga mõõtes.
Taaskord pean nentima, et suvine aeg soodustab mu lugemisi. Kevadel ma justkui virgun elule ja hakkan raamatute järele janunema. Ju seda soosib ka pendeldamine maa-linna vahel ja ühistranspordi kasutamine, et aeg oleks mõistlikult, sisukalt ja meeldivalt kasutatud. Siinkohal meenub aeg, kui pidevalt, igapäevaselt sõitsin maa ja linna vahet, hommikul tunnike ja õhtul teine, siis lausa ootasin, millal rongi ja lugema saab (ja oh häda, kui siis mõni tuttav, jutukas reisikaaslane sattus vastu istuma...)
Oma lugemistest tegin päris palju sissekandeid. Moodustasin lausa oma Suvelugemiste sarja:) Möödunud aastal alustasin "Minu..." sarja lugemisega, sel aastal siis jätkasin. Olgu need siis siinkohal üles rivistatud:
"Minu Inglismaa", "Minu Supilinn", "Minu Island", "Minu Ungari", "Minu London". Lõpetuseks veel sügisel loetud "Minu California". Nendest kõikidest olen mingil määral ka siin blogis kirjutanud.
Kahjutundega pean nentima, et pooleli jäi "Minu Peterburi". Kuidagi ei hakanud jooksma see lugemine ja lõpuks tuli tagastusaeg kätte, aga ega ma seda nii ei jäta, ühel päeval ikka võtan uuesti ette...
Vahele veel muud lugemised. Enamus head või väga head. Eriliselt jään meenutama Herdis Ojasu raamatut "Julgus elada". Sellest heietan pikemalt Suvelugemised 6.
Kes tahab rohkem mu lugemistest lugeda, siis lugegu mu kirjutisi siin blogis! (oh, mis kaunis lause! Tegin seda meelega! - Kui kedagi peaks häirima ühes lauses kolm korda mingi "lugema" vorm:) Mind ennast häirib muidu küll ja vägagi:))
Uute lugemisteni!

Minu California

Ede Schank Tamkivi "Minu California: mull mullis"

 Viimane minu "suvelugemiste sarja" raamat:) Õigupoolest kuulub see juba "sügislugemiste sarja". Laenasin raamatukogust selle veel kalendrisuvel. Lugemiseni jõudsin aga alles sügisel. Edenes kuidagi aeglaselt, kuna oli muid tegemisi, nagu ikka.
Vabakutselise ajakirjaniku ja tema pere elust Californias. Võib lugeda küll, kuna on hästi kirjutatud, keeleliselt ja stiililt hea; kohati igavavõitu, kui midagi, mis mind ei köitnud, oli väga pikk ja põhjalik.

Mõned valitud mõtteterad:

"Mina ikkagi usun sellesse, et alati on ja jääb seltskond inimesi, kellele ei piisa 140 tähemärgist või kaheminutilisest videost, et oma infonälga rahuldada. On neid, kes tahavad lugeda tabavaid kujundiküllaseid kirjeldusi või sügavamaid analüüse mõne nähtuse või sündmuse kohta, soovimata seejuures lugeda teadusajakirju."

"Olles paar korda üritanud lugeda e-raamatuid, /.../ olin veelgi veendunum paberraamatute lugeja, kuigi eks suuri teoseid kaasas tassida ole paras piin. Ja olen isegi märganud, et minu abikaasa, kes muidu on igasuguse uue tehnoloogia puhul minust kordades adaptiivsem, loeb samuti oma raamatuid paberil. Me mõlemad oleme omal moel ning omas tempos mõistnud, et kui suuremat süvenemist nõudvaid akadeemilisi tekste või teistpidi hoopis kerget lugemist pakkuvaid ajalehti saab lugeda ka helendavalt ekraanilt, siis õhtul enne magamajäämist on hea ette võtta just paberil olev raamat.
Ja lapsed ilmselt matkivad meid: kuigi Gustav loeb aeg-ajalt koolitööks vajalikke raamatuid oma iPadi ekraanilt, on tal alati kott raske kõikjale kaasatassitavatest raamatutest ning Ettagi võtab ikka ja jälle mõne paberteose ette, et seda vaikselt veerida.
Ilmselt on meie pere selle paberil lugemise kombega siiski "ohustatud liik"..."

"Kui kudumist-heegeldamist võib pidada siiski üsna eksklusiivseks hobiks, siis täiesti omaette teema on igasuguste elementaarsete hakkamasaamisoskuste kadumine. Mida teha näiteks siis, kui elekter ära läheb?! Siis ei saa ju isegi Youtube'ist vaadata õppevideot, kuidas lambipirni vahetada või korke sisse panna!..."

"Kuigi inimesed kipuvad alati kiruma Eesti liikluskultuuri, tundub California liiklus mulle kohati märksa hullumeelsem ja nahaalsem. Ilmselt on põhjus siin jällegi selles, et inimesi on kokku tulnud üle maailma ning igaüks toob kaasa oma koduse kultuuri(tuse)."

"Ilmselt tasub kus tahes maailmas ringi rännates meeles pidada lihtsat põhimõtet "Maja teeb reeglid". Kui oled külas, siis käitu nii, nagu seal on kombeks, kuigi omas kodus võivad olla hoopis teised reeglid."

Suvelugemised 7

Anu Samarüütel-Long "Minu London: loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu".

Vaat' see raamat oli see õige Inglismaa raamat!, pean ma kohe alguses nentima. Mitmed kohad tulid tuttavad ette, vaatamata minu väga üürikesele Londonis viibimisele. Ja selles raamatus oli kohe elu sees! Moest ja kunstist ma eriti ei tea ja väga ei hooligi, aga ikkagi oli huvitav lugeda ka nö. moemaailma telgitagustest:) Ja argiilu nautisin täiega!:)

Leidsin ka mõned "mulle sobivad" kohad, mis tahaks siinkohal esile tuua:

"Loomine on täiesti müstiline protsess. Ma ei tea, kuidas teistel, kuid minul sünnivad kõige paremad asjad siis, kui tegutsen kiirelt ja spontaanselt, mitte eriti selle peale mõeldes, mis sealt välja võiks tulla. Teine hea moodus on lülitada end ümbritsevast keskkonnast välja ja keskenduda tegemise protsessile, misläbi tekib mõnus meditatiivne meelteseisund. Loomingul tuleb lasta juhtuda, kergelt ja muretult, mitte vaevelda lõpptulemuse üle..."

"Minu kursusel oli üks rootsi tüdruk Anna-Sara Davik, kellel oli maailma kõige klaarim jume ja heleroosad põsed. Ta tavatses ikka kanda midagi beeži, helehalli või roosat koos natukese tumerohelisega, ja iga kord, kui ta uksest sisse tuli, ma peaaegu et minestasin - need värvid ja see, kuidas ta neid kandis - see oli lihtsalt nii võimas! Ma ütlesin talle alati: "Anna-Sara, sinu värvid on täiesti lummavad!" Ja tema ütles aitäh ja naeratas. Ma ei usu, et keegi teine tema värvimänge märkas, vähemalt keegi ei öelnud selle kohta midagi. Võib-olla räägivadki teatud värvid ainult teatud inimestega, nii nagu Anna-Sara ning somaalitaride värvid rääkisid minuga."

Ka muude asjadega võib nii olla. Et tajud kellegagi sarnast ühisosa, huvi, telepaatiat, või kuidas iganes seda nimetada. Et see on nii-öelda minu inimene, minu raamat, minu muusika, minu teema... See ajab judinad peale ja värina selgroogu:) Aga seda ei pruugi keegi teine, peale meie kahe, märgata ja tajuda.

"Kui teised kella 12.30 paiku einet võtma hakkasid, polnud minul veel kõht tühjaks läinudki. Minu harjumuspärane päevarežiim oli "normaalsete" inimestega võrreldes paaritunnises nihkes. Kõige kummalisem oli mulle aga kogeda tavalise töölkäiva inimese elurütmi. Äratus kell kaheksa, uksest välja kell üheksa, õhtul koju jõudmine pool kaheksa või isegi kaheksa. Siis söömine, oimetult mööda tuba tuiamine või telekas, kell 23 voodisse. Ja nii terve töönädala. Ma ei jõudnud enam pesta riideid ega lugeda e-kirju - kodus internetti polnud, lähedal asuv internetikohvik sulges uksed kell kaheksa ja töökohas arvutit kasutada ei lubatud. Kõik vajalikud pangatoimingud jäid tegemata, postkontoris käimata - ühesõnaga, minu elu täitis vaid tööl käimine, kõik muud tegevused seiskusid täielikult.
Ma saan aru, et suurem osa inimkonnast elabki niimoodi, nädalalõppude ja suvepuhkuse ootuses, kuid mina olin alati olnud iseenese ülemus ja harjunud töö- ja puhkeaega omal moel jagama. Hommikuti ei ole ma kunagi eriti produktiivne olnud. Lõunast hakkab juba minema, kuid kella kuue paiku õhtul tuleb mul peale eriline töötuhin ning siis ma lõpetan umbes kell kaks öösel. Vahel töötan nädalate kaupa pingsalt hommikust ööni, kui aga tuju tuleb, võin võtta vaba päeva. Mulle meeldib selline elustiil ja kuigi see on muutnud mind sobimatuks sellistesse ametitesse, kus töö käib kellst kellani, ei kurvasta see mind üldsegi."

Jah, kadedaks teeb, kui on selline võimalus - olla iseenda peremees ja mitte sõltuda mingitest kellaaegadest. Kahjuks ei saa kõik endale sellist luksust lubada ja peavad täpselt sellist kirjeldatud  nüri tööinimese elu elama... See tuli kuidagi kole tuttav ette.

Sellega on siis lõpp minu suvelugemistel. Homme algab juba sügis. Võib-olla tulevad siis "sügislugemised"? Aga see pole enam nii kindel. Juba nüüd tajusin sügise jõulist lähenemist. Minu puhul väljendub see nii, et ei suuda kuidagi raamatuid lugeda (isegi kui need huvitavad on). Lihtsalt sügisene elutempo on teistsugune, eks selles on suuresti süüdi ka see nüri tööinimese elu, millest Londoni raamatuski juttu oli.
Aga selle suve plaanitud lugemised said ka loetud, pluss veel mitmed teisedki huvitavad raamatud, mis ka siin blogis väikese kajastuse leidsid.

Suvelugemised 6

Herdis Ojasu "Julgus elada".

Alustasin lugemist üsna ettevaatlikult. Iga leheküljega läks aina põnevamaks. Jah, see on "minu raamat", tõdesin peagi ja kibelesin aina edasi lugema. Ja lõpp saabus ikka liiga ruttu ning ootamatult, kahjuks.
Võrratu Kreeka loodus, eluolu, inimesed... Ja üks Eesti naine otsimas iseennast...
"Julgus elada" võiks tinglikult liigituda ka Minu-sarja raamatute hulka. Kuigi "Minu Kreeka" on juba kirjutatud (Ester Laansalu poolt), nagu ma just guugeldasin:) (Oh, selle peaks ka lugemise järjekorda võtma!) Aga eks põhimõtteliselt võiks ju igaüks kirjutada OMA loo ükskõik mis riigist, linnast, külast või millest iganes. Niisiis on see lugu minu silmis Herdis Ojasu "Minu Kreeka". Ja seega sobib suurepäraselt ka minu "Suvelugemiste" sarja:)
Keegi kuskil mainis (muidugi ei mäleta ma enam, kus), et pealkirjast võiks välja lugeda, nagu oleks tegemist eneseabi õpikuga. Mulle tundub, et omamoodi ongi. Tegelikult on raamat tituleeritud autori debüütromaaniks.
Väga liigutav oli Memme lugu, see jutustus puudutas, läks hinge. Targa, elukogenud vana naise selge ja ilus tagasivaade käidud teele oma elu õhtul. Võiks öelda lausa, et õpetussõnad, elutarkus ja kogemused kõik üheskoos. Need tasuks kõik üles kirjutada ja endale seinale (või mujale hästi nähtavasse kohta) riputada. Püüan ennast siinkohal ohjeldada ja piirdun vaid paari väljanoppega. Ja kui see Memme lugu juhuslikult ei olegi päris autentne, siis on see autoril igatahes viimase peal filigraanselt välja mõeldud ja kirjutatud! Respekt! (nagu tänapäeval öeldakse!:)),
"Pole ükski iluasi väärt inimese südames istuma, seal on koht ikka vaid päris elule ja toimetamistele, elulistele tegemistele ja teistele inimestele. Iluasjad on vaid kandja rõõmuks ja säramiseks, ei see teisi kosuta, ikka ainult kandjat ennast..."

"...sa oled samasugune, kui mina ja samasugune kui inimesed enne sind ja peale sind hakkavad olema ja süda peab ju igal inimeseloomal ikka ja alati sees olema ja just seda - oma südant ja selle tarkust sina peadki otsima. Sina oled oma südame unarusse jätnud ja pea igasuguseid muid tarkusi täis toppinud ja kuulad ainult neid. /.../ Aga see topitud tarkus on igal ajal erinev, iga päev arvab keegi mõnest asjast jälle teisiti ja kes kõvemini kisab ja kaunimini räägib, selle tarkus jääb peale. Teise tarkus on alati teise oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma. /.../ Te mõtlete, et kui seda pole teised teile ütelnud, ja kompuuteris või ajalehepaberis üle kirjutanud, et siis see pole päris tarkus. /.../ Lasete tal [südamel] hoolimatult nutta seal rinna sees ja siis te lõpuks harjute tema valuga ära, ei pane seda enam tähelegi, unustate selle kohe täitsa ära ja tegeletegi ainult peatarkusega edasi. Pea tarkus aitab ainult neid inimesi, kellel on oma südamega sõbralikud läbisaamised. /.../ ja nii nad rapsivadki igasuguste moodsate asjadega, aga ei mina usu, et see nende südamevalu ära võtab. Süda ei otsi moodsaid asju ja tegemisi, teda ei saa nendega ära petta. /.../ sest kui sa niiviisi mööda võõraid maid ringi kooserdad, siis sul pole südame jaoks aega, /.../ sul pole mahti sel ajal temaga rääkida, kui sa pärani silmi kõike uut ümberringi jõllitad ja ära õppida püüad. /.../ Uskumine vajab julgust..."

"Mul pole julgust... seda päris julgust."

"Ma näen tema põse sügavasse kortsu kinni jäänud pisarat.
Ma näen, sest see särab päikesekiires.
Ta nägu on rahulik, isegi justkui rõõmus.
Ta läks rõõmsana. Ja kindlasti ka õigena - just nii, nagu peabki"

Kui palju me vajame elamiseks julgust? Julgust elada? Elujulgust? Ma ei tea, mida autor selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis. Julgus jätta maha lapsed, kodu, töö ja minna - jah, seda see kindlasti oli. Julgus üksi elada mägedemajas, seda ka! Julgus heidelda loodusjõududega, nojah, sedagi...
Mul tekkis hoopis mõte või küsimus, et kuidas küll mõnel inimesel õnnestub alalõpmata mingitesse jamadesse sattuda? Olla kaks korda lausa surmasuus... Keha täis haavu, auke, marrastusi ja verevalumeid. Uskumatu!
"Ning siis ma naudin oma valu. Naudin, sest see kuramuse süst ei aita. Naudin, sest see valu on nii väline. Naudin, sest see valu on tõelise valu kõrval tegelikult nii tühine."

Ja kuidas saab nii palju juua?!?
"Ja ma joon pudeli tühjaks ning nutangi./.../
Ma nutan end magama ja olen täis kui tinavile."

Lisaks Memmele on veel üks põnev tegelane - Georges - oma elufilosoofiaga.
"Vaat mina olen otsija... see otsija, kes on terve elu püüdnud olla justkui normaalne noh /.../ Mul on raske olla rõõmus ja nautida asju, neid asju, mis tavaliselt panevad  teisi ennast õnnelikuna tundma..."
"Enamiku jaoks on minu filosoofia vastuvõtmatu ja arusaamatu. Sest minu rahulolu pole tingitud näiteks uue auto või maja ostmisest..."
"Inimesed seavad endile reegleid, raame, piiranguid ja enamasti kohe palju ja erinevaid, loobuvad lihast või šokolaadist, headest raamatutest või keelavad endale näiteks laisklemise. Ja need reeglid, need piirangud teevad neid tegelikult õnnetumaks... rahulolematumaks, katkisemaks."

Vaatamata mõnele mind häirivale nüansile, ja ka kirja/trükiveale, tõden ma taaskord, et oli üks vaimustavalt Imeline Raamat!

Suvelugemised 5. (Mööndusega*)

Istu mu pingile, kiika mu aknasse - kutsub Mae Lender oma blogisse. Ja nii ma end aeg-ajalt ikka sellele pingile istutan ja sinna aknasse kiikan:) See on põnev maailm, mis selles blogis avaneb ja millesse pisut piiluda lubatakse. Aitäh Sulle, Mae!
Ikka on pilku püüdnud paremal servas seisvad raamatupealdised. Leidsin, et on ülim aeg ka nendesse raamatutesse sisse kiigata, meeles head mälestused "Minu Taanist".

Esmalt võtsin lugeda "Nüüd ma lähen".

Vahelduseks oli päris põnev noorsookirjandusse süveneda. Nii võiks vast seda raamatut kvalifitseerida. Eks ta ikka üsna noortekas oli, jah... Ilmselt seetõttu, et ise pole enam esimeses nooruses ja enese noorusaeg on mähkunud juba mingisse nostalgiahämusse:) Aga minu tormi- ja tungiaeg oligi hoopis teistsugune, väliselt üsna rahulik ja rõõsa, pigem selline siseheitluste teema oli päevakorral. Raamatust rääkides, siis alguses just nagu häiriski see noortepärane keelekasutus (näiteks meenuvad: "mida hekki" ja "mida helli":)), siis aga harjusin ära ja nautisin süžee arengut. Oli pisut ootamatu, aga huvitav. Ja kindlasti väga hästi kirjutatud. Arvan, et autor on suurepäraselt tabanud ja tajunud ära noorte mõttemaailma, kõnekasutuse, väljendusviisi ja suhtumised.

Teisena lugesin "Eleanor"i.

Jällegi käsil tõsised ja samas elulised teemad, nagu esimeseski. Depressiooni põdevast naisest, kel on mõjukas mees. Kuidas naine lõpuks ennast vabaks rabeleda üritab ja oma elu elama hakkab. Kas ja kuidas see tal õnnestub - lugege ise!

Kolmandaks jäi "Kui mäng on lõppenud". Justkui järjest raskemad teemad kerkivad esile. Ausalt öeldes olen hämmastunud teemade valikust. 
Raamat lugemis- ja kirjandushuvilisest poisist, kelle suurimateks suunajateks läbi elu on olnud naised (vanaema, ema, tüdrukud-mängu- ja koolikaaslased, pruudid, abikaasa jne), kes ometi püüdleb isa tunnustuse järele, mis paraku jääbki tulemata (kuna isa tegeleb aastast aastasse õpiku kirjutamisega:)). Sõjaväkke läheb ta ka enesetõestuseks ja isale näitamiseks - ma suudan! Ajateenistus möödus Afganistanis. Ja lõpuks on elu ratastoolis.
Valus tõdemus oli, kuidas põrkuvad naise ja mehe suhtlusviisid, kuidas manipuleeritakse ja vaikitakse, mõnikord karjutaksegi, selle asemel, et asjad rahulikult selgeks rääkida. Ja eriti julmad on naised, kahjuks...

Viimasest siis ka mõned väljanopped:
"Brett ei vaielnud vastu, mõni tarkus saadakse juba emapiimaga kätte. Et on hetk, mil naistega jamada pole mõtet."

"Sa alustasid kooliteed ja olid esialgu põnevil ja elevil nagu kutsikad ikka. Siis mõne aja pärast mõistsid, et tegemist ei ole lühiajalise vahva seikluse, vaid millegi märksa hullemaga. See kestis aastaid, see muutis sind ja teiste suhtumist sinusse. Sa ise ootasid imet. Imet, mis pidi mingil moel leidma tee sinu juurde ja tegema sind eriliseks. Koolilaps, koolinoor, tarkus... Seda ootasid sa ise ja ootasid ka teised.
Siis tulid aastad, mil sa oleks tahtnud põgeneda. Ootus koolilõpust tabas Bretti umbes viiendas klassis. Kõik need reaalained ei olnud mõeldud tema jaoks. Matemaatikatund ei olnud koht vabaks fantaasialennuks, nagu ka keemia või füüsika. Rahu saabus vaid kirjandustunnis, kus Brett tundis end mugavalt."

"...paar meetrit eemal kõnnib noore kukena ringi kiitsakas noormees, seljas triiksärk ja arlekiinimustriga vest, käes mapp ning ette manatud keep smiling. Naeratus reedab, et noormees müüb kas panga- või kindlustustooteid, kolmandat varianti ei saa taoliste lakutud sellide puhul olla."

"...Nende meeste pead töötavad ööpäevaringselt, nad on raha orjad, edu orjad, ebajumalate kummardajad. Esmapilgul täiuslik pereelugi on illusioon, mille lõhkumiseks pole palju vaja - ikka on neil endil ja ka nende naistel kõrvalsuhted, vaevaga kokku klapitatud puhkusereisid, kus ei taluta teineteise seltskonda, iseenda orjaks olemise on nad osanud oma lastelegi maast madalast edasi anda. Lastel on umbkaudu sama kõrged nõudmised nagu neil endilgi.
Need inimesed ei ole vabad nagu tema, Brett, seda näiteks on.
Nad ei saa kergekäeliselt töölt ära tulla või viletsama palga peale minna, sest nende elustandardid kannataks, enamasti on nad ju ka pangaorjad - neil tulebki aina enam rabeleda, töötada, vastutada, leiutada. Nad ei saa ka oma nurjunud pereelu üle parda heita, sest lahutus läheks kole kulukaks, lastele tuleks võimaldada topelt kodud, puhkusereisid, kallihinnalised kingitused ja niimoodi aina edasi."

"...uue aja inimestel on uued kombed, või peaks neid oskusteks nimetama. Harukordne oskus inimestest mööda või läbi vaadata, mitte märgata, elada oma mullis."

*Selgituseks postituse pealkirjale. Mööndusega sellepärast, et algselt pidid mu "suvelugemised" kajastama vaid "Minu..." sarja raamatuid. Ent olen juba varemgi järeleandmisi teinud ja ikka ka muid lugemisi sisse pikkinud.

Trepikoda

On hea, kui tänapäeva anonüümses ühiskonnas leidub kasvõi kolm inimest ühest trepikojast, kes üksteisest hoolivad ja kes vastastikku huvi tunnevad, muresid ja, mis peamine!, rõõme jagavad!
Sellise tõdemuseni jõudsin lugedes Nasta Pino "Trepikoda".

Siin on kolme naise (elu)lood, ühendavaks lüliks üheksakordse paneelmaja trepikoda ning keerulised elusaatused. Koos on ka tõeliselt rahvusvaheline seltskond - ukrainlanna, venelanna ja eestlanna:)
Hea ja kerge oli lugeda. Kuigi sisu ei olnud kaugeltki kerge. Oli ilus ja valus...
Taaskord on tahtmine pea terve raamat ümber kirjutada. Siiski ei hakka seda tegema. Vaid mõned mõtted, sellised üldinimlikud või minulikud ehk siis minu mõttemaailmaga hästi haakuvad:
"Maailm on liiga kiiresti muutunud, hirm tuleb peale. Igaüks ei suuda progressiga ühel joonel püsida, ei jaksa. Näiteks mina."
"Natuke hiljem kutsuti mind mingisse värskelt asutatud ettevõttesse suhtekorraldajaks. Proovisin, ei hakanud meeldima, ei tulnud toime. Väga võõras ja tarbetu, lausa kummaline tundus selline amet. Kes küll tuli mõtte peale niisugust ebamäärast sebimist tööks nimetada?"
"Isa linnas ei käinud, meie äraolekul ta põhiliselt pikutas, luges lehte ja kuulas raadiot. Telekas talle ei meeldinud, olevat liiga palju paljaid naisi, ilma viisita laule, ilma hääleta lauljaid ja üleüldse üks tulistamine ja suremine. "On mul vaja seda vahtida? Ma elu näinud inimene, las ma elan, kuni aeg täis saab.""
"Mingist ajast hakkasin mobiiltelefoni vihkama. Muidugi on ta mul ka olemas, aga ma helistan vaid pakilise asja pärast ja räägin nii lühidalt kui võimalik. ...
Kardan, et masinad on hakanud inimest juhtima, mitte vastupidi. Masin mõtleb ja otsustab meie eest. Lapsi ei saa arvuti küljest lahti. Kirjatehnikat pole vaja, sest käekirja pole enam vaja. Pliiatsid ja sulepead prügikasti. Tark sõber arvuti teeb kõik, annab nõu, lahendab ülesanded, ütleb ette. Väike inimene tormab arvutisse ja istub, istub, istub. Kühm selga ja prillid pähe. Kümneaastased professorid. Kuhu lapsepõlv jääb?"
"Hea töökoht, palju raha, ilus elupaik - kõik see pole midagi väärt, kui puudub kodusoojus ja hingerahu."

Tõeliselt hea raamat! Põhimõtteliselt ühe õhtu lugemine, kuigi mul läks muude toimetuste kõrvalt kaks:) Soovitan südamest!

Suvelugemised 4.

Sedapuhku oli mul mõte veidi sugulasrahvaste elu-olusse piiluda:) Kuna "Minu Soome" on juba loetud ja "Minu Eesti" samuti, (nagu ka "Minu Narva" ja "Minu Supilinn"), siis leidus lugemiseks veel "Minu Ungari".
Autoriks Reet Klettenberg ja alapealkirjaks: välismaalasest pärismaalaseks.
Raamatu tagakaanelt võime lugeda lühikokkuvõtet:
"Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.
Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab."
Lugedes on tajuda head keelekasutust ja keeletundmist, ega siis autor ilmaaegu pole eesti keele filoloogiat (s)tudeerinud:)
Seda raamatut lugedes tekkis mul tõeline soov minna Ungarit avastama! Leian, et kirjutaja on väga hästi osanud edasi anda nähtut-kogetut. See nakatab ja kutsub kaasa!
Tõeliselt sümpaatse mulje jätavad ungarlased oma ääretu külalislahkuse ja sõbralikkusega. Huvitav oli  tutvust teha ungarlaste toitumistavadega. Olgu küll sugulasrahvas, aga täiesti teised toidud ja maitsed! Oi, milline mureli-, aprikoosi- ja viinamarjaisu peale tuli! Mõelda vaid - kõike võid korjata ise oma käega, nagu meie korjame oma aiast maasikaid, vaarikaid, sõstraid või õunu! Kellel nüüd suurem huvi (raamatu ja Ungari vastu) tekkis, haaraku raamatu järele või sõitku Ungarisse!

Hoopis teisest ooperist lugesin vahepeal kiiruga! Angela Hofbergi "Isa naine: teekond tõeni". 
Mitte, et mul kuhugi kiire oleks olnud, vaid raamat edenes väga kiiresti:) Et siis ilukirjandus taaskord ja Eesti algupära. Ikka väga tuntavalt Eesti-keskne ja eestipärane. See on kohe mingi tajutavalt eriline ja erinev muust kirjandusest:) Ma ei oska seda sõnadesse panna, see on mingi tunnetuse küsimus...
Raamatu kaanelt saame lühiülevaate sisust:
"Romaan keskendub purunenud perekonnas kasvava Anu lapsepõlve- ja noorusajale, mida täidab igatsus ja püüd saada tagasi uue pere loonud isa. Üksindus, pettumused ja kogetud reetmine mõjutavad Anu väärtushinnanguid ja ellusuhtumist, kujundades temast tundliku, kuid tugeva naise, kes saab hilisemas elus hakkama ka löökidega oma abielus. Suur osa romaani sündmustikust toimub Tallinna vana- ja kesklinnas, nostalgilist äratundmist pakuvad ka pildikesed kunagisest Mustamäest, Viljandist ja Pärnust. Raamatu lõpus peaks selguma romaani läbiva perekonnaloo varjatud saladus. Kas ikka selgub, jäägu lugeja otsustada."
Ja nii ongi, et tegelikult selgust ei tulegi! Loetu jättis kuidagi nukra tunde hinge. Ju see siis on see eestlastele omane raskepärasus, et kõik, ka hea ja ilus ning lausa iseenesestmõistetav, saavutatakase suure töö ja vaevaga, läbi raskuste ja valude. Et tulles läbi katsumuste osatakse alles hinnata tõeliselt väärtuslikku ja head. Ju see siis peab nii olema. Ilmselt on see loomuomasem ka vanematele generatsioonidele (kelle hulka ma end ka paratamatult arvama kipun, kuna üle neljakümnesed on ikka juba keskeas ja seega vanem põlvkond, nii kurb kui see ka pole:)).

Laulupidu!

Laulupidu äratas elule! Sõna otseses mõttes, kuna terve eelmise nädala vaevlesin ma köha, nohu ja kurguvalu käes. Hääl oli ära ja ei saanud Lauluväljakule lauluproovidessegi. Hing nuttis sees... Vaim oli valmis minema, aga liha nõder... Laupäeva hommikul ärkasin juba reipamana ning rongkäigu tegin kaasa. See ei nõudnud hääle olemasolu. Lauluväljakul olid meeletud rahvamassid koos ja paras väsimus kallal. Otsustasime abikaasaga ära tulla. Õhtuse kontserdi ajaks jõudsime kenasti koju ja elasime sellele kaasa televiisori vahendusel. Laulsin kaasa, kõrgemaid kohti oktav madalamalt:) Sain elamuse kätte!
Pühapäeval olin kahevahel - minna või mitte?!? Meeles eilsed hirmsad inimmassid, mis tekitasid kerget õudu, palav ilm jne. otsustasin teleka kasuks. Mida enam kulminatsiooni poole asi kiskus, seda enam kiskus ka mind Lauluväljakule. Läksin! Jõudsin kohale, kui hakati segakoore rivistusele kutsuma! Nii et ajastus oli super! Oma lavalepääsu oodates oli küll vahepeal tunne, et hakkab halb - palav, õhku pole, muudkui seisa - et vist jätan minemata. Aga kui rahvas liikuma hakkas, siis läksin kaasa ja ei kahetse. Laval olles muutus kõik nagu võluväel! Hämmastav on ikka see laulupeo fenomen! Kui suur võim on üheslaulmisel, kui suur võim on muusikal! Ja isegi laulda sain! Eks see tuli küll rohkem emotsiooni pealt:) Aga ei kurda, peaaegu kõik ülemised noodidki sain kätte:) Ja see tunne seal kaare all on ikka hoopis teine kui rahvamassi sees kuskil mäenõlval, kus sebitakse ringi ja peetakse piknikut. Ei ole varem kogenud ka sellist lavalt äraminekut, kus kõik ühiselt laulavad. Ilmselt pole olnud niisugust lugu, mis nii väga puudutaks... Seekord oli - "Puudutus" - imeline laul! Aitäh Kristiina Ehin ja Tõnu Kõrvits, et kinkisite meile sellise imelise laulu, imelise puudutuse!
Täna hommikul tõusin varakult - täis energiat ja teotahet! Ja lõpuks on meil ka suvi!!! Imeline!

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed,
kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame?

Rüüpa mu elust januse sõõmuga
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga
nõnda palju kui vajad.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma headuseväega -
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Suvelugemised 3.

Jätkates siis "Minu"-sarja raamatutega osutus järgmiseks valituks "Minu Island". Miks just see? Ei ole ma ju ise Islandil käinud. Aga see maa tundub nii kauge, nii eriline ja nii põnev:)

Veidi Islandi "maitset suhu" sain juba Risto Lauri blogistiilis raamatut "Islandile" lugedes. Seegi oli üks tõukejõud. Tema puhul meeldis mulle selline muhe ja satiiriline kirjutamise stiil. Raamat on koostatud facebooki sissekannete põhjal. Juttudele vahelduseks on Moldovast Islandile rännanud noore fotograafi Iurie Belegurschi pildid. Raamatu koostaja leidis nii Risto kui Iurie facebookist. No see selleks. Palju kriitikat on raamat saanud ja võib-olla õigusega, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kui palju seal Islandit on, selle üle võib samuti  vaielda. Ju minu jaoks, kes pole Islandil viibinud, ikka oli ka. Aga välja kirjutasin hoopis muud:

"Kunagi räägin õpilasele, et meil isegi tantsitakse niiviisi, mitmetuhande kaupa ühel staadionil ja tehakse vahvaid mustreid ja keegi kellelegi selga ei saja ning keegi kõhuli porri ei lärtsata. Meil Eestis ongi nii, et tõsta sa elektrihinda või lükka Pikk Hermann külili – ega rahvast välja märatsema ei saa. Togi jalaga või surgi täägiga – naljalt ükski närv ei liigu. Ep’ kerki kulmgi. Aga süüta laulupeotuli – tulevad mürinal. Laviinina rulluvad üle linna, külvates endi ümber rõõmu, naerukilkeid, tühje pepsipudeleid ning eelkõige õudu vaenlases. Järgmine kord, kui taaskord mingi ebameeldiv uudis kas siis hinnatõusu või paljastatud korruptsiooni näol peaks saabuma võiksid ametiühingud seda fenomeni arvesse võtta ning selle asemel, et nelja pensionäriga sotsiaalministeeriumi ette ämbreid kolistama minna, võiks nad hoopis lauluväljakul tule süüdata, Kaljustele traati tõmmata ning juba tunni aja pärast oleks asi naljast kaugel! Usun, et Iff ei jõuaks veel pooli mattiiseneidki ära laulda, kui juba oleksid rõhujad käpuli, kurnajad kummuli ning paar lipsuga pätti taaskord trellide taga. Aga meie laulaksime veel teine ja kolmaski päev, siis juba puhtast rõõmust ning kui Kaljuste on vahepeal ära kustunud, siis võib vabalt kõllata ka Klasile. See tuleb ikka kohale, valge pintsaku lehvides, Straussi looming vähemalt selleks korraks peast pühitud  - ning loetud sekunditega laulurahvaga ühte sulandudes kõlaksid üha ägedamad ja võimsamad laulud. ...
Ning oma õpilasi kutsun ma ka kindlasti kunagi Eestisse meie suurt ühislaulmist vaatama. Kas siis niisama laulmist või koos käesoleva ühiskonnakriitilise aktsiooniga. Aga nii see asi ei jää kohe mitte, et temal laulab seal MITUSADA inimest ja siis on kohe unikaalne terves maailmas. Laps peab aru saama, et lisaks väikesele Islandile on olemas ka suur Eesti ning mõned suuremadki riigid! Vaim valgeks ja keeled suhu!"

See on just paslik käesolevasse nädalasse, mille kulminatsiooniks laulu- ja tantsupidu.

Nojah, tegelikult pidin ju kirjutama hoopis teisest raamatust:)
"Minu Island: tule ja jää sümfoonia", autor Tarvo Nõmm, on ilmunud juba 5 aastat tagasi, seega paljudel kindlasti ka loetud. Ent mina olen ju selline hooajaline lugeja ja siis võtan ette neid asju, mis huvitavad või kuskilt silma jäänud või keegi soovitanud.

Mulle jättis loetu sümpaatse mulje. Saab eheda ülevaate Islandi erilisest loodusest ja loodusnähtustest. Kus vahel võib valitseda täielik stiihia, kas siis lumetormi või vihmasaju näol. Kus pole eriti taimkatet, vaid tühjad laavaväljad ja kuumad järved, vulkaanikraatrid, aga ka liustikud ja virmalised! Samuti islandlastest ja nende (toitumis)harjumustest.

Mõned tavapärased ülestähendused siis ka:) Sedapuhku sai neid päris mitu:):

"Islandi riik toetab haridust ning enesetäiendust igati. Näiteks Myvatnis peab lapsevanem tasuma oma lapse muusikakoolis käimise eest vaid 15-20% tegelikest kuludest: ülejäänu maksab vallavalitsus. Samuti finantseerib vald muusikakoolile vajalike pillide ostmist."

"Peaksid juba islandlasi tundma küll. Kui kontsert algab kell 8 õhtul, siis veel viis minutit enne kaheksat on saal tühi. Kell 8 hakkab inimesi tulema ning akadeemilise 15-minutilise hilinemise järel tulevad viimased külalised," viitab Kaldo. "Siin on ju tavaline, et post jääb päeva võrra hiljaks, sest postiauto juht kohtab näiteks tee peal mõnda sõpra, kellel on vaja aidata lambad lauta ajada!"

"Mulle meenub mõned päevad varem Postimehest loetu, kus meie Eesti juhid väidavad nagu üks mees, et Eestit majanduskriis ei ähvarda ning meil on varu nii palju, et isegi riigireservi kallale pole vaja minna.
Eks sama lubati ka Islandis. Aga siin kukub kogu finantssüsteem kokku vaid loetud päevade jooksul."

""...Ükskõik mis uuringuid maailmas tehti, alati oli Island esimeste seas, Islandlased on maailmas kõige õnnelikumad inimesed, islandlaste eluiga on kõigist kõrgem, Island on kõrgeima elatustasemega riik ja muudkui samas vaimus edasi."
"Aga keskmine eluiga on neil ju tõesti kõrge ning seda ei kõiguta isegi finantskriis," ütleb Kaldo.
"Meestel on keskmine eluiga 80 aastat ikka kõrge küll. Meie kooli bussijuht on juba 80 või natuke üle. Iga päev käib ujumas ja suvel sõidab turistidega mööda Euroopat ringi. Peale vaadates ütleks: maksimum kuuekümnene."
"Kui nüüd mõelda, mis tingimustes nad on siin elanud, siis pole ime, et nad nii karastunud ja terved inimesed on."
"Aga suhtle kellega tahad, pinget ja depressiooni neil ei ole. Kõike suudetakse võtta naljaga ja rahulikult. Keegi ei halvusta kedagi, teineteisele käkki ei keerata ning osatakse rõõmu tunda ka siis, kui naabril hästi läheb.""

"Kas elu Islandil on mind kuidagi muutnud? Kindlasti on, aga mismoodi täpselt, sellele ei oska ma vastata, sest pole ju viimased üheksa aastat põhikohaga Eestis elanud ega tea, milline ma oleksin olnud sel juhul. Mingi sisemine rahu on siin kindlasti tekkinud. Island ei ole mulle andnud liigset põhjust muretsemiseks. Ilmselt seepärast, et ma pole kunagi plaaninud siia elama jääda. Kogu aeg on silme ees siht, et nüüd hakkab viimane aasta, ning nii need aastad läinud ongi."

Kui ehk midagi häiris, siis kohati pisut liiga mehine ehk ropuvõitu sõnakasutus, aga ju siis mehed räägivad nii või vähemalt mingi osa meestest. (Õnneks minu tutvusringis mitte!) Aga see ei jäänud domineerima. Põhjamaiselt karge lugu vürtsitatud elu enese maitserohtudega! Soovitan! "Tuliselt" ja "jäiselt":)

Suvelugemised 2.

Teiseks selle suve "Minu-sarja" loetud raamatuks sai Mika Keräneni "Minu Supilinn: tõelise elu mekk".

Märkimisväärne on see, et autor on soomlane, kes nüüdseks juba 20 aastat Eestis elanud, kes kirjutab eesti keeles. Suurepärane keelekasutus! Teeb paljudele eestlastele silmad ette! Ja kohe leidsin ka sobiva tsitaadi:
"Ma ei kujutanud toona (1994) ette, et minust saab kunagi kirjanik, kes kirjutab eesti keeles, aga nii läks. Vahel kipuvad inimesed selle üle imestama, kuid minu meelest pole selles midagi imelikku. Ma elan Tartus ja kirjutan oma inimestele, tartlastele. Loomulikult tuleb publiku poole pöörduda publiku keeles. Teine põhjus, miks mulle meeldib kirjutada eesti keeles, peitub keeles endas. See keel on ilus. Selles keeles on maailma tajumine meeldiv tegevus. Ma loen päris palju raamatuid soome keeles, kuid eesti keelt armastan rohkem."

Mõnus oli lugeda mõningaid vahvaid sõnavorme, nagu "tööriistasid", "puumajasid", "päevasid". Eestlasena kasutaksin mina lühemaid vorme: "tööriistu", "puumaju", "päevi".
Veel oli avastamisrõõmu uute sõnade näol: tömpruudik (ruudik ehk täisnurkne maja), lampruudik ja torn-sõõrik (Tartu Tigutorn).

Selle peale meenusid just hiljuti internetiavarustes levitatud uuendused Johannes Aaviku keelevaramust:
kana - kaagend
kanamuna - kaagendi lasend
lips - sõlmendi tolgend
piim - lüpsend
hapupiim - lüpsendi hapend
koor - lüpsendi paksend
hapukoor - lüpsendi paksendi hapend
või - lüpsendi paksendi hapendi klopend
pett - lüpsendi paksendi hapendi klopendi jätis
Selgituseks: Aavik vihastas järsult levima hakanud -nd lõpuliste uudissõnade peale ehk toodud näited on sügavalt sarkastilised.

Väga armas oli lugeda, kui ilusasti kirjutab üks mees oma naisest, kellega ollakse juba varasest noorusest koos ja abieluski. Olin sellest nii liigutatud, olen siiani... Ainult minu rõõmu ja liigutust tumestas uudis selle abielu purunemisest. See oli valus! Ei tahtnud seda algul uskuda. Raamatust loetu põhjal oli seda pea võimatu uskuda. Ent paraku siiski osutus see fakt tõeks, kui oma silmaga internetiavarustest lugesin. Nii kahju. Nii kurb! Mulle mõjuvad sellised uudised väga rängalt. On tunne, nagu minult oleks midagi ära võetud või mulle haiget tehtud. Tean, et see on minu probleem. Et olen liiga tundlik või hellik selliste teemade koha pealt. Ometi usun ma ikka veel püsivasse abielusuhtesse.

Jättes nüüd kõrvale oma isiklikud emotsionaalsed tõlgendused teiste eraelu kohta, mis tegelikult ju ei puutu üldse raamatusse, siis oli "Minu Supilinn" selline mõnus ja pingevaba lugemine, kulgemine ajas, Supilinna elus-olus ja hoovides.

Lugemislainel

Olen jälle lugemislainel.
Sedapuhku oli käsil Aita Kivi "Keegi teine".

Mae Lender oma blogis "ahvatles" seda lugema kiites ilusat kaanekujundust ja toredat sisu. Pealegi ei olnud ma varem ühtegi Aita Kivi raamatut lugenud. Sobivalt jõudis ka raamatukogu raamatu järjekord minuni. Ja samas tegi keegi kuskil jälle teose väga maha. Ent mulle mõjub selline kriitika pigem innustavalt - tahan kujundada oma arvamuse. Seega mitu kärbest ehk põhjust ühe hoobiga.
Meeldis. Kohati isegi väga:)
Ei saa end jälle kuidagi taltsutatud ja lausa pean mõned mõtted välja kirjutama.
Järgnev lõik oleks nagu minust kirjutatud või võiks olla vabalt ka minu kirjutatud, kuna olen tihti väga sarnaseid mõtteid mõlgutanud:
"Ma ei kujuta ette, kuidas jõuavad inimesed veel Facebooki teateid kribida ja pilte üles riputada ning teiste kirjutatut lugeda... Ühe sõbrannaga suudan sel teemal alati vaidlema minna - tema leiab, et peaksin silmad peast häbenema, kuna mul neis võrgustikes kontosid pole. Kui sind pole Facebookis, siis pole sind olemaski...
Ega ma päris täpselt muidugi ei tea, millest ilma jään, aga ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mille arvelt ma veel seal suhtlemiseks aega peaksin leidma...
Põhiline on aga see, et ma pelgan - seoses Facebooki kontoga tekiks juurde veel üks kohustus, millel silm peal hoida, veel miski, mille võrra natuke vähem keskenduda, miski, mille võrra olla pealiskaudsem. Pelgan tühises infotulvas lahustuda ja minetada viimsegi isikupära, kaotada niigi kaduma kippuv sõna-sõnalt lugemise oskus - kui oluline on kõigest võimalikult ruttu mingi ülevaade saada, siis muutub see, kuidas ja milliste sõnadega informatsioon edasi on antud, üha tähtsusetumaks. Ometi mäletan, milline nauding on suurepäraselt sõnastatu lugemine. Aga selleks peab aega olema. ...
Küllap erialaselt oleks Facebookist kasu minulgi, kuid meelelahutajana ma seda sõltuvust ei vaja."
Ja mida edasi, seda enam avastasin järjest-järjest selliseid mõtteid-ülestähendusi, millega elus ikka aeg-ajalt kokku puutume. Kes vähem, kes rohkem. Jah, võib-olla mõni ka üldse mitte... Siinkohal ei hakka ma arutlema süžee-teemal või pea/minategelase käitumis- ja tegutsemismotiivide üle. See on omaette teema. Hoopis rohkem lähevad mulle korda sellised üldinimlikud mõttekäigud, mida ilmselt tänases kiirustavas maailmas suur osa inimesi, et mitte öelda - enamus, lugeda ei viitsi või siis sellest aru ei saa ehk ei tahagi saada. Ja nii võiksin ma vabalt pool raamatut siia ümber kirjutada. Et aga veidigi piiri pidada, siis vaid mõningaid noppeid raamatust:

"...Sõna jõud on tohutu ning vahe tõe ja vale vahel võib nii mõnigi kord olla eeskätt tõlgendamise küsimus."
"Ilmselgelt tuleks suuremat keskendumist harjutada. Aga harjumuste jõud on ju uskumatult tugev, kas on üldse mõtet petta end enesemuutmise lubadustega? Võib-olla aitab sellestki, et mõni puhas, lihtne ja just seetõttu täiuslik maitse, heli, lõhn, vaade või puudutus vahel ootamatult ja erksalt meenutab, mis tunne on olla kõigi meeltega just selles hetkes."
"Enamik eestlasi - vähemalt enamik neist, kes täiskasvanuks saanud stagnaajal - on harjunud oma tundeid ohjes hoidma. Kui tal ka on hea meel mõnd tuttavat kohata, ei löö ta nägu juba eemalt siirast rõõmust särama, paremal juhul kerkib pisut üks suunurk. Ei mingeid ülekeevaid eneseväljendusi, mis võiks tõsiseltvõetavust vähendada. Oleks justnagu piinlik jätte endast kerglase inimese mulje? Kas me häbeneme oma emotsioone, sest neid võidakse tõlgendada nõrkuse tunnusena? Või on see ikkagi eeskätt kultuuritausta ja kasvatuse küsimus.
Kallistamise ja vaimustusest huilgamisega saavad täiesti komplekivabalt hakkama peaaegu kõik noored, aga ka hulk vanemaid inimesi. Need, kes kallistamise ja kiljumisega hakkama ei saa, kipuvad üldise kohustusliku tunnetenäitamise hetkedel küll veelgi enam krampi minema. Kui tead, et pead hea enesetunde ja tuju märgina naeratades iga hinna eest võimalikult palju hambaid paljastama, siis võib jõuetusest isegi see suunurk alla vajuda, mis muidu muiet tähistaks."

Suvelugemised. 1.

Plaanin jätkata möödunud suvel alustatud "Minu"-sarja raamatute lugemist.
Esimeseks valisin  Ann Alari "Minu Inglismaa: vana ja hea."

Võtsin raamatu kätte suurte ootustega. Inglismaa on ikkagi üks mu lemmik-välismaa:) Kaanekujundus oli juba väga ahvatlev. Lugema hakates aga pettusin veidi. Esmamulje oli kuidagi emotsioonitu ja kiretu. Oli toredaid kirjeldusi erinevatest inimestest ja paikadest, ajaloost, kultuurist ja muust, aga see oli kirjutatud justkui kõrvaltvaatajana, eemalseisjana, mitte läbi enda. Ei kogenud nagu seda "minu oma" tunnet. Pidin juba pooleli jätma, aga siiski sundisin end lõpuni lugema. Ja hea oli, et sundisin, sest lõppkokkuvõttes polnud ju viga. [Siinkohal ei saa ka märkimata jätta üht lauset raamatust: "..."see polegi paha" inglase poolt öelduna on ju lausa kiitus." Ma ju ka siinkohal, nagu pesueht inglane, jagan lausa kiitust:)] Aga varasemalt loetud "Minu"-sarja raamatud on mulle sügavamaid elamusi pakkunud. Ilmselt just tänu autorite isiklikele läbielamistele ja tunnetele. Kindlasti sobib teos rohkem matkahuvilistele ja neile, kes tõesti raamatust otsivad konkreetsetest kohtadest taustteadmisi. Kuna ei ole ise neis kohtades viibinud, siis ei aidanud raamat väga kaasa "ahhaa"-elamuse tekkele, et "oi, sinna ma tahaksin küll minna!" Looduskirjeldused on aga väga lopsakad ja köitvad!
Sümpaatse mulje jättis Sandringham. Sinna läheks küll!:) Selle kohta on ka üks lõbus lugu:
„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga.
Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“
Samas on ka üks Norfolki tuntuim pühapaik Walshingam.
"Walsinghamis palvetatakse ja käiakse jumalateenistusel, vahel ka lihtsalt süüvitakse iseendasse. Seda teevad nii anglikaani kiriku liikmed, katoliiklased kui ka need, kes ei kuulu kummagi kiriku juurde. Viimase aja trend on seegi, et tulijate hulgas on järjest enam lihtsalt turiste - mis paneb mõtlema ütluse "turist on tänapäeva palverändur" üle."

Siiski ei saa ka päriselt öelda, et kõik isiklik on kõrvale jäetud. Väga värvikalt on kirjeldatud jalaluu/pahkluu/ murruga seonduvat. Kuigi jäi mulje, et sellest oleks autor parema meelega vaikinud. Muidugi on see väga valus isiklik kogemus, aga ometi annab edasi emotsiooni. Siinkohal võtan tagasi oma sõnad emotsioonituse kohta - tervelt 20 lehekülge on kõige ehtsamat emotsiooni! Ja samas koorub raamatust välja ka inglaste reserveeritus, mis ilmselt ajapikku ka teistele, sisserännanutele, külge jääma kipub.

"... paistetus ei taandu, valu ei vähene. Maad hakkab võtma lootusetus.
Targem pool minus ütleb, et pean halva mängu juures katsuma vähemalt head nägu teha - juba ainuüksi selleks, et moraalseltki toetada Derekit, kellest ootamatult on saanud täiskoormusega hooldaja. Talitsematu pool minus kipub aga masendusse langema. Tunnen, kuidas abitus muudab mu süngeks ja kurjaks. Tulip Crocodile, täiesti õige. See on hüüdnimi, mida Derek vahetevahel minu puhul kasutab. Püüan nüüd kõigest väest olla kena kui tulbiõis, ent tunnen, kuidas üha enam krokodilliks muutun.
Selmet ümbritsevast elust positiivseid näiteid leida, tuleb hoopis meelde terve rida tuttavaid paare, kelle suhted on pööranud pea peale just see, et üks on jäänud haiguse tõttu täielikku sõltuvusse teisest. ...Siis oli ... arvanud, et naine peaks lihtsalt huuled tugevasti kokku pigistama ning emotsioone maha surudes kannatama.
On see hea või halb, aga inglastele on kõik, mis vähegi meenutab enesehaletsust (self-pity!), täiesti vastuvõetamatu. Ka meeleheidet ja masendust, millesse abitus su haigena lükkab, peetakse sageli enesehaletsuseks."

"Piisab vaid ühe inimese võimest säilitada huumorimeel ja nii võib naerma ajada terve hulga inimesi, nõndaviisi natukenegi nende kannatusi leevendades."

"Ja lugemine! Nii palju raamatuid pole ma juba hulk aega läbi lugenud."

"Kõik jõulupeod jäävad meil sel aastal ära. Aga jõulukaarte olen ma saatnud rohkem kui kunagi varem.  ...selmet enamikuga ühendust võtta meilitsi, saadan neile häid soove hoopis käsitöönduslikult. Ja kui postiteenistus Royal Mail kurdab, et Inglismaal hakkab kaartide saatmise komme kaduma, siis sel aastal olen mina küll andnud oma parima, et vana ilusat traditsiooni hinges hoida."

"Järjest paremini hakkan ma aru saama ütlusest, et brittide elu on nagu paadis, mida kokkuleppeliselt eriti ei kõigutata. Ei veriseid revolutsioone, ei suuremat valitsuse kirumist, ei erilist emotsioonide väljanäitamist - olgu siis tegemist loodusõnnetuste või õnnetustega üldse. Tegemist pole sugugi ükskõiksuse, tuimuse või külmusega. Kõigile on lihtsalt selge, et paati ei tohi liialt loksutada - see  võib uppi lennata. Ning seda ei taha ju keegi."

"... Aukohal on muusikariistad, mille nime ma ei tea. Peremees kohmab aga julgustavalt: "Võid seda rahulikult viiuliks nimetada. Mehed nimetavad ju peaaegu kõiki lilli roosideks.""

Hümn abielule

Täna, kui on armastuse aastapäev ja abielu aastapäev, on eriliselt põhjust laulda hümni armastusele ja abielule.
See on suur ime ja imeline kogemus, et minu ellu on juhitud inimene, keda saan kutsuda oma armsaks abikaasaks ja parimaks sõbraks.
Mees ja naine koos moodustavad ühe terviku, öeldakse isegi, et mees+naine=inimene.
Mäletan, kuidas üks hea tuttav ütles mulle peale abiellumist, et on ju nüüd kohe hoopis teine tunne, ikkagi nagu kõrgem seisus. Jah, see on tõesti hea, tugev tunne. Abieluseisus on üks vägev seisus ja igatahes kõrgem ja parem seisus!
Abielu on hea koolitaja. Abielukoolitustel ei saa abielu ja suhteid õpetada. Soovitusi, nõuandeid, neid, jah, võib muidugi ju jagada. Iseasi, kas kellelgi neist kasu on. Sest teoorias võib igaüks väga tark olla, aga elu reaalsus kujuneb paraku ikka teistsuguseks. Oluline on tunda ja tajuda teist inimest enda kõrval. Teha ja öelda seda, mida tahad, et sullegi tehakse või öeldakse. Eks vahel on vaja öelda ka seda, mida ei taha öelda ja mida ei taha ise kuulda, aga sedagi tuleb teha armastusega. Isegi kui on pahaselt midagi öedud, siis hiljem saab armastavalt andeks paluda... See on vahel väga ilus ja kirgastav.
Abielus ei tõotata igal päeval teineteisele igavest armastust. Kuigi seda on vahel ikka hea kuulda küll! Igapäevases elus on lihtsalt võrratu kogeda  ühtekuuluvustunnet, meie-tunnet, toetavat lähedust, pilku, sarnast mõttemaailma... Vahel ka keset päeva tulvavat igatsust ja hellust eemalviibiva armsa inimese vastu.
Laura Remmel (Põldvere): “Tänapäeval kohtab palju mõtteviisi, et peab proovima erinevaid suhteid, kuid kokkuvõttes see ju laastab. Inimene aina avab end, suhe ei toimi, ta saab haiget, läheb uuele ringile – ja muutub järjest kinnisemaks ja õnnetumaks... Paljud ei abiellugi. Paljud abielluvad lõpuks ära, sest lapsed on juba majas. Abielu sõlmitakse aga siiski mehe ja naise vahel. See näitab kokkukasvamist, vastutust ja perekonna loomist. See on suurepärane manifest armastusele.”

Ei leidnud otse abielu ülistavat laulu, aga täna, abielu aastapäeval, on just väga sobilik armastusele hümni laulda:

Sel ööl on armastuse aastapäev
On nii loomulik, et Sind taas näen
Sel ööl kardin katab aknaid ja linnamüra lakkab
Kui ma Sind armastan

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
On veel nii tänulik ja helge hing
Sel ööl Sind pilvedele üles ma kergelt kannan süles
Kui ma Sind armastan sel ööl

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
Lendab kesköö hääl me kambris kui kuldne lind
Sel ööl me justkui sulame üheks
Tahaksin hoida Sind, olla Su leekiv hing sel ööl

Sel ööl on armastuse aastapäev
Kõik muu selle kõrval varju jääb
Sel ööl on armastuse lõõmu ja armastamisrõõmu
Kui ma Sind armastan

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
Lendab kesköö hääl me kambris kui kuldne lind
Sel ööl me justkui sulame üheks
Tahaksin hoida Sind, olla Su leekiv hing
Sel ööl on armastuse aastapäev
See öö