Sellise tõdemuseni jõudsin lugedes Nasta Pino "Trepikoda".
Hea ja kerge oli lugeda. Kuigi sisu ei olnud kaugeltki kerge. Oli ilus ja valus...
Taaskord on tahtmine pea terve raamat ümber kirjutada. Siiski ei hakka seda tegema. Vaid mõned mõtted, sellised üldinimlikud või minulikud ehk siis minu mõttemaailmaga hästi haakuvad:
"Maailm on liiga kiiresti muutunud, hirm tuleb peale. Igaüks ei suuda progressiga ühel joonel püsida, ei jaksa. Näiteks mina."
"Natuke hiljem kutsuti mind mingisse värskelt asutatud ettevõttesse suhtekorraldajaks. Proovisin, ei hakanud meeldima, ei tulnud toime. Väga võõras ja tarbetu, lausa kummaline tundus selline amet. Kes küll tuli mõtte peale niisugust ebamäärast sebimist tööks nimetada?"
"Isa linnas ei käinud, meie äraolekul ta põhiliselt pikutas, luges lehte ja kuulas raadiot. Telekas talle ei meeldinud, olevat liiga palju paljaid naisi, ilma viisita laule, ilma hääleta lauljaid ja üleüldse üks tulistamine ja suremine. "On mul vaja seda vahtida? Ma elu näinud inimene, las ma elan, kuni aeg täis saab.""
"Mingist ajast hakkasin mobiiltelefoni vihkama. Muidugi on ta mul ka olemas, aga ma helistan vaid pakilise asja pärast ja räägin nii lühidalt kui võimalik. ...
Kardan, et masinad on hakanud inimest juhtima, mitte vastupidi. Masin mõtleb ja otsustab meie eest. Lapsi ei saa arvuti küljest lahti. Kirjatehnikat pole vaja, sest käekirja pole enam vaja. Pliiatsid ja sulepead prügikasti. Tark sõber arvuti teeb kõik, annab nõu, lahendab ülesanded, ütleb ette. Väike inimene tormab arvutisse ja istub, istub, istub. Kühm selga ja prillid pähe. Kümneaastased professorid. Kuhu lapsepõlv jääb?"
"Hea töökoht, palju raha, ilus elupaik - kõik see pole midagi väärt, kui puudub kodusoojus ja hingerahu."
Tõeliselt hea raamat! Põhimõtteliselt ühe õhtu lugemine, kuigi mul läks muude toimetuste kõrvalt kaks:) Soovitan südamest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar