Laulupidu!

Laulupidu äratas elule! Sõna otseses mõttes, kuna terve eelmise nädala vaevlesin ma köha, nohu ja kurguvalu käes. Hääl oli ära ja ei saanud Lauluväljakule lauluproovidessegi. Hing nuttis sees... Vaim oli valmis minema, aga liha nõder... Laupäeva hommikul ärkasin juba reipamana ning rongkäigu tegin kaasa. See ei nõudnud hääle olemasolu. Lauluväljakul olid meeletud rahvamassid koos ja paras väsimus kallal. Otsustasime abikaasaga ära tulla. Õhtuse kontserdi ajaks jõudsime kenasti koju ja elasime sellele kaasa televiisori vahendusel. Laulsin kaasa, kõrgemaid kohti oktav madalamalt:) Sain elamuse kätte!
Pühapäeval olin kahevahel - minna või mitte?!? Meeles eilsed hirmsad inimmassid, mis tekitasid kerget õudu, palav ilm jne. otsustasin teleka kasuks. Mida enam kulminatsiooni poole asi kiskus, seda enam kiskus ka mind Lauluväljakule. Läksin! Jõudsin kohale, kui hakati segakoore rivistusele kutsuma! Nii et ajastus oli super! Oma lavalepääsu oodates oli küll vahepeal tunne, et hakkab halb - palav, õhku pole, muudkui seisa - et vist jätan minemata. Aga kui rahvas liikuma hakkas, siis läksin kaasa ja ei kahetse. Laval olles muutus kõik nagu võluväel! Hämmastav on ikka see laulupeo fenomen! Kui suur võim on üheslaulmisel, kui suur võim on muusikal! Ja isegi laulda sain! Eks see tuli küll rohkem emotsiooni pealt:) Aga ei kurda, peaaegu kõik ülemised noodidki sain kätte:) Ja see tunne seal kaare all on ikka hoopis teine kui rahvamassi sees kuskil mäenõlval, kus sebitakse ringi ja peetakse piknikut. Ei ole varem kogenud ka sellist lavalt äraminekut, kus kõik ühiselt laulavad. Ilmselt pole olnud niisugust lugu, mis nii väga puudutaks... Seekord oli - "Puudutus" - imeline laul! Aitäh Kristiina Ehin ja Tõnu Kõrvits, et kinkisite meile sellise imelise laulu, imelise puudutuse!
Täna hommikul tõusin varakult - täis energiat ja teotahet! Ja lõpuks on meil ka suvi!!! Imeline!

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed,
kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame?

Rüüpa mu elust januse sõõmuga
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga
nõnda palju kui vajad.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma headuseväega -
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.