Talvine õhtu

Talvine õhtu

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,

nii tühja ja palja,

viib üksik tee

üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed

lähevad reed

kuu kahvatul kumal,

eha punal,

kaugele...

/Villem Grünthal-Ridala, 1905/

"Humalaaias"

Endla Tegova "Humalaaias"
Tallinn: Eesti Raamat, 1985
272 lk.

Peategelaseks Kill Kultanen, kohe 18-aastaseks saav kutsekooli poiss. Tegevuspaik Saaremaa. Kutsekool, ühikas ja seal ümber toimuv.

Loetav. Köitis vähem kui "Laulatatud". Taaskord lähevad plusspunktid huvitavatele nimedele, ent needki ei ületa viimati mainitud teost.

Juba mainitud Kultaneni Kill, siis Purpuri Kristjan = Kristus.
Nulli Leo. Ulliki, Elfie. Kapveli Vilka, Vessiku Eki. Tollipoomi Juke.

Taustal jookseb üks aimatav armastuslugu või armumise lugu. Kunstnikuhing Marii, õpetaja, kes päriselt on justkui Purpuri naine, aga otsib midagi enamat, ilu ja hingestatust enda ümber, teda "piirab" Kultase Kill, käib korteriakna taga piidlemas, jälitab ehk siis kõnnib kannul, helistab, aga sõnagi ei räägi...) See on kuidagi kriipivalt hell ja ilus ja valus...

Annab aimu nõukogude aja elust ja inimsuhetest (mis kõik omamoodi sordiini all) saarel, laiemalt kogu Eestis, kutsekoolis, ühikas, kolhoosis, kollektiivis. 

P. S. Raamat, mille lugemist alustasin koroona ja ikalduse aastal ning lõpetasin millalgi eelmisel aastal, kui jälle kätte puutus.

"Minu Holland"

Eenpuu-Villup, Meelike. Minu Holland: võitlus tuuleveskitega
Petrone Print, 2023
256 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

Väga värvikas autor ja lugemine! 

Infoks: Minu nime hääldatakse hollandipäraselt Meilike Einpfüü-Filüpp (v hääldub hollandi keeles nagu f ja u nagu ü)

Eestlaste nimede hääldamised võõrkeeltes on mu meelest alati erilised maiuspalad😉 Kogu keele-teema paelus mind siin raamatus eriliselt!

Kaas - seda sõna peab teadma, kui Hollandi tulla. Tähendab see muidugi mõista juustu. Ja juustulinn Gouda ei hääldu nii, nagu kirjutatakse, vaid pigem "hhhauda"[Ma tahtsin kogu aeg parandusi teha - Hollandisse. Mind nii härib see "Hollandi minek"😁]

Väga mõnus lugemine igatahes! Mulle tohutult sümpatiseeris.

Mae kirjutab oma blogis toreda kokkuvõtte. Jagan seda täiesti.

"Astrid Lindgren"

 

Susanne Lieder. Astrid Lindgren: romaan.

Saksa keelest tõlkinud Õie Ristoja 

Tallinn: Tänapäev, 2023

376 lk.

Lugedes oli mul pidevalt tunne, nagu vaataks filmi. Miskipärast meenutas see mõne aasta eest linastunud filmi Astrid Lindgrenist. Kuigi film oli ainult kuhugi maani, siin oli ikka mahukam ja hilisem elu ka kajastatud.

Mulle täitsa meeldis. Mis teha, Lindgren on mulle läbi aegade ja jätkuvalt üks sümpaatsemaid kirjanikke ja köitvamaid isiksusi.

P.S. Pritsin aasta lõpul nüüd veidi ka vanu võlgu, lugemisi, et oleks märk maas. Enda jaoks ennekõike. Tore, kui keegi teinegi siit midagi leiab...

"Unistuste raamatupood"

 

Katarina Bivald. Unistuste raamatupood.

Rootsi keelest tõlkinud Maiu Ellen

Tallinn: Varrak, 2020

375 lk.

(Varraku ajaviiteromaan)

Raamatutes on inimesed veetlevad ja sõbralikud ning elu järgib kindlaid mustreid. Kui mõni tegelane unistab millegi tegemisest, on peaaegu kindlalt teada, et raamatu lõpus ta just seda teebki. Ja leiab kellegi, kellega koos seda teha. Tegelikkuses võib olla peaaegu kindel, et inimene teeb ükskõik mida, välja arvatud seda.

"Raamatud, mida sa palusid Amyl tellida, saabusid kaks päeva enne tema matuseid," ütles ta ja sellega oli vestlus kindlalt lõppenud.

Sara (Lundqvist) Rootsist ja Amy Brooke Wheel'ist Iowast peavad kirjavahetust, kuni ühel päeval kutsub Amy Sara endale külla. Ja Sara lähebki... Ent ta jääb veidikene hiljaks, jõudes kohale just Amy matuse päeval... Ta paigutatakse kogukonna nõul ja toel Amy majja elutsema ilma tasu võtmata. See on Sarale mõistagi vastuvõetamatu ja ta tahab kuidagi vastata, tasuda... Nii avabki ta linnakeses unistuste raamatupoe...

Meeldiv lugemine! 

Aeg kokkuvõteteks

Kas tõesti juba?

Mõned siin juba paar nädalat tagasi (kui mitte kuu?) hakkasid aastat kokku võtma, joont alla tõmbama. Mul selline tunne, et mida? Meil on ju veel nii pikk maa minna, täitsa mitu päeva veel... Loodame, et midagi põrutavat enam ei juhtu ja saab läbi see pöörane aasta...

Üle 10 päeva tõbitsen juba. Köha vaevab ja ei taha taanduda... Ei sobi õue õhk ega toa õhk, kuiv, niiske, tolmune..., mitte miski... Ei oska ka mingit ravimit manustada... Mis teha, eks tuleb lihtsalt aega anda...

Jõulueelse nädala olin lausa haiguslehel. Ei olnud must tööinimest ega polnud asja ka kodus. Lootsin oma saksa kirjad-kaardid kirjutatud saada, aga nõup, ei mingit indu, ei mingit pealehakkamist... Kaks kolmest on mulle kaardi läkitanud... Ehk suudan end jaanuaris kokku võtta... 

Ongi selline imelik aasta olnud... Ei taha küll halada, kaevelda ja vinguda, aga ... ah, las jääda.

Kehakaalu olen kõvasti kaotanud kõige selle stressi ja üleelamistega. Ja ausalt öeldes ei ole see tore. Jah, piltide pealt on küll ennast parem vaadata, et kae, kes see plikake on😆, aga muidu on kole..., tunnen, et olen vanaks jäänud, eriti reedab seda mingi tüüpiline vana inimese kuiv nahk...🙁

Taevale tänu, ema tervis siiski taastub. Operatsioon läks ju hästi, valusid ei ole. Psühhoos taandus ära, mõistus on korras. Liikumine paraneb ka. Ainus asi, et koju pole pool aastat saanud... Kuigi hooldekodus on kõik eluks vajalik olemas, esmavajadused on rahuldatud ja kõik on hästi, siis koduigatsus on ikka... Ent mõistusega võttes - üksi ei ole tal praegu võimalik hakkama saada, ikka peaks keegi puid tooma, tuld tegema, poes käima ja majandama. Elame selle talve üle, eks siis vaatame, kuidas edasi... 

Tööelus oli ka suur muutuste aasta. Jäin üksi oma töölõigu peale ja tundub, et (lisa)töid tuleb uksest ja aknast juurde... Uus seltskond on juhtme mitmel korral kärssama pannud. Silmakirjalikkus, maskeeritud viisakusega. Kohati on tunne, et saan kohe vingumürgituse. Endiste kolleegidega olen siiski aeg-ajalt ka kohtunud. Tööteemadel rääkimine on muidugi komplitseeritud, aga hetkel veel suhted säilivad.

Koduses plaanis pole mingit motivatsiooni midagi ette võtta. Las need tolmurullid ja ämblikuvõrgud ruulivad, keda huvitab?!? Kui peaks huvitama, siis palun väga - koristatagu! Kahe majapidamise majandamine käib mul ilmselgelt üle jõu. Kuidagi moodi olen saanud siiski enam-vähem järje peale. Eks see talvine aeg tuleb kuidagi üle elada. Vaja ju kütmas käia, et miinused sisse ei tule... Ja kellele sa ikka delegeerid?!? Igaühel omad tegemised ju...

Eks oma kalli kaasa olen küll ära vaevanud oma kaeblemise ja halaga, aga ta on truult ikka mu kõrval, Jumal tänatud! Kohe-kohe hakkame ta juubelit tähistama😍 Esimene lisatud foto on kalli kaasa orhideest, mille talle aasta eest kinkisin. Tahtsin talle juubeliks ka midagi analoogset, aga ei leidnud... Saab siis hiljem. 

Ja siis meie imeilusast talvest paar pilti ka. Täna oli täitsa vihm ja sula. Aga nüüd lubatakse mingit ulmelist temperatuuri langust. Appi!🥶🌬️❄️🥶

Lugemisaasta oli tõusude ja langustega. Enamik loetust on kajastamata. Ilmselt ei jõuagi neil päevil seda teha. Eks ükskord siis... 

Jõuluks saadud kingitus - raamat - teeb siiralt rõõmu - "Aeg. Teekond nimega Armastus". 

Olgu siis see aasta nüüd kokku võetud. Sama kaootiliselt, kui kaootiline ta ise ka oli.

"Aino A."

Jari Jäevelä. Aino A.: elulooromaan Aino Aaltost

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid.

Tallinn: Vesta, 2023

375 lk.

Tragikoomiline, kuid ennekõike hämmastavalt eluline kummardus kuulsa arhitekti varju jäänud tagasihoidlikule naisele.

Hea, väga hea raamat! Kuigi see on ehk veidi (või siis päris palju?) kaldu...

Tõlkija Kai Aareleid kommenteerib: "Raamat keerleb sedavõrd hulljulgelt pea peale Alvar Aaltoga seotud meesgeeniuse müüdi, et kui autor oleks naine, võidaks raamatut pidada feministlikuks teoseks, mida see ei ole. Lihtsalt rebib maha nii mõnegi maski, jutustades samas huvitavaid taustalugusid paljude ikooniliste hoonete ja esemete kohta."

Ilmestavad näiteid, ikka neid minu moodi, väikse nüansiga🙂:

Kui Aino viimaks oma väikesesse kambrisse jõuab, on kell juba nii lähedal hommikusele äratusele, et ta mõtleb, kas ongi üldse mõtet magama minna.

Ta võtab oma Käbivihiku ja hakkab haigutades sinna kirjutama.

Mina olen idee. Alvar on fassaad.

Kui me paari läheme, tuleb teha kokkulepe.

Meil peab olema teenijatüdruk, kes süüa teeb. Mina ei tee.

Meil peab olema lapsehoidja, kes lapsi hoiab. Mina ei hoia.

Mina teen arhitekti tööd.

Mina ei ole ori, ei kodus ega büroos.

Me ei ole teineteise omad. Aga büroo on meie mõlema oma.

Raamatukogust sai nende peres vandesõna, seda Aino kasutas, kui ei tahtnud laste kuuldes "kurat" öelda. "Viiburi raamatukogu!" hüüdis ta, kui oli varba valusasti ära löönud. Põristas veel eriti pikalt r-i.

Kumb on vaeseke? Kas see, kes hädaldab, või see, kes peab teise pidevat hädaldamist kannatama?

P.S. Soovitan ette võtta ka Heikki Aalto-Alaneni rikkaliku dokumentaalse materjaliga biograafiline teose "Armastan sinus inimest : Aino ja Alvar Aalto lugu". Pean isegi selle veel kätte võtma, sest jäi pooleli tagastusaja saabumise tõttu.