Molutamise päev

Mõnusat molutamise päeva!😀😘💖

Lisagem siis rahvaalgatusele oma hääl, et saada üks talvine mõnus püha ja vaba päev! Ja homme tähistame Eesti kirjanduse päeva.

Rahvaalgatus on igatahes olemas:

Teeme 29. jaanuarist - Fred Jüssi sünniaastapäevast ehk Molutamise päevast - riigipüha. Üks teadlik puhkus keset talve aitab ennetada kurnatust ja läbipõlemist. Anna allkiri, et Molutamise päev oleks vaba päev kogu Eestis.

Mina kirjutaks hea meelega kohe kahe käega alla!

Hiiumaal kirjutatakse:

29. jaanuar on molutamise päev. See on teadlik paus, mis on pühendatud viljakale mittemidagitegemisele. Päev on seotud loodusemehe Fred Jüssi sünniaastapäevaga ja tema mõtteviisiga, mis väärtustab vaikust, aeglust ja loodusega kooskõlas olemist.

Molutamine ei ole aja raiskamine. See on hetk, kus sa ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama. Just nii tekib ruum märgata enda mõtteid, ümbrust ja rütmi, mis looduses on alati olemas. Hiiumaal on see lihtne, sest saar on vaikne ja hajus ning loodus on alati lähedal.

Hingelt olen ma molutaja, tegudes kahjuks mitte... Sest see va hirmus kohusetunne ja vastutus ja kuidas ma mitte midagi ei tee, kui 155 või mustmiljon asja ootab tegemist ning kõik eeldavad asjalik olemist... Jne, jne.

Ent õnneks (või kahjuks?) elu (või tervis või enesetunne või...) ise sunnib molutama. Sest vahel, viimasel ajal küll enamasti juba, lihtsalt ei jõua, jaksa õhtuti, pärast tööpäeva, enam midagi asjalikku teha. No need "peab" asjad muidugi - õhtusöök ja nõudepesu. Aga ülejäänu... Eks kuklas kummitab küll, aga ähk läheb mööda... Mõnikord lähebki... Ja ehk ükskord tuleb ka see hetk, kui nende tegemata ja ootel asjadega tegelen ilma sunduseta...

Tegelikult olen õppinud end hoidma küll. Juba 6 aastat varsti. Siis, kui koroona meie õuele tuli, otsustasin uudiste jälgimise viia miinimumini. Ja see toimis, toimib siiani. Enam ei loe üldse Delfi, Postimehe, ERRi vm uudiseid. Ainult õhtune AK ja vahel ununeb seegi või siis lausa väldin. Igasugused (päeva)poliitilised saated jäävad ka üldjuhul minust eemale ja vaatamata. Milleks? Miks ma pean ennast traumeerima igapäevaselt sellega? End närvi ajama, rahutuks tegema, muretsema? Ma ei saa midagi muuta globaalselt. Iseenda hingerahu eest hoolitseda saan aga küll.
Soovin ja soovitan kõigile rohkem aega enesega, enesesse vaatamist. Lase headusel ja rahul endasse tulla.
Tee sellele ruum: eemaldu (linna) mürast, melust, suhtlusest, negatiivsetest ja toksilistest suhetest, inimestest, olukordadest...
Ilmtingimata ei pea metsa või loodusesse minema, kui seda käepärast pole. Piisab ka linnas õue minekust, isegi aknast välja vaatamisest.
Loe midagi head, sulle sobivat, rahustavat või ka põnevat ning kaasahaaravat, see aitab argipäeva(murede)st väljuda.
Kuula muusikat, ikka sulle sobivat, mis teeb hea tunde.
Mina kuulan harva taustaks muusikat, ent üha tihemini teen seda tööl olles, et kolleegide emotsioonidest laetud tööjutud mind ei segaks ega enda alla mataks. Selleks on hea lõõgastav muusika - relaxing music - instrumentaalmuusika, loodushääled (vulisev vesi, linnulaul vms). Minu eriline lemmik on paaniflööt! 
Youtube'st leiab sellist molutamise-muusikat küll💚

Jüssi rõhutas sageli, et pidev tegutsemine ja kiirustamine viivad meid kaugele iseendast, samas kui molutamine toob tagasi rahulolu ja tasakaalu. Loodus on ideaalne koht molutamiseks, kuna seal on vaikus ja loomulik rütm, mis aitavad kaasa sügavamale mõtisklemisele. Molutamine pole Jüssi arvates aja raiskamine, vaid võimalus märgata elu sügavamaid nüansse ja tajuda ümbritseva maailma ilu. Looduses saab lasta meelel rännata ja olla lihtsalt hetkes, ilma eesmärgi või ootusteta.

Kuusalu keskkool:
Loodusmees Fred Jüssi oleks tänavu 29. jaanuaril tähistanud oma 90. sünnipäeva.
Molutamise päev on sümboolne austusavaldus Fred Jüssi mõttemaailmale ja üleskutse kogu Eestile: võtke hetk, et lihtsalt olla.

Elust enesest

Miks peab igale inimesele sildi külge kleepima ja igale tegevusele hinnangu andma?

Kust võtab inimene julguse mingeid oletusi tõe pähe kuulutada?

Silt külge! Tempel peale! Alati! Iga kell! Kõigele.

Empaatia? Mõistmine? Kaastunne? Kahtlus? Skeptitsism? 

"Ei ütlemine teeb vabaks"

Michael J. Tougias. Ei ütlemine teeb vabaks.
Kirjastus Ersen, 2025.
208 lk.

Üks neist raamatutest, mida tahaks öökapi raamatuks ehk siis riiulisse aeg-ajalt sirvimiseks, et endale mõningaid asju meelde tuletada.

Enamik mõtteid, ideid ja nõuandeid ei olnud minu jaoks uued. Lihtsalt meeldetuletus, äratundmine ja kinnitus. Need tarkused on kuidagi naturaalselt minus (mu vereringes) olemas.

Järgnevalt mõned nopped raamatust:

Ma ei kavatse täita kellegi teise päevakavas olevaid punkte ja jätta enda asju tegemata.

Raha, võim ja grupisurve ei saa osta jah-sõna, kui sa joondud enda, mitte teiste sisemise kompassi järgi.

Jäta oma elust välja toksilised inimesed; need, kes ei tundu suutvat kontrollida negatiivset reaktsiooni nii paljudele elu väikestele viperustele. Nende energiaväli koosneb õiendamisest ja kurtmisest (lk 111)

Rubriigist: Ei ütlemine ei ole isekas (lk 134):
Kui tunned sisemist rahu, siis oled paremini teiste abistamiseks valmistunud. Aga esiteks on sul tarvis keskenduda iseendale. 

Iga kord, kui ütled ei palvetele, mis tunduvad koormavad, tekitad aega juurde selleks, et öelda jah sellele, mis on oluline; erilistele inimestele ja sellele, mis sulle korda läheb.

Rubriigist: Ei väikelastele inimestele (lk 192):

Inimesed, kes teevad sääsest elevandi, kuuluvad tohutute ajaraiskajate hulka ja sul on vaja nende suhtes ranget eitavat lähenemist. /.../ Ära neela alla sööta, mis on seatud sinu kaasatõmbamiseks nende dramaatilistesse elusituatsioonidesse, selle asemel jäta nad tähelepanuta.

• Ma ei tunne end süüdi, kui ütlen ei.

• Ma ei lase end survestada tegema midagi, mis ei tundu õige.

• Määrav tegur otsuse tegemisel on küsimus: "Kas see teeb mulle rõõmu?"

• Ma asetan esikohale inimesed, keda ma armastan, ja see võib tähendada ei ütlemist teistele.

• Mul ei pruugi olla alati täielikku kontrolli iga olukorra üle, aga mul on täielik kontroll oma reaktsiooni ja vastuse üle.

• Ma pingutan, et mul ei oleks midagi kahetseda hetkel, kui minu aeg siin planeedil läbi saab. Selle asemel valitseb minus rahutunne, et ma ei hoidnud end tagasi ja andsin endast parima, et täita oma unistused.

Eluline

Püüdsin jälle kinni ühe mõttearenduse. Hea, et sain sabast kinni. Enamasti juhtub nii, et loen midagi head ja hiljem tahaks uuesti lugeda või jagada, aga enam ei leia üles... Siis on jube kahju. Ja see tunne jääb pikaks ajaks kummitama. Ikka mõtlen, et see pole ju nii suur pingutus ja ajaraiskamine: avada koht (blogi, dokument, märkmik vms) kuhu teha copy/paste ja ongi olemas!?! Aga vahel käib seegi täiesti üle jõu?!?

Helen Mirren ütles kord nii : "Enne, kui sa hakkad kellegagi vaidlema, mõtle selle peale, kas ta on vaimselt piisavalt küps, et mõista erinevat vaatenurka. Kui see nii ei ole, siis ei ole ju sellel kõigel mingit mõtet. Kõik vestlused ei ole väärt, et kulutada oma energiat. On hetki, mil hoolimata faktidest, mis sa välja tood, selgusest, millega sa räägid, teine inimene lihtsalt ei kuula sind selleks et kuulata, vaid selleks, et vastata. Ta hoiab kiivalt kinni oma isiklikust vaatenurgast. Ta ei tahagi näha ega mõista teisi vaatenurki ega võimalusi. Temaga mõtteid vahetades kurnad sa ainult iseennast ära.
Tühja vaidluse ja rikastava vestluse vahel on suur vahe. Vestlemine inimesega, kes on avatud ja tahab mõista ning aru saada, võib valgustada ka sind isegi siis, kui teie arvamused on erinevad. Panna aga mõistust pähe inimesele, kes keeldub nägemast teisi võimalusi, on nagu räägiksid sa seinaga. Ükskõik, kui loogiline ei ole ka su jutt või kui palju tõde ei peitu su sõnades, ta muudab ikka su sõnu ega tahagi sind kuulata. Mitte sellepärast, et sa eksid, vaid sellepärast, et talle lihtsalt ei mahu pähe, et maailmas võiks olla teist tõde peale tema enda oma.
Tark inimene ei ole see, kes vaidluses peale jääb ja kellele jääb viimane sõna, vaid see, kes õigel ajal aru saab, millal ei ole mõtet edasi vaielda. Tark inimene valib oma hingerahu ega hakka iga hinna eest teist ümber veenma, kes nagunii midagi ei taha kuulda. Kõik võitlused pole lahingut väärt. Kõik inimesed ei ole väärt seda, et sa neile hakkaksid oma tõde selgitama. Mõnikord on parem lihtsalt minna ära. Mitte sellepärast, et sul pole enam midagi öelda, vaid sellepärast, et sa tead, et mõned inimesed pole valmis su sõnu kuulma. Aga sina ei pea ju seda raskust kandma."
Tõlkinud - Kodused lood

Ikka elust enesest

"Kodused lood" on üks FB grupp, kogukond või ma ei teagi, kuidas seda täpselt määratleda. Igatahes, keegi, kes seda asjandust veab, juhib, koordineerib, küsib igapäevaselt mingeid (suvalisi) küsimusi ja postitab toredaid mõtteid. Viimaste kaudu ma kuidagi sinna sattusin ja nüüd olen hakanud ka nendele küsimustele vastama, kui tuju on ja vastus ka varnast võtta. Aga mis mind tegelikult kirjutama pani on hoopis muu. Mind ajab jubedalt närvi, kui keegi hakkab mingit oma jora ajama, targutama ja seletama. Vasta küsimusele, inimene ja ära jaura!, tahaks öelda (aga hoian end küünte ja hammastega tagasi). Ära reageeri üldse, kui sa ei taha vastata või kui sul pole vastust. Mitte keegi ei oota sinu irisemist. 

Hea näide oli toidu kohta. "Kas sul on ka mõni selline toit, mis kõikidele maitseb, ainult sulle mitte?" Vastus on kas ei või jaa ning siis loetledki need toidud, mida sa ei söö! Mitte ei hakka moraali lugema, kuidas te pole nälga tundnud, et siin pirtsutada; õudne, õudne, kuidas delikatessidesse suhtutakse ... 

Ma võiksin ju ka kommenteerida, et no halloo, mis mõttes sulle ei maitse vastlakukkel, sinihallitusjuust, oliivid, piimasupp või kilu!?!🤭😮😁 Aga, miks ma peaksin?!? Ma ei söö sibulat! Ja ma ei pea seda kuidagi põhjendama, vabandama, kommenteerima! Jääbki teistele rohkem, kellele maitseb! Mulle ei maitse seljanka ja tatrapuder! Ei pea keegi silmi pööritama ja ohhootama! Maitsed ongi erinevad. Maitse üle ei vaielda. Kakeldakse, tean sedagi, ja just seda kaklust ms neis kommentaarides näengi. Ja see ei meeldi mulle!

Sain ennast nüüd neutraalses, isiklikus keskkonnas välja elada! Mis nii elul viga!😜

Kooruv ideepojuke😀🤫

Üks ammune ideepojuke hakkab vaikselt kooruma...😁 Taaskasutus. Vanade trikotaažtoodete (T-särgid jms kraam) uuskasutus. Jämedate varrastega või heegelnõelaga imiteeritud kaltsuvaiba stiil🙃 Kodunt leidsin ainult nr 6 vardad. Aga allolevas raamatus loetakse jämedaks vardaid alles nr 10st, vahemikus 10-25. Seega pean endale soetama vähemalt nr 10 või 12 (15) vardad. Aga mõte on äge ja taaskasutus ju väga teretulnud🙂 Kui midagi asjalikku valmis saan, eks siis näitan ka...

Raamatuvahetus

Juba kaua-kaua aega tagasi sain ilmutusliku info, et eksisteerib selline tore platvorm nagu raamatuvahetus.
Ammu-ammu tahtsin ka sellega liituda, aga miskipärast tundus kõik jube keeruline ja ei olnud nagu pealehakkamist. Ühel hetkel aga sai nö mõõt täis. Hakkasin raamaturiiuleid kriitilise pilguga üle vaatama ja siis oli tarvis sinna ruumi tekitada. Nii jõudsin taas raamatuvahetuse mõtteni. Mõeldud. Tehtud. Hetke ajel sai end süsteemi möllitud ja siis läks lahti! Tõeline Raamatuvahetuse afäär😀 See oli uskumatu, mis toimus! Sain vaevu esimese raamatu pakkumiseks üles pandud, kui juba tuli sellele tellimus! Nagu päriselt! Olin üks suur küsimärk ja vahtisin ammulisui, et mis toimub?!? Siis laadisin ruttu ka ülejäänud 9 raamatut üles, et saada oma 10 punkti kätte. Järgmise poole tunni jooksul saabus teine tellimus. Ning samal õhtul veel kolm!
Oi, kui hasartseks selline asi inimese muudab! Kibelesin muudkui vaatama, mida pakutakse ja mida mina saan veel pakkuda... No ja vahelduva eduga kestab see kibelus ikka edasi. Juba kolm nädalat! Huvitav, kaua selline põnevus kestab?!?

Tänaseks olen saatnud 8 raamatut ja ise tellinud 7. Soovinimekirjas on palju. Pakkumises hetkel 18. Aga riiulites on raamatuid veel küll! Paljudest ei raatsi kuidagi loobuda. Ja on muidugi selliseid, mida keegi ilmselt ei taha ka või mida on pakkumises juba piisavalt. Huvitav fenomen on aga ka see, et mõnel raamatul on meeletult palju soovijaid ning pakkujaid null. 

Minu enda esimene tellimus oli täiesti suur üllatus. Olin just hiljuti vaadanud, et mu igatsetud raamatut tahetakse, aga keegi ei soovi anda. Panin end ikka igaks juhuks soovinimekirja, et ehk kunagi veab, kui üsna kohaselt tuli vastus, et raamat on olemas. ?!?!? Taas olin ma küsimärgikujuline😁  Kui vähe on õnneks vaja! Sain selle raamatu õnnelikuks omanikuks😇 Igati positiivne algus ja kogemus.

Fotol üks väike valik pakkumisest. Kaks neist on veel saadaval. Üks on leidnud õnneliku uue omaniku.

Täna hommikul sain uue tellimuse ( ja just eile õhtul mõtlesin, et nüüd on saabunud vaikus ja keegi pole mu raamatutest huvitatud) ning hetkel on saatmise ootel 5 raamatut. Kallis kaasa ütles, et tema küll ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. Aga mina olen vaimustuses! 😁 Nii tore, kui keegi minu raamatust või raamatuga õnnelikuks saab🥰😇

Elust ja inimestest. Olemisest ka...

Mul oleks nii palju teemasid, millest kirjutada, jahuda, aga pole mahti neid peas tormlevaid mõtteid kinni püüda ja kirja panna... Neil hetkil igatsen jälle sellise apasraadi järele, mis vajalikul hetkel sisse lülitades kõik mõtted salvestab ja talletab...

Elame egositlikus, mina-keskses maailmas. Mina, egoistlik mina see on kõige kesk- ja lähtepunkt. Isiklik vabadus, abstraktne vabadus, mille poole püüeldakse, see on justkui ülim eesmärk. Samuti see abstraktne õnnelik olemine. Tegelikult ei osata olla rahul sellega, mis on. Oodatakse seda suurt ja valdavat õnne kuskilt saabuvat... Mis asi see ÕNN aga on? Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka õnn! Või oli see amastus? Ah, vahet ju pole... Kui põliselt eestlaselt, no Tõe ja õiguse aegselt eestlaselt oleks küsitud - oled sa õnnelik?, siis mida ta küll vastanuks?!? Ilmselt jäänuks üsna lolli näoga vaatama, et mida sa inimene siin nüüd jahvatad... Kodu, pere, lapsed, majapidamine, aia/põllutööd - see oligi elu ja see oli õnn ja armastus! Liiga head elu elame praegu! Soovid on liiga suured! Püüame püüdmatut, kättesaamatut! (Laul: Unustuse jõel) Nii kaotamegi iseenda ja oleme õnnetud. Selle asemel, et hinnata hetke, olemasolevat. Olla tänulik, hooliv ja hoolitsev nende suhtes, kes on meile antud, kes on me lähedal.

Kaotasin iseenda - see on ka uus ja huvitav nähtus. Selle nahka lähevad juba ka abielud ja perekonnad.

Iseennast minnakse otsima maailma lõppu - Austraaliasse, Ameerikasse, Indiasse, Goasse...
Aru ma ei saa! Ennast tuleb ikka enda seest otsida...
Ja mis see ise üldse on? Moodne on ju öelda, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab toimetulekuks teisi inimesi enda ümber. Jaa, päris üksi tõesti ei saa, aga ilmselt on igaühel see oma (taluvus)lävi, kui suurt seltskonda enda ümber suudetakse hallata või taluda. Aga seda saan ma ise ju valida, kellega suhtlen, kui suure inimeste ringi enda ümber kogun. Minul on see talumise hulk väga väike... Teatud piirini ja siis on hea omaette olla või kahekesi...Kui aga inimesed, kes on teineteist leidnud, ära tundnud, on loonud perekonna, saanud lapsed iga paari aasta tagant, ennast ära kaotavad, siis tekib minus küsimus - kus sa enne olid? Kus sa olid siis, kui neid lapsi sigitasid? Kas siis oli meri põlvini, tunded taevani ja vabadusiha kadunud? Inimene on mõistusega olend, ma ei väsi seda kordamast. Kuidas aga saab ennast ära kaotada oma armastava abikaasa ja toredate laste keskel? See ongi ju siis sinu elu, see oledki ju sina! Sa oled seda ju tahtnud? Armastusega loonud?

Sellepärast mul ongi vahel hirm või pigem mingi habras tunne, kui inimesed peavad suuri pulmi ja annavad vägevaid tõotusi ja hakkavad lapsi saama... Siis hoian vahel hinge kinni, et millal see pauk tuleb... Ja neid on ikka tulnud ka...

Üks asi on muidugi ka ju see, mida välja näidatakse ja teine tegelik elu. Aga, taeva pärast, milleks näidata seda ilusat elu (et teisi kadedaks teha või?), kui ometi kaks hetke hiljem lahku minnakse?!? Kas siis ei olnudki seda ilusat elu kulisside taga? Ja meid ainult lollitati?!?

Vahel mõtlen, et mis on minul öelda "tähtsate" ja "suurte" asjade kohta. Ikka tunne, et ma ju nõnna noor, las sellega tegelevad vanemad, kogenumad inimesed. Või siis spetsialistid, asjatundjad, professionaalid. Mina olen oma olemuselt (põhi)väärtuste kandja ja hoidja. Ma võiks/n rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad ja/või on:)

Olen üks vana stagnant ja "konservant" (loe:konservatiiv)😆

Vihane vanainimene:)

Vahel mõtlen, et olen tõesti üks kuri ja vihane vanainimene, kes toriseb ja jaurab kõige üle, mis ette jääb.🙈
Ega see päriselt küll veel nii pole, aga no peaaegu😝

No näiteks täna. Tulen mina mööda oma (kodu)tänavat kodu poole nagu üks part, pingviin või ma ei tea mis elukas (lehm libedal jääl!). Libedus, aina libedus! Jah, on paar terakest graniitkillustikku riputatud. Aga mis tolku sellest on?!? Hea, kui suudad jala mõne peale manada, siis libised ka koos selle terakesega edasi. Eks hommikul tööle minnes oli sama seis. Kabinettides mõeldakse välja lumetõrje eeskirjad, et mis vahendeid tohib kasutada ja mida mitte. Graniitkillustik (Ai, see sõna oli veel graniitsõelmed) peab olema, ei tohi kasutada tuhka, soola (kloriide!) ja liiva. Aga kullakesed: need teeksid palju tõhusamalt oma töö ära. Mis teha, keegi ametnik laua taga otsustas, et nii on. Ise pole kindlasti jalga libedale kõnniteele asetanudki! Ja sina vaene (vana)inimene vaata, kuidas sa saad, et luid puruks ja hambaid välja ei kuku😕

[Vastavalt Tallinna linna heakorra eeskirjale on iga kinnistu ja ehitise omanikul kohustatud tegema libedustõrjet, et tagada jäistel ja lumistel kõnniteedel ohutu ning turvaline liiklemine. Tuhka või kloriide lume- ja libedustõrjeks kõnni- või pargiteel kasutada lubatud ei ole. Pealinn 8.11.22]

Nuvot siis! Ei terakestki talupoeglikku ehk põlist tarkust, tervet mõistust.

Teine näide tuleb mõne aasta tagant. Seda nimetan ma Elroni retoorikaks.
Mu maakodu asub marsruudil Tallinn-Viljandi (rongiliin)😏 Jah, kahjuks on see peatus üsna tähtsusetu, väike. Olid ilusad ajad, kui osad Viljandi rongid ikka peatusid ka. Nüüdseks ei ühtegi mulgi eksperssi enam. Kui see üks hea ja peatuv rong meilt mööda vurama pandi, siis tegin järelepärimise, et miks nii. Vastati suuremeelselt, et me tahame et kõigil hea oleks!
Saate aru?!? Mis moodi see mulle hea on?!? Mulle ei ole see hea! See oli kui näkku sülitamine. Hea peab olema neil, kes tahavad kiiresti Viljandist Tallinna saada! See 10 minutit, mis kuluks peatumiseks nendes jaamades, kust mööda/läbi kihutatake, ei päästa kellegi päeva. 

Aga jälle - sina väike, tühine (maa)inimene - lepi sellega, mis on. Ja ära sõida rongiga, kui ei sobi ja ajad ei klapi!😠

Kolmas! Sama teema, peaaegu. Kohalik buss, mis võiks klappida rongi aegadega! Jälle mingi keskus juhib ja koostab plaane. Küsid siis, et näete, rongiplaan muutus, miks bussiaegu sellega ei sobitata, võiks ju ühitada, et saada ühe sõiduvahendi pealt kohe teise peale ja ei peaks tunde passima. Ja saad taas stampvastuse - ega kõiki plaane ei saagi klappima panna ja me ei arvesta linnainimestega, ainult kohalikega. Saab küll!, tahaks öelda. Halvasti teete oma tööd!😬 Võtke eeskuju Šveitsist või mujalt, kus ühistranspordiliiklus sujub! Pealegi rääkisin ma just kohalike nimel.

No ja kas mul pole siis põhjust olla pahane, kuri, vihane?!?😠 Selleks ei pea isegi vana olema! Nagu terve mõistus oleks ilmast otsa saanud. Põrkud vastu mõistmatuse ja saamatuse müüri ning tunned, et sinu/minu võimuses ei ole midagi...

Täna keegi just jagas FB-s ühte tarka mõtet, mis sobitub siia nagu rusikas silmaauku:

Kogu maailma õnnetus seisneb selles, et rumalad on nii enesekindlad ja arukad täis kahtlusi.
- Mark Twain -

Nörritatud

Tulin täna  (loe: eile) läbi linna ja mul oli piinlik... lausa häbi... oma kaasmaalaste, ilmselt eestlaste, pärast...
Terve Kaarli puiestee oli autodest umbes ja käis üksteise võidu signaalitamine, tuututamine - nagu teismeliste kari! Need on siis meie "vabadusvõitlejad", kes võitlevad mingi abstraktse vabaduse eest.
Mis neil viga on? Aru ma ei saa, kas inimestel pole midagi teha või? Midagi targemat? Kas need inimesed tööl ei käi? Päevasel ajal peaks enamik nagu tööl olema?
Võiks äkki midagi kasulikku teha. [Lund rookida näiteks. Tallinna tänavad, kõnniteed on jubedad.] Politseipatrullid olid väljas ja puha... Mulle meenus pronkssõduri teisaldamine aastal 2007. Siis mässasid venelased. Ja nüüd - 15 aastat hiljem - mässavad eestlased?!? Inimesed ei oska oma suure vabadusega midagi peale hakata. Ju siis on igav. 
Aga mul hakkas korraks isegi hirmus. Võib-olla on hirm natuke liiga suur sõna, aga mingil hetkel oli mul  veits kõhe küll... Iial ei või teada, mida manipuleeritud inimesed teha võivad massipsühhoosis... 
Mul läks siiski hästi, ilmselt mõnel mitte eriti... Kuigi terve kodutee oli see ebameeldiv tunne minuga kaasas...

Tegelikult tahtsin täna siia ilutsema tulla ja positiivsel meelel rääkida küünlapäevast ning alanud küünlakuust - kodumaa ja ka minu sünnipäevakuust... Aga võta näpust, olen hoopis häiritud, vihane. Nörritatud! Just, nörritatud. See on hea ja sobilik sõna. See on väljast poolt peale surutud, teiste poolt. Nördimus oleks seestpoolt tulnud tunne.

Küünlapäev on ju naiste püha. Punase joogi unustasin joomata, aga vähemalt ei kedranud😏

Nõrkused ja normid

Kuna täna tekkis tõesti täielik mõttelünk, mida kirjutada, eksole, siis sobrasin veidi oma mustandikaustas, kust võib leida ühte koma teist😛
Valisin sealt midagi ja miksisin kokku selle, mis tundus sobivat ka praegusel hetkel. Kui väga see hea ja/või positiivse kategooriasse liigitub, see on juba omaette küsimus...

Ühiskonnas levib üha enam trend, et "magamine on nõrkadele". Tõeline tegija magab vaid paar tunnikest või üldse mitte ja ajab kogu aeg mingeid tähtsaid asju (loe: parandab maailma!) Seejuures ei ole aga häbiasi pidevalt halada, kui (üle)väsinud ollakse, unevõlg on suur jne. jne. Aga aega ei ole magamise peale raisata. Negatiivseks eeskujuks on ka poliitikud, riigiisad, kes öösel oma istungeid peavad. No halloo - kes teeb unise peaga seadusi ja võtab otsuseid vastu?!?! Sellepärast meil kõik nii halvasti on ja rappa kisub...
Heaks, positiivseks, vastupidiseks näiteks on Sandra Vabarna, kes kunagi rääkis (vist Ringvaates), et tema uneaeg mahub vahemikku 20.00/21.00-05.00. See tähendab muidugi täiesti teistsugust elurütmi, mis on vabastatud sotsiaalsest survest.

Eks oma normid teeme ikka ise. Jah, paraku on asju, mida pead tegema, sest valikut pole.
Aga ennast oravarattasse paneme ikka ise. Lõputu rööprähklemine ja ületöötamine - selle valiku on teinud ikka igaüks ise. Ja enamasti osatakse seda kangekaelse järjekindluse ja põikpäisusega veel õigustada ka. Siis minnakse mujalt vabadust ja paradiisi otsima, aga ka seal tuleb töönarkomaania kallale ja ei aita siis soojus, meri ega rannaliiv elu nautida.
Üha enam imetlen ma neid inimesi, kes suudavad ennast lahti rabeleda sellest tööorjusest ja mõnuga elada, täiel rinnal.
Samas on kahju neist, kes töötavad mitme koha peal hommikust õhtuni, siis veel kodused remondid ja ehitamised unetundide arvelt. Peret ja lapsi nägemata. Mille nimel?
KUI siis ühel hetkel peaks kõik rahad teenitud ja elamised valmis olema, kas siis enam elamisväärset ELU ongi?

Võib-olla olen kunagi midagi sellist juba kirjutanud, aga ju see siis ikka hinge peal on, mis teha...

Elulõng. Ilusa tähendusega sõna...

"Elu eesliinil"

Elo Selirand. Elu eesliinil: koroonalahing Kuressaare haiglas.

Režissöör Elo Selirand töötas käesoleva aasta aprillis (koroona-epideemia kõrghetkel) kümme päeva vabatahtliku hooldajana Kuressaare haiglas ning pani oma kogemused ja läbielamised kirja.

Väga aja- ja teemakohane raamat, mis on juba nii kiirelt ilmuda jõudnud.
Aus, otsekohene, ilustamata lugu otse sündmuste epitsentrist. Kirjutatud mõnusalt, mahlaka huumoriga. Vaatamata tõsistele teemadele on see väga muhe lugemine. Edeneb kiirelt, kuna jutt on ladus ja hästi, huvitavalt kirjutatud.
Oleks mitmeid kohti tahtnud teiega jagada ja ennekõike enda jaoks talletada, aga kuna lugesin seda niigi vargsi töö kõrvalt, siis ei jõudnud märkmeid teha.

Autor on esile toonud hooldajatest Lindad ja Marjud, kes teevad oma igapäevast rasket hooldajatööd pühendumusega, kuid kes ei hooli presidendi vastuvõttudest.
Veel üks hea näide oli see, mida või keda televiisorist vaadatakse. Jõekalda ja Margna on tõelised meelelahutajad haiglatöötajate silmis ja seega igati õigustatult väärinud aasta meelelahutajate tiitli.
Ajalehes "Sirp" on hea arvustus Ülo Mattheuselt, soovitan sedagi lisaks lugeda.

Advendiaeg

Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...

Aeg milleks?

Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...

Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...

Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?

No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 

Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?

Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent

Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!

Lehes kirjutatakse

Kas te teate sellist ajalehte nagu "Eesti Kirik"? Ei ole kuulnud?!?
No pole hullu... Võib-olla kunagi, mingil ajaetapil võinuks öelda, et ega pole millestki sellepärast ilma jäänud. Kuid tänasel päeval ei saa kindlasti nii väita. Minu arvates läheb leht aina paremaks. Ikka on midagi head lugeda, mis mind köidab ja toidab. Loodan, et nii saab öelda igaüks. Soovin, et see nii oleks...

Aga siis täna ilmunud lehe juurde, mis mind kirjutama ärgitas. Neid juhtumeid on olnud varemgi mitmel korral, aga ikka on kuidagi jäänud, kuna pole KOHE tegutsema-kirjutama asunud.

Kaks lugu. Üks Marko Tiituselt "Kas ma mahun oma ellu ära?" ja teine Kätlin Liimetsa "Paastumine näoraamatust".
Marko Tiituse mõtisklev ja mõtestatud kolumn mitte üksnes ei kosuta hinge, vaid avardab ka silmaringi. Sain sealt kaks raamatusoovitust: Tommy Hellsten "Peatu – oled juba kohal" ja Wilfrid Stinissen "Vaimu teraapia".

Paar mulle eriti korda ja hinge läinud mõtet toon siia ka:
"Elame elu, mis on justkui kellegi teise lavastatud ja dirigeeritud, püüame mängida oma rolli või partiid nii hästi, kui suudame, täites erinevaid ülesandeid, olles head, hoolivad ja tublid. /.../
Inimene tunneb, et peab alatasa mõtlema, tundma, reageerima, palvetama, võtma vastutust teiste inimeste eludes ja probleemides. Pikapeale võib kaduda oskus kuulata omaenda südamehäält, saada kontakti iseenda ja oma eluga. Ja siis ongi piltlikult öeldes nii, et me ei mahu enam ise ära oma ellu."

Tegelikult suur osa sellest kirjatükist ühtib minu mõtetega või siis, et mõtlen kohati üsna sarnaselt.
Aeg-ajalt on mulgi tunne, et toimetusi, ülesandeid, kohustusi ja igasugu asju on nii palju, et ei ole enam aega mõelda ega tundagi. Justkui ei olekski enam enda elu, vaid kõik on kellegi teise poolt ette dikteeritud. Ja kui keegi veel ütleb, et tulebki nii võtta, et aga see ongi ju minu elu, siis jookseb juhe täiega kokku... Et keda ma siin siis petan?!?
Täna sain justkui oma segadusele ja küsimusele vastuse:

"Tommy Hellsten sõnastab oma mõtted ja soovid ühel uusaastaööl: «Tahan rahulikult süveneda, tahan õppida üha enam olema kontaktis iseendaga siin ja praegu. Tahan teha ruumi olemisele keset kõiksugu tegemisi. Tahan ära mahtuda oma ellu, ma ei taha olla kõrvaltvaataja.
Olemise kaudu leian üles oma loovuse, tean seda. Loovus vajab ruumi, avarust, tühjust. Midagi uut ei saa sündida enne, kui tekib tühi koht, kuhu uus võib asetuda. Sel aastal sean rahuliku tasakaalukuse oma peamiseks eesmärgiks.» (Tommy Hellsten, Peatu – oled juba kohal, Pilgrim 2015).
Nõustun temaga kahel käel. Kristlastena me palume ja loodame, et Kristusel oleks meie elus ruumi ja me võiksime olla tema Vaimu tempel. Kuid selleks, et Kristus saaks tulla ja täita minu elu, peab see esmalt tõepoolest olema minu elu. Kuidas ma kutsun Jeesust oma südamesse eluaset tegema, kui mind ennast seal kodus pole?"

Rahulik tasakaalukus. Jah, just see ongi see, mida ma vajan!

Ja omamoodi räägib Kätlin Liimets samal teemal: meie aja suurest õnnetusest (et mitte öelda lausa needusest) - sotsiaalmeediast ja selle sõltuvusest. Ise ma ei kasuta Facebooki, peaagu põhimõtteliselt. Aga näen selle sõltuvuse ohvreid igapäevaselt enda ümber. See vaatepilt on masendav ja kurb. Kogu aeg peab sõrm olema pulsil, kogu aeg peab info jooksma, sest muidu läheb ehk midagi "olulist" minust mööda.

"Läksin koju ja alustasin paastumist näoraamatust. /.../
Tänaseks on 21 päeva möödas, võõrutusnähud on seljataga ja olen rahul: aega on rohkem, ma ei saa osa emotsionaalsetest reageeringutest päevakajalistel teemadel, olen keskendunud päris elule. Jah, infot pole nii palju, aga olev on kirgas ja täiesti kohal. Kohtumised on teistsuguse kaaluga, vestlused kõnekamad, värvid kirkamad. Elu on elusam ja Jumal lähemal!"

Kuidas ma sooviksin, et inimeste pilgud tõuseksid helendavatelt ekraanidelt ja nad vaataksid üksteisele otsa, vahel lausa silma; et kõrvaklapid võetaks peast ja kuulataks looduse hääli ning seda, mis kaasteelistel ja lähedastel öelda on. Niiviisi võib ka ühel hetkel Jumala häält kuulda...

Ja sain veel ühe õppetunni - ära kunagi anna hinnanguid meediakajastuse ja madalate instinktide toel.
Pean silmas enda reageeringut - appi, mis tema seal teeb? - kommertstelekanali uudistele, kus praost Jaan Tammsalu viibis Hundisilmal. Hiljem sain teada, et tegemist oli kodu õnnistamise talitusega, mis on vaimuliku ülesanne ja millest ei keelduta.
Ja mul oli enda pärast väääga piinlik... Häbenen.


"Usk on praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Sellele pühendutakse vajadusel või kutsumusel, sellele antakse süda. Aga usule pühendumisel ei pea saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu, kirjutab Tartu Jaani koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Urmas Petti."

Kui palju rõõmu ja kasu ühe lehe lugemisest!

Pühademelust

Et läbi siis selleks korraks kõik need pühad - jõulud ja aastavahetus.
Kiirelt läksid, nagu ikka, pean ma kurbusega nentima. Eks ole ju nii, et ootus on alati parem ja suurem, kui kättejõudnud aeg või kättesaadud asi?!

Mitmed kurdavad, et on väsinud jõuludele eelnevast või sellega kaasas käivast tingel-tangelist. Jah, võib-olla... Inimesi on erinevaid. Aga mind rõõmustab, kui kuulen kuskilt, nt kaubanduskeskusest läbi astudes, helgeid jõulumeloodiaid, see loob meeleolu. Kodus meeldib mulle ka aegsasti jõuluplaate kuulama hakata, ikka tõelise jõulumuusikaga, mitte nn tingel-tangeliga. Jõuluaeg on nii üürike ja kui peab ainult kolme päeva mahutama kogu jõulumuusika, siis on natuke kurb ja aega jääb ka napiks. Kolmekuningapäevani on veel küll veidi aega, mis on iseenesest tore, aga kuna on juba uus aasta, siis kaasnevad ka uued mõtted ja tegemised.

Paljude jaoks on jõulud suured kingituste pühad. Võin öelda, et mina peaaegu et vihkan jälle seda kingituste tegemise maaniat. Jah, lastele kinkimisest saan veel aru. Aga täiskasvanud? Ma ei taha mingit mõttetut ninni-nänni saada ja ka teistele mitte kinkida. Olen praktiline inimene ja sel juhul tahan praktilisi asju, aga on "tarku", kes teavad, et tarbeasju ei kingita?!? Ja siis olgugi olemata... Aga kingitakse ikka praktilisi asju ka, kui soovi avaldad:) Pealegi teatud vanuses on juba ka kõik asjad olemas.
Hoopis olulisem on see tunne, mis jõuluaeg endaga toob. Kui kõik kiire saab mööda ja lubad jõulurahu oma hinge ja koju. Oled koos lähedastega, mõtiskled ja võtad aja maha.

Oma mõtetele sain tuge ka viimast Telelehte lugedes, kus Inga Lunge ütleb:
"Need asjad, mida soovin, pole kindlasti materiaalsed. Olen täiesti kindel, et meil kõigil on asju üleliia. Kas vana tainarull on tõesti halvem kui uus? No ei ole ju. Meil on väga vähe seda, mida puudu on. Energia, mis kulub kinkide ostmisele, võiks suunata koju hea energia loomiseks.
Meile meeldib lauamänge mängida. Istume suure laua taha ja veedame seal tunde! Lapsi pole üldse keeruline nutiseadmetest eemale tirida. Kui sa lähed ja küsid, et tahad sa midagi koos teha, ütleb iga laps päris kindlasti kohe jah! Nad jätavad oma tegemised pooleli, sest naudivad koosolemise aega.
...Usun, et kui mõelda häid mõtteid  ja soovida häid soove, siis nii lähebki."

Ja siis tuleb aastavahetuse melu...
Jah, kunagi noorena oli põnev kuskile uuele aastale poolele teele vastu rutata, kellegi juurde minna, koos uut aastat vastu võtta, ilutulestikku vaadata... Eks muidugi - on ju ilus, kui ilutulestik selgesse öötaevasse kauneid mustreid joonistab... Aga see paugutamine, müra ja lärm - nagu sõda oleks lahti - see on kohutav. Ma pigem loobun sellest. Ja kui palju see atmosfääri reostab? Kas seda ka keegi küsib? Raha tuulde loopimisest ei tasu vist rääkidagi?
Mis siis tegelikult muutub? Mis on teisiti?
Jah, aastanumber vahetub! Aga kõik muu ju kordub...
Öeldakse, et see on majanduselus oluline, lõpeb üks majandusaasta ja algab teine. Loomulikult võiks see aeg olla ka igaühe elus kokkuvõtete tegemiseks ja möödunule tagasi vaatamiseks. Ilmselt paljud seda teevadki. Suur osa aga lihtsalt paneb pidu, joob ja laaberdab. Kurb!
Pigem võiks seegi aeg olla kodu ja pere ringis või vaikne mõtiskelu iseendaga.

Samast Telelehest leidsin veel ühe pideme, rubriigist "Säravaid mõtteid aastast 2014", Andrus Vaarik'ult: "Ma olen 55 ja saan  juba aru, et kõik mingis spiraalis jälle kordub. Sellised suured ahhaa-elamused jäävad üha harvemaks. Aga ka pettumused ja vihastamised. Kui mulle midagi meeldib, läbi selle paletunud koore midagi jõuab, mind miski väga puudutab-liigutab, olen ma eriti õnnelik."

Kõige parema uus-aasta kõne pidas minu meelest Eiki Nestor. See oli soe ja südamlik, kuidagi oma ja inimlik. Tsiteerin paari tema mõtet:  "Nii soovikski, et uuel aastal me märkaks oma järeltulevat põlve rohkem. Kui lapsed kasvavad, on ju pidev häda, et neile ei jätku nii palju aega, kui tahaks. Ja kui nad on suureks saanud, on neil sama mure meiega. Võtke seda aega oma lähedaste märkamiseks ka siis, kui seda leida pole võimalik. Lihtsalt võtke. Ja kõik.
/.../ Minu suureks, minu kõige suuremaks uusaasta ja tulevikusooviks ongi see, et kõik Eesti tööinimesed saaksid oma palgaga hakkama. Et neil seejuures oleks aega ka tegelikult olulisteks asjadeks. Olla koos perega, lugeda raamatuid ja kuulata muusikat, teha sporti, kasvatada kaktuseid, minugi poolest. Et mitte keegi ei peaks tasuvama töö leidmisel lahku kolima ja lapsi omapäi jätma. Ma soovin, et iga töötav inimene saaks väärikat tasu, mis võimaldaks mõistlikult toime tulla."

Meenuvad mõned read ühest imelisest laulust jõulukontserdilt "Immaanuel":

Pühademelus ja tuledesäras - Jõululaps kas Sul on aset?
Toas, kus on karraga ehitud kuusk -  Jõululaps kas Sul on aset?
Päeval, kui teha on nii palju muud - Jõululaps kas Sul on aset?

Vaata, mu süda on sõimeks Su jaoks - Jõululaps siin on Su ase!
Templiks, kus alati viibida võid -  Jõululaps siin on Su ase!
Tule ja ela mu südame sees - Jõululaps siin, siin on Su ase!

Nii lihtne kõik ongi! Tegelikult on vaja nii vähe, et olla õnnelik ja elada rahu südames! 

Sombune ilm

Täna ajas mind iga pisiasi närvi.  Juba hommikul trolli peal - tuli kuskilt üks "tibin" peale ja toetas vihmavarju istmele. No tere! Iste saab ju märjaks. Teiste peale ei mõtle keegi, aga kui ise istud sinna märja sisse, siis oled tige küll...
Aga veel enne seda ei olnud Säästukas värsket kohvikoort. Homse kuupäevaga! No halloo! Mul on vaja pikema säilivusajaga! Ja eile polnud Selveris ka. Uskumatu!
Siis järgmine tööl - kui mühaklikud võivad noored inimesed olla. Ei miskit elementaarset viisakust. Kui ikka koridoris kohtutakse, siis oleks viisakas tere öelda ja naeratada. Aga seda on ilmselt palju soovitud. Pea on mingeid "olulisi" ja "asjalikke" mõtteid täis, tühja neist töökaaslastest. Eks sellised peavad end ilmselt ka paremaks ja targemaks ja ilusamaks... Enamasti aga tegelevad nad tühja tuule tallamisega või teevad uuendusi ning ümberkorraldusi ning neid ainult uuenduste ja ümberkorralduste eneste pärast. Asja ees, teist takka!
Siis "eputas" vanem kolleeg oma olematu tagumikuga ja pesus kokkutõmmanud trikotaažpluusiga. Üle mõistuse! Nii vanast peast võiks juba kompleksidest vabaneda!
Mind ikka juba ammu ei morjenda, mis teised arvavad mu pekisest kehast ja aastaid kantud rõivastest! Ja ma olen jupi maad noorem.
Tagatipuks elas veel üks noor inimene oma pingelist elu teiste peal välja. Ei maksa ikka nii palju rabeleda, kui üleväsinuna ei suuda enam oma emotsioonidega toime tulla.
Kas olen täna viriseja ja sallimatu??? Üldiselt ma püüan inimesi mõista, aga vahel ikka "keeb üle" küll, kui päev läbi aina mingit nõmetsemist koged. Selle suhteliselt sallimatu ja "inimvaenuliku" jutu peale meenus mulle lause, mille mõne aja eest kirjutasin lugedes ühte blogi:
Imestan, kuidas (alati ja kõike) nii sallivad inimesed mingil hetkel täiesti sallimatuks muutuvad:) Nii tolerantne inimene ja äkitselt vihkab homofoobe ehk siis homode vihkajaid!:) ih-ih-hii!
Aga ehk saab kõik selle jama sombuse ilma kaela veeretada?!? Loodetavasti on homme parem päev...

Väsinult maailmavalust

Veebruar on kohe otsas. Otsas on ka minu optimism ja positiivsus. Kuidagi väsitav või isegi kurnav oli see kuu. Teadsin algusest peale, et tuleb tihe kuu täis erinevaid sündmusi ja üritusi, ent ikkagi võttis läbi. Tegelikult peaks ju rõõmustama - oli sünnipäev ja vabariigi aastapäev (ehk siis kodumaa sünnipäev)... Aga mille üle sa siin ikka nii väga rõõmustad. Et sain aasta vanemaks? Ei, aitäh, see enam väga ei rõõmusta. Ei ole enam sellises eas, et tahaks saada juba nii vanaks, et võiks seda ja teist ja kolmandat... Abielus olen, varsti juba kümme aastat. Võinuksin abielluda palju-palju varem, keegi poleks keelanud. Lihtsalt ei leidnud seda õiget. Alkoholi ja suitsu võiks osta, aga ei taha, pole kunagi ostnud ja ei kavatsegi. Ööklubidesse ja kasiinodesse ka ei tõmba... Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada. Et sünnipäev on tore? Saab pidutseda? Aga mida siin ikka nii väga pidutseda? Jah, muidugi, väike koosistumine-olemine pereringis ja sõpradega, see käib ikka asja juurde. Kodumaa sünnipäev? Muidugi, tore, et oleme juba üle 20 aasta taas vabadust nautinud. Terve põlvkond on noori peale kasvanud, kes ei teagi enam midagi ajast, kus meie, neljakümneste, põlvkond (nõukogude viljastavates tingimustes) üles kasvas.
Väsimus, ürgne kurbus, maailmavalu... Ei teagi, kuidas seda tunnet eneses kirjeldada. Ülim pealiskaudsus on see, mis iseloomustab praegust aega ja inimesi. Loomulikult ei saa teha üldistusi ja kõiki ühe mütsi alla mahutada. Kindlasti on sügavaid inimesi. Neid on rõõm kohata! See loob rõõmsa äratundmise ja kogemise - minu inimene! Ent selliseid äratundmisi juhtub üha harvemini. Hoopis nii palju on häirivat. Facebooki sõltuvus, nutitelefoni sõltuvus, kõrvaklappide sõltuvus... Ühistranspordis sõites ei näegi enam muud, kui kõrvaklappidega ja telefoni näppivaid inimesi. Varsti jõuame nii kaugele, et keegi ei räägigi enam enda kõrval oleva inimesega, vaid suheldakse omavahel telefoni või arvuti kaudu... Masendav!
Ilmaski ei jõua kõige ja kõigiga kursis olla. Ja mind ausalt öeldes ei huvita, mida keegi parasjagu teeb (sööb, magab, on vannis või wc-s?!?). Kahjuks on aga kogu elu/ühiskond nii haigeks muutunud, et kogu aeg peab ennast promoma, upitama, nähtaval hoidma... Ei taha sellist "kuulsust". Parem siis olen "eikeegi" ja ajan ilma FB-ta läbi...
Hoopis rohkem paneb mind muretsema keskkond, milles elame. Millisena jätame selle maha järeltulevatele põlvkondadele? Üha enam mõtlen, kuhu on veel areneda, kui tehnoloogiliseks annab veel minna, kui automatiseerituks suudame oma elu ajada. Võõrandumine loodusest, normaalsusest, tervest mõistusest - kuhu see küll viib? Meeletu tarbimine ja raiskamine. Hoolimatus. Egoism. Ühel hetkel see kõik lihtsalt lööb üle pea kokku ja siis tunnedki ennast nii pisikese, armetu ja tühisena, et karju appi. Tahaks pidurit vajutada, "stopp" karjuda ja küsida - miks? Milleks see kõik? Kuhu me jookseme, kuhu kiirustame? Miks me ei märka teisi enda ümber? Kas inimesed on riigi jaoks või riik inimeste jaoks?
Seda küsimuste jada võiks jätkata... Ei jaksa... Väsimus on peal ja vastuseid ei ole... Ehk saabub ühel hetkel selginemine. Vähemalt iseenda jaoks. Aga selleks tuleb vältida hullumeelseid (veebruari)kuid. Ja võtta aega -  iseenda ja oma lähedaste jaoks. (Ja selles viimases lauses hakkan ma juba veidi iseennast taas ära tundma:))

Aasta täis - taas on märts

Uskumatu! Juba aasta on möödas sellest, kui blogiga alustasin. Mõtetes olen siia muidugi palju rohkem kirjutanud ja siin hoopis rohkem aega veetnud kui tegelikkuses.
Mitmed tähtpäevad ja sündmused on möödunud koos lühikese ja tormilise veebruariga. Ega see märtski rahulikum tule. Aina üks asi ajab teist taga (aga seda lauset olen siin juba varemgi kasutanud; nii et ärgem korrakem end, seltsimehed:)) Võib-olla ei oska siis enda aega planeerida ja oma energiat õigesse kohta suunata?!? Arvan siiski, et inimesed on oma natuurilt erinevad. Ühed vajavad rahulikumat elurütmi, ka lihtsalt olemist, enesesse vaatamist ja enese kogumist. Teised rabelevad hommikust õhtuni ja pooled ööd takkapihta ning see annabki elule värvi, sisu ja mõtte. Vahel mind häirib jubedalt praegusaja pealiskaudsus. Kõike tehakse jooksupealt, justkui möödaminnes, nii muuseas, süvenemata. Mind teeb selline asi närviliseks. Isiklikult vajan mõtlemisaega, asjade üle juurdlemist, et nii leida rahuldustpakkuvaid lahendusi ja otsuseid. Ega alati ei pruugi neid ka muidugi tulla, ikka võib midagi kripeldama jääda. Või saab lihtsalt aeg otsa. See enesega olemise aeg. Neil hetkil on hea leida mõttekaaslasi, kui kuskilt, justkui juhuslikult, lugedes avastad, et keegi oleks sõnastanud nagu su enda mõtted. See on imeline äratundmine ja annab eriliselt positiivse emotsiooni. Niisuguste hetkede nimel tasub elada!