Advendiaeg

Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...

Aeg milleks?

Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...

Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...

Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?

No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 

Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?

Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent

Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!