Teine Tenerife raamat selles sarjas. Üks äraütlemata mõnus lugemine. Ütleks kohe, et üks muhedamaid Minu-sarja raamatuid üldse! Nagu päriselt!
Nii hea sulejooks, et midagi hullu. Olen müüdud! Ja tahaks ka - Tenerifele! Tegelikult ka! Poleks kunagi uskunud. Pole isegi mõelnud, et niiviisi võin õnge minna. Nagu turistilõks või nii...
Kohati tundus, nagu üritaks autor lugejat pidevalt hanitada ja kui see nii ka oli, siis see õnnestus igatahes suurepäraselt.
Mis on siis Tenerifes/l nii võluvat? Kindlasti mõnus kliima, kogu aeg kevad-suvi, meri, puhkus (no mõned inimesed peavad ikka tööd ka tegema:)), vabadus jne.
Läbivalt vahvad tegelased raamatus olid kassid - Pšolti ja Titi, Kruup ja Mimo (Mimm).
Kanaaride kentsakas kohvieelistuses võis süüdistada peamiselt inglastest baariomanikke, kes teavad kohvist vaid seda, et see peab olema lahustuv, ning kõige parem kohv on teadagi hoopis tee kuuma piimaga.
/.../valdav osa Tenerifele puhkama tulijatest on pidanud selle nädala või paari nimel tegema aasta või kaks tööd, mida nad ei naudi, ning pannud rubla-, krooni- ja eurohaaval selleks raha kõrvale. Võib-olla on nad võtnud reisile tulekuks laenu, mida tuleb tagasi maksta nagu surnud hobust. Kõik need, kes tahaks nüüd öelda, et nii pole õige elada ja töö peab valima ikka sellise, mis rahuldust pakub, olge nii paid ja minge ajage sellist juttu Facebookis oma seinal. Ja ärge hoidke muidugi emotikonidega kokku, see on ju hoolivuse sümbol. /.../
"Küsimuseke - tohib?" (Voprosik možno?) "Tohib, tohib."
Tenerife lõunaosa on üle külvatud elektroonikaputkadega, kus hindu-pakistani päritolu tegelased kauplevad kõigega, millest vool läbi käib. /.../ Nad on agressiivsed ja uskumatult leidlikud oma made in hell knows where pasa pähemäärimisel, põhiliseks abivahendiks paraku lolli valge turisti ahnus - kui ikka öeldakse, et näed, siin kleepsul on ju kirjas, et see vidin maksab kaks tonni, ja ma müün sulle (ja ainult sulle, maifrend!) tühise saja viiekümnega, siis nii mõnelgi jookseb juhe kokku.
/.../seega k u i teil jääb mulje, et Kompass on hullumaja puhveti kinnine osakond, siis nii see kahtlemata e i o l e.
Oma suhtumises kodumaasse jagunevad väliseestlased (mitte ainult kliimapagulased) minu tähelepanekute järgi kolmeks. Mina kuulun esimesse rühma, kellele on Eesti kaugel viibides veel armsamaks muutunud. Täpselt, nagu ma lootsingi. Ja kui ei oleks seda sügist ja talve... Selle osa inimesed elavad kahes inforuumis: selles, mis neid reaalses elus ümbritseb, ja virtuaalses, nii et Delfi, Postimees ja ETV käivad vähemalt korra päevas üle nende arvutiekraani.
Teine rühm on Eestis sündinud kosmopoliidid, kellele on Eesti lihtsalt üks paljudest võimalikest elukohtadest, kus elamine pole ka välistatud, kui töö on huvitav, aga ülemäärast emotsioneerimist rabade vaikuse, nelja aastaaja ja kama järele pole sealt mõtet oodata. Tore puhkusel käia ja vanu sõpru vaadata, et siis taas minna. Delfit või Postimeest nad ei loe ja kodumaad puudutava info saavad kätte sotsiaalmeedia-tuttavate filtri kaudu.
Kolmas rühm on kaunakandjad, kes ei lase mööda ühtegi võimalust - olgu siis veebis või päris elus -, et midagi mürgist Eesti suunas sajatada. Neid muidugi ei ole ka kodueestlaste seas vähe. Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud nendest, kes oma kodumaa suhtes sappi pritsivad. Ja siunavad rahvuskaaslasi in corpore. Eesti netilehtedel käivad nad küll, teadagi milleks: et kiunuda, kui halvasti kõik Eestis on. Ma ei väida kaugeltki, et Eesti on ideaalne või et seda on eestlased rahvusena - nagu ükskõik milline teinegi rahvus. Aga mis mõtet on iseendale pidevalt näkku sülitada - seda mu mõistus ei võta.
Õnneks on esimene grupp - jällegi minu subjektiivse arvamuse kohaselt - kaarega suurim ja kolmas on ka kliimapagulaste hulgas marginaalne. Tore seegi.
/.../igavene kevad ja suvi devalveeruvad. Seda võin ma teile kinnitada, käsi südamel. Esimese välisukselt vastu lööva õhupahvaku, esimese õuelt leitud rohelise lible ja esimese laperdava liblika väärtus peitub just üle elatud ja talve jooksul ära talutud kannatustes.
Neljandal-viiendal Tenerife-aastal avastasin ma endal igaveses kevades viibimise kõrvalnähu, mis mind suhteliselt murelikuks tegi. Et aastaaegade tsüklilisus oli ära võetud, siis nõudis mult pingutust paigutada sündmusi ajateljel õigesse kohta. Kuus kuud ja kolm aastat tagasi juhtunu tundus olevat ühekaugel ja alles põhjalikum peas tuulamine andis õige otsa kätte. See veidrus läks küll Saaremaa suvedega üle ja eelmisel aastal juhtunu paigutus kenasti eelmisesse aastasse, mitte suvalisse kohta aastate aegreas, kus tundusid eredamalt meeles sündmused olevat lähemal.
Käes on 2019. aasta suvi ja ma kirjutan selle raamatu viimaseid peatükke. Ka sel sügisel lähen ma Tenerifele espitsioone ehk saaretuure tegema ja Kompassi pidama. Teen seda taas kerge südamega, sest esialgu mulle ühest talvest piisas (Kruubile mitte, aga selliseid asju otsustan siin majas mina. Mimo veetis talve ahjuesise tugitooli, köetava saunapõranda ja voodi vahet virvendades ja tema arvates oli Saaremaal talvitumise idee debiilne algusest peale.)
Aga üht ma teile ütlen - kui ühel päeval keegi Kompassi ära ostab, siis ei jää see mul Saaremaal viimaseks talveks.
Olen raamatust nii vaimustuses, et tahaksin lugemisega uuesti otsast peale hakata. Ja seda ei juhtu just eriti sageli... Tõeline lugemiselamus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar