See kevad...

Sel aastal tuli kevad teisiti, kui tsiteerida klassikuid. Jah, hoopis teisiti...

See kummaline kevad. Eriolukord. Jahe ilm, kohati lausa jäine. Koduseinte vahel olemine (mis mulle iseenesest on väga meeltmööda). Minimaalne töölkäimine.
Olen juba eelmistes postitustes kirjutanud, kuidas kodused raamaturiiulid on läbi revideeritud, et leida lugemist. Osalt seetõttu, et raamatukogust pealejooksev kirjandus jäi seisma, aga lugeda ikka tahaks (selline kummaline vajadus!), osalt seetõttu, et koju on kogunenud palju raamatuid, mis mingitel põhjustel jäänud lugemata.

Tänaseks on nagu see teisiti-olemine unustusse vajunud või vähemalt näiliselt on. Mingi normaalsus on siiski saabunud. Kuigi kusagil pinnase all, tuha all, hõõgub ometi nagu tuld või midagi...
Ilmselt tahavad kõik seda jama unustada ja elada täiel rinnal, nautida kaunist kevadet, küll tuulist, aga siiski tõelist! Päris kevadet, kus linnud laulavad (lausa röögivad!:)), lilled, puud ja põõsad õitsevad, isegi lõhnavad.

Kägu kukkus meile igavest elu! Üldse tundub mulle, et kägu on sel aastal väga häälekas. Nagu üles keeratud!:) Vahetpidamata ja isegi lennates aina kukub. Ööbikut ei ole mu kõrv veel kahjuks kuulnud sel aastal. Korraks nagu viirastus..., aga see siiski oligi vist ainult kõrvapete.
Tõeliselt ja kuidagi eriliselt olen sel kevadel aga nautinud looduse tärkamist. Nüüd vaimustab mind see õitsele puhkev või juba õitsev maailm - pitsivahused õunapuud, lillakas-roosakad sirelid, kreemikad kastanid. Ah, sirelite õitseaeg on käes! Nii õhkas juba üle saja aasta tagasi poetess Marie Under.

Mõelda vaid, kui ilus võib olla ... iminõges!

Käisin täna surnuaias. Mulle meeldib surnuaedades jalutada ja mõtiskleda. Isegi sellistes, millega ei ole mingeid seoseid. Täna sai küll koduses surnuaias, esivanemate, sugulaste haudadel käidud. Ilus oli. Tahaks tihemini sinna jõuda, aga kui sõltud ühistranspordist, siis on see kõik veidi raskendatud. Kuigi jah, eks needki on vaid ettekäänded.

"Elamise julgus"

Aija Sakova. Elamise julgus. Kirjad Käbile. (254 lk.)

Eesti noorema põlvkonna kirjandusteadlane kirjutab elust, tööst, valust, inimeseksolemisest, sõnaga kõigest kirjade vormis. Kirjad on adresseeritud Käbi Lareteile, kelle loomingust on ta inspiratsiooni ammutanud. Hämmastab noore inimese raskepärasus, tõsisus, keeruliseks elatud elu... Aga kes on öelnud, et elu peaks kerge olema?
Samas on see kuidagi ka väga eluterve lähenemine. Ei ole elu üks lust ja lillepidu, vaid ikka tõsine asi.
Pealkirja tuttavlikkuse tõttu meenus mulle üks teine raamat: Herdis Ojasu "Julgus elada", millest olen kunagi siin kirjutanud. Tahtmatult tõmban ma siia mingi paralleeli. Neist raamatuist aimub sarnasust.
Kuhugi paberi servale kribasin, et see on jälle üks niisugune raamat, mille tahaks päriseks endale, siis hea sirvida ja meelde tuletada ja korrata...

Aga mis ma ikka jutustan nii palju. Lasen pigem autoril kõneleda. Siin on nii palju head, sügavat, mõtlemapanevat. Nautigem ja mõtisklegem elu üle:

Samuti rääkisin oma kõnes sellest, et ehkki maailm ongi nõme koht ja elu raske, ei tähenda see veel, et peaks käed rüppe laskma. Tuleb vaikselt tegutseda ja lasta lahti kinnisideest, et elu eesmärk on olla õnnelik. (lk. 126)

Edust ollakse ikka valmis osa saama, aga ebaõnnestumises jäetakse vastutaja üksi. Või tehakse temast koguni patuoinas. (lk. 128)

Faber rääkis, et hoolimata sellest, et me sureme, meie lähedased surevad, ka maailm saab ükspäev otsa, tuleb igaühel leida põhjus, miks elada, miks ülepea elus püsida. Me peame suutma leppida õnnetute lõppudega. (lk. 133)
See on elu raskuste tunnetamine ja edasi andmine ilma, et sul oleks lugeja või kuulajana tunne, et sinust on teerulliga üle sõidetud. Vastupidi, sa oled kõige sügavamate hingesoppideni liigutatud. (lk. 133)

Elu on igapäevane võitlus või töö iseendaga. Töö selle nimel. et leida ja hoida kontakti iseendaga, et püsida koos ja mitte laiali pudeneda, hoida fookust, julgeda elada iga päev, kasvõi natuke. Et leida iga päev seda elus püsimise mõtet ning minna maailma ja tegutseda. Julgeda. Hädasti on vaja julgeda.
Faber rääkis veel sellestki, et meie praegune kapitalistlik tarbimisest juhitud maailm kukub paratamatult kokku, tema hinnangul õige pea. See olla vältimatu. See on ühelt poolt hirmutav, kuid lohutav on see, et siis tulevad need Facebooki põlvkonnad, kelle üle me praegu nuriseme, ja ehitavad selle maailma uuesti üles. Nii rääkis Faber. Leiutavad uuesti jalgratta ning loevad ja kirjutavad uuesti raamatuid. See on nii, sest see on nii alati olnud. See on loomulik ja paratamatu. (lk. 134) 

Olen viimasel ajal mitme inimesega rääkinud sellest, et meie aeg peaks hakkama muutuma, et see kapitalistlik liberaalne maailmakord justkui hakkab oma aega ära elama, kuid kuhu suunas maailm liigub või kui järsult ta pöörduda võib päris täpselt ei tea. Siiski tasub teatud mõttes muutusteks valmis olla. Ning minu hinnangul tähendab see just tegelemist iseendaga, iseenda siseilmaga. (lk. 150) 

Mulle on antud energiat, kirge, võib-olla seda elamise julgust, mida olen kirglikult taga otsinud ning mille olin vahepeal veidi käest lasknud. (lk 159)

Näib, et inimesed paaniliselt kardavad iseendaga üksi jäämist, sest siis tuleb ka päriselt silmitsi seista sellega, mis on talletunud inimese sisse, tema hinge, südamesse ja pähe, n-ö kahe kõrva vahele. Selguse mõttes olgu öeldud, et kiired naudingud ei talletu ei pähe ega südamesse. Selleks, et olla võimeline olema iseendaga, vaikuses, on vajalik miski muu - teadmine sellest, mis on sügav inimlik tunne (armastus, kaotusvalu, igatsus), mis on (elu)raskus ja mis kannatuski. Kerglaselt ning pelgalt elamusi kogudes siin läbi ei aja. (lk. 181)

"Laulatatud"*

Endla Tegova. Laulatatud. (Tallinn, 1986. 206 lk.)
1985. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos.

Käesoleva aasta kummaline kevad, mis tõi kaasa eriolukorra, pani koduseid raamaturiiuleid koristama, läbi vaatama, tuulutama või kuidas iganes seda tegevust nimetada. Lihtsalt tekkis ootamatult selline aeg, et hakkadki otsast lugema seda, mis on aasta(kümne)te kaupa koju soetatud. Suur osa sellisest varandusest kuulus mu kadunud ämmale. Omal ajal oli ju raamat väga odav kaup ja kõik (või suur osa), mis ilmus ka endale koju osteti. Eks neis raamaturiiulites on juba revideerimistööd tehtud, aga Eesti päritolu kirjandusteostest ei raatsinud kohe esimese hooga vabaneda.
Olen juba varem siingi öelnud, et see või too raamat on kodusest riiulist leitud ja/või avastatud. Nii ka siis tänane Endla Tegova "Laulatatud".

Veidi taustainfot ka:

Endla Tegova (1922-1987) oli Saaremaa päritolu kirjanik, kelle elu möödus suures osas õpetaja-ametis. Tema sulest ilmus 4 romaani "Tunglejad", "Humalaaias", "Põlvili" ja "Laulatatud". Pooleli jäi kaks romaani.
Üks tore ülevaade Saaremaa ajalehes "Saarte Hääl" pühendatud autori  90. sünniaastapäevaks
Veel artikleid Saaremaa lehtedes Endla Tegova kohta:
2012. aastast, samuti siis 90. sünniaastapäevaks
Ja 2002. aastast, mil tähistati tema 80. sünniaastapäeva.
Veel üks hea ülevaade Orissaare raamatukogult.

Kuna mu ämm oli Saaremaalt pärit, siis on tema raamatukogus ka palju saarlastest autorite teoseid.

Lugedes kangastus mu ees ehtne Saaremaa (külaelu). Selline, mida olen tundma õppinud viimased kuusteist-seitseteist aastat. (Sellele eelnev Saaremaa oli teistsugune - helge, tõotatud unelmate maa, kadakad ja karjamaa, veidi muinasjutuliste mererandadega). Karmkäre ütlemine, esmalt ikka kogu tõde ja halb näkku, siis leebuv-leevendav öeldu tasandamine. Võib-olla see ongi üldse eestlasele omane, mitte ainult saarlasele? Eriti veel nõukogude ajal. Või olemegi selle sealt ajast pärandina kaasa saanud?

Aga kui nüüd veidi ka raamatust endast rääkida, siis nagu juba mainitud - nõukogude aegne külaelu, mis on hääbumas, taustal kolhoos. Rantsuse külas toimetamas kaks vanainimest Kalda Maara ja Vassel. Üldse on head nimed - Rabadi Iie, Ullepi Senni, Puumaa Peniita, Naklase-Nessa Poiss, Keeni (Eugeeni), Jaanu, Asti...
Õigeusu taustaga küla, sellest tulenevalt ka õigeusu nimed ja nende tuletused.
Raamatu kestel hakkavad inimesed maale tagasi pöörduma ja kodutalusid üles vuntsima. Nii et lootus püsib.
Kõrvale-silmale-keelele pakub mõnu lopsakas saare keel, mille näited ma järgnevate hästi sõnastatud nopete näol üles korjasin:

"Mina ei palu, ma palvetan," ajab Maara end sirgu. "Ja see pole üks ning samma. Jumala ees aliseda pole minul kombeks. Minu jäuks on jumal liiga körgel, et täda oma pisiste muredega tüitada. Kui ma palvesse lange ning pea norgu lase, siis sellepärast, et inimessi maailmas ep tapetaks, et mu poegade pojad eluse jääksid."
...
"Ma ole ammu aru saand, et koolidud meestega on sant rääkida: nämad teadvad üleilmlissi asju nii irmus täpselt," ohkab Vassel. "Lahvka juures omasuguste seas on maailmavigurid lihtsamad. Kuskist leiad ikka lootuse, sest kurjad saladused pole meitele tääda. Ning siis ju kena tugi, kui jumal ka julgustuseks vötta on."

Surmale mõeldes ei leia Maara kunagi sündimisele mõtet. Kas üldse maksiski ilmale tulla ja oodata elult suurt ning veelgi suuremat? Surmaprotokoll on kõigil ju ette juba valmis, allkiri all.

"Äi ole lapsed ilmaskid alvad. Me ise rikume nämad ära." (Vassel)


"Jõhkra jõuga armastama ei pane. Olga ässitas mind töö kallale kavalusega, et tule Iie, ja vaata, mis su tööst puha tuleb!"  (Iie)

"Kena laps, et meitega linnas ää keisid. Poegadele sai ööltud, mis tarvis. Sedakorda mul aigus möödas, ju ma ela nüid surmani." (Maara Iiele)

* Tahtsin veel lisada, et väga karakteersed tegelased on autor välja joonistanud. Kindlate seisukohtadega, valjuhäälne, käre Maara. Enamasti vaikiv, tasase loomuga Vassel. Väga kummaliselt käituv, ogar plika Ursula. Jne. Keerulised ja segased inimsuhted.
Laulatatud maa(elu)ga, külaga, seda peaks see pealkiri väljendama. Maara ja Vassel käivad ju kogu aeg teiste küla talude eest hoolt kandmas, et õu oleks niidetud ja puud riidas...

Eurovisiooni lummuses

Olen eriliselt liigutatud tänavusest Eurovisiooni teleülekandest, õigemini küll telešõust - Europe Shine a Light. Just see muusika, eriti orkestri ettekandes koos iga riigi jaoks märgilise hoone valgustamisega. Mul on tibutagi ja külmavärinad!

Ja võimas lõpufinaal, kus kõik lauljad osalesid. Imeliselt ilus!

Eriline aeg on tinginud erilised lahendused. Ja see on eriliselt hästi õnnestunud.

"Vahetuslaps"

Christine Nöstlinger. Vahetuslaps. (80 lk.)

Ühel lapsel oli siin see kohustuslikuks kirjanduseks ja enne raamatukokku tagastamist otsustasin  raamatu ka ise läbi lugeda. Vaatamata sellele, et tegemist on lastekirjandusega, oli ikkagi põnev ja tore raamat.

Viinis elavasse Mittermeieri perekonda võetakse 13. aastase perepoja Ewaldi suviseks keelepraktikaks Inglismaalt vahetusõpilane. Algselt ülikorraliku Tomi asemel tuleb aga hoopis tema väga omapärane ja kummalise käitumisega vend Jasper, kes, nagu hiljem selgub, on hoopis poolvend. Kuidas perekond Mittermeieri joont mööda kulgev ja pealtnäha igavalt korralik pereelu sellega pea peale keeratakse selgub õige pea. Algsest kõõriti vaatamisest ja mõistmatusest kujuneb aga lõpuks sõprus või midagi lausa armastuse taolist.

Mõnus lugemine kevadõhtusse. Lahkelt soovitatud!:)

"Paljajalu kõrrepõllul"

"Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul". Autorid Margit Kilumets ja Kersti Kreismann. (240 lk.)

Praegune aeg on olnud hea koduste raamaturiiulite revideerimiseks. Et mis meil siin siis ongi kokku kogutud? Ja nii võib sealt leida lausa puhast kulda:)
"Vahtramäe Emil" oli üks sellistest, mille ma mõnuga läbi lugesin.
Nüüd oli kohe "varnast võtta" Kersti Kreismanni raamat. Ilmunud juba üle kümne aasta tagasi, 2008. a. On see mulle kingitud või olen ise ostnud, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Võimalik, et soovisin ja kingiti...
Aga lugemata see oli jäänud.
Nukrahõnguline sissevaade armastatud näitlejanna ellu ja tegemistesse.

Kuidas ta tahtis ära maalt (Tali'lt) pealinna, Tallinna. "Moskvasse, Moskvasse!" mingi paralleel "Kolme õega", kus ihatakse ära suurlinna. "Kolmes ões" oli 1973. aastal Kreismannil mängida Irina roll. Algselt valitud nimekirja, siis mõne päeva pärast dublandiks tagandatud, harjutas K. "häbipuna palgel" ja vaevles "oma alaväärsuskompleksis kuni proovide lõpuni". Ja nii mitmelgi korral tabas teda see nn igavese teise staatus.
Eraelulised kriisid, kuidas kõik justkui pudeneb käest...
Kindlasti sissepoolevaatav, teraapiline, vabastav oli see kirjutamine.
Aeg on aga toonud veel rolle, millest võiks siinkohal ära mainida "Sarabandi" Marianne, Kirsti Lindholmi etenduses "Tuhk ja akvaviit" ja muidugi pikki aastaid kavas olnud "Eesti matuse" Mareti.

Põhjaliku arvustuse raamatu kohta leiab 2009. aasta jaanuarikuisest "Sirbist", autoriks Eve Pormeister.

"Minu maailmameri"

Uku Randmaa. Minu maailmameri: esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera. (252 lk.)

Täiesti ootamatult saabunud vaba aeg on pannud otsima lugemist, mis jäänud kunagi selle sama vaba aja puudumisel lugemata. Kuna mitu paksu raamatut sai üksteise järgi läbi näritud ja ikka oli veel säilinud tahtmine lugeda, siis... Üks selline ammu plaanis olnud raamat oli "Minu maailmameri". Hiljuti sai ETV-s näha dokumentaalfilmi "252 päeva üksindust" teleesilinastust. Samuti on lugemist ootamas Uku ja Maibi Randmaa raamat "Ümber. Ilma." Ühiseks nimetajaks neil kõigil ikka ümber ilma soolopurjetamine.
Ääretult põnev ja köitev! Ei oskaks aimatagi, et üksi ümber ilma purjetamine võiks pakkuda selliseid elamusi. Aga pakub. Ja see kõik on oskuslikult, mõnusas humoorikas võtmes kirja pandud. Tõeline lugemiselamus! Juba eelmises postituses sai seda mainitud, eks seegi kõneleb enda eest.

...mõtisklesin, mis on minusuguse keskealise mehe õnne valem. Üha kindlamaks kujunes veendumus, et õnnelik olemiseks ei ole vaja rutata koosolekult koosolekule, süüa säilitusainetest kubisevaid küpsiseid ja kõnelda vahetpidamata mobiiliga, alustades iga teist lauset sõnadega "mina arvan".

... soolopurjetamisel on üks suur pluss: mul on vabadus teha täpselt seda, mida ise tahan. Kui öösel kella viie ajal läheb kõht tühjaks, siis hakkan pannkooke küpsetama. Ja keegi ei kobise, et "Mis sa, pimevaim, öösel kondad!". 

Kui juba otsustad aidata, siis heameelega. Vingus näoga antud abist ei ole tolku.

Olen selle pika reisi jooksul kahtlemata muutunud. Minu kontakt loodusega on tihe, kuid samavõrd olen kaugenenud inimestest. Nendega on keeruline, iial ei tea, mis on kellegi eesmärk. Merel on kõik lihtsam.

Hoovuste kokkupõrkekohal pidasid kaladele jahti linnud, väikesed ja nobedad tiirulaadsed ning suured ja rohmakad pelikanid, Kalapüüdjate kohal lendasid omakorda suured mustad linnud, kes ise vette kalade järele ei piketeerinud, küll aga pidasid jahti lindudele, kelle noka vahelt paistis maitsev saak. Just nagu inimeste maailmas: ühed rabavad tööd teha ja teised lõikavad kasumeid. 

"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").

Mere peal ei toimu midagi. Mere peal toimub kogu aeg midagi. Mõlemad väited on õiged. Midagi on kogu aeg toimumas selle jaoks, kes oskab märgata, tunda ja tähele panna.
...
Merel ei teki rutiini. Juba sellepärast, et loodus on pidevas muutumises. Piisavalt tegemist on purjetamisega ja jahi parandustöödega, lisaks on mul kaasas filme, muusikaplaate ja raamatuid.
Loksun siin suurel mõõtmatusel. Üksinda. Võitlen isutuse, looduse ja omaenda mõtetega... ja olen õnnelik! Kui mõnele kurjategijale öelda, et ta peab karistuseks kaks aastat üksinda ümber maakera purjetama, paluks ta vist asendada see surmanuhtlusega. Minul on aga suu kõrvuni. Lähen esimeste hommikuste päikesekiirtega tekile ja naeratan. Ütlen: "Tere, päike! Tere, meri! Tere, lainevallid ja lendkalad! Mul on siin teiega hea ja tore!"

Õnnevalem ja eduvõti

"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").

Sain sõbrannalt jõulukingiks muu hulgas kalendermärkmiku "Hetk iseendale". Mõnusas vihikuformaadis, kuhu ikka mahub üht-teist sisse kirjutada.
Vaatamata sellele, et minu arvates on see kalendermärkmik mõeldud ennekõike edukale inimesele või siis sellele, kes püüab/tahab edukaks saada, inimesele, kellele on olulised saavutused, pürgimused, eesmärgid, on siin palju häid ja ilusaid tsitaate.
Mina ei põe edu-kultust. Tahan olla mina ise! Hea abikaasa, tütar, õde, tädi jne. Kui, siis ikka veidi parem... Püüda rohkem mõista, kuulata... Aga eelkõige ikka iseendaks jääda. Armastada iseennast. Siis on võimalik ka ligimest armastada.

Nii ma olen neid tsitaate varustanud oma kommentaaridega või nn hüüetega, nagu näiteks "see on hea mõte!", "õige!", "huvitav mõte!", "hea!"

Seda positust inspireeris mind kirjutama ka Uku Randmaa raamat "Minu maailmameri", kus ta palju mõtiskleb õnnelik-olemise üle. Väga hästi ja mõistlikult, kusjuures. Õnn on seal reaalsus, mitte abstraktne mõiste.
Ka päris esimene tsitaat seal üleval on võetud just tema raamatust.
Ja muidugi, nagu rusikas silmaauku on ka Tanel Padari "Õnne valem".

Nüüd siis need nopitud ja lubatud õnne ja edu tsitaadid:

"Elades oma igapäevast elu peame aru saama, et mitte õnn ei tee meid tänulikuks, vaid tänulikkus teeb meid õnnelikuks." D.Steindl-Rast

"Leia iga päev midagi, mille üle olla tänulik ja õnnelik."

"Ära iial loobu oma unistustest sellepärast, et nende saavutamiseks kulub palju aega. Aeg kaob nagunii."

"Armasta ennast just sellisena, nagu sa oled."

"Ümbritse ennast positiivsete inimestega. Ütlus "õnnetus armastab kaaslast" on tõene. Seepärast on vaja valida sõbrad, kes on optimistlikud ja rahul, sest nii ümbritsed ennast positiivse energiaga."

"...Oluline ei ole mitte see, mida me näeme. Palju tähtsam on see, mida me tunneme."  L.Tolstoi

"Minugi pärast, armastage oma lähedast nagu iseennast. Kuid esmalt armastage ennast."  F.W.Nietzsche

"Ma teen ainult seda, mida mu sisetunne käsib mul teha. Ma usun, et teiste inimeste nõuandeid tasub kuulata, aga lõpuks oled ikkagi sina see, kes otsustab, mis on sinu jaoks õige." 

"Edukad inimesed otsivad alati võimalust teisi aidata.
Ebaedukad inimesed jäävad alati küsima, mida mina sellest saan?" B.Tracy
[Kas tegelikult pole mitte vastupidi? Tegin oma repliigi.]

 
"Edu on tagajärg ega tohi kunagi olla eesmärk." G.Flaubert 

"Ükskõik milline positiivsus on parem kui negatiivsus." E.Hubbard