See kevad...

Sel aastal tuli kevad teisiti, kui tsiteerida klassikuid. Jah, hoopis teisiti...

See kummaline kevad. Eriolukord. Jahe ilm, kohati lausa jäine. Koduseinte vahel olemine (mis mulle iseenesest on väga meeltmööda). Minimaalne töölkäimine.
Olen juba eelmistes postitustes kirjutanud, kuidas kodused raamaturiiulid on läbi revideeritud, et leida lugemist. Osalt seetõttu, et raamatukogust pealejooksev kirjandus jäi seisma, aga lugeda ikka tahaks (selline kummaline vajadus!), osalt seetõttu, et koju on kogunenud palju raamatuid, mis mingitel põhjustel jäänud lugemata.

Tänaseks on nagu see teisiti-olemine unustusse vajunud või vähemalt näiliselt on. Mingi normaalsus on siiski saabunud. Kuigi kusagil pinnase all, tuha all, hõõgub ometi nagu tuld või midagi...
Ilmselt tahavad kõik seda jama unustada ja elada täiel rinnal, nautida kaunist kevadet, küll tuulist, aga siiski tõelist! Päris kevadet, kus linnud laulavad (lausa röögivad!:)), lilled, puud ja põõsad õitsevad, isegi lõhnavad.

Kägu kukkus meile igavest elu! Üldse tundub mulle, et kägu on sel aastal väga häälekas. Nagu üles keeratud!:) Vahetpidamata ja isegi lennates aina kukub. Ööbikut ei ole mu kõrv veel kahjuks kuulnud sel aastal. Korraks nagu viirastus..., aga see siiski oligi vist ainult kõrvapete.
Tõeliselt ja kuidagi eriliselt olen sel kevadel aga nautinud looduse tärkamist. Nüüd vaimustab mind see õitsele puhkev või juba õitsev maailm - pitsivahused õunapuud, lillakas-roosakad sirelid, kreemikad kastanid. Ah, sirelite õitseaeg on käes! Nii õhkas juba üle saja aasta tagasi poetess Marie Under.

Mõelda vaid, kui ilus võib olla ... iminõges!

Käisin täna surnuaias. Mulle meeldib surnuaedades jalutada ja mõtiskleda. Isegi sellistes, millega ei ole mingeid seoseid. Täna sai küll koduses surnuaias, esivanemate, sugulaste haudadel käidud. Ilus oli. Tahaks tihemini sinna jõuda, aga kui sõltud ühistranspordist, siis on see kõik veidi raskendatud. Kuigi jah, eks needki on vaid ettekäänded.