Täiesti ootamatult saabunud vaba aeg on pannud otsima lugemist, mis jäänud kunagi selle sama vaba aja puudumisel lugemata. Kuna mitu paksu raamatut sai üksteise järgi läbi näritud ja ikka oli veel säilinud tahtmine lugeda, siis... Üks selline ammu plaanis olnud raamat oli "Minu maailmameri". Hiljuti sai ETV-s näha dokumentaalfilmi "252 päeva üksindust" teleesilinastust. Samuti on lugemist ootamas Uku ja Maibi Randmaa raamat "Ümber. Ilma." Ühiseks nimetajaks neil kõigil ikka ümber ilma soolopurjetamine.
Ääretult põnev ja köitev! Ei oskaks aimatagi, et üksi ümber ilma purjetamine võiks pakkuda selliseid elamusi. Aga pakub. Ja see kõik on oskuslikult, mõnusas humoorikas võtmes kirja pandud. Tõeline lugemiselamus! Juba eelmises postituses sai seda mainitud, eks seegi kõneleb enda eest.
...mõtisklesin, mis on minusuguse keskealise mehe õnne valem. Üha kindlamaks kujunes veendumus, et õnnelik olemiseks ei ole vaja rutata koosolekult koosolekule, süüa säilitusainetest kubisevaid küpsiseid ja kõnelda vahetpidamata mobiiliga, alustades iga teist lauset sõnadega "mina arvan".
... soolopurjetamisel on üks suur pluss: mul on vabadus teha täpselt seda, mida ise tahan. Kui öösel kella viie ajal läheb kõht tühjaks, siis hakkan pannkooke küpsetama. Ja keegi ei kobise, et "Mis sa, pimevaim, öösel kondad!".
Kui juba otsustad aidata, siis heameelega. Vingus näoga antud abist ei ole tolku.
Olen selle pika reisi jooksul kahtlemata muutunud. Minu kontakt loodusega on tihe, kuid samavõrd olen kaugenenud inimestest. Nendega on keeruline, iial ei tea, mis on kellegi eesmärk. Merel on kõik lihtsam.
Hoovuste kokkupõrkekohal pidasid kaladele jahti linnud, väikesed ja nobedad tiirulaadsed ning suured ja rohmakad pelikanid, Kalapüüdjate kohal lendasid omakorda suured mustad linnud, kes ise vette kalade järele ei piketeerinud, küll aga pidasid jahti lindudele, kelle noka vahelt paistis maitsev saak. Just nagu inimeste maailmas: ühed rabavad tööd teha ja teised lõikavad kasumeid.
"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").
Mere peal ei toimu midagi. Mere peal toimub kogu aeg midagi. Mõlemad väited on õiged. Midagi on kogu aeg toimumas selle jaoks, kes oskab märgata, tunda ja tähele panna.
...
Merel ei teki rutiini. Juba sellepärast, et loodus on pidevas muutumises. Piisavalt tegemist on purjetamisega ja jahi parandustöödega, lisaks on mul kaasas filme, muusikaplaate ja raamatuid.
Loksun siin suurel mõõtmatusel. Üksinda. Võitlen isutuse, looduse ja omaenda mõtetega... ja olen õnnelik! Kui mõnele kurjategijale öelda, et ta peab karistuseks kaks aastat üksinda ümber maakera purjetama, paluks ta vist asendada see surmanuhtlusega. Minul on aga suu kõrvuni. Lähen esimeste hommikuste päikesekiirtega tekile ja naeratan. Ütlen: "Tere, päike! Tere, meri! Tere, lainevallid ja lendkalad! Mul on siin teiega hea ja tore!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar