Üksi

FBst leiab ikka igasugust toredat kraami. Üks lugu rubriigist "Kodused lood" puudutas ja kõnetas. Kuidagi kõlksus kokku minuga, olen tajunud endas sarnaseid mõtteid ja tundeid. Jagan:

"ah, ma tahan olla üksi. Mitte sellepärast, et ma ei armasta inimesi, vaid teistega koosolemine väsitab mind. Lärm ja sagimine on väsitavad. Ma olen parema meelega üksi, kui inimestega, kes ei ole minuga samal lainel. Ma ei taha sugugi öelda, et teised inimesed ei ole huvitavad. Ma tahan lihtsalt öelda, et me oleme liiga erinevad. Meil on erinev tundlikkuse tase. Ma tahan samuti öelda, et mida vanemaks ma saan, seda selgemaks mul saab, kes ma olen, kuhu ma lähen ja mida ma tahan. Ning samuti see, mis mulle enam ei sobi. Ma ei vaja seltskonda enda ümber. Ma ei tunne ennast kunagi üksi, ma armastan lausa neid hetki, kui mu ümber on vaikus. Kui ma kutsungi endale külalisi, siis on mul soov seda teha ja see valmistab mulle rõõmu. Ent oma sisemise rahu saan ma tagasi siis, kui ma olen üksi. Oma patareid saan ma täis laadida üksi olles. Täiesti vabalt saan ma ennast tunda siis, kui ma olen üksi. Üksi kodus või looduses. Ma olen empaat. Ma olen empaat, kes austab piisavalt iseennast ja oskab oma keha, vaimu ja hinge kuulata. Ma armastan väga teisi inimesi, mulle meeldib neid kuulata, anda nõu ja aidata. Aga peale kõike seda pean ma olema üksi. Kui keegi tunneb mind selle jutu järgi ära, siis teab ta nüüd, et kui ma kellegagi koos olen, ei ole see sellepärast, et mul pole midagi muud teha vaid sellepärast, et ma seda tõesti tahan."

"Fred Jüssi"

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber. Koostaja Jaan Tootsen. - Kirjastus Paradiis, 2025. - 320 lk.

See hääl. Vaikus. Sisekõne. Mõtteselgus. Mõtteerksus. Läbitajumine ja tunnetamine. ...

Raamat, mis minu jaoks liigitub sinna "hea tunde" raamatute hulka, mille võtan kätte siis, kui on see "õige tunne", mil vajan just mõnd tummist, läbitunnetatud mõtet, lauset, ütlemist...

Terve plejaad (peamiselt) Eesti inimesi, kes  mõtestavad olemist seotuna Fred Jüssiga. 

Detsember. Advendiaeg

Tere talv! Täna sa ju saabusid?!? Oi, kuidas igatsen praegu sellist talve, nagu fotol, mis tehtud 23. aprillil! Aga mis meil on? Nagu mingi lõputu sügis oleks alanud hoopis.

Postitus, millest vaid pealkiri oli, pidi tekkima siia nii umbes 3 nädalat tagasi. Ei, ei tekkinud miskipärast ja iseenesest. (?)

Aeg... 

Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline...; Aeg... lihtsalt lendab... Aeg kaob rõõmud jäävad... Ja muud sellised laululood meenusid.

Advendiaeg hakkab läbi saama. Jõulud on kohe käes ja ka möödas, nagu terve aastagi. 

Sain seekord kuidagi aegsasti maha meeldivate vabatahtlike kohustustega.  Millest oli tõeliselt hea meel. On kuidagi eriliselt rahuldustpakkuv tunne, et olen ennast ületanud ja samas ennastsäästvalt toime tulnud. Plaanis oligi tasa ja targu jõuludele vastu minna. Toimetada asju, milleks varem mahti polnud. Koristada, kodu pühadeks kaunistada, nii linnas kui maal. Ent ... Nagu ikka juhtub - läks teisiti. Ju lasin end liiga lõdvaks, sest viirus leidis, et on ruumi ja aeg sisse kolida 🤪 Nii olen nüüd peaaegu hääletu, kõik lõõrid on umbes... Just lõppes mu kalli koori kontsert. Ilma minuta... Ja nii veel teine ja kolmaski kord, sest minu laul on selleks korraks (aastaks) lauldud😝 Sain küll tänapäeva moodsate vahendite kaudu kõigest sellest osa, ilus, ilus, aga süda tilgub verd, sest igatsesin ju ka laulda... 

Ka millekski muuks ei ole energiat... Ainult vedelen. Köhin, rögisen ja valutan pead...

Veel paar päeva ja ongi jõulud, vaatamata ilmaoludele ja hukas tervisele.

Hoidke ennast ja püsige terved. Nii on palju mõnusam pühi pidada.

Üksinduse kiituseks

Mulle meeldib üksi olla. Saan iseendaga hästi läbi ja mulle meeldib see seltskond😁

Jaa, ma armastan oma meest ja ta lausa meeldib mulle endistviisi😍, naudin väga tema seltskonda, aga üksinda on väga mõnus! Sama lugu sõbrannaga ning teiste lähedastega. Mul on hea meel, et nad kõik mu elus olemas on. Aga vajan väga ka hingamise ruumi, isiklikku ruumi, oma aega, omaette olemist.

Mõned inimesed on väga väsitavad ja võtavad palju energiat. Siis on pärast kohe eriti palju enesekogumise ja üksiolemise aega vaja...

Elust ja inimestest. Olemisest ka...

Mul oleks nii palju teemasid, millest kirjutada, jahuda, aga pole mahti neid peas tormlevaid mõtteid kinni püüda ja kirja panna... Neil hetkil igatsen jälle sellise apasraadi järele, mis vajalikul hetkel sisse lülitades kõik mõtted salvestab ja talletab...

Elame egositlikus, mina-keskses maailmas. Mina, egoistlik mina see on kõige kesk- ja lähtepunkt. Isiklik vabadus, abstraktne vabadus, mille poole püüeldakse, see on justkui ülim eesmärk. Samuti see abstraktne õnnelik olemine. Tegelikult ei osata olla rahul sellega, mis on. Oodatakse seda suurt ja valdavat õnne kuskilt saabuvat... Mis asi see ÕNN aga on? Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka õnn! Või oli see amastus? Ah, vahet ju pole... Kui põliselt eestlaselt, no Tõe ja õiguse aegselt eestlaselt oleks küsitud - oled sa õnnelik?, siis mida ta küll vastanuks?!? Ilmselt jäänuks üsna lolli näoga vaatama, et mida sa inimene siin nüüd jahvatad... Kodu, pere, lapsed, majapidamine, aia/põllutööd - see oligi elu ja see oli õnn ja armastus! Liiga head elu elame praegu! Soovid on liiga suured! Püüame püüdmatut, kättesaamatut! (Laul: Unustuse jõel) Nii kaotamegi iseenda ja oleme õnnetud. Selle asemel, et hinnata hetke, olemasolevat. Olla tänulik, hooliv ja hoolitsev nende suhtes, kes on meile antud, kes on me lähedal.

Kaotasin iseenda - see on ka uus ja huvitav nähtus. Selle nahka lähevad juba ka abielud ja perekonnad.

Iseennast minnakse otsima maailma lõppu - Austraaliasse, Ameerikasse, Indiasse, Goasse...
Aru ma ei saa! Ennast tuleb ikka enda seest otsida...
Ja mis see ise üldse on? Moodne on ju öelda, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab toimetulekuks teisi inimesi enda ümber. Jaa, päris üksi tõesti ei saa, aga ilmselt on igaühel see oma (taluvus)lävi, kui suurt seltskonda enda ümber suudetakse hallata või taluda. Aga seda saan ma ise ju valida, kellega suhtlen, kui suure inimeste ringi enda ümber kogun. Minul on see talumise hulk väga väike... Teatud piirini ja siis on hea omaette olla või kahekesi...Kui aga inimesed, kes on teineteist leidnud, ära tundnud, on loonud perekonna, saanud lapsed iga paari aasta tagant, ennast ära kaotavad, siis tekib minus küsimus - kus sa enne olid? Kus sa olid siis, kui neid lapsi sigitasid? Kas siis oli meri põlvini, tunded taevani ja vabadusiha kadunud? Inimene on mõistusega olend, ma ei väsi seda kordamast. Kuidas aga saab ennast ära kaotada oma armastava abikaasa ja toredate laste keskel? See ongi ju siis sinu elu, see oledki ju sina! Sa oled seda ju tahtnud? Armastusega loonud?

Sellepärast mul ongi vahel hirm või pigem mingi habras tunne, kui inimesed peavad suuri pulmi ja annavad vägevaid tõotusi ja hakkavad lapsi saama... Siis hoian vahel hinge kinni, et millal see pauk tuleb... Ja neid on ikka tulnud ka...

Üks asi on muidugi ka ju see, mida välja näidatakse ja teine tegelik elu. Aga, taeva pärast, milleks näidata seda ilusat elu (et teisi kadedaks teha või?), kui ometi kaks hetke hiljem lahku minnakse?!? Kas siis ei olnudki seda ilusat elu kulisside taga? Ja meid ainult lollitati?!?

Vahel mõtlen, et mis on minul öelda "tähtsate" ja "suurte" asjade kohta. Ikka tunne, et ma ju nõnna noor, las sellega tegelevad vanemad, kogenumad inimesed. Või siis spetsialistid, asjatundjad, professionaalid. Mina olen oma olemuselt (põhi)väärtuste kandja ja hoidja. Ma võiks/n rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad ja/või on:)

Olen üks vana stagnant ja "konservant" (loe:konservatiiv)😆

Siit nurgast ja sealt nurgast...

Lasen veidi auru välja. Mõtteid, mis kogunenud aja jooksul...

Rahust ja rahulolematusest
Kui sa kogu aeg püüad ennast üles ehitada ja endas rahu leida ja see töö hakkab juba vilja kandma (tunned end juba päris hästi, vähemalt talutavalt), siis leidub ikka keegi, kes selle hapra olemise hetkega kildudeks hävitab ühe-kahe lausega, võib-olla ainult kohalolekuga.

Sallivus ja sallimatus - kaks pidevat võitlejat nii s/minus endas kui s/mu ümber
Ajas ja ajaga olen muutunud. Ühest küljest tolerantsem, teisalt jälle jäigem, mõistmatum, kohati lausa paindumatu, konkreetne, sallimatu. 

On ju kaks poolt - Inimese olemust (isiksust) puudutav. Käitumist, tegutsemist puudutav. Mida me hindame või hukka mõistame? Kas inimest või tema tegusid? Kas need on eraldiseisvad asjad? Saab neid üldse eraldi vaadelda?

Maine tarkus ja teadus on taevani tõusnud!
Teoorias ollakse tugevad, aina koolitatakse ennast, aga elada ei osata. Talupojatarkus, terve mõistus puudub (Kassijooga?!? - halloo!?! vanasti, kogu aeg on olnud loomad olemas nn vabapidamisel. Samuti lapsed - keegi pole neid kunagi ümmardanud, nad on olnud elu loomulik osa. Keegi ei saa lubada lapsele, et a la kui sa lased end arstil läbi vaadata, siis saad ükskõik mida?!? No nii need asjad küll ei käi!)

Kuidas kõlaks loengusari: Munemiskoolitus kanadele:)?😂
Mina oleksin müüdud!😁🤣

 

Aeg kokkuvõteteks

Kas tõesti juba?

Mõned siin juba paar nädalat tagasi (kui mitte kuu?) hakkasid aastat kokku võtma, joont alla tõmbama. Mul selline tunne, et mida? Meil on ju veel nii pikk maa minna, täitsa mitu päeva veel... Loodame, et midagi põrutavat enam ei juhtu ja saab läbi see pöörane aasta...

Üle 10 päeva tõbitsen juba. Köha vaevab ja ei taha taanduda... Ei sobi õue õhk ega toa õhk, kuiv, niiske, tolmune..., mitte miski... Ei oska ka mingit ravimit manustada... Mis teha, eks tuleb lihtsalt aega anda...

Jõulueelse nädala olin lausa haiguslehel. Ei olnud must tööinimest ega polnud asja ka kodus. Lootsin oma saksa kirjad-kaardid kirjutatud saada, aga nõup, ei mingit indu, ei mingit pealehakkamist... Kaks kolmest on mulle kaardi läkitanud... Ehk suudan end jaanuaris kokku võtta... 

Ongi selline imelik aasta olnud... Ei taha küll halada, kaevelda ja vinguda, aga ... ah, las jääda.

Kehakaalu olen kõvasti kaotanud kõige selle stressi ja üleelamistega. Ja ausalt öeldes ei ole see tore. Jah, piltide pealt on küll ennast parem vaadata, et kae, kes see plikake on😆, aga muidu on kole..., tunnen, et olen vanaks jäänud, eriti reedab seda mingi tüüpiline vana inimese kuiv nahk...🙁

Taevale tänu, ema tervis siiski taastub. Operatsioon läks ju hästi, valusid ei ole. Psühhoos taandus ära, mõistus on korras. Liikumine paraneb ka. Ainus asi, et koju pole pool aastat saanud... Kuigi hooldekodus on kõik eluks vajalik olemas, esmavajadused on rahuldatud ja kõik on hästi, siis koduigatsus on ikka... Ent mõistusega võttes - üksi ei ole tal praegu võimalik hakkama saada, ikka peaks keegi puid tooma, tuld tegema, poes käima ja majandama. Elame selle talve üle, eks siis vaatame, kuidas edasi... 

Tööelus oli ka suur muutuste aasta. Jäin üksi oma töölõigu peale ja tundub, et (lisa)töid tuleb uksest ja aknast juurde... Uus seltskond on juhtme mitmel korral kärssama pannud. Silmakirjalikkus, maskeeritud viisakusega. Kohati on tunne, et saan kohe vingumürgituse. Endiste kolleegidega olen siiski aeg-ajalt ka kohtunud. Tööteemadel rääkimine on muidugi komplitseeritud, aga hetkel veel suhted säilivad.

Koduses plaanis pole mingit motivatsiooni midagi ette võtta. Las need tolmurullid ja ämblikuvõrgud ruulivad, keda huvitab?!? Kui peaks huvitama, siis palun väga - koristatagu! Kahe majapidamise majandamine käib mul ilmselgelt üle jõu. Kuidagi moodi olen saanud siiski enam-vähem järje peale. Eks see talvine aeg tuleb kuidagi üle elada. Vaja ju kütmas käia, et miinused sisse ei tule... Ja kellele sa ikka delegeerid?!? Igaühel omad tegemised ju...

Eks oma kalli kaasa olen küll ära vaevanud oma kaeblemise ja halaga, aga ta on truult ikka mu kõrval, Jumal tänatud! Kohe-kohe hakkame ta juubelit tähistama😍 Esimene lisatud foto on kalli kaasa orhideest, mille talle aasta eest kinkisin. Tahtsin talle juubeliks ka midagi analoogset, aga ei leidnud... Saab siis hiljem. 

Ja siis meie imeilusast talvest paar pilti ka. Täna oli täitsa vihm ja sula. Aga nüüd lubatakse mingit ulmelist temperatuuri langust. Appi!🥶🌬️❄️🥶

Lugemisaasta oli tõusude ja langustega. Enamik loetust on kajastamata. Ilmselt ei jõuagi neil päevil seda teha. Eks ükskord siis... 

Jõuluks saadud kingitus - raamat - teeb siiralt rõõmu - "Aeg. Teekond nimega Armastus". 

Olgu siis see aasta nüüd kokku võetud. Sama kaootiliselt, kui kaootiline ta ise ka oli.

Mis on sinu probleem?!?

See intrigeeriv pealkiri vormus ühel hommikul ühistranspordis sõites...

Et siis kelle probleem? Ja mis probleem?

No eks ikka minu. Kelle siis veel, eks ole😜

Aga põhjus või siis probleem, millest sel päeval mu mõte tööle läks, oli loomulikult üsna proosaline. Nagu enamasti ikka asjad kipuvad olema. 

Bussis oli isegi ruumi ja leidsin endale koha, kuhu maha potsatasin. Peagi kõrgus mu kõrval üks noormees, õigupoolest üks seljakott, mis noorsandil seljas oli. Ja see seljakott oligi mu probleem! Kui see ikka paari sentimeetri kaugusel su silmnäost on, siis ei ole eriti tore. Kogu aeg tahaks oma nägu kaitsta, eriti nina ja eriti-eriti oma (überkalleid) hambaid😬😁 Kujutlusvõime on mul liiga hea! Kohe lähevad peas tööle erinevad stsenaariumid, mis kõik võib juhtuda😜 Ninaluu puruks?!?🤔 Kes maksab kinni mu murdunud hambad?🤔Jne. Jne. Ja siis läheb mõte edasi, arutlema, mida mõtleb või arvab see inimene, kes kujutab mulle (potentsiaalset) ohtu... Ja ma jõuan järeldusele, et ta ei arva midagi, sest ta ei teagi, et mul on probleem, mille tema tekitas... Ja kui ma ka oleksin talle seda öelnud, no näiteks palun võta kott seljast või hoia distantsi või mida iganes..., siis üsna kindlasti saaks reaktsiooni - mis su probleem on? Ei ole empaatilisust, teistega arvestamist. Enda ninast ei nähta kaugemale. Ei saagi ju näha, kui nina kogu aeg telefonis on...

Ja nii neid probleemikesi koguneb. Päevast päeva.

Juba kuukese olen kõrvalt jälginud ühe koosluse suhtlemist ja dünaamikat. (No tegelikult on mind lausa kaasatud uue koosluse tekkimisse. Üsna keeruline on suhestuda. Aga küll kohanen ja harjun...) Mõningaid märksõnu selle kohta: Issanda loomaaed!🙊 Inimesed on imelikud. Idioodikari🤭 Mis mind kõige rohkem hämmastab on see, kui ühele räägitakse teist taga ja sellele teisele jälle seda esimest. Sürr! Kummaline! 

Aga kuhu september kadus? Sellele küsimusele ei oska mina küll vastata. Vaatasin mõni päev tagasi uskumatu pilguga kalendrisse... ja pidin tõdema, et läbi see kuu ja ilma blogimata😮 Selle vea saan siiski nüüd parandatud, aga kuhu aeg kaob, see küsimus jääb... Kuidagi väga kiire ja tormiline on olnud, tundub mulle, aga tegelikult on vist rutiin endasse matnud. Töiselt veidi teine režiim ehk siis muutunud seltskond, suurem tuba (tööruum), üldiselt kokku kuivanud kollektiiv... Ja ega muutused tööl sellega veel lõppenud pole... Rutiini hulka kuulub ka pea igapäevaselt ema külastamine, kes ikka veel haiglavoodis oma päevi veedab. Nädalavahetused maal, toimetused aias ja muud igapäevased tegemised. 

Aga sel nädalavahetusel on aeg maha võetud ja on puhkus!🥰

Peab õppima enda peale mõtlema ja enda eest hoolitsema ka!

Paastuaeg

Üha enam igatsen vaikuse järele, rahu, vaikuse ja üksinduse järele.
Liiga palju on juttu, tühje sõnu, müra. Liiga palju on suhtlemist. Tahaks lihtsalt vait olla. Lihtsalt olla.

Liiga palju avaldatakase arvamust. Igaühel on midagi arvata, öelda kõige ja kõigi kohta. See on tüütu ja nii väsitav. 
Kogu mu sisemus hüüab: Hoia endale oma arvamus, mind ei huvita, absoluutselt ei huvita!

On paastuaeg. Tahaksingi paastuda suhtlusest, mõttetutest vestlustest, sihitutest aruteludest. Rääkimata poliitikast, debattidest, valimisteemadest.

Paastuda tuleb sellest, millest on raske loobuda. (Vaikida ei ole paraku võimalik, selleks peaks tõepoolest üksindusse tõmbuma.) Seega, mina üritan paastuda magusast - valgest suhkrust ja valgest jahust toodetest. Ja see on kohutavalt raske! Siiski - mõned päevad olen juba suutnud. Pühapäevad ei ole paastupäevad. Kuigi distsipliini pärast peaksid olema! Sest ma ju kipun pühapäeval patustama. Nonsenss kas pole?!? Siis võin vabalt magusat kere täis vohmida, ega ma suuda siis ühe koogitüki või maiustusega piirduda. Hammas verel, siis muudkui tahaks veel ja veel... Kui maitset suhu ei saa, siis ei ole ka kiusatus nii suur enam...

Mäletan, et (kesk)kooli ajal heitles mu pinginaaber iseendas või iseendaga, tahtis kloostrisse minna. Ja ma ei mõistnud teda absoluutselt. Ei saanud aru, miks noor inimene nii räägib... Elu ees ja kõik teed valla! Loomulikult ei läinud ta kloostrisse, vaid hoopis Tartusse, ülikooli. Ja sinna tema jäigi. Tartusse, mitte ülikooli.😉 Abiellus. Sai pesakonna lapsi. Nüüd on need kõik juba suured ja pesast lendu läinud, niivõrd-kuivõrd. Eneseteostuseks on tal muud vahendid - muusika koos selle erinevate võimaluste ja väljunditega.

Viimasel ajal olen tabanud ennast liiga sageli mõtlemast kloostrielu peale - palveta ja tee tööd! Kloostris on omal kohal ka vaikuses olek. Aina enam tajun, et see sobiks mulle...
Nii pea ma ilmselt sellist sammu ette ei võta (kui üldse kunagi), sest paraku nõuab ilmalik elu oma osa. Mul on kohustused, osad küll vabatahtlikud, mida ei saa niisama maha jätta. Inimesed, kes vajavad mind või vähemalt nii arvan mina, et vajavad.
Aga - nii hea, kosutav, lohutust pakkuv on mõte, et see (kloostrielu) võiks mulle sobida, olla mu hingelaadile omane koht.

Tagasi paastu(aja) juurde tulles - arvan, et kloostris, kindlates raamides ja tingimustes, on palju kergem ka paastuda. Ilmalikus elus ei taha kuidagi kedagi solvata, kui on sünnipäevad jm üritused, kus pakutakse head-paremat, kooke-kringleid-pirukaid-maiustusi... Aga paasturütmi lööb see segi. Nii et pidevad dilemmad...

Minu lilleke😇

P.S. Miks nii siiralt rõõmustan oma lillekese üle? Aga sellepärast, et see on ise kasvama pandud. Läks kasvama! Ja nüüd tuli esimene õis!!!😍😇💖

Puhkus!?

Kui on lõppemas teine puhkusenädal (rääkimata kolmandast!), siis kibelevad paljud inimesed juba tööle, sest... igav on ju!

[Olgu vahemärkusena öeldud, et alustasin kirjutamist möödunud pühapäeval, 17. juulil.]

Aga mina?
Mina ahastasin juba selle (teise) nädala keskel (või varemgi😏), et puhkus on kohe läbi ja ma pole veel puhkamiseni jõudnudki...
Et kui tööle minna, siis võib-olla puhkama?!?😏

Aga nagu päriselt - mul on pidevalt midagi käsil. Tean, see kõlab nagu katkine plaat ja ma kordan ennast, aastast aastasse, et kogu aeg on midagi teha, üks asi (loe: töö) ajab teist taga, no pean silmas ikka aiatöid, koduseid majapidamistöid jms.
Hunnik raamatuid sai puhkuse ajaks kokku kahmatud. Need "paksukesed" ootavad oma aega ja ilmselt jäävadki ootama, vähemalt osad neist. Siiski - täna suutsin ühe lõpuni lugeda! Jee! Aga sedagi tänu halvale ilmale, vihmapühale. Ei, õigupoolest tänu pühapäevale, sest otsustasin täna pühapäeva pidada, nagu muiste, ja mitte tööd teha... Raamatust teises postituses, millalgi...

Korilus on taas päevakorrale kerkinud. Mul juba kuivamas: piparmünt, meliss, pärnaõis...
Metsmaasikaid pidavat palju olema, aga ma ei tea enam kohti, kust korjata. Kõik mu kunagised maasikamaad on võpsikusse kasvanud või on rohi rinnuni... Nuuks!
Sel aastal on meil vaarikaid koduaias! Juhhuu! See on väga tore uudis! Juba olen veidi maitset suhu saanud. Ehk tuleb ikka nii palju, et saab ka tallele panna...
Punased sõstrad on juba punased?!? On see normaalne, küsin ma? See-eest mustad sõstrad ei tea veel suurt midagi. Esimesed siiski sai nopitud kaasale hommikupudru peale (tema lemmikmarjad!)

Nojaa, aga puhkamine!?! See, et puhata ja mängida tahaks!?!
Veidi "puhata" sai suvepealinnas Pärnus. Aga sellie "puhkamine" väsitab hullult!😝 
Kõik kolm päeva, mis sõpruskonnaga Pärnus veetsime, sai ületatud see maagiline 10000 sammu. Enam ei mäleta kui paljuga, aga 13000-22000 vahele need jäid.

Aga Pärnu on ikka ilus. Suvituslinn, kuurort - sajaga, täiega...
Kuigi vastuõtt oli üsna ebasõbralik - vihmasadu, ikka korralik padukas, millele järges nn seenevihm ja hall taevas püsis veel tükk aega... Õhtupoolikul oli aga taas päike väljas ja tore olla!
Huvitav nähtus oli kleepuv ollus tänavatel, mis käies venis nagu vedel iiris ehk siis koorevenis jalanõude all 😜 Oletasime, et need on puudelt pudenenud pärnaõie mesised osakesed. Kuskilt mälusopist meenus, et kui pärnaõie teed teha, siis nn kasutatud õied ka kleepuvad pärast.

Kõndimist, jalutamist linna peal ja mere ääres jagus. Otseselt ei peesitanud rannas, aga tuul ja päike ning merevee lähedus tegid salaja ikka oma töö ära - nägu punetab ja jalasääred on hellikud😎

Ka kultuuriprogramm sai tehtud - vaatasime ära "Kihnu Jenka" - suvelavastus Kihnu Virve värvika karakteri ainetel. Palju Virve laule, tegelikult oleks võinud veel rohkemgi olla. Eriliselt vaimustas mitmehäälne esitus -  suur kummardus näitlejatele selle eest!

Nüüd jääb siis veel üks nädal...
Loodan, et tuleb ka mõnusaid hetki puhkuselainel, iseendaga, raamatuga... Igav mul juba ei hakka. Pole kunagi sellist asja olnud, et igav...
Ma saan iseendaga suurepäraselt läbi ja mulle meeldib see seltskond😇 Andke mulle vaid võimalus!

Ei taha tulla see meie kevad

On 17. mai. Ilus kuupäev. Aga ilm ei anna kuidagi mai mõõtu välja. Täna hommikul oli suisa külm! Ei saanud kõndideski sooja.

Nädalavahetusel siiski oli päikest (ja ka vihma!), aiatöid tehes sain naha märjaks, aga samas oli tuul külma kandi pealt, nii et pidevalt pidin jope selga tirima, kui aiast õue peale läksin.

Mul oli kohe mingi kinnisidee, et täna pean ühe postituse tegema. Juba pool maid läbi ja rohkemgi veel, aga mina siin uimerdan... No tegelikult on jälle (!) see kiire-kiire kallal, et on tähtsamaid asju (kuid kas see ka päriselt nii on, küsin ma nüüd kriitiliselt!?) Ja samas on selline jõuetus kallal - ei taha, ei viitsi... No tööl käimisest ma ei hakka rääkimagi, kuidagi nii kõrini on kõigest, kui keegi pakuks praegu mingit varianti, siis ... jah, eks siis vaataks ja mõtleks ja kaaluks... Üldse ei ole mingit motivatsooni, isegi kodustes tegemistes mitte. Koristada? - Milleks? Kellele? Küpsetada - Miks ometi? Söögitegu - Juudas Jeremija! - miks sellega pean end vaevama? Triikimine? Akende pesu? Potipõllundus? Jne. Maivõi!

Jaa, täna võin endale siiski õlale patsutada, suutsin ennast kokku võtta ja pisut koristada, ühe akna puhtaks pesta, isegi köögikardina ära vahetada ja ka ühe masinatäie pesu pesta (see on muidugi eriti suur töö😂).
Söögitegu piirdus eilse toidu soojendamisega. Ja näe - siin ma nüüd siis juba blogingi!😀 See oli ka üks päevakorra punkt😛

Avastasin ühe huvitava taime:

Põldosi = equisetum arvense = common horsetail

Ikka vist mingi osjaline on, arvasin. Ja ongi, tuleb välja - põldosi (ld. k. equisetum arvense; ingl. k. common horsetail). Pole justkui varem kunagi tähele pannud, et raudteel kasvab... Kui vanaks peab inimene saama, et asju märkama hakata?!?😏 

Terve rida põldosja, nagu kartulivagu😉

Ristilaps kinkis emadepäevaks. Armas!

10 aastat blogimaailmas

Mõni päev tagasi avastasin, et olen siin blogimaailmas toimetanud juba kümme aastat!

See tundub täiesti uskumatu lugu.
See oleks nagu alles olnud, kui ma vaikselt ja arglikult siia sisenesin ning oma esimese sepistusega maha sain😊

Muidugi mõista on kümne aastaga palju vett merre voolanud, nii mõndagi muutunud, ma ise vanemaks ja targemaks (vähemalt enda arvates!) saanud.

Sellele teele asudes ei olnud mul õrna aimugi, milliseks mu blogi kujuneb, mida ma täpsemalt kirjutama hakkan, kas keegi teine seda kunagi üldse loeb (peale minu) jne.
Täna võin öelda, et mõned lugejad mul ikka on😇 Kirjutan aga ikka sellest, mis hingel või päevakorras või siis loetust-kogetust-nähtust laiemas ja kitsamas kontekstis.

Jälgijate  ja klikkide arv pole mind kunagi huvitanud ega mu eesmärk olnud. Noored sugulased ikka küsivad - palju sul jälgijaid on? Neile siis vastangi, et ma ei pea arvestust ja kirjutan peamiselt iseenda sisemisest vajadusest ning rohkem endale. Nii lihtne see ongi. Ja eks päevikupidamine selline olegi. Vanasti sai kladesse kirjutatud, nüüd on moodsamad, elektroonilised võimalused. Muidugi on siinjuures ka suurem enesekontroll peal. Ega ikka kõike ei kirjuta... Paber kannatab/s kõike, internet paraku mitte...

On olnud äärmiselt huvitav aeg. Olen palju lugenud, palju mõtisklenud. Ega enam ei tahagi, et kirjutamine oleks teismelise hala, kuidas kõik on nii kurb ja halb, kuidas mind ei mõisteta ja ei armastata😛 Vanu päevikuid on kohati piinlik lugeda, sest läbivalt on üks ja seesama jutt😕. On ikka probleemid, pseudoprobleemid lausa, ütleb elukogenud mina nüüd. Õnneks on need ajad möödanik. Kahju, et 15, 18 või isegi 25-selt ei ole inimeses veel sisemist kindlust ja enese usaldamist. No vähemalt minul ei olnud. See kõik on tulnud aastatega. Kui saaks kirjutada kirja oma nooremale minale (üks niisugune raamat ju hiljuti ilmus), siis ilmselt kirjutakski midagi taolist, et ... [Ela ja ära hala! Või et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem! Või et...] Aga see pole üldse praegu teemaks.

Igatahes - pisike juubel on peetud ja lootuse ning optimismiga edasi järgmisse blogi-aastasse, päev haaval, tund haaval, hetk haaval...

Ora et labora

Nukrahõngulised päevad siin järjest...
Täna möödub isa surmast 7 aastat.
Homme on märtsiküüditamise aastapäev.
Rääkimata juba terve kuu kestvast sõjast Ukrainas.

Mulle meeldis eriliselt tänane (või siis juba eilne) Ritsiku kirjutis-mõtisklus. Väga paljuga nõustun siin täielikult (nii omavahel öeldes: see trenni tegemine ei ole absoluutselt minu teema; (toidu)varusid ma koguma pole veel hakanud; meediat tarbin kuu aega juba võimalikult vähe; muidugi olin minagi šokeeritud ja päris mitu päeva oli nutt kurgus, aga aeg teeb oma töö...)
Tegelikult ongi nii, et ela hetkes, naudi hetke - imelist hommikut ja päikesetõusu, ole rõõmus, et on kodu, et on armsad inimesed su ümber, et on keegi oma ja lähedane, keda saad hoida, kes hoolib...
Need pisiasjad, mis tegelikult on suured ja omavad ainsana tähendust, annavad elule pidet ja põhja siin hulluks läinud maailmas. Kui muud teha ei oska, siis tee oma tööd, kas palgatööd või koduseid toimetusi. Ei aita muretsemine, hirmu tundmine, halamine ja hädaldamine, kuigi ka kõik see on inimlikult mõistetav ja inimeseks olemise juurde kuuluv. Ent ometi - kuskil on piir. Endale tuleb seada piir. Stopp. Punkt. Kaugemale ei lähe. Aitab. Ela! Seni, kuni on elu antud. Kui hull see surm ikka on, nagu Ritsik arutleb, kõik on sellega hakkama saanud... Nojah, tavaliselt ei mõtle sellele niiviisi... Tahaks ikka ju veel lihtsalt elada ja toredat kogeda...
Mingeid kaugeleulatuvaid plaane ja investeeringuid (nt kodusse) küll praegu ei tee, need on kuidagi päevakorrast maas. Aga võib-olla just peaks, kõige kiuste, tegema? 

Olen siin mõelnud, et miks nüüd ei räägita vaimse tervise probleemidest. Kui oli mingi tühine asi, siis sellest aina jahuti (kuigi koroona iseenesest ei ole tühine asi, aga vaimsest tervisest räägiti siis ka hoopis teises kontekstis). Nüüd, kui on tõsised teemad, siis ei julge keegi enam vaimsest tervisest rääkida. Mul on (oli) reaalselt halb, kuna see teadmatus ajab hulluks... Täpselt selline jõuetuse, rammetuse tunne tuli peale ja siis meenus üks kirjakoht Piiblist (Luuka evangeelium 21,26): "Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse" (1997. a. tõlge)
"Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse." (1968 a tõlge)
Kas need ajad on nüüd käes - käis minustki küsimus läbi...

Palveta ja tee tööd - ora et labora - rukoile ja työtä tee - pray and work - bete und arbeite.
Tõepoolest - olen minagi hakanud rohkem palvetama. Psalmid on eriliselt kõnekad ja abiks palvetamisel (Psalm 27, 31, 59, 91 jne. ) Ega muud ei olegi teha - kui palvetada ja töötada.

Mulle on väga korda läinud Fanny de Siversi mõtted, mida ta palvetamisest räägib (kirjutab):

Tuleb harjuda palvega nõnda, et ta saaks elutalitluseks.
Idamaa kristlased sobitavad Kristuse nime oma hingamisrütmiga; "Issand Jeesus Kristus - halasta minu pääle." Hingates sisse, Kõigekõrgema nimi, hingates välja, vihje meie armetusele.
Hingatakse töötades, hingatakse magades. Hingatakse, olemata sunnitud sellele mõtlema.
Viimaks muutub palve üleloomulikuks hingamiseks.

Hingamine kui palve(tamine) ja palve muutub üleloomulikuks hingamiseks. See on nii ilus mõte!

Nooruspõlvest meenus üks Pekka Simojoki laul "Rukoile ja työtä tee"

Kes vähegi soome keelest aru saab, siis seda tasub kuulata. Tasub kuulata ka siis, kui aru ei saa. On abiks! Mulle oli küll ja on jätkuvalt.

Tegelikult oli mul täna plaan "Minu Ukraina" raamatust kirjutada, aga see jääb nüüd teiseks korraks.

Kevad. Kevad! Kevad!!!

Ometi midagi helget ja ilusat! Ilmad on ka olnud kõrge sinise taeva ja särava, soojendava päikesega. Meid on õnnistatud ja meie eest on ülekülluslikult hoolitsetud. Patt oleks nuriseda, vinguda ja viriseda...
Ja seda ma ei teegi... Ainult tänu, tohutu tänu tõuseb südamest, et oleme olnud hoitud... veel...

Meenub üks kevade algus kooliajast. Toonane klassijuhataja (saksa keele õpetaja) tuli tundi, tõmbas kardinad ette ja pani grammofoni/maki mängima: Vivaldi - Aastaajad - Kevad.
Minu, kui õrnahingelise noore jaoks oli see liigutavalt ilus tegu ja vaimustav muusika.

Mainitud õpetaja oli siis mulle ka väga suureks iidoliks. Kuigi meie vanusevahe oli vaevu 10 aastat, oli ta siiski eeskuju, suur ja tark, ilus ja intelligentne, klass omaette, justkui klass kõrgemal. Kuna ma ise tundsin ennast halli, äärmiselt tagasihoidliku hiirekesena, siis oli, mille poole püüelda.
Koos meiega või veidi peale meie lõpetamist lahkus ka õpetaja koolist. Aeg-ajalt ikka suhtlesime. Veel mu ülikooli diplomitöö retsensiooni aitas ta saksa keelde tõlkida, aitäh'i eest. Nüüdseks on ajad ja asjaolud muutunud. Väike napsitamine on muutnud kauni naise alkohoolikuks, kelle peale vaatan nüüd kahjutunde, nukra ja isegi haletseva pilguga. On tunne, nagu osad on vahetunud... Et see, kuhu mina püüdlesin, on mul omamoodi saavutatud, et ma olen teadlik sellest, kes ma olen ja mida ma tahan (jalad kindlalt vastu maad ja oma põhimõtted-väärtused, mis mulle on olulised). Aga see, kelle moodi soovisin olla, on minetanud oma väärikuse..., kas ta seda ise adub, ma ei tea... Kurb on, aga teha pole midagi...

Ikka kiskus jälle nukraks ära...

Aga sõbrad - kevad on! Ja valge on! Valget aega on ööpäevas rohkem kui pimedat ja see juba on midagi! Lumi sulab küll visalt ja kohati on hanged veel aiani, aga päike näitab siiski oma võimu ja on lillekesed õitsema pannud.
Ehk leian selles helgemas meeleolus ka jõudu ja ettevõtlikkust vanad (lugemis)võlad likvideerida...

Visalt, nii visalt sulab see lumi...

Ronisin üle hange, et lillekesi pildistada

Lumi ja lilled ja päikese võim

Valguses ja varjus

Hetki ja heietusi

Hetki möödunud aastast.
2021. a. säravad hetked.
Tipphetki 2021. aastast.

Need oleksid alternatiivsed pealkirjad. Kuna aga tänane postitus saab olema üks suur loba-loba, seinast-seina, siis sai ka pealkiri hästi "konkreetne" (loe: laialivalguv) pandud😛

Kui järele mõtlema hakata, siis mis nii säravat või tippude tippu seal möödunud aastas ikka oli...
Loomulikult, isiklikus plaanis on muidugi märgid maas, aga las jääda need kõlavad sõnad...

Olen siin blogis oma kajastustega kuhugi eelmisse aastasse pidama ja ajahätta jäänud ning pole suurt midagi kirjutada jõudnud. Ju siis olen vähemalt elanud, lugenud ja end muidu hästi tundnud😉

Aga siis asjast ka, muidu ongi ainult üks ümmargune heietamine😉
Kõigepealt siis mõned hetked ja märgid 2021. aastast:

*Oli juubeliaasta, sain viiskümmend. 50! Numbritega kirjutatult näeb see päris hirmuäratav välja, ei, mitte hirmuäratav, vaid pigem uskumatu! Mina ja viiskümmend!😵 Esimest korda nägin seda numbrina eelmisel nädalal, kui rahvaloenduse küsimustikku täitsin. Tükk aega jõllitasin seda numbrit, et mis?, kelle kohta ma siin andmeid sisestangi?!?😜😮 Nii naljakas! Vanasti, kui ise laps ja noor olin, vaatasin viiekümnest ikka hoopis teise pilguga, et vana või nii... Aga ennast küll vanana ei tunne.

*Oli pulma-aastapäev - 15. Ilus ja pikk(!) aeg. Meie tutvus/suhe sai aga täisealiseks😊. Tore või hämmastav oli see, et keegi peale minu ema meile õnne ei soovinud, kuna ise seda kuidagi ei presenteerinud, siis polnud ka ime... Kuigi - inimestel, eriti sugulastel ja sõpradel võiks ju selline asi meeles olla (eriti veel neil, kes pulmas kohal olid). Nojah, aga ega kõigil ei ole sellist mälu niisuguste asjade peale, nagu mul😝 Nii et las olla ja rahu nendega!

Kaks mainitud sündmust jäid tähistamata (väheke suuremalt) tänu teatud olukorrale siin maamuna peal ja viisid seetõttu omakorda mõttele, et ükskord võiks pidu ikka pidada küll. Ja nii, et see ühendaks meid mõlemaid (mitte et minu juubel ja siis sinu juubel jne). Et üks pidu ja mitu põhjust, ajendit, sündmust, mida pühitseda. Nii saigi siis välja mõeldud, et see võiks olla hetk, mis kõlab kui "meie 20" või midagi taolist. Sinna jääb umbes-täpselt poolteist aastat. Tahaks väga loota, et selleks ajaks on see katk ka siin elimineeritud.

*Vaktsineeritud! Lausa 3 korda. Kõik sai kenasti üle elatud, ilma muretsemise ja paanikata. Ja mis peamine - ilma eriliste kõrvalnähtudeta! Nõukogude ajast pärit inimest ei murra miski😉 Arutasime vennaga just seda teemat, et oleme söönud maasikaid, mis kasvasid raudteetammil jms ja jäänud ellu, mida see väike vaktsiin ikka teeb... Tõhustusdoos andis siiski kõige tugevama reaktsiooni, aga ka, ei midagi hullu, täiesti talutav. Ja mina siiski usun, et tänu vaktsineerimisele olen püsinud terve. Lisaks muidugi see, et olen maskiusku! Distantsi hoidmisega on nii ja naa. Räägitakse küll, et eestlaste ja eriti põhjamaalaste jaoks pole 2-meetrise vahe pidamine probleem, kuna tavaliselt hoitakse üksteisest 5 meetri kaugusele. Isiklikult olen kogenud küll ja veel kaaskodanike seljas elamist nii poes, ühistranspordis, kui ka tänaval... Lisaks on mul selline tutvusringkond, kus kätlemine ja kallistamine on väga moes...
No nii, läks jälle heietamiseks maast ja ilmast...

*Pensioniraha võtsin välja. Selle eest sain 2 hammast suhu (implantaadid + implantaadikroonid). No jätkub vist veel 2 hamba jaoks. Ühesõnaga - investeering hammastesse, st tervisesse! Mitte iialgi ei saaks ma pensionipõlves endale seda lubada, kui paar-kolmkümmend eurot pensionilisa tuleb...
(Eks ikka enda kokkuhoid ja raha kõrvalepanek aitab ka sellele projektile kaasa).

*Juubeli eel tahtsin endale midagi erilist ja ilusat lubada. Avastasin sellised vahvad käsitööfirmad nagu "Keerukoda" FB-s, olemas ka koduleht ja "Evelini tikand", samuti FB-st leitav. Ägedad naised tegelevad superilusate asjadega! Keeruseelik ja tikandiga kampsik saabusid vahetult enne sünnipäeva. See oli tõeline ja imeline kingitus, mille olid valmistanud hoole ja armastusega usinad, kuldsed käed.

Pidupäevarüüs mina😄

*Kaks korda spaas! Haapsalus FraMares juunis ja Narva-Jõesuus "Meresuus" augustis. Imelised hetked, armsad linnad, mõnusad spaad ja toredad elamused!

*Kursusekaaslastega suvine reis, nagu ikka, pea kakskümmend aastat juba. Sedapuhku Valgamaale. Püüame ikka oma neljase pundiga vähemalt 3 korda aastas kokku saada. Möödunud aastal piirdus see küll vaid kahega.

Meie "kamp" Otepääl

 

*Kahed matused. Üks hea tuttav, eakas, väärikas vanahärra, kellel jäi 90-st pool aastat puudu. Eelmine teema tuletas meelde, et saatsime ka ühe kursuseõe suvel viimsele teekonnale. 

*Kodukoguduse juubeliaasta (800), väärikate külaliste ja värvikate sündmustega oli tõeliselt eriline!

*Minu pisike ehk mu esimene, kõige vanem vennapoeg lõpetas gümnaasiumi! Uskumatu! Ja sügisel läks kaitseväkke. Tädi süda on rõõmus ja samas ärevil...

Praegu ei meenu rohkem midagi sellist, mis kirjapanekut vääriks.
Tulen siis tänasesse päeva või käesolevasse aastasse, 2022.

*Aasta algas väga kummaliselt. Pool suguvõsa koroonas, sh venna pere; samuti abikaasa töökaaslasi terve hulk. Seetõttu ei käinud paar nädalat maarajoonides. Muudest asjadest ma ei räägigi (riigis, maailmas toimuvast).

*Samas olen nautinud hingematvalt kaunist talve, loodust, lund, taevast, kuud, päikest. Püüdnud kogu seda ilu jäädvustada, peamiselt küll mällu.

Selline külaline käib vahel...

*Olen lugenud sel aastal juba(!) kolm raamatut läbi ja käsil on neljas! Kui nii hoogsalt kogu aasta suudaks, siis püstitaks lausa rekordeid!😃😂
See omakorda meenutab, et olen siin võlgu mitmed loetud raamatute kajastused eelmisest aastastki.

*Eile kukkusin koju minnes. Nii pikk kui lai olin siruli maas. Libedus! Loomulikult käis kõik nii kähku, et ei jõudnud mõeldagi mis ja kuidas... Tundub siiski, et jäin ellu ja ka luud-kondid on terved, kuigi olen täna totaalselt kerest kange sellest põrutusest, isegi kaelasooned on valusad😮

*Eilne esimene stuudio ja sealne poliitiline debatt oli aga tõeline naljasaade! Harilikult ei vaata ma üldse (enam ammu) selliseid mõttetusi ega võta sõna poliitika teemadel, aga eile kuidagi kogemata jäin pidama ja no tõepoolest - huumor, mis huumor. Eriti naljakas on muidugi meie peaminister. Nagu korralik koolilaps, kes on õppetükid kenasti ära või pähe õppinud! Oma lõpukirjandit või referaati esitab tuima järjekindlusega (enesekindlusega?) igas kõikvõimalikus saates ja kontekstis. Aga suuremat pilti ei näe, otsustusvõimet või -kindlust või -julgust ei ole, empaatia puudub...
Ega viielistest priimus-tüdrukutest ei saagi midagi asjalikku tulla. Võin seda omast kogemusest öelda. Olin ju aina viieline pikki aastaid. Õnneks, ja mul on tõesti hea meel, ei saanud ma kuldmedalit ega mitte mingit medalit keskkooli lõpetamisel, tänu matemaatikaeksamile, mis mind reaalsusesse tõi ja mille eest napilt kolme sain! Enesekindlus on mul alati suht madal olnud (vaatamata viitele) ja suur kahtleja olen ka alati olnud. Pisut julgust on tulnud aastatega - et mul on ikka ka oma arvamus ja ma võin seda isegi avaldada. Aga mingisugust juhti või organisaatorit (kaasatõmbajat, liidrit) minust pole. See on läbi proovitud ka, muide... Ei olnud meeldiv kogemus ka. Ainult oma isiklikke projekte võin ellu viia, kus vastutan ja otsustan mina, mida ja kuidas...

Nii, aitab küll sellest jahvatamisest. Tundub, et juttu sai nüüd mitme postituse eest. Kui keegi mu külalistest lõpuni jõudis, siis võib endale õlale patsutada. 🙏 Minu lugupidamine!😍

Nõrkused ja normid

Kuna täna tekkis tõesti täielik mõttelünk, mida kirjutada, eksole, siis sobrasin veidi oma mustandikaustas, kust võib leida ühte koma teist😛
Valisin sealt midagi ja miksisin kokku selle, mis tundus sobivat ka praegusel hetkel. Kui väga see hea ja/või positiivse kategooriasse liigitub, see on juba omaette küsimus...

Ühiskonnas levib üha enam trend, et "magamine on nõrkadele". Tõeline tegija magab vaid paar tunnikest või üldse mitte ja ajab kogu aeg mingeid tähtsaid asju (loe: parandab maailma!) Seejuures ei ole aga häbiasi pidevalt halada, kui (üle)väsinud ollakse, unevõlg on suur jne. jne. Aga aega ei ole magamise peale raisata. Negatiivseks eeskujuks on ka poliitikud, riigiisad, kes öösel oma istungeid peavad. No halloo - kes teeb unise peaga seadusi ja võtab otsuseid vastu?!?! Sellepärast meil kõik nii halvasti on ja rappa kisub...
Heaks, positiivseks, vastupidiseks näiteks on Sandra Vabarna, kes kunagi rääkis (vist Ringvaates), et tema uneaeg mahub vahemikku 20.00/21.00-05.00. See tähendab muidugi täiesti teistsugust elurütmi, mis on vabastatud sotsiaalsest survest.

Eks oma normid teeme ikka ise. Jah, paraku on asju, mida pead tegema, sest valikut pole.
Aga ennast oravarattasse paneme ikka ise. Lõputu rööprähklemine ja ületöötamine - selle valiku on teinud ikka igaüks ise. Ja enamasti osatakse seda kangekaelse järjekindluse ja põikpäisusega veel õigustada ka. Siis minnakse mujalt vabadust ja paradiisi otsima, aga ka seal tuleb töönarkomaania kallale ja ei aita siis soojus, meri ega rannaliiv elu nautida.
Üha enam imetlen ma neid inimesi, kes suudavad ennast lahti rabeleda sellest tööorjusest ja mõnuga elada, täiel rinnal.
Samas on kahju neist, kes töötavad mitme koha peal hommikust õhtuni, siis veel kodused remondid ja ehitamised unetundide arvelt. Peret ja lapsi nägemata. Mille nimel?
KUI siis ühel hetkel peaks kõik rahad teenitud ja elamised valmis olema, kas siis enam elamisväärset ELU ongi?

Võib-olla olen kunagi midagi sellist juba kirjutanud, aga ju see siis ikka hinge peal on, mis teha...

Elulõng. Ilusa tähendusega sõna...

Pidu katku ajal ehk juubelijuttu

Kes oleks võinud arvata, et pean oma juubelit, seda õiget ja (ilmselt) ainukest, mingisuguse katku ajal?!?!

Eks mingil hetkel see muidugi hakkas mõtetesse sisse lõikama, aga ikkagi...
Kuigi, mõnes mõttes on mul lausa hea meel, et selle jama varjus mu tähtpäev vaikselt mööda sai. Ei mingit erilist pidu. Siiski, siiski, tööl sai õigel päeval ju lausa "pidu" ära peetud. Algne plaan nägi ette, et igaüks võtab rootsi lauast endale niksi-näksi, kooki-torti ja kohvi ning läheb oma tuppa oma töölaua taha nosima. Aga... kujunes loovalt teisiti. Omaette oldud küll! Mitu kuud. Tundus, et inimestel oli vaja pisut koos olla, suhelda. Vahelduva koosseisuga kuus inimest (väikeste mööndustega). Kõik ikka kenasti siivsalt distantsi hoides. Maski kandes. Tuleb välja, et ka süüa saab maskiga:)
Õhtul tuli mulle külla suure vaeva nägija ehk siis ema, kes ikka pidi oma esmasündinuga sel tähtsal päeval koos olema. Nii armas! Ja sõbranna oli ka hoobilt valmis mu "vanakssaamisele" kaasa elama, pärast oma pikka ja väsitavat tööpäeva:) Nii et see päev sai tõeliselt kaunis ja hinge kosutav.
Lähiringiga olime veel nädalavahetusel laua ümber koos. Ja mu armas kogudusepere tegi ka suure üllatuse!
Laiem tutvus-, sugulus-, sõprusring ootab ikka ka tähistamist. Praegu on ju hea öelda (lubada), et võib-olla ükskord, suvel, poole aasta pärast või nii, kui need jamad siin loodetavasti mööda saavad, et siis peame pidu... Aga, ma ei tea, kas ma päriselt siis enam tahan ja viitsin ja üleüldse...

Nüüd on siis pool sajandit turjal...
Elu alles algab! Või et pool elu alles ees. Nii ütles vist Merle Palmiste oma sellise verstaposti möödumisel:)
Nojah, kui oleks tervist ja ärksat meelt, siis võib ju saja-aastaseks elada küll. On nähtud neid krapsakaid ja teravaid eakaid küll.
Sõnade ja mõistetega on üks kummaline asi. Kuhu maani ollakse noor ja kes on keskealine? Vanemaealine? Vana? Eakas? Rauk?
Vahel (no pigem enamasti!) ajab ajakirjandus naerma (või paneb hoopis vihastama?), kui räägib nt viga saanud eakast naisterahvast, kes osutub 60+ inimeseks. Minu mõistes on eakas võib-olla 80+. Sada oleks ehk rauk. Aga mulle see sõna - rauk - üldse ei meeldi ja jätaks pigem ütlemata. On tunne, nagu solvaks inimest, eriti kui ta on terava ütlemise ja vaheda mõistusega.
Ilmselt see kõik ongi tunnetuse küsimus. Kuidas keegi tajub keelt ja selle nüansse. Näiteks üks õudne sõna on mu meelest ka "rase". Lapseootel, palun väga. Isegi "käima peal" on parem!

Vaat' siis, kuhu oma heietustega välja jõudsin...:)

Nii palju lilli ja õnnesoove

Just vannist tulnud roosid:)

Pisut väsinud, kuid rahulolev:)

Astudes 2021. aasta teele...

Jõuluvalgusest juhitud uue aasta teed teile kõigile, kes siia satute ja kes sihipäraselt siin käite!

Head uut aastat! Loodame, et 2021. aasta tuleb parem, kui eelmine, 2020. Seda laiemas plaanis - maailmas, ühiskonnas, meie riigis, meie rahvale. Eks seda igatseme iga aasta alguses, ent tänavu on see kuidagi väga südamel. Inimestele, igaühele meist soovin ja palun rohkem tarkust, arukust, mõistust, küll siis tuleb ka õnn meie õuele...

Julgen soovida veel ka täna - head uut aastat!
Kuigi läbi on kolmekuningapäev, pärast mida ei sobivat enam soovida...
Mingid kombed, ebeausk, ma ei tea mis...???
Olen pea alati selliseid "reegleid" ignoreerinud. Nüüd juba julgen välja ka öelda:) Mässaja selline!:) Ehk nagu noored ütlevad: rebell! (=mässaja, vastuhakkaja).

Värske FB kasutjana (koroona-aja süü ja tagajärg!) leian sealt vahel (!) ka päris toredaid ja asjalikke asju (enamasti on jama, reklaam, tühisuste tühisus jne). Keegi jagas toredat sõnade rägastikku, kust tuli leida kolm sõna, mis esimesena silma hakkasid. Proovisin ka. Minu sõnad olid: hoolimine, aru, heategu. 
Ilus juhatus uude aastasse!
Tõlgendan seda nii: hooli kõigist, pea aru ja siis tee heategu.
Hoolimine. Ehk et hoolida tuleb. Olen vist seda alati teinud, muidugi mingi piirini, sest endast peab ka hoolima ja kui mure/hool teiste pärast enda tervist ja hingerahu mõjutama, häirima, kahjustama hakkab, siis tuleb distantseeruda. Aga see oli hea meeldetuletus, et olen õigel teel! 
[Hoolima - kellestki või millestki pidama, kellegi või millegi vastu kiindumust tundma; kellestki/millestki kahju olema; midagi/kedagi arvesse võtma, kellelegi/millelegi tähelepanu pöörama. Allikas: "Eesti keele seletav sõnaraamat"]

Aru. Aru, see on mõistus, mõtlemisvõime, kaalutlemine, aga ka selgus, seletus; arusaam, arvamus, toetudes "Eesti keele seletavale sõnaraamatule" (EKSS). Inimesele on antud aru, mõistus, mõtlemisvõime. See eristab meid loomariigist. Ei saa käituda ja toimida ainult emotsioonidele, instinktidele toetudes. Maakeeli öeldes - ei saa toetuda tunnetele ja tungidele!
Juba eelmise punkti all väljendasin seda mingil moel, aga veelkord - kui hoolimine hakkab mõistuse (aru) kontrolli alt väljuma, siis ongi juba liiga emotsionaalseks mindud.

Heategu. Tegu kellegi heaks, kasuks, abistamiseks (EKSS)
Öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata. Jah, ka sellega tuleb arvestada...
Piiblis on palju kirjakohti hea tegemise, heade tegude, headuse kohta.
Kirjas roomlastele (7. ptk, salmid 18 jj) on öeldud: "Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja."

See kirjeldab ilmekalt inimese armutut olukorda. Ja siinkohal on see ka kutse meeleparandusele!

Sõbrad, lugegem ka Piiblit. Kui iga päev ei jõua, siis vahel ikka, korra nädalas või nii. See on imeline tarkuse ja ka headuse varasalv. Jah, paratamtult noomitakse meid ka Sõna kaudu, aga selle oleme me  rohkem kui küll ära teeninud...

Gl 6:10 Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!

1. Ts 5:15 Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!

1 Tm 6:18 käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega,

Üks hea kirjakoht sattus veel ette: Ärge eksige! „Halb seltskond rikub head kombed.”  (1. Kr 15:33)

Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, (Gl 5:22)

Olgem siis hoitud Taevaisa peopesa kumeruse sees!
Mulle nii meeldib see ütlus, mis on  pärit keldide varasalvest.
Tehkem ikka head, kuigi see ei ole populaarne ja ei müü, aga igavikulises perspektiivis on siiski plussmärgiga.

Ennäe, tulukene siiski vilgub viimati...

Õnnevalem ja eduvõti

"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").

Sain sõbrannalt jõulukingiks muu hulgas kalendermärkmiku "Hetk iseendale". Mõnusas vihikuformaadis, kuhu ikka mahub üht-teist sisse kirjutada.
Vaatamata sellele, et minu arvates on see kalendermärkmik mõeldud ennekõike edukale inimesele või siis sellele, kes püüab/tahab edukaks saada, inimesele, kellele on olulised saavutused, pürgimused, eesmärgid, on siin palju häid ja ilusaid tsitaate.
Mina ei põe edu-kultust. Tahan olla mina ise! Hea abikaasa, tütar, õde, tädi jne. Kui, siis ikka veidi parem... Püüda rohkem mõista, kuulata... Aga eelkõige ikka iseendaks jääda. Armastada iseennast. Siis on võimalik ka ligimest armastada.

Nii ma olen neid tsitaate varustanud oma kommentaaridega või nn hüüetega, nagu näiteks "see on hea mõte!", "õige!", "huvitav mõte!", "hea!"

Seda positust inspireeris mind kirjutama ka Uku Randmaa raamat "Minu maailmameri", kus ta palju mõtiskleb õnnelik-olemise üle. Väga hästi ja mõistlikult, kusjuures. Õnn on seal reaalsus, mitte abstraktne mõiste.
Ka päris esimene tsitaat seal üleval on võetud just tema raamatust.
Ja muidugi, nagu rusikas silmaauku on ka Tanel Padari "Õnne valem".

Nüüd siis need nopitud ja lubatud õnne ja edu tsitaadid:

"Elades oma igapäevast elu peame aru saama, et mitte õnn ei tee meid tänulikuks, vaid tänulikkus teeb meid õnnelikuks." D.Steindl-Rast

"Leia iga päev midagi, mille üle olla tänulik ja õnnelik."

"Ära iial loobu oma unistustest sellepärast, et nende saavutamiseks kulub palju aega. Aeg kaob nagunii."

"Armasta ennast just sellisena, nagu sa oled."

"Ümbritse ennast positiivsete inimestega. Ütlus "õnnetus armastab kaaslast" on tõene. Seepärast on vaja valida sõbrad, kes on optimistlikud ja rahul, sest nii ümbritsed ennast positiivse energiaga."

"...Oluline ei ole mitte see, mida me näeme. Palju tähtsam on see, mida me tunneme."  L.Tolstoi

"Minugi pärast, armastage oma lähedast nagu iseennast. Kuid esmalt armastage ennast."  F.W.Nietzsche

"Ma teen ainult seda, mida mu sisetunne käsib mul teha. Ma usun, et teiste inimeste nõuandeid tasub kuulata, aga lõpuks oled ikkagi sina see, kes otsustab, mis on sinu jaoks õige." 

"Edukad inimesed otsivad alati võimalust teisi aidata.
Ebaedukad inimesed jäävad alati küsima, mida mina sellest saan?" B.Tracy
[Kas tegelikult pole mitte vastupidi? Tegin oma repliigi.]

 
"Edu on tagajärg ega tohi kunagi olla eesmärk." G.Flaubert 

"Ükskõik milline positiivsus on parem kui negatiivsus." E.Hubbard 

Sünnipäevakuu

Läbi saab see lühike veebruarikuu. Sellesse aastasse tõi ta meile kingitusena kaasa küll ühe päeva lisaks. Ja sel kingitud lisapäeval on paslik ka sünnipäevatamine lõpetada ja veebruar pidulikult sõprade seltsis ära saata, et siis sama pidulikult märts vastu võtta.
Üllatus tuli aga sealt, kust poleks oodata osanud. -
Oma sünnipäeval sain elus esmakordselt lumikellukesi! Us-ku-ma-tu!!! Keset veebruari ja keset talve! Ilm on meil tõesti hukas. Nii sooja veebruari ei ole minu silmad veel näinud... Aga öeldakse, et ega tali taeva jää ja nii ongi - viimane veebruari nädal tõi kaasa lume! Jällegi uskumatu. Selle aasta kontekstis. Päev pärast vastlapäeva tuli lumi. Nii et liulaskmised lükkusid pisut edasi. No ja ma ise sain sellise liu, et hoia ja keela... "Tere talv!" öeldakse vist selle kohta, kui libastutakse ja kukutakse:) Igatahes olin ma nii pikk kui lai keset tänavat. Jalad kadusid lihtsalt alt ära ja teha polnud midagi. Ei teagi, kas oli lumesahk nii libedaks lükanud või lapsed liugu lastes libedaks lihvinud... Korjasin ruttu oma kondid kokku ja tegin minekut. Piinlik ju... Õnneks jäid luud-kondid siiski terveks. Kuigi eks põrutada ju sain. Vasak õlg/käsi/pool on siiani veidi valus.
Rõõmu pakkus ka kodumaa sünnipäevale pühendatud pidulik sündmus kodukandis. Mitmel aastal olen saanud nüüd osaleda ja ikka ma imetlen seda aktiivsust, entusiasmi ja andekust, millega kohalikud kultuuriinimesed korraldavad vägevaid asju. Laulud, tantsud, pillimängud, etendused! Lihtsalt fantastiline!

Sellisel positiivsel toonil lõpetangi.
Üleval fotol on kaunid kevadised sünnipäevalilled. Vahel tuleb siiski meelde ka midagi jäädvustada. Aitäh, Sulle, ema!