10 aastat blogimaailmas

Mõni päev tagasi avastasin, et olen siin blogimaailmas toimetanud juba kümme aastat!

See tundub täiesti uskumatu lugu.
See oleks nagu alles olnud, kui ma vaikselt ja arglikult siia sisenesin ning oma esimese sepistusega maha sain😊

Muidugi mõista on kümne aastaga palju vett merre voolanud, nii mõndagi muutunud, ma ise vanemaks ja targemaks (vähemalt enda arvates!) saanud.

Sellele teele asudes ei olnud mul õrna aimugi, milliseks mu blogi kujuneb, mida ma täpsemalt kirjutama hakkan, kas keegi teine seda kunagi üldse loeb (peale minu) jne.
Täna võin öelda, et mõned lugejad mul ikka on😇 Kirjutan aga ikka sellest, mis hingel või päevakorras või siis loetust-kogetust-nähtust laiemas ja kitsamas kontekstis.

Jälgijate  ja klikkide arv pole mind kunagi huvitanud ega mu eesmärk olnud. Noored sugulased ikka küsivad - palju sul jälgijaid on? Neile siis vastangi, et ma ei pea arvestust ja kirjutan peamiselt iseenda sisemisest vajadusest ning rohkem endale. Nii lihtne see ongi. Ja eks päevikupidamine selline olegi. Vanasti sai kladesse kirjutatud, nüüd on moodsamad, elektroonilised võimalused. Muidugi on siinjuures ka suurem enesekontroll peal. Ega ikka kõike ei kirjuta... Paber kannatab/s kõike, internet paraku mitte...

On olnud äärmiselt huvitav aeg. Olen palju lugenud, palju mõtisklenud. Ega enam ei tahagi, et kirjutamine oleks teismelise hala, kuidas kõik on nii kurb ja halb, kuidas mind ei mõisteta ja ei armastata😛 Vanu päevikuid on kohati piinlik lugeda, sest läbivalt on üks ja seesama jutt😕. On ikka probleemid, pseudoprobleemid lausa, ütleb elukogenud mina nüüd. Õnneks on need ajad möödanik. Kahju, et 15, 18 või isegi 25-selt ei ole inimeses veel sisemist kindlust ja enese usaldamist. No vähemalt minul ei olnud. See kõik on tulnud aastatega. Kui saaks kirjutada kirja oma nooremale minale (üks niisugune raamat ju hiljuti ilmus), siis ilmselt kirjutakski midagi taolist, et ... [Ela ja ära hala! Või et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem! Või et...] Aga see pole üldse praegu teemaks.

Igatahes - pisike juubel on peetud ja lootuse ning optimismiga edasi järgmisse blogi-aastasse, päev haaval, tund haaval, hetk haaval...