Ora et labora

Nukrahõngulised päevad siin järjest...
Täna möödub isa surmast 7 aastat.
Homme on märtsiküüditamise aastapäev.
Rääkimata juba terve kuu kestvast sõjast Ukrainas.

Mulle meeldis eriliselt tänane (või siis juba eilne) Ritsiku kirjutis-mõtisklus. Väga paljuga nõustun siin täielikult (nii omavahel öeldes: see trenni tegemine ei ole absoluutselt minu teema; (toidu)varusid ma koguma pole veel hakanud; meediat tarbin kuu aega juba võimalikult vähe; muidugi olin minagi šokeeritud ja päris mitu päeva oli nutt kurgus, aga aeg teeb oma töö...)
Tegelikult ongi nii, et ela hetkes, naudi hetke - imelist hommikut ja päikesetõusu, ole rõõmus, et on kodu, et on armsad inimesed su ümber, et on keegi oma ja lähedane, keda saad hoida, kes hoolib...
Need pisiasjad, mis tegelikult on suured ja omavad ainsana tähendust, annavad elule pidet ja põhja siin hulluks läinud maailmas. Kui muud teha ei oska, siis tee oma tööd, kas palgatööd või koduseid toimetusi. Ei aita muretsemine, hirmu tundmine, halamine ja hädaldamine, kuigi ka kõik see on inimlikult mõistetav ja inimeseks olemise juurde kuuluv. Ent ometi - kuskil on piir. Endale tuleb seada piir. Stopp. Punkt. Kaugemale ei lähe. Aitab. Ela! Seni, kuni on elu antud. Kui hull see surm ikka on, nagu Ritsik arutleb, kõik on sellega hakkama saanud... Nojah, tavaliselt ei mõtle sellele niiviisi... Tahaks ikka ju veel lihtsalt elada ja toredat kogeda...
Mingeid kaugeleulatuvaid plaane ja investeeringuid (nt kodusse) küll praegu ei tee, need on kuidagi päevakorrast maas. Aga võib-olla just peaks, kõige kiuste, tegema? 

Olen siin mõelnud, et miks nüüd ei räägita vaimse tervise probleemidest. Kui oli mingi tühine asi, siis sellest aina jahuti (kuigi koroona iseenesest ei ole tühine asi, aga vaimsest tervisest räägiti siis ka hoopis teises kontekstis). Nüüd, kui on tõsised teemad, siis ei julge keegi enam vaimsest tervisest rääkida. Mul on (oli) reaalselt halb, kuna see teadmatus ajab hulluks... Täpselt selline jõuetuse, rammetuse tunne tuli peale ja siis meenus üks kirjakoht Piiblist (Luuka evangeelium 21,26): "Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse" (1997. a. tõlge)
"Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse." (1968 a tõlge)
Kas need ajad on nüüd käes - käis minustki küsimus läbi...

Palveta ja tee tööd - ora et labora - rukoile ja työtä tee - pray and work - bete und arbeite.
Tõepoolest - olen minagi hakanud rohkem palvetama. Psalmid on eriliselt kõnekad ja abiks palvetamisel (Psalm 27, 31, 59, 91 jne. ) Ega muud ei olegi teha - kui palvetada ja töötada.

Mulle on väga korda läinud Fanny de Siversi mõtted, mida ta palvetamisest räägib (kirjutab):

Tuleb harjuda palvega nõnda, et ta saaks elutalitluseks.
Idamaa kristlased sobitavad Kristuse nime oma hingamisrütmiga; "Issand Jeesus Kristus - halasta minu pääle." Hingates sisse, Kõigekõrgema nimi, hingates välja, vihje meie armetusele.
Hingatakse töötades, hingatakse magades. Hingatakse, olemata sunnitud sellele mõtlema.
Viimaks muutub palve üleloomulikuks hingamiseks.

Hingamine kui palve(tamine) ja palve muutub üleloomulikuks hingamiseks. See on nii ilus mõte!

Nooruspõlvest meenus üks Pekka Simojoki laul "Rukoile ja työtä tee"

Kes vähegi soome keelest aru saab, siis seda tasub kuulata. Tasub kuulata ka siis, kui aru ei saa. On abiks! Mulle oli küll ja on jätkuvalt.

Tegelikult oli mul täna plaan "Minu Ukraina" raamatust kirjutada, aga see jääb nüüd teiseks korraks.