"Minu Stockholm" Epiloog 2025

 

Rita Ahonen
Minu Stockholm: vanniga merel
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Mõtlesin, et loen vaid epiloogi läbi, sest on ju raamat varasemalt loetud. Aga ei läinud üldse niimoodi. Jutt oli nii huvitav, et alustasin otsast peale. Ja ausalt: mitte midagi ei mäletanud. Niivõrd hea lugu ja hea kirjutamissoonega autor! Sellised minukad on just mu lemmikud! Eks lugemisest on juba ka üksjagu aega möödas, just avastasin, et kohevarsti saab 11 aastat! Siin olen muljetanud 2015. aastal. Üsna sarnased mõtted ja tunded valdavad mind ka praegu. Seekord jäi kuidagi silma või puudutas korteri-teema, et kas üürida või osta ja kui osta, siis nagu ikka ei saa päris ise otsustada, mida oma elamispinnaga teed. Ja ka rootslaste omamoodi "potjomkinlus", kus bürokraatia versus vabadus kokku puutuvad. Kontrollida ei tohi (aga tahaks ja peaks), siis lepitakse aeg kokku ning tuleb suurepärane spektaakel. Kaebamise-kultuur vohab täiega. Samas on konfliktikartus ja otsustamatuski tooni andvad. Võistelda ei ole ilus! See on lubatud vaid spordis.

Väga mõnus lugemine ja mälu värskendus igatahes 😊

"Minu San Francisco"

Terje Toomistu
Minu San Francisco: radikaalselt vaba
Petrone Print, 2026
280 lk. + ill.

Õnneks teadsin, mida lugema hakkan, nii et ei saanud (erilist) šokki.

Oma konservatiivse loomuse juures ikka imestan jätkuvalt, kui kirju on see Issanda loomaaed ja kuidas mõiste vabadus võib varieeruda ning nii erinevat tähendust omada.

Mae annab raamatust hea ülevaate, soovitan seda lugeda, sest ma ei hakka tema juttu ümber kirjutama ega kommenteerima. Suuresti olen tema mõtteavaldustega nõus.

Lugemine igaühel enda vastutusel😎

"Minu Saaremaa"

Olavi Antons.
Minu Saaremaa: kompassiga sisepagulane
Petrone Print, 2025
240 lk. + fotod

Oh, kuidas mulle meeldivad sellised raamatud! Milline sõnaosavus! Milline võluv keelekasutus! Olen müüdud! Iseasi, kui palju siin nüüd seda Saaremaad oli?!😎 Aga minu jaoks polnudki see nii väga oluline, sain lugemiselamuse nii ehk naa.

Lasen siinkohal tsitaatidel kõnelda:

Ma võtsin kuulda mõistuse häält Triinut ja Ave-Maid - liiati oli naistepäev.

Kui palju tunde mina seal plangujupil istunud olen, on võimatu öelda. Oleks võimatu isegi siis, kui ma oleks pingil istumise päevikut pidanud, sest kerkiks küsimus, milliseid tunde lugeda - toa või pingi omi? Selle pingiga on nimelt selline kummaline värk, et kui ma lähen välja, toetan selja vastu seina ja vaatan, kuidas pojengid on eilsega võrreldes viis sentimeetrit kõrgemaks visanud, et leevikesed on täna kõik kuidagi sõjakas tujus, et Kiisu on mängurõnga vedanud jasmiinipõõsa alla - kõiki neid asju, mida üks taluõu vaatamiseks pakub -, ning siis napi veerand tunni pärast tuppa lähen - no näiteks kohvikruusi täitma - , on seinakell köögis edasi liikunud poolteist tundi.

Vamm ja majaseen näiteks - kuigi kuulnud ma neid sõnu muidugi olin, võinuks emb-kumb mulle taluõuel vastu tulla ja ma soovinuks talle pahaaimamatult kena hommikut, selle asemel et tuppa püssi järele joosta.

Kui minust suvesaarlane sai, ilmus Saaremaal veel kaks päevalehte: Saarte Hääl ja Meie Maa. Tenerifel on muide samuti kaks päevalehte. Kuigi need saared on suuruselt võrreldavad, siis pidagem silmas, et Tenerifel elab miljon inimest, aga kui me sõimelapsed välja jätame, siis mahuks Saaremaa lehelugejad Tallinna laulukaare alla nii lahedasti ära, et igaüks neist saaks lehe lugemiseks lahtigi voltida. Kirjutada iga päev leht täis sellest, et eile ei juhtunud meie saarel mitte midagi märkimisväärset, ning sealjuures teha seda konkurendist köitvamalt - see on ajakirjanduslik kangelastegu.

Saarte Hääle erakuulutuste rubriigist leidsin ma varakevadel pärast Juhani äraostmist Onupeetri kuulutuse ja kõlas see kuidagi nii: "Vesi sisse, solk välja, remondi- ja ehitustööd, Peeter." Telefoninumber juures.
Selle napi, aga informatiivse teadaande põhjal võiks oletada, et kuulutaja on üks kidakeelne mees. Mida Onupeeter kahtlemata ei ole. Onupeetriks ristis Peetri muide Andres, mitte mina. Ilmselt komplimendina Onupeetri teadmiste diapasoonile, mida ta lahkelt ümbritsejatega jagab. Teatava patroneeriva varjundiga küll. Lisaks sellele, et ta suudab viie sekundiga peast arvutada, mitu tonni betooni on vaja saunapõranda valamiseks, samal ajal valgustades niigi segaduses tellijat betoonitüüpidest ja valuvõimalustest, ise samal ajal midagi kinni või lahti kruvides.
Väga muljetavaldav eriti minusugusele, kelle rööprähklemise tipp on võime nätsu mäluda ka kõndides (lk 129)

Ma pean üles tunnistama, et näiteks ennast ma tööle küll ei palkaks. Kes tahaks töömeest, kes keerab kaks kruvi sisse ning siis võtab istet ja vaatab, et täitsa hästi said need kruvid sisse keeratud. Eriti vasak. Ei, parem. No tegelikult oleneb ju, kummalt poolt vaadata, eks. mõlemad on tegelikult korralikult sisse keeratud. Ja alles siis, kui tagumik istumisest kangeks jääb, keerab järgmised kaks kruvi. Andaluuslased ja kanaarid oleksid minu üle uhked - leidub ka põhjamaal mehi, kes mõistavad, kui olulised on need pooletunnised pausid pingutuste vahepeal. Või ka tunnised pausid, kui mõni neljajalgne brigadir tuleb üle vaatama, kaugel ma tööjärjega olen, ning otsustab pikali visata just sinna, kuhu tuleks järgmised kaks kruvi keerata. Las loomake lesib. Eks ma liigutan ennast ikka kiiremini ka, aga ma tahtsin selgitada, millest see tuleneb, et ma üksi ehitan...
...Aga laiskus teeb leidlikuks.
(lk. 178-179)

Äi saa santi sõna öölda. Ega ei taha ka.

"Minu Bali"

 

Juta Raudnask. Minu Bali: elu on tseremoonia
Petrone Print, 2025
208 lk.

Mulle meeldib Juta hoogne jutustamise ja kirjutamise viis! Olen tema ja ta pere seiklustele ikka kaasa elanud (seda küll rohkem blogi vahendusel ja varasemal ajal, sest viimases otsas pole ta eriti aktiivne blogija olnud...) Raamatutest on loetud "Samba, sake ja tšillikaun" ning nüüd siis "Minu Bali", teisi olen sirvinud, kangesti tahaks jõuda ka "Elu nagu aperitiiv: Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is" lugemiseni.
Bali huvitab mind hoopis vähem, aga just Juta pärast see raamat ette võetud sai! Jesper Parve Bali't pole ma näiteks lugenud... 

Tseremooniad, rituaalid, veidi sellise esoteerilise maiguga kraam ei ole just minu teetassike, aga las ta jääda... Lugeda oli ikka tore.

Mis mind aga häiris (alati häirib!), kui tüdrukute, eriti veel oma tütarde kohta öeldakse plikad või pliksid. Sorry, minu kiiks vist!

Bali kuulub Indoneesiale, moodustades koos naabersaartega Bali provintsi.

Samal ajal, kui Juta seikles Nusa Dua's, viibis üks mu tuttav Nusa Benidas. Väikese guugelduse tulemusel andis AI asjakohase ülevaate: 
"Nusa Dua ja Nusa Penida on populaarsed Bali sihtkohad, kus Nusa Dua pakub luksuslikku kuurortpuhkust ja Nusa Penida metsikut loodust". 
Et selliseid seoseid lõin siis mina lugemise ajal😎

Kergema vastupanu teed minnes panen siia üles foto raamatu tagakaanest, kust saab väikese sisututvustuse:

Aastalõpu lugemisralli😁

Pealkiri vastab täiesti tõele. See oli tõesti hämmastav, kui palju raamatuid  otsapidi detsembrikuusse mahtus. Ja häid raamatuid on ette sattunud viimasel ajal kohe mõnuga. Täna olin sunnitud paar tükki raamatukokku tagastama, sest tähtaeg, ja ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti neid läbi töötada, aga lasin ennast uuesti ärjekorda panna ja siis saan uuesti keskenduda.

Aga koondan nüüd siia postitusse siis need võlad, mis möödunud aastasse maha jäid...

Annika Prangli.
Minu Prangli: elu vanajumala selja taga
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Jällegi üks väga mõnus minukas. Ja muidugi Prangli! Need Eestimaa armsad saared on nii võluvad! 

On olnud õnn ja au paar korda Pranglil viibida. Ehk 25 aastase vahega? Tuli mitmeid tuttavaid kohti ette. Kuigi peab mainima, et need väikesaared hakkavad kergelt sassi minema😜 Et mis oli Pranglil, mis Vormsil või Naissaarel?!?

Oli palju kordusi, aga see võis olla ka taotluslik...

Tore oli ka nimelugu! Annika Prangli Prangli reisid Prangli saarel😍  
Igatahes mulle meeldis!

Andre Põlm.
Minu Brasiilia: tants idufirma ümber
Petrone Print, 2025
296 lk.+ fotod

Autor on hea jutuvestja ja tekst lobeda sulega kirjutatud. See päästis päeva ehk see oligi, mis raamatu külge köitis ja lugema meelitas. Brasiilia ise nii väga ju ei huvitagi... Aga lugemine kulges mõnusalt hoogsas rütmis😊

Eks iga inimese elus on omad proovilepanekud, kuid vahel aitavad mingid olukorrad oma elu perspektiivi seada. (lk. 109)

Lea Kreinin.
Minu Ungari : elu on paprika
[Tartu] : Petrone Print, [2025]
247 lk., 8 lehte fotosid.
Minu-sari

Mäletan, millise mõnuga ma lugesin esimest, Reet Klettenbergi "Minu Ungarit", mis alapealkirjastatud: välismaalasest pärismaalaseks, ilmunud juba 2010. a. Lugesin 2014. a. suvel, kui mul oli suvelugemiste "sari". Seega asusin uut raamatutki suure hoo ja entusiasmiga lugema...

Entusiasm rauges peagi, mis ei tähenda seda, et oleksin pooleli jätnud. Eks lasin kergemalt mõningatest kohtadest üle, kuigi ajuti takerdusin ka ikka...

Mitmed lood jäid kuidagi poolikuks. (Näiteks kohaost - kas ostsid siis?)

Palju on juttu gastronoomiast ehk siis toitudest ja söömisest. Ka Ungari ajaloost ja geograafiast, mis on kindlasti huvitav, kui reisiplaani pidada. Eks lugedes sõltubki kõik meeleolust ja hingeseisundist. Mis ükskord köidab, võib teine kord täiesti haigutama ajada. Minu huvipuudus ajaloo vastu peaks teada olema, nii lasin need kohad lihtsalt üle😝

Hungaarikumid! Paalinka - traditsiooniline puuviljaviin (küdoonia, aprikoosi, virsiku, viinamarja, õuna, pirni...), mida teeb Ungaris peaaegu iga külamees. Teine kuulus vägijook Ungaris on Unicum, liköör, mis sisaldab üle 40 ürdi. Pörkölt! Laialt levinud pajaroog, lihatoit. Ükskord suutis autor selle hapukoorega ära rikkuda (lausa solkida), nii et sõber, kes roa tõi solvus hingepõhjani.
Ungari struudel (lk 131-132) sobib eestlasliku maitsemeelega, kuna on magushapukas, mitte nii vängelt magus nagu enamus ungari küpsetisi-kooke. Tõukoerad: puli, mudi, pumi ja suurekasvuline komondor. Ja muidugi paprika, mida meile raamatu alapealkirigi kuulutab😁:

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. 

Paprika kasvatamiseks on vaja pikki päikeselisi päevi (pikkasid päikeseliseid päevasid😂, irvhamba kommentaar😛, kes teab, see mõistab🤭)

Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri. [Nii loeme tagakaanelt] /.../ Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda./.../ Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Mór Jókai (1825-1904), ungari kirjanik, (kelle raamat just tuli raamatukokku "Hiiu torn : jutustus", kus tekst jookseb rööpselt Eesti ja ungari keeles), kuurortlinnas Balatonfüredis on tema majamuuseum, villa. (Lk 130)

Ungarlased on kuulsad leiutajad. Ernö Rubik - Rubiku kuubik. Pastakas - biro, leiutaja Biro järgi. Tuletikud, elektrimootor, holograafia, karburaator, telefonikeskjaam (lk 72-74)

Kahtlemata oli väga toredaid, mõnusaid ja lausa lustakaid kohti...

Pesti ringrõdud. FB rühm: "Gangvégek, avagy egyszer a körfolyosó is véget ér" ("korrusrõdude lõpud ehk ükskord lõppeb ka ringrõdu") (Lk 71)

 Lingvistiline elamus trammipeatuses:) Lk 90-91

Lk 192 Kui sa päriselt kaotanud pole, tuleks ka selle üle rõõmustada. Alati võib olla veel hullem.

P.S. Kahtlustan, et selle raamatu lugemine jäi äkki novembrisse, võib-olla lõpetasin detsembri algusotsas😉

Kairi Prints.
Saaremaa zoo lugu: armastus on tegudes, mitte sõnades.
Hea Lugu, 2025
240 lk.: ill.

See tuli minuga vanast aastast uude ehk siis alustasin detsembris ja lõpetasin jaanuaris. 

Hästi mõnusa ja muheda vaibiga raamat. Positiivne ja optimistlik. Soe ja helge. Vaatamata kogu sellele tohutule tööle, murele, stressile, kiirusele jne. (Ja kahjuks ka uskumatult empaatiata külalistele!)

Äärmiselt töökad ja toredad noored inimesed! Imestan nende julgust, tahtmist, vastupidamist - see on paras hullus! Aga positiivne hullus! Ärge väsige ja läbi põlege, kullakesed!

Elan selles mõnumullis veel siiani, ikka tuleb meelde...

Siia saaks lisada veel "Minu Pärnumaa" ja "Suveaeg", mis juba varem kajastatud, aga mulle tundub, et lugesin neid ka otsapidi detsembris. "Suveaeg" oli kindlasti detsembri lugemine...

"Minu Pärnumaa"

Kristel Vilbaste.
Minu Pärnumaa: karulaante keskel, soode süles.
224 lk. + fotod 

Hoopis teistsugune Minu-sarja raamat. Pole varem ühtegi sellist lugenud... Kui, siis veidi ehk meenutas Mika Keräneni "Minu Karjalat". Hästi palju loodust ja rahvapärimust, lugusid. Ja siirast muret Eestimaa saatuse, looduse ja keskkonna pärast...

Kartsin, et ei suuda ennast sellest läbi närida, ent see oli asjatu mure. Hoidis külges küll!🙂

Igas väikeses kolhoosikeskuses oli pool sajandit tagasi oma söökla. Sööklatoit oli hea, hoolimata sellest, et töötajad mõisaköiel lohiseda lasid ning hapukoore, suhkru ja liha salaja oma kodustele pidulaudadele vedasid. Igatahes sai kõhu neis paikades alati täis ja toit ei tekitanud selliseid allergiaid, nagu tänapäeval kuuleb. Tunnistan ausalt, et sageli valin praeguste restoranide ja baaride praadide asemel lõunapausil pigem bensiinijaamast hotdog'i ja kokakoola ning püüan päeva lõpuks koduse toidulaua taha jõuda.

Tänu ema jooksule olen mina olemas. Ja kui ma nüüd kuulen, et rahaahne TREV-2 plaanib Rail Balticu liivakarjääri sinnasamma metsa, kuhu mu ema küüditamishommikul jooksis ja mis ta elu päästis, mis teda oma kasukaga varjas, siis ei saa ma aru, mis meil, vabaks saanud eestlastel, viga on.

"Minu Kreeta" Epiloog 2025

Jaana Albri
Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Epiloog 2025

[Tartu] : Petrone Print, [2025]
240 lehekülge, 8 nummerdamata lehte fotosid

Minu-sari

Lugesin läbi epiloogi ja mõtlesin, et sellega piirdungi, kuna raamat ju juba varasemalt läbi tudeeritud, millest olen kirjutanud siin ka.

Aga siis hakkasin siit ja sealt sirvima ning nii see jälle läks, et sukeldusin ülepeakaela raamatusse. 

Mis siis selle 9 aastaga on juhtunud? Vana elu (loe: maaelu ja abielu) on seljataha jäetud ning uus elu linnas jätkub Kreeta rütmis.

Ega siis polegi muud, kui aga lugegem ja nautigem😊

"Minu Madeira" Epiloog 2025

Marita Tambelt.

Minu Madeira. Epiloog 2025

Petrone Print, 2025

224 lk.: ill.

(Minu sari)

Siin olen bloginud 2018. aastal raamatu esmatrükist. Nüüd on ilmunud uustrükk koos epiloogiga, mille ma läbi lugesin. Uuesti tervet raamatut lugema ei hakanud, kuigi erilisi mälestusi mul sellest ka pole.

Mis eelmisel korral olen kirja pannud, see meeldib mulle endiselt - Madeira elanikel on sisse kodeeritud mittemidagitegemise rõõmu geen. 

Nii kahju, et Eesti inimestel sellist geeni pole🤔

Mõni mõte siis ka epiloogist:

Saareelu muutis mind palju soojemaks, iseseisvamaks ja kordades enesekindlamaks inimeseks. Usaldan oma sisetunnet nüüd rohkem kui eales varem ja usaldan ka seda, et asjad lähevad täpselt nii, nagu nad on mõeldud minema.

Minu väikesest ja vaiksest paradiisisaarest on vaid mõne aastaga saanud kaugtööparadiis.

Turismibuum on endaga aga kaasa toonud ka hulga probleeme kohalikele.

"Võta kaasa vaid mälestused ning jäta maha võimalikult väike jalajälg."

"Minu Brüssel"

Inga Höglund. Minu Brüssel: nagu kaelkirjak šampusepokaalis
Petrone Print, 2025

224 lk. + fotod
(Minu-sari)

Väike kokkuvõte Raamatukodust:

"Kas oled kunagi mõelnud, milline võiks olla elu Brüsselis? Inga Höglundi raamat "Minu Brüssel. Nagu kaelkirjak šampusepokaalis" kutsub sind avastama linna, mis on täis ootamatuid kontraste ja lõputuid võimalusi. Brüssel on linn, mis ei võta end liiga tõsiselt – see on täis huumorit, loomingulisust ja vabadust. Kujutle, nagu astuksid sürrealist René Magritte’i maalile, kus kaelkirjak on šampusepokaalis – kõik on võimalik ja miski pole liiga veider.

Inga Höglund, kes alustas oma teekonda Brüsselis ajakirjanikuna, avab sulle linna, mis esmapilgul võib tunduda hall ja kõle, kuid peidab endas rikkalikku kultuuri ja elu. Brüssel ei paljasta oma tõelist olemust kõigile, vaid ainult neile, kes julgevad seigelda ja avastada. Iga tänavanurk pakub midagi uut ja ootamatut, ning just see teebki Brüsselist koha, kus kõik on suhtumise ja perspektiivi küsimus.

Raamat viib sind teekonnale, kus saad kogeda Euroopa Liidu poliitilist keskpunkti läbi Inga isiklike kogemuste. Tema lugu algab 2014. aastal, kui huvi Euroopa Liidu poliitika vastu tõi ta Brüsselisse. Pärast aastatepikkust tööd ja pingutusi on temast saanud eluaegne euroametnik alates 2020. aastast.

Kui otsid raamatut, mis pakub nii naeru kui ka sügavaid mõtteid, siis "Minu Brüssel" on just sulle. See on lugu sõprusest linnaga, mis avab end neile, kes on valmis vaatama kaugemale esmapilgust ja leidma ilu isegi kõige ootamatumates kohtades."

Aastaid tagasi on ilmunud "Minu Brüssel" Vahur Afanasjevi sulest. Pole lugenud. Ei ole olnud tõmmet. Sel korral sai aga Inga Höglund'i "Minu Brüssel'ile" end raamatukogus järjekorda pandud ja nii olin "sunnitud" lugema. Nö kohustuslik kirjandus😉

Euroopa Liidu kiitus, kuidas peaksime end kohandama ja teistele meeldima - see häiris tohutult. Nagu ikka tüüpiline eestlane, see orjamentaliteediga, et mina pole keegi, ma pean teenima välja lugupidamise tööga, lömitamisega. Ma tean, nii ei olnud raamatus kirjas, aga seda lugesin sealt välja mina (ridade vahelt, tunnetuslikult). Ja samas tuleb ülistus ja kiituslaul vabadusele (lk 169-171).

Suhteliselt samalaadsed mõtted on tekkinud raamatut lugedes ka Suvehiidlasel. Tasub lugeda ka Petrone kirjastuse kodulehelt taustainfot.

Paar väljakribatud mõtet ka siia lõppu:

- Ükskõik, kui palju Brüsselit kiruda, toiduvaliku poolest rikkalikumat annab ilmselt terves maailmas otsida.

- Inimesed tänaval ei võlgne sulle midagi, seega ei pea nad ka sinu pahurusega silmitsi seisma.

"Minu Türgi"

Susanna Veevo.
Minu Türgi: tantsud täiskuu valguses.

Petrone Print, 2025

288 lk + fotod

Mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.

Selle mõttega ühinen minagi.

Tore oli ju lugeda, aga ise ma ei kipu üldse Türki, pole kunagi kippunud.

Mul oli jälle nii palju kõrvaliste asjadega tegemist, et kohati kannatas lugemine sootuks. Ikka need minu jaoks värdmoodustised eesti keeles: perekondasid, laudasid, klassikaaslaseid,  (jaki)hõlmasid, paikasid, linnasid, liiklussõlmesid, söögikohtasid, käikusid, kalasid, köögiviljasid, kohutavaid sündmuseid, liikluseeskirjasid...

Mul hakkas praegu nii -nii halb ja mõtlesin, kas selliseid sõnu päriselt kasutatakse?🤔🤮 Nii ju ei räägita!? Pea igal leheküljel vaatas mulle vastu selline sõnastus. Kusagil 80 lk paiku hakkasin neid üles tähendama, aga häirisid juba tükk aega enne ja siis ühel hetkel ma enam ei suutnud järge pidada ning sundisin ennast tähelepanuta edasi lugema..., mis oli muidugi paras piin.

Minu jaoks on loomulikud, normaalsed, eesti keele pärased lühikesed vormid, nagu: perekondi, laudu, klassikaaslasi, hõlmu, paiku, linnu, käike, kalu, köögivilju jne

Samas oli kasutatud aga äkki piirkondi ja orge. Kust need siis tulid? Saab ju küll!

Paar türgi keelset sõnagi, mis silma jäi, võiks ju kuhugi talletada🤔:

Balik - kala

Serefe - terviseks!

No Serefe igatahes😁 Sest, kui nüüd kristalselt aus olla, ega mulle sellest raamatust midagi muud (eespool mainitud põhjustel 🤭) meelde ei jäänud, kahjuks... On piinlik, veidi...🙈

P.S. Loetud juba ammu. Istus mustandite kaustas ja ootas oma aega. Nüüd siis kohendasin veidi kompaktsemaks ja avaldamise kõlbulikumaks😜

"Minu Prantsusmaa"

Hanna- Maria Laanet. Minu Prantsusmaa: bordoopunase varjundid. Petrone Print, 2024. 224 lk + fotod. Minu-sari 

Loetud. Oli loetav. Kommenteerida suurt ei oska ega tahagi (ja siin pole mingit tagamõtet ega intriigi). Kuna tegemist on suuresti veininduse ja veinipiirkonnaga, siis see teemavaldkond mind eriti ei paelu. Mõned väljakirjutused lihtsalt. 

Olen prantsuse lõunatajad enda jaoks liigitanud kolme kategooriasse. Laisk prantslane. Vinguv prantslane. Tõeline prantslane. (Loe lähemalt lk 51)

Gaby on väga külalislahke ja uurib mult, kas soovin veini juurde ning kas ma eelistan magusat või kuiva. Muidugi kuiva, ma pole kuulnudki, et keegi magusat eelistaks! Eriti veel mõtlen, et mis mõttes - me õpime ju veinindust, kuidas me saaksimegi magusat veini juua. Otsustan siis suurest üllatusesest teema algatada ja ka teistelt uurida, kas neile meeldib magus vein. Tundub, et prantsuse noorte seas on magus ja isegi maitsestatud vein vägagi populaarne. "No siis on küll hästi, et te veinindust õppima läksite, sest teil on, mida õppida," mõtlen ma endamisi naljatledes.

Nende armas kolmeaastane tütar Charlie sööb koos meiega ning ei pirtsuta tavaliselt mitte ühegi koostisosa üle. Aga vanemad ei Anna selleks ka võimalust. Kui tütar natukenegi viriseb, tõstavad vanemad häält. Kord on majas. Laps istugu õigel ajal lauda ja söögu taldrik tühjaks või olgu näljas. Siin ei peeta seda karmiks kasvatuseks, vaid hoopis hädavajalikuks miinimumiks, et lapsed oleksid sõnakuulelikud, manitsetud ja viisakad.

Peaasi, et mõni väike laps või lärmakam turist nende rahu häirima ei tuleks. Erinevalt meile harjumuspärasest kultuurist ei näe siinsetes restoranides peaaegu kunagi lapsi. Pigem on tänavapildis populaarsed neljajalgsed sõbrad. Lastele on siinsetel peredel kohtinguõhtuteks alati lapsehoidja leitud. Kui nautida, siis rahus ja täiel rinnal.

Pineau de Charentes on konjakijook, mis kindlasti suuremat tähelepanu väärib. 3/4 viinamarjamahlast ja 1/4 konjakist kokku segatud  ning seejärel mõni aasta laagerdatud imeline aperitiiviks sobiv magus, kuid äärmiselt värskendav jook võidab kõigi selle proovijate südame hetkega.

See siin on väga ehe ja maitsvate toitudega restoran, aga kogu selle prantsuse köögi kiitmise juures tekib mul päris tihti väljas einestades küsimus - kus on originaalsus?

"Paradiisiaed"

Elena Fischer. Paradiisiaed. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste. Kirjastus Tänapäev, 2025. Sari Punane raamat. 302 lk.

Kolmas Punase raamatu sarja raamat üsna lühikese aja jooksul. Hea. Väga hea! Lõpuni hoiti pinget üleval. Päris alguses ei tahtnud käima minna, oli kuidagi selline argine... Aga intriig oli kohe olemas!

Minu ema suri sel suvel. /.../ Neliteist on vilets vanus ema kaotada.

Ema muidugi ei tulnud. Selle asemel tulid mu esimesed päevad.

Päeval, mil mu ema suri, lagunesin ma koost. Järele jäi ainult täherida, mis oli kunagi olnud mu nimi. Ema hüüdis mind Billie'ks. B-i-l-l-i-e.

Tüdruku pärisnimi oli Erzsébet.

Mulle kangastusid mingid sarnased jooned viimati loetud "Kolm"ega. Kuidas väga noorelt on vaja ise oma eluga hakkama saada ja oma koht leida. Ennekõike aga iseennast leida, a la kes ma olen ja kust ma tulen...

[Vahemärkuseks ja meeldetuletuseks endale, head leiud: Juuste väljalangemine. Sõit autoga läbi Saksamaa lõunast põhja, 14-aastasena!]

Lõpetuseks lisan täiesti kontekstiväliselt paar imepärast leidu, tsitaati:

Ahmed kohe oskas tühjade kätega roose jagada.

Nüüd ei olnud emal igatahes enam midagi kaotada. Aga mis kasu on vabadusest, kui sa oled surnud?

Igaüks teab, et sa ei jõua edasi, kui vaatad liiga palju tagasi. 

P.S. Just äsja lõpetasin lugemise ja olen veel nii tugevalt raamatu sees, selles seletamatus lummuses...

"Minu Belgia"

Johanna Adojaan. Minu Belgia: raamidetagune pilt. Petrone Print, 2025. 208 lk. Minu-sari

Mõnusalt muhe lugemine väga noore inimese sulest, omamoodi kujunemise lugu ja eneseleidmise teekond. Kõik see on aga Belgia kastmes. Nii et muudkui lugema, mis siin ikka kommenteerida 😊

P.S. Eelviimane loetud raamat🙂

"Minu Sri Lanka"

Merilyn Meristo

Minu Sri Lanka: tee tööd, siis tuleb paradiis

Petrone Print, 2024

208 lk. + fotod 

Kuigi Aasia, siis mulle see lugu meeldis. Hästi kirjutatud. Parajas koguses kõike.

"Kiribath tähendab riisiputru või siis otse tõlkes piimariisi. Kiribath pole siiski mingi tavaline puder, vaid kookospiimas valmistatud riisipuding, mis on pigem soolakas, sest suhkrut sellele ei lisata (lk 76 on ka valmistamise õpetus).

Lugu kiribath'ist seondub aga linnaga, mille nimi on Kiribathgoda. Ja kuna goda tähendab hunnikut ehk millegi suurt kogust, siis võib linna nime tõlkida kui Riisipudrumäe."

Lk 78 algab peatükk "Mõnda Sri Lanka ajaloost". Märgin selle igaks juhuks üles, kui kellelgi peaks huvi olema või mul endal kunagi tekkima. Olen ju selline, keda ajalugu ei huvita või õigemini on see minu jaoks igav ja mõttetu pingutus sundida ennast võõraste nimede jms tegelema... Piinlik? Jah, tean, aga... Ikka jätan vahele, tänan...

"Sri Lanka kuulub maailma enim riigipühi tähistavate riikide sekka - arvesse võetakse nii budistide, hindude, moslemite kui kristlaste traditsioone ja kokku on ametlikke pühi 26. (Võrdluseks: Eestis on riigipühi vaid 12 ja neist omakorda kaks on alati pühapäeval.)"

Kohv Gallery Cafe'st Colombos! Stiilne ning maitsvat kohvi ja kohvikõrvast pakkuv koht.

Eemal kärarikkast liiklusest asub paradiis - Gallery Cafe, mille lõi maailmakuulus, Lääne-Aasia tähelepanuväärseim arhitekt Geoffrey Bawa (1919-2003). Bawa sündis Sri Lankal ja arhitektihariduse sai Londoni arhitektuuriühingu koolist, kus ta õppis aastatel 1954-1957. Enne arhitektiks küpsemist oli ta juba maailma näinud, juristiks õppinud ja palju reisinud. Tal arenes selge visioon, kuidas mõõdutundega ühendas lopsakas Sri Lanka loodus ja põlisrahvaste traditsioonid ning seada minevikukihid ühte uue hingamisega. Oma stiiliga on ta olnud üks troopilise modernismi eestvedajaid.

Meie Jaffna külastamise aeg langeb kokku diwali-, Sri Lankal tuntud ka kui deepavali-festivaliks valmistumise ajaga. Tegemist on hindude aasta tähtsaima pühaga, mis märgib valguse võitu pimeduse üle, hea võitu kurja ja teadmiste võitu teadmatuse üle.

Ilmekas näide keelekasutusest ka ikka:

... Suured jätkuprotestid mõjutavad osaliselt ka praeguseid sündmuseid.

"Minu Lahemaa"

Liisa Ojangu. Minu Lahemaa: seitse suve külapoes. Petrone Print, 2024. 215 lk.

Üle pika aja raamat, mida käest pannes kibelesin kohe jälle uuesti lugema. Väga muhedalt, köitvalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Elu oma värvikirevuses ja eheduses. Lahemaa. Juminda poolsaar. Leesi küla. Siin on perekonna ja esivanemate lugu, mis seotud selle paikkonna ja juurtega. Kogukonna lugu. Isiklik lugu - lapsepõlvest täiskasvanuks. Suvised mängud ja seiklused. Ja muidugi külapoe lugu. Nautisin igat lehekülge!*

Koolis proovis Leida [Liisa vanaema, sündinud 1935 Terneme talus] igati eeskujulikult õppida, et isa nime vääriline olla. Ühes tunnis pidi ta klassi ees loetlema kaksteist kalendrikuud. Need luges ta kõik õigesti ette, aga lõpetas nii: oktoober, november, detsember, veeämber läks ümber. Selle eest pandi ta nurka seisma. (Kui ma seda lugu ise koolilapsena kuulen, tundub see ikka väga ebaausa ülereageerimisena!)

Ostetud preksud - rannakeeles tähendab see kõike head ja paremat - sööme kohe poe juures ära.

Omaette tore peatükk, küll vaid mõni lehekülg on ka rannakielest ehk pohiranna murrakust, mis on Eesti kirderanniku murrak, mida on räägitud Juminda ja Pärispea poolsaarel ning Kaberneemest Salmistuni asuvates rannakülades.

Näide poe seinalt:

"Tere uomigust/päiva/ehtut. Palun uotaga vähest aiga. Meil on siin igesugu pient preksu - sokulaati, sukrusaia, olut ja keiduvorsti. Tenan! Üad aiga ja tulga toine kerdki!"

Maal elamine õpetab kannatlikkust, planeerimist ja heas mõttes loodusele alistumist. Kui elekter läheb ära või tee on lahti lükkamata, tekib üsna ruttu arusaamine, et see pole veel mingi maailma lõpp - kui tänaseks plaanitud poodisõit jääb ära, siis homme saab seda ikkagi teha.

Maaelu nautimiseks on mõned nipid ka - minu tingimus oli, et maja, kus elan, peab seest olema sama soe ja mugav kui nüüdisaegne linnakorter. Enam ei mingit välikäimlat ega kolme kampsuniga külmetamist. Ja teiseks ei tasu ennast keelata, kui tuleb ohjeldamatu isu minna linna teatrisse-kinno, sööma või sõpradele külla - siis tulebki minna ja mitte muretseda kütusehinna pärast. Maal elamine ei pea tähendama eraklust ja sendisaagimist. Jah, mõnel raskel hetkel mõtlen, et elada saaks ju palju lihtsamalt, nii nagu enamik inimesi. Kas on siis vaja kõike teistest erinevalt teha? Aga ju siis on, kui süda ja hing nii juhatavad.

*P.S. Turismiteatmiku või reisijuhi osa tuli ikka ka ära - kohustuslik mõisate tuur koos ajaloolise ülevaatega. Ega see ju paha polnud, lihtsalt mina leian, et seda pole vaja, vähemalt minu jaoks mitte.

"Minu Euroopa"

 

Myrakas

Minu Euroopa: matkaautoga maailma otsa
Tartu: Petrone Print, 2024
208 lk., 8 lehte fotosid

Raamat sai loetud diagonaalis, sirvides...
Myraka' sõnaseadmise oskus on võrratu, aga Euroopat jäi nagu väheks... 
Ei saanud mind konksu otsa, ei olnud, millest kinni haarata, kuigi tagakaanel lubatakse küll maad ja ilmad kokku:

Sain Mutilt sünnipäevakingiks oliivipuu. Päris ehtsa, tüve, võra ja juurtega oliivipuu. Konks on vaid selles, et see puu asub Itaalia lõunatipus. Ja nüüd me läheme seda puud vaatama.

Teie võite kaasa tulla, sest just sellel reisil sünnib ka käesolev raamat. Raamat, kus ujub peale värskete mälestuste pinnale ka palju varasemaid, mis said kogutud eelmistel reisidel.
Tulge, ma näitan teile Euroopat. Euroopat läbi Prikside silmade. Euroopat läbi matkaauto akna. Päris inimeste ja päris emotsioonidega Euroopat. Maitsvat Euroopat, ilusat Euroopat, sooja Euroopat, üllatusi täis Euroopat.
Aga lähme siis maru aeglaselt ja rahulikult. Sest ainult nii saab õige tunde kätte.

Blogis Loetu kaja on hästi öeldud:
Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud.

Jah, aga kaua sa ikka jõuad seda põnevaks kirjutatud argipäeva lugeda?!?

Ja veel teine mõte samast:
On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära.

Kahjuks seekord ei suutnud ma seda õhinat ära kannatada, enne rauges ramm...

Ka Suvehiidlane kirjutab kenakese kokkuvõtte ja viskab lausa viie, aga mina olen seekord vinguviiul😛😂

No siin lõpu eel tõmban veidike tagasi🙂 Sest ega see nüüd niiväga ainult sirvimine polnudki, üsna korralikult ikka lugesin. Pean möönma, et jutupaunik on see Myrakas tõesti ja kasutab väga lopsakat keelt. Mingitel hetkedel hakkaski see veidike vastu ja sellepärast ka see ving siin😝 Ehk et aeg-ajalt viskas see killu pildumine kopa ette😆

"Tundub, et olen selline pisut ropu suuga ja tujukas tüüp, kelle vastu saatus on arusaamatult armuline olnud"

No ja ikka sutsu Itaaliat, kübeke Horvaatiat, killukesi Poolast, Lätist, Leedust ja Kreekastki viskas sisse.

"Olemegi Paestumis kohal. Midagi pole öelda - päris kontrastne vaatepilt, kus ühel pool aeda on kivistunud iidne minevik ja teisel pool lärmakas tulevik. Ja siis mõned ehmunud näoga vanemad inimesed nagu meie, oma kohta otsimas."

"On selge, et kõik itaallased ei sõida ringi Ferraridega ega kanna moemajade disainrõivaid. Võib öelda, et lõunas vohab vaesus, kuid see ei takista inimesi õnnelik olemast. Õnne võib leida kõiges: söögis, sõprades, isegi töös. Aga ka niisama mölutamises. Pole mingit kahtlust, et puhata itaallased oskavad. Minu meelest teevad nad seda igal võimalusel. Kogu aeg on mingid holiday'd ja siis on ka kohe kõik putkad kinni ja töörahval jalad seina peal. Täna on esimene mai ja kõik oleks justkui maa alla vajunud. Ainult mahe suvine briis keerutab inimtühjas ostukeskuse parklas kilekotiga valssi. Lidl pole kohalikest kommetest veel aru saanud ja nii saan oma igapäevase veini ikka kätte."

"Kui ma piisavalt päikest ei näe, vajun kokku ja kärbun ära. Seepärast suudan ma erinevalt reisikaaslastest nautida ka mõnusat olesklemist rannas. Esiteks on lihtsalt mõnus teha mittemidagi ja loputada seda laiskust maha siis kas end aeg-ajalt vette kastes või keha külma õllega kostitades."  [Just äsja (16.01?) oli ju sobivalt mittemidagi tegemise päev ka😀]

"Lepime Mutiga kokku, et mis ka ei juhtuks, oleme kogu aeg teineteisele toeks. Olgu kallima hea sõna meie ainus majakas tormis ja päästerõngas kesk mustavat vett. Kõigega saab hakkama ja elamusi-emotsioone on iga päev rohkem, kui vastu jõuad võtta, aga väsitab hirmsasti. Maru loll oleks lõpuks koju jõudes tunda, et nüüd on vaja puhkusest puhkama hakata..."

Vaat' siis kuhu ma jälle oma heietustega välja jõudsin. Igatahes - elagu lopsakas keelekasutus 😀👏

"Minu Malta"

"Minu Malta" - loetud juba ammu, siis, kui esmakordselt ilmus. Nüüd sai uus, lisapeatükk läbi loetud ja seega pisut mälu värskendatud.

Ingrid Eomois

Minu Malta : väike ja vägev.

Tartu: Petrone Print, 2024

248 lk, 8 l fotosid

(Minu sari)

Värskes epiloogis jagab autor lugejatega seitset hetke. Toon siin esile ühe katkendi neist:

On märts 2020 ja koroona on jõudnud Maltale. Kriisisituatsioonis õpid rahva kohta nii mõndagi uut: selgub, et maltalased on üsna kartlikud ja peidavad end koroona saarestikku saabudes kodudesse. /.../

Huvitaval kombel meenutab laps karantiiniaega siiani hea sõnaga - ütleb, et see oli aeg, kui polnud kiire ja kui oli aega lihtsalt rahulikult olla. (Tark laps, ma ütlen!🥰) /.../

Kuigi Maltal viisakas seltskonnas enam koroonast ei räägita, taastub meie majandus sellest siiani. Suuresti turismist sõltuvale riigile panid kinnised piirid ikka korraliku põntsu. Olulised on ka isiklikumat laadi õppetunnid - kuigi tuleb tunnistada, et ma ei õppinud ei leiba küpsetama ega ladusalt kõnelema uusi võõrkeeli, sadestus nii mõndagi tarvilikku paika ning olukordi, mis endast välja viivad, on pärast pandeemia üleelamist tuntavalt vähem. Ka tarbetul minna laskmine läheb ladusamalt.

Siin olen 2017. a. väljaandest muljetanud.

"Minu Lasnamäe"

Anete Kruusmägi
Minu Lasnamäe: hingega magala
Tartu: Petrone Print, 2024
248 lk. + fotod

Aasta lõpp on lähedal ja taas olen seisus, kus paljud loetud raamatud on jäänud blogis kajastamata. Ikka loodan, et ükspäev tuleb see sulnis hetk, mil suudan kõik kenasti ja põhjalikult ette võtta ja arutleda, mõtiskleda, aga seda ei juhtu kunagi. Et asjast mingigi märk maha jätta, tuleb leppida poolikute postitustega. Maksimalist minus tõrgub seda tunnistamast ja streigib ning trambib jalgu, aga nii on ja kõik🙊🙈

Lasnamäel on minu elus ka oma koht täitsa olemas. 90-ndate alguses sai seal mingi periood pesitsetud. Algul, ülikooli astudes, ööbisin tihtipeale onu pool. Onu pere oli saanud siis just äsja suure korteri, mis toona paljulapselistele peredele spetsiaalselt ehitati. Lisaks onu viiele lapsele ööbis (või lausa elas) seal aegade jooksul ikka väga palju erinevaid lapsi. Nüüdseks on kõigil Lasnamäe tolm jalgelt pühitud ja oma elamised taas maale või maale lähemale kolitud. Teine kodu, kus ühes toakeses mingi aastakese elasin, oli samuti avar korter, mille ristiema suurpere sai.

Üsna tuttav tuli ette see kant ja need tühermaad ja need trepikojad...

Ja veel kolmas elamine oli sõbranna üürikas, see küll kümnendi jagu hiljem, pluss tema ema korter (seal pole ma küll ööbinud, ent külas käinud mitmeid kordi). Ja ikka üsna seesama piirkond (orientiirid siis nn Kose mägi ja Priisle pood). Vaat siis, mis toredad mälestused meenusid😇

Paar väljakirjutust kah, sedapuhku Lasnamäe kohta:

Lasnamäed hakatakse ehitama aastal 1977 ning esimesed majad valmivad juba aasta pärast. Sellest saab kolmas ja suurim paneelrajoon Tallinnas. Planeeritakse ehitada 50000 uut korterit, mis muudaksid inimeste elutingimused hoopis paremaks. Näiteks võrreldes Mustamäe või Väike-Õismäega on Lasnamäe korterid suuremad. Lasnamäe algusaastatel on rajoon vägagi ihaldusväärne ning vanalinn hoopis ebaprestiižne elukoht (lk 52)

Arvatakse, et paneelmajad on Nõukogude süsteemi väljamõeldis. Tegelikult on Lasnamäe-laadseid rajoone üle Euroopa sadade viisi. Paneelmajade juured ulatuvad tagasi funktsionalismi. See on 1920. aastate Euroopa modernistlik arhitektuurivool, mis seadis eesmärgiks ühendada elumajade planeerimisel esteetiline ja praktiline aspekt.

Seega on Lasnamäe juured hoopis Läänes. Paneelikate isa on Šveitsi-Prantsuse arhitekt Le Corbusier ning tema põhimõtetest lähtutakse ka Tallinna uute linnaosade planeerimisel (lk 62).

"Minu Aasia saared"

Margus Kalam.
Minu Aasia saared: kolm pühvlit ja kaks hobust
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Raamat on juba ammu loetud, keset suurt suve. Värskendasin pisut mälu ja meenus, et oli täitsa mõnus lugemine. Nii et saan vana võla kaelast ära ja postituse mustandikaustast välja. Samas ka tuleviku tarbeks märk maas.

Valik välja kirjutisi ka:

Toa jagamine võõra inimesega ei ole just meeldiv uudis. Vajan väga privaatsust ega jaga hea meelega tuba isegi sõpradega.

Samas ei tunne ma end kunagi teise inimese kodus hästi. Alati on tunne, et olen koormaks kaelas. Ega mulle ka meeldi teisi majutada.

"Nüüd on küll kõik. Selles elus olen edasi üksi. Olen juba õppinud üksi olema ja sa ei kujuta ette, kui palju parem see on." Nii ongi. Lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Kui ei taha, siis ei tee üldse midagi.

Miks üldse peaks üks Euroopa mees vaatama Aasia poole selle pilguga, et sealt naine leida? Enda puhul olen selgeks saanud, et see on justkui allahindluse tegemine endale. See on suhe, kus ei pea nii palju pingutama, et olla oma kaaslase vääriline. Paljudel juhtudel on muidugi tegemist rahaga, kui naine teeb mehele järeleandmisi, et seeläbi saada lapsed ja vanemad toidetud. Aga alati ei ole isegi raha naisele nii oluline. Eurooplased lihtsalt suhtuvad naistesse lugupidavamalt kui mõned teised rahvusest.

Mis minust edasi saab? Olen samas punktis nagu neli aastat tagasi, kuid kindlasti targemana. Vähemalt selles osas, mis puudutab suhteid Kagu-Aasia naistega. Loodetavasti ei astu ma enam samasse ämbrisse. Kui, siis ehk mõnes teises riigis, et saaks sellest uue loo.

"Minu Naissaar"

Birgit Itse
Minu Naissaar: metsikult ilus
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Oh, see Naissaar! 

Naissaarega on mul täiesti erilised ja arvestatavad muljed ning kogemused. Olen seal lausa kaks korda käinud, pidin juba lausa valetama, et kolm...😃
Esimesest käigust meenub must liiv, jalad olid nagu põrsal pärast. Oli väga soe ja ilus päev, aastal 2006, värske abielupaarina.
Teine kord oli jälle erilisel ajal - esimesel koroonasuvel, aastal 2020.

Raamat oli aus ja hea! Mulle väga-väga meeldis! Nii palju tuttavat tuli ette. Ja nii palju põnevaid lugusid, mida veel lisaks sai.