Siin olen bloginud 2018. aastal raamatu esmatrükist. Nüüd on ilmunud uustrükk koos epiloogiga, mille ma läbi lugesin. Uuesti tervet raamatut lugema ei hakanud, kuigi erilisi mälestusi mul sellest ka pole.
Mis eelmisel korral olen kirja pannud, see meeldib mulle endiselt - Madeira elanikel on sisse kodeeritud mittemidagitegemise rõõmu geen.
Nii kahju, et Eesti inimestel sellist geeni pole🤔
Mõni mõte siis ka epiloogist:
Saareelu muutis mind palju soojemaks, iseseisvamaks ja kordades enesekindlamaks inimeseks. Usaldan oma sisetunnet nüüd rohkem kui eales varem ja usaldan ka seda, et asjad lähevad täpselt nii, nagu nad on mõeldud minema.
Minu väikesest ja vaiksest paradiisisaarest on vaid mõne aastaga saanud kaugtööparadiis.
Turismibuum on endaga aga kaasa toonud ka hulga probleeme kohalikele.
"Võta kaasa vaid mälestused ning jäta maha võimalikult väike jalajälg."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar