Tõmba ennast käima🥳😛

FB-s sattusin peale ühele kirjutisele, kus kettase tõmbajaks oli isadepäeva üritus ühes lasteaias. 

Kohati viskas ikka tugevalt ekret sisse ja totaalselt vastakaid arvamusi ning arusaamu. Väike resümee. Redigeerimata kujul😝

Originaalpostitus:

Isadepäeva kontsert, mis pani mind hämmelduma
Lapsevanemana olen käinud mitmetel lasteaiapidudel, aga tänavune isadepäeva kontsert kuhu vanemaid kutsuti oli teistsugune kui ükski varasem.
Läksin heas ootuses - arvasin, et kuulen, kuidas lapsed laulavad, tantsivad või esinevad.
Kohale tuli viis vanemat ja oli viis last koos kahe kasvatajaga
Õhtu algas rühmas luuletusega, mille kasvataja ette luges. Seejärel saadeti vanemad saali.
Seal anti kätte Mutionu laulu sõnad ja öeldi, et nüüd on natuke aega vanematel harjutamiseks.
Nurgas seisis kast kõristitega ja üks häälest ära kitarr.
See tundus veel süütu ja isegi veidi lõbus -mõtlesin, et teeme siis koos ühe laulu.
Aga see, mis järgnes, pani mind tõsiselt küsima, kas ma olen ikka lasteaias või kuskil teises reaalsuses.
Põrandale asetati umbes meetripikkune ja pool meetrit lai paberist välja lõigatud lehm.
Vanematele anti kummiga pähe kinnitatav puratiino-nina, mille otsas oli tutt.
Ülesanne: neljakäpukil põrandal ninaotsaga lehma värvida.
Kasvatajad ise kaasa ei teinud, nad vaatasid pealt ja tehti pilti
Lapsed ei esinenudki - nende panuseks olid valminud tikuvõileivad.
Mina seda mängu ei nõustunud enam kaasa mängima ja jäin pealtvaatajaks. Ütlesin otse et ma ei hakka tola mängima
Ausalt öeldes näis see kõik väga kummaline ja kohatu.
Isadepäeva puhul oleks tahtnud näha lapsi rõõmsalt esinemas, mitte vanemaid neljakäpukil põrandal lehma värvimas ja see oli kogu "pidu"
Ma ei taha teiste eest rääkida - võib-olla kellelegi tundus see lõbus ja teistmoodi.
Mina tundsin aga piinlikkust ja segadust.
See pani mõtlema, kuhu on kadunud lasteaiapidude lihtne ja siiras rõõm -see hetk, mil laps laulab oma issi või emme jaoks ja kogu saal naeratab.
Mõnikord ei ole vaja midagi “teistmoodi” ega “loovamat”.
Piisab päris lastest, päris laulust ja päris rõõmust.
Mida sina arvad?


Kommentaarid (väike valik):
Aga võibolla tuleks seda üritust võtta vaid ühe seigana pikast elust ? Ja “tola” asemel kasutada sõna “lapsemeelsus”?
Ehk järgmine üritus on teistsugune, teile meelepärane.
Natuke lapsemeelsust oleks meile kõigile vaja igasse päeva


Hoidku jumalsellise lapsemeelsuse eest! Labane!

 

Minu lapse lasteaia teekond oleks lõppenud seal samas kui mind oleks selline isadepäeva kontsert ees oodanud.


Väga äge idee ju. Ainult kontsert paari lauluga oleks igav

Minuarust on äärmisel naljakas naisterahval isadepäevale minna ja siis ürituse üle vinguma hakata. Mina isiklikult võtsin lapse enne antud üritust ära, sest tema isa ei saanud osaleda ja mina ei ole isa. Kuigi ma mõistan MIKS mõned naised isadepäeval osalevad, siis tasub siiski naisterahval mõista, et see päev ei ole meie auks ja pole meie asi kritiseerida seda päeva või kuidas üritus on korraldatud ISADE jaoks. See üritus ei pea arvestama mingite seelikute jms, et "äkki keegi ei saa kummarduda". Tegelikult ma isegi kardan, et teised naised vb ei vaata sellele väga hästi, kui mõni naine läheb meestele mõeldud üritusele kitsa ja lühikese seelikuga.

Tundub lahe värk täitsa. Kui ise ei taha, ei pea kaasa ju tegema. Aga muretseda kogu lasteaia ja inimkonna eest, see on järgmine tase juba. PS tegelaskuju nimi oli Buratiino, mitte puratiino, kui juba teema algatajal maailmaparandamiseks läks.

Ikka mõtlen, milline kirju Issanda loomaaed see inimkond on ja kallid kaasmaalased sealhulgas. Muidugi mõistan ja saan aru, et igaühel on oma arvamus ja eelistus ja huvid jne. Aga ennast kettasse tõmmata ühe süütu isadepäeva ürituse pärast. No halloo! Kus kohas me elame? Või kus elab see inimene? Sa oled täiskasvanud naine, kui sulle ei meeldi midagi, kui sa ei taha osaleda, siis ära tee kaasa, ütle, et sulle see ei sobi, aga ära riku teiste rõõmu ja ära kritiseeri. Siit ilmneb taas see, kuidas lasteaias on põhiliseks probleemiks lapsevanemad. Kõige nõmedam on tulla sotsiaalmeediasse jaurama, kui solvatud sa oled. Muidugi pole kõige toredam ka ürituse korraldajatele näkku paisata oma frustratsiooni, ent aus tagasiside ja soliidne kriitika on alati omal kohal. Aeg oleks saada täiskasvanuks ja oma mõtteid väljendada adekvaatselt, viisakalt, emotsioneerimata. Ei maksa olla emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas!😝😂
Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda, tunda, toimida. Selge see. Aga võiks õppida end tasakaalustama. Ei ole vaja nii valuliselt kõigele reageerida ja ennast nii tõsiselt võtta.