Üks aasta on lõppemas...

Kristlikus kodus ja kiriku rüpes kasvanud lapsena on mul tava- või harjumuspärasest hoopis teistsugune pagas pea igaks pühaks ja tähtpäevaks. See lähtub kristlikust traditsioonist ja kirikuaastast. Nii on aastavahetuski minu jaoks pigem sissepoole vaatav kui väline trall ja tingel-tangel.
Aasta viimne tund on jõudnud,
silmapilk täis tõsidust...
Olen veendunud, et just see lähtepunkt on andnud mulle kindluse ja julguse igaks elus ettetulevaks olukorraks.
Jumala silm sind näeb ja valvab päeval, ööl.
Jumala käsi jääb su saatjaks taevateel.
Tema juhib sind, ta sõdib sinu eest.
Viib sind viimaks taevasse, kus elad igavest.
Lõppeks on kõik Jumala käes. Mina ei peagi, piisab Jumalast. 

Mulle meeldib, kui saan olla aastavahetusel maakodus, rahus ja vaikuses, oma kõige lähemate seltsis. Paratamatult ulatub siiagi ilma kära. Tulevärki tehakse ikka, loodetavasti küll mitte väga lähedal. (Õnneks ei ole ka väga lähedal ühtegi elamist!)

 
Meenus üks mõte Silvia Rannamaa "Kasuemast":
Võõrasema ja isa läksid juba õhtul kuhugi uut aastat vastu võtma. Isa oleks tahtnud seda kodus teha, kuid võõrasema oli nii kärsitu. Tema pidi uuele aastale tingimata kuhugi poolele teele vastu tõttama.

Paljudel on kihk minna uuele aastale poolele teele vastu, minul selline soov absoluutselt puudub.

Olgem siis hoitud sel aastavahetusel ja uuelgi aastal! Ja ärgem elagem oma elusid ise keeruliseks...

Jõulutervitus

Armsad sõbrad, soovin teile kallist jõulurahu ja kaunist pühadeaega! 

Jõululaupäeva taevas

 

Tervitan teid laulu "Jõuluõnnistus" sõnadega, mis on mu saatjaks olnud kogu advendiaja ja heliseb minus jätkuvalt ka jõuluajal.

Lase kallis jõulurahu
viib kõik argimured kaugele,
nii et südamesse üksnes mahub
püha rõõm, mis hinges heliseb.

Kui ka maise elu varjud
tummalt laotuvad su teedele,
siiski süngeimaski pimeduses
särab Jeesus, Jõulupäikene.

Ava talle oma süda,
võta vastu kalleim kingitus,
siis sind alati ja kõikjal saadab
igavene jõuluõnnistus.

Viis ja sõnad: Evelin Kõrvits

 

Laulsime seda laulu eilsel jõuluõhtul oma kooriga ja see laul kõlas ka tänasel ETV esimese jõulupüha jumalateenistusel, mida on võimalik järelvaadata ETV kodulehelt

Esimese jõulupüha päikesetõus

Möödus teine advent ja kolmas... Ja juba ongi käes neljas!

Kiirelt, nii kiirelt on lennanud aeg! Käes on detsembri teine pool ja neljas advent!
Unglaublich! Ehk siis eesti keeli: uskumatu! Tegelikult on olnud päris rakse olla kirjutamata. No päris tõsi see muidugi ei ole, selles mõttes, et kirjutanud ikka olen, muid tekste, aga just siia kirjutamisest tundsin puudust.
Tegemist on palju olnud! Kui selle sõnadesse peaks panema, siis ei tundugi, et midagi erilist või erakordset. Kui aga igapäevaselt oma tegemiste sees elad ja oled, valdab see üleni ja matab enda alla.
Tänaseks on maa peale, meie õuele või (pigem egoistlikult) mulle saabunud peaaegu (jõulu)rahu. Nn tähtsündmused, mille nimel rabada ja pingutada, mille valmimise nimel elada ja tegutseda, mida oodata, on valmis, toimunud, möödas... Jäänud on veel see nn "koera sabaots"😀 - mõned tööpäevad, meditsiinilised protseduurid ja üks kooriga laulmine. Siis saabub tõeline jõulurahu.

Tänase päeva juhtmõte on: Olge rõõmsad!

Mis on rõõm?
Rõõm on positiivne emotsioon ehk tunne.
EKSS ütleb, et: rõõm = heaolu-, rahuldus-, lõbutundega seotud hingeline seisund, heameel; sellise seisundi esilekutsuja.

Rõõm pisikestest asjadest... Rõõm peitub pisikestes asjades.
Palju seda suurt rõõmu ikka on? Üsna harva... Kui üldse...
See on sama, nagu õnnelik olemisega. Mis on õnn? Ja mida tähendab õnnelik olla?
Arvan, et see on pigem meelelaad (tundelaad; loomus), sisemine hoiak, mis ei sõltu nii väga välistest oludest, vaid tuleb seestpoolt. Muidugi ei saa välistada, et õnnetunnet võib põhjustada midagi või keegi meie ümber.
Rõõmuga on sarnane asi. Paljud asjad me ümber võivad rõõmu pakkuda. Aga ka rõõm saab kasvada seest välja. Mulle tundub, et on olemas loomult positiivsed inimesed ja loomult negatiivsed inimesed, samuti permanentselt (pidevalt, katkematult, kestvalt, püsivalt) õnnelikud või õnnetud, rõõmsad või kurvad...

Oleme ja elame praegu advendiajas, ootusajas. Kuigi see aeg on ka paastuaeg, väike paast, siis ometigi võiks see olla rõõmsa alatooniga. On üks ilus väljend - rõõmus ootus. Paljude asjadega on nii, et ootad sündmust või asja pikisilmi, oled rõõmus ja elevil, aga siis on see käes ja kohe ka möödas ja ... siis mõtled, mis see nüüd oligi...
Hea on, kui rõõm jääb alles ega tule tühjuse tunnet. Muidugi saab seda tühjust omakorda uute ootuste ja ettevalmistustega täita, aga tähtis on ka rõõmu hoida ja talletada.

Viimane

Ja saabki läbi see november, mu igapäevase blogimise kuu.
Homme algab jõulukuu, detsember.

Tänasega saab ületatud möödunud aasta postituste arv.

Mida "tarka" siis veel öelda?😉

Tegelikult oli päris tore, sai nagu harjumusekski juba see igapäevane kirjutamine. Olen endaga rahul, et suutsin välja vedada ja ei jätnud pooleli. See oleks ju võinud täiesti kogemata juhtuda. Aga kuskil kuklas ikka tiksus see teadmine, et vaja!

Mitmed loetud (ja ka lugemata) raamatud on jäänud kajastamata. Nendest tahaks ikka ka väikese ülevaate teha. Ja eks mul tekib muidki mõtteid aeg-ajalt, mida kirja panna. Ega lahti must ei saa. Umbrohi ei hävine! Nii öeldakse ju.

Aga et seda mölapidamatust veidi ohjata, siis panen täna punkti. Sellele postitusele siin ja üksiti ka novembrikuule. Muud kirjutamist-toimetamist saab lähipäevil palju olema. Näis, kas jõuan siia.

Päris lõppu veel üks mõttekild, mille leidsin taaskord FB avarustest:

Inimestel on vaja kahte aastat, et õppida rääkima, ja kuuskümmend aastat, et õppida keelt hammaste taga hoidma (L. Feuchtwanger)

Mul on veel jupp aega minna!😁

Novembrilõpuline heietus😉

Täna saaks mu emapoolne vanaema 98. Teda ei ole ma oma silmaga näinud. Ta suri noorelt, 41aastasena. Mina tulin siia ilma 6 aastat hiljem. See-eest teine vanaema (isaema), kellega pikki aastaid ka ühe katuse all elasime, oli lahkudes 95-aastane.

Jäin täna just mõtlema oma emapoolsete sugulaste peale. Just suhteliselt lähedaste peale. Ma ei tea, kelle poolt see pärit on, aga nii mitmelgi on suur jutustamise oskus ja vajadus. Oma loomult ei kuulu ma nende hulka. Jaa, vajadusel ma võin olla ka jutukas, omade ja sõprade keskel, aga esinemise ambitsioon ja kõigiga rääkimise soov mul puudub. Aga mu ema ja onu võivad igal kell ja igas olukorras iga suvalise inimesega jutule saada. Eriti ema muidugi! Ta on ses suhtes fenomenaalne! Ja telefonisuhtluses on ta ületamatu.

Üldse paneb mind imestama, kuidas inimesed suudavad mitte millestki nii palju rääkida. Juttu on palju, aga asja ennast ei ole kopka eest. Ehk siis ei iva ega tuuma (pointi, kui soovite!) Ja on täitsa võimalik ka kirjutada nt lehekülg teksti, nii et sõnu, juttu on palju, aga sisu ei ole! Olen seda kogenud. Mitte et ma enda kirjutatut nii kriitiliselt hindaks, kaugel sellest! Lihtsalt olen pidanud mitmeid tekste lugema ja toimetama. Kui see sõnavaht laiali puhuda, siis ei jää järele suurt midagi...
Mu oma ema on ka selliseks muutunud, et võib pikalt rääkida midagi ütlemata... Ise ta leiab, et on vanaks jäänud ja palju lobisema hakanud😉 Nojah, loll kes vabandust ei leia, öeldakse omakorda selle peale😛 Vahel ma lihtsalt ei jaksa ta heietusi kuulata või siis päevaaruandeid. No kes jaksaks iga päev kuulata (ja vaimustuda) tavalistest argitoimetustest (a la keetsin putru, sõin putru, tõin puid ja kütsin ahju...) Asjast, asjast! - üritan vahel tuumani jõuda tahtes tagant torkida. Mõnikord eraldubki see terake sõkaldest, pahatihti aga mitte...

Loen praegu vastikult head raamatut. Vastik ja hea! Just täpselt nii. Mulle tohutult meeldivad mitmed mõtted, väljendid, lihtsalt nii minu masti ja mulle sobivad. Kuidagi nii täppi. Samas on liiga palju otseütlemisi. Mulle meeldiks rohkem läbi lillede ja siivsamalt. [Aga miskipärast ei ole ma siiani ühtegi lehekülje numbrit kirja pannud, et pärast talletada?!?]

Eelmise lõigu illusteerimiseks just üks loetud katkend:
"See oli igav. See oli igav vestlus, säärane, mille kohta tead juba ette, mida teine ütleb, ja seejärel, mida ise ütled. Aimasin kogu vestlust ette, edasi ja tagasi, algusest lõpuni..."

Mis raamatust jutt, sellest saate teine kord teada😛

Esimene advent

Ilusat advendiaega!

Täna jagas Tallinna Jaani kogudus oma FB lehel õpetaja Jaan Tammsalu mõtisklust, mis pärineb tegelikult juba 1998. aastast ja on kirjutatud kahasse Morten Anderssoniga. Olen selle toona ajalehest Eesti Kirik oma kladesse üles kirjutanud. Kuna see on niivõrd hea, siis väärib siinkohal edasi jagamist:

RÕÕMUSTA – SINU KUNINGAS TULEB!
Tema tuleb! Nii kõneldakse. See teade läbib kummalise sosinana nagu suurim saladus rahvahulga. Ta tuleb! Ma kuulen seda ega tea, kas olla rōōmus vōi sulgeda kõrvad, pöörata ringi ja põgeneda. Nii paljusid tulijaid olen oodanud põksuva südamega. Olen lootnud ja tihti taibanud, et hallile ja argisele pole toonud need tulekud sooje ega säravaid värve. Vaid viisakad sõnad – sõnad, mida ikka öeldakse. Äkki olin rumal, kui ootasin midagi enamat – nendelt, kes tulid? Ja siis – ettesirutatud kätega mööda teineteisest. Ja kõik jäi nii nagu enne.
Nüüd tuleb Tema! Selles tulemises võiks ometi olla midagi erilist – kuldseid, säravaid värve. Elu ei saa ju olla hall argipäev, elutu, tuim hääbumine.
Tahaks näha Ta tulemist – vaadata kullatud kaarikut, uhkelt galopeerivaid hobuseid. Aga rahvas on ees! Nii raske on tungida läbi. See on nagu müür.
Keegi hüüdis: „Vaadake! Kuningas tuleb!“, aga ma ei näe midagi – mitte midagi peale inimeste. Ei! Ma ei taha näha inimesi! Olen liikunud läbi inimmüüri selleks, et näha kuninga tulemist. Kas jälle on pettumine ja kurbus? Kas jälle on lubatud seda, mida iial ei tule?
Või äkki siiski? Äkki on see Tema, kes istub eeslil? Kuningas?
Kuidas ma saaksin Teda näha – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin tunda lähedust – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin nagu päikest, kuud ja tähti vaadates kogeda hetke? Ainult hetke siin koos ja kõik muu kaoks ära?
See – ja mina.
See? Mitte see – Tema! Tema, kes tuleb alandlikult ja võtab ära kõik, mis hall, kõik, mis kibe, kõik, mis kildudeks löödud.
Tema teeb katkise täiesti terveks.
Mina olen – Tema on – siin!
Hoosianna!

Ja lõpetuseks muusikapala, laul "Hoosianna", mis minu jaoks seostub alati esimese advendiga juba lapsepõlvest saati, mille eestikeelset versiooni ma kahjuks ei leidnud.
On soomekeelne ja rootsikeelne versioon oreliga. Ja kolmas variant instrumentaalseades. Helilooja Georg Joseph Vogler (1749-1814, Saksamaa).

Eestikeelsed sõnad meenusid, kui kaasa laulma hakkasin😇

Hoosianna, hoosianna! Olgu kiidetud Taaveti poeg! Hoosianna talle laulgem, kes nüüd tuleb Issanda nimel!

Mõttekild

Tänapäeval on väga moes jälgida oma toitumist ja välimust.
Mina aga ootan huviga, millal tuleb moodi jälgida oma keelepruuki ja käitumist.
(FB-st)

Foto: Andrea Piacquadio

Peaks õige videvikutundi ja võtaks aja maha...

Lõpule hakkab jõudma novembrikuu ja seega ka hingedeaeg. Kuigi pimedust jätkub meil siin veel mitmeks-setmeks kuuks küll ja veel. 

Vanasti mahtusid neisse pikkadesse õhtutesse videvikutunni pidamised, kus pererahvas kogunes ühtekokku ja siis räägiti lugusid ning arutati asju. Mõnestki raamatust võib selle kohta lugeda. 

Tänapäeval enam meil selliseid mõnusaid olemisi ei ole. Selleks on valgust liiga palju. Meil on elekter! Ühe nupuvajutusega saab lambi põlema, teleka-arvuti käima ja nina telefoni pista😉

Kui palju kodudes, pereringis üldse omavahel räägitakse ja maailma asju või elu üle arutatakse?
Mulle tundub, et igaüks istub oma nurgas ja näpib telefoni... 

Aega ei ole! Ei ole aega oma lähedas(t)e jaoks, rääkimata sõpradest-tuttavatest. Kui ka juhtub pisut aega olema, siis justkui kuulatakse, aga öeldut ei kuulda, see ei jõua kohale. Mõtted on kuskil mujal, oma tegemiste (või hoopis kellegi teise eluga tegelemise) juures. 

Ma ei suuda leida ega isegi meenutada, kes ja kus kirjutas (ütles), et te kuulate aga ei kuule, te vaatate, aga ei näe. See on nii täpne ja tabav!

Vahel tahaks võtta aja maha, ikka kohe täitsa maha. Olla päriselt kohal, kogu oma olemusega, ilma segavate faktoriteta.  

...kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel...

Nii ilusasti seab sõnu Jaan Tätte oma laulus "Kokku"

Siinkohal on paslik meenutada oma onutütre öeldut-kirjutatut:
"Soovin, et hooliksime rohkem endast ja teistest, et ühel hetkel, kui elutee hakkab jõudma lõpusirgele, ei avastaks, et see oligi juba kontsert, mitte pillide häälestamine."

Kadripäev

Meenub, et kadripäeval, aasta tagasi, panin kirja mõned mõtted. Mulle tundub, et siia pole need jõudnud. Tänase päeva mõtted on üsna sarnased.

Praegu on aasta kõige pimedam aeg ja see ängistab. Mõnel päeval ei lähegi valgeks, aga seda rõõmsamalt saame tervitada päikselist ilma. Jõuludega tuleb ka lootus helgemale ajale.
Kevadel pärast pikka kodusolemist hakkasin jala tööl käima. Vahepeal ikka kasutasin hommikuti ühistransporti ka, aga nüüdseks on kõndimine harjumuseks saanud. See annab päevale hoopis teise olemise.
Kadripäeva hommik. Tallinn. 7.25. Alustan oma hommikust rännakut läbi ärkava ja vaevumärgatavalt valgeneva linna. Seda võib nimetada ka omamoodi palverännakuks. Keha liigub. Mõte on vaba. Mitmed asjad saavad sel teekonnal läbi mõeldud ja klaariks. Sünnib palju ideid, mida teha, kuhu minna...
Inimesed igatsevad valguse järele. Sel aastal on jõulud väga oodatud. Jõuluvalgus. Jõulupäike. Palju on niisuguse sõnumiga väljendeid.
Juba mõnda aega märkan valguskettide, elektriküünalde, jõulukaunistuste lisandumist akendele, majadele, aedadele, terassidele, rõdudele, puudele ja põõsastele. Eriti kaunis ja soojendav on see eramajade rajoonis.
Igal hommikul läheb mu pilk Kaarli kiriku valgustatud roosaknale. See on justkui tervitus…
Vabaduse väljak. Jaani kiriku kell lööb kaheksandat hommikutundi. Ja siis algab kellamäng „„Ärgake!“ nii vahid hüüdvad ja linna kõrges tornis laulvad: „Jeruusalemm, oh ärka sa!““
Milline imeline tervitus ja teele saatmine. Päevale on antud õnnistus.
Juba jõuangi tööle. Aknast kumab hommikupuna. Veel veidi ja päike tõuseb majade tagant nähtavale. Milline hommik!

Foto sobib tänase vihmaga hästi