31. märts 2021

"Seitsme aja raja taga"

 

Kadri-Ann Sumera. Seitsme aja raja taga
[Tallinn]: Tänapäev, 2020
399 lk.

Enne veel, kui raamatu juurde asun, pean vajalikuks mainida, et see on juba ammu loetud ja raamatukokku tagastatud, pole lihtsalt olnud mahti kirjutada.

Aga minnes raamatu juurde, siis ma pean taas ennast kordama - üks põnevalt elatud elu on parem kui mistahes fantaasia! 
Neilt lehekülgedelt leiame seiklusi enam kui seiklusromaanist. Kirjutab inimene, kes pidas ennast kooli ajal nohikuks:) Ja milline väljendusviis ja kirjutamise stiil! Püha püss, ehtne kirjanik!:)
Elu ja muusikaõpingud Saksamaal, rännud (süstaga põhiliselt!) Aafrikas ja Gröönimaal ning muidugi plejaad huvitavaid inimesi ja kohtumisi. Kui see on nohiklik, siis olen mina vist päris puudega:) Aga ega siis polegi muud, kui et täiskäik sisse ja lugema!:)

Pühapäeva hommikusöök söödi, nagu seal peres ikka, šikis naaberküla restoranis, vaatega kenale jõekäärule ja hinnaga, mis ületas minu kujutlusvõime. Kui mulle poleks kohe selgeks tehtud, et kõik on kutsujate kulul, oleksin vist tellinud klaasi vett ja hambaorgi.

Peaaegu poolteist tundi veetsin duširuumis. Pesin juukseid neli korda, aga soolane vesi oli nad nõnda takuseks muutnud, et pusadest päris lahti ei saanudki. Pool aega sellest prõmmis keegi vihaselt ukse taga ja karjus mulle midagi kreeka keeles, karjusin eesti keeles vastu ja me mõistsime teineteist hästi.

Rene tõmbas omale kohvipuru hammaste vahele ja naeratas laialt: Teeme nekudele negatiivi! Naersime nagu hullud, see ajas ka publiku veelgi enam naerma, kõigil oli tore. 

Hetkeks tundsin igatsust telgis magamise järele, nagu normaalsele inimesele kohane; oleks olnud võimalus turskete meeste Tambeti ja Antsu juurde kolmandaks pugeda, aga kuna üks norskas nagu kreissaag ja teine nagu möirahärg, siis seda võimalust ma tõsiselt ei kaalunud.

Palusin südamest saatust, et Bärbel leiaks kellegi toreda - kellegi, kes ei lase tal teada saada tõde, et tal pole ei lauluhäält, rütmitunnet ega ammugi mitte karismat, lastes ometi välja paista seda, mis oli ju samavõrra tõsi - et Bärbel on südamlik ja armas, puhta lapsehingega inimene.

Kõige lõpuks veel üks eriline lugu - ilusa armumise lugu, nii hõrk ja õhuline, vaevuaimatav, siiras, puhas... Mind lummas see täiega.

Noor erakordselt kauni näoga mees suurte säravate helehallide silmade ja vaikse, justkui paitava häälega - harva kohtab inimest, kellest õhkub säärast harmooniat. Rääkisin, et olen Eestist, õpin Saksamaal klaverit ja lähen konkursile Austriasse. See kõik oli temale spordi- ja äriinimesele, uudne ja huvitav ning ta oli väga hea ja tähelepanelik kuulaja, kuidagi täielikult, terve olemusega kohal. Tunnid möödusid, rääkisime ikka veel, tasa ja naeratades, kuidagi väga siiralt ja vahetult, täis vastastikkust lugupidamist. Usaldus kasvas. Mina puistasin talle oma esimese tõsise armastuse purunemisest ikka veel veritsevat südant, tema rääkis heldimuse, aga ka mingi väikese nukrusega oma värskest abikaasast, keda ta väga armastab, aga kelle käitumist ta mõnikord üldse ei mõista, lapse sünnist paar kuud tagasi ja dünastiasisestest eriarvamustest suusakeskuse pidamise osas. Poolehoid vajus raskelt meile peale, poolhämar kupee täitus magus-valusa tundevärelusega. Armusin... ja tajusin tema poolt sama. /.../ oo seda võimatuse ilu! Umbes kell neli lõpetasime vastutahtsi vestluse, et paar tundi ikkagi magada; viimase asjana, kui tuli juba kustus ja kumbki oma koikul teki endale ümber keeranud, ütles ta veel: Du bist eine tolle Frau. [Sa oled suurepärane naine]. Niimoodi lihtsalt ja kindlalt, ilma meelituseta, nagu enesestmõistetavat fakti. See soojendas mind veel terve nädala.

Vaadake, kuidas te elate!

Kuidagi väga pikk paus on jälle sisse tulnud nendele postitustele siin.
Jah, on olnud ka väike lugemise paast... Mitte teadlikult, sihilikult, vaid ei ole olnud tahtmist raamatut kätte võtta ja isu lugemise järele. See teeb mind tegelikult kurvaks, aga vägisi ju ei saa midagi teha. (Siiski ühe raamatu lugesin poolvägisi läbi. Ja teist alustasin juba suure innuga!)
Aga see ei tähenda, et üldse ei loe, ei mõtle või ei kirjuta! Mõte ikka töötab ja paratamatult tungib elu sisse, isegi siis, kui püüad uudiseid mitte lugeda-kuulata-vaadata. Ikka leidub hea kolleeg, kes sulle katku-uudised ja numbrid ette loeb. Palju tänu!😛 Olen informeeritud!
Praegu just avastasin oma mustandite kaustast 7. märtsil kirjutatu ja avaldan selle nüüd ikka siin ka. Sobib siia Suurde Nädalasse päris hästi, arvan ma.
Keegi kunagi kurtis või heitis mulle ette, et ega inimest ei saa tundma õppida ainult raamatute kaudu, mida ta loeb. Kuigi ma võiks siinkohal ka vastu vaielda, aga olgu pealegi, ei viitsi...:) Võib-olla järgnev "tiraad" siis tutvustab mind natuke rohkem, vähemalt mingi nurga alt ja mingil ajahetkel.
Alljärgnev ei ole suunatud konkreetselt mitte kellegi vastu, vaid selle rumaluse ja arutuse vastu, mis kohati nii valdavaks on saanud.

7. märts, 2021:
Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. 
Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. (Pauluse 5. kirjast efeslastele, salmid 15-20).

Ärkasin täna hommikul ja mu meeli täitis selle kirjakoha esimene lause: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate..." Ja siis läks või hakkas mõte tööle, mis seal edasi kirjas oli "mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad."
"Kak ras dlja vas!" kõlaks see ühe teise rahvuse suust. Ehk siis täpselt meile, meie tänases päevas elajatele (= elavatele inimestele), sest päevad on kurjad. Kuri haigus on igapäevaselt võtmas rajalt maha tuhandeid inimesi, isegi juba meie väikeses Eestis. Tahame tippu jõuda. Viie rikkama riigi sekka pole me jõudnud ega jõua kunagi! Vähemalt majanduslikult mitte! Ilus oleks ju, kui vaimses, kultuurilises, empaatilises vms mõttes jõuaks... Aga ka seda, ma kardan, et mitte kunagi ei juhtu. Nüüd oleme esirinnas oma nakatumisnäitajate poolest. Paljud taovad vastu rinda ja karjuvad, et nende isikuvabadusi on piiratud.  Vabadus on karjuda ja oma lolli juttu suust välja ajada. Koroona ei ole usu küsimus! Palju muid asju on... Kirikud ei ole meelelahutusasutused, kus kristlased käivad meelt lahutamas. Kauplused on lahti, kust saab enda ihule toitu (ja isegi katet - justkui elaks inimesed ilma riieteta, et ei suudaks kuu-poolteist ilma šoppamata olla!). Aga kirikud on kinni... Vaimule toitu ja hingepidet ei saa. Siis räägitakse, kuidas see kõik vaimsele tervisele mõjub. Sõnad!
Olen ennast praegu nii üles keeranud... Maandan siin nüüd ennast...

Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist! Kirjast roomlastele 13,13-14. Vanas tõlkes on veel paremini öeldud: Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis...

Minu meelest kõik meie hädad saavadki alguse sealt, et mitte midagi ei ole enam püha. Väärtused on jalge alla trambitud. See, mis meid siiani on toonud ja kandnud, see on eimiskiks pandud (mäletate ju seda lauset, mida president Ilves ütles!). Aga ainult väärtustel põhinev saab meid edasi viia!
Isegi Ülo Vooglaid, kes kohati oma arrogantsiga hiilgab, on öelnud: "Mõte, et see mis tõi meid siia - ei vii meid edasi, on erakordselt räbal."
Ei ole nii, et on vabadus kõike teha! Me elame ühises ruumis - ühiskonnas, kus paratamatult oleme seotud ja puutume kokku, seetõttu peame arvestama üksteisega. Kui see on ilmvõimatu, siis mine kuhugi üksikule saarele ja vaata, kuidas sa seal hakkama saad. Seal võid olla ilma maskita ja vaktsineerimata ja deklareerida või deklameerida igal sammul oma õigust vabadusele!:) 

Eks olen nüüd juba ka nii vana, et võin välja öelda, mida mõtlen:) 

17. märts 2021

Piduuuu!:)

Ilus kuupäev! Põhjus tähistada:)

Jaa, seda ka, et üks kuu teisest poolsajandist käidud!:)
Ja kolleegi sünnipäev!
Siis veel väikese sugulase sünnipäev.
Püha Patricku päev ehk patrikupäev. Teate ju küll: Patrick -  Iirimaa kaitsepühak; roheline värv (Iirimaa sümbol) ja ristikheinaleht. Tean isegi ühte Patrikut. Patrik Göransson - Tallinna Rootsi Mihkli koguduse õpetaja. 

Aga mitte ühestki eelmainit teemast ei tahtnud ma rääkida pealkirja pannes.

Hoopistükkis tahtsin lihtsalt mainida, et sain täna esimese vaktsiinidoosi kätte (AstraZeneca mõistagi). See on ju põhjus hõisata: "Piduuu!":) Pidulik päev - vaktsineerimise päev!:) Teine süst kahe kuu pärast. Ehk homme oskan rohkem rääkida kõrvaltoimetest. Siiani (7 tundi möödas) on kõik ok. Vahepeal oli ainult kohutav unekas ja tukkusin pisut. Pigem lihtsalt lebotasin. Mõnus!
Ah et küsite - miks mina? Täpselt nii küsisin minagi oma perearstilt, kui ta mulle eelmisel nädalal helistas. Põhjus proosaline - aastatetaguse sõralise pärast olen nüüd kuskil nimekirjas (riskirühm? vms)

Ristikheinarohelist pilti pole teile pakkuda, küll aga paar õrna kevadist õit mu aknalt. Tänaseks on sellest tõesti jäänud vaid fotosüüdistus:


15. märts 2021

Jätkuvalt keele teemal:)

Kopeerin siia ka ära tänase e-etteütluse teksti.
Minu vead olid üks üleliigne koma, üleliigsed jutumärgid, numbrid kirjutasin tähtedega, kokku-lahku kirjutamisel kasutasin paaril korral sidekriipsu, mis oli ilmselt vale samm. Ülejäänu mahtus paralleelvariantide alla😉
Viimases lauses olen ma kindlalt seda meelt, et õige variant on "õigesti", aga eks targad keeleteadlased teavad ju paremini...
Huvitav fakt on see, et tänavusel e-etteütlusel osales rekordarv kirjutajaid - 10050, neist 75 ilma ühegi veata - nende ees müts maha ja suur kummardus!

2021. aasta e-etteütluse korrektne kirjapilt:

Luulekogu „Tolmust ja värvidest“, niinimetatud 40 kiri ja kas või keelefilosoofiline esseistika on vaid üksikverstapostid Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari paljutahulisel loometeel.

Nii-öelda kaplinskilikkuse pärisosaks või kvintessentsiks on eesti keel ja meel, millest luuletaja kõneles 2000. aastal saates „Ööülikool“, ning ühtekuuluvustunne loodusega.

Sellesinase vaimusuuruse tähtpäeva puhul võiks e-etteütluse sootuks kalevi alla panna ja kõrvu Wiedemanni keeleauhinnaga välja anda hoopistükkis preemia inimesele, kes kannab hoolt soomeugriliku väärtussüsteemi ja väge täis keele eest.

Inimlik-lihtsates refleksioonides mõistaks ta hukka, kuidas nüüdisühiskond meie emakest Maad võikalt üle ekspluateerib.

Emakeelt, mida meie, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, päevast päeva kasutame, räägime alati õieti.

Paralleelvariandid:
kas või / kasvõi
Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari / Jaan Kaplinski - hiljutise juubilari -
Inimlik-lihtsates / inimliklihtsates
emakest Maad / emakest maad
üle ekspluateerib / üleekspluateerib
, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, / - läänemeresoomlased ja loodususku rahvas -
õieti / õigesti


Emakeelest ja keelemeelest

Aastaring on jälle sealmaal, et tähistame emakeelepäeva. Minu jaoks on see väga oluline ja ilus ja tähtis päev. Selline pidulik, meeltülendav, püha. Armastan oma emakeelt, eesti keelt. Muutun kohe ise ka pühalikuks😇

Olen nii elevil ja põnevil😃
Äsja kirjutasin ka e-etteütlust. Tundus, et läks täitsa hästi. Ühes asjas hakkasin pärast kahtlema... Eks varsti tulevad tulemused, siis saan jälle juukseid katkuda😀
Ei mäletanud üldse enam, et niiiiiii mitu korda seda teksti korratakse. Ühel hetkel lihtsalt saatsin ära, muidu oleksin hakanud komasid juurde panema või sõnu kokku ja lahku lööma😉

Reedel oli virtuaalne emakeelepäeva konverents "Eesti keele elujõust". Oma tuntud headuses, nagu alati!
Suurepärane sissejuhatus rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoolt.
Esimene ettekanne president Toomas Hendrik Ilveselt. Ütleks et eht toomashendrikilveslik😀. Meeldis, kui mõned temalikud asjad kõrvale jätta. Ehk näiteks väljendite "nice", "OMG" kasutamist keeles ei ole tema arvates mõtet taunida, kuna need on Läänemaailmas nii levinud. Siinkohal vaidlen mina vastu, seda ON vaja taunida😛 Samas sõnad "mobla" ja "telo" ei meeldi THI-le. Ega need mullegi väga meelepärased ole, aga tänu noortele sugulastele ja sõpradele olen harjunud. Küll aga kasutaks ta hea meelega Aaviku loodud "volbe polp", mida tema "tõlkis" kui "ümar, seksikas taguots", "Keelesäuts" andis variandi "iharalt magus tagumik". Seelikukütt selline, kas see pole mitte seksistlik?!?😮
Teisena kõneles Fred Puss Eesti perekonnanimedest, kust mulle jäi meelde see, et abiellumisel tuleks võtta haruldasem perekonnanimi. Hakkasin siis guugeldama ja statistikaameti nimeandmebaasist otsima, kui levinud üks või teine nimi on. Suhtlesime samal ajal sõbrannaga FB MSN-is ja avastasime, et meie mõlema mehed oleksid pidanud meie nime võtma, kuna see haruldasem. Seega, ei ole me hästi ja õigesti käitunud😕 Ettekanne ei olnud nii huvitav, aga tegevus, mida ise sel ajal harrastasin oli väga inspireeriv😊
Andra Teede rääkis oma keelepattudest ja sellest, kui raske/kerge on kirjutada stsenaariumit "Õnne 13"-le või milline keelekasutus oleks tema raamatute laste suus sobilik. Tore nüanss oli nn salasõnade kasutamine, so siis need sõnad või väljendid, mida kasutatakse kodus, pere- või sõprade ringis, mis on teada-tuntud ainult kindlas seltskonnas. Enda näidetena tõi ta "sässendama", "džiribiribim ahoi".
Abiturient Calista Krass peatus noorte keelekasutusel, keskendudes just kiirsuhtlusele nutivahendites, kus "vähem on rohkem" - tujukujud, lühendid, kirjavahemärgistuse puudumine, suure-väikese algustähe kasutamine jne. Nautides koolinoore enesekindlat väljendusviisi, ladusat ja ilusat keelekasutust on mul jätkuvalt julgust uskuda eesti keele kestvusse. Ilmestamiseks kaks mõtet, mis sellest ettekandest kirja panin:
"Julgeme rääkida oma keeles oma sõnadega" (nt wifi - õhuvõrk)
"Puhta eesti keele rääkimine on üha suurem voorus".

Justin Petrone vestlus Karl Martin Sinijärvega oli huvitav, tore ja sümpaatne. Pärast viimast Justini raamatut rehabiliteeris ta end nüüd minu jaoks.😉 Hea eesti keele oskus ja taustteave! Minu lugupidamine!
Viimasena esines Tiit Hennoste, rääkides vaimukeelest ja võimukeelest, omaortograafiast, uuskeelest ja mängust jms.
HEA ettekanne, aga viimaseks liiga raske ja väsitav.

Selline ülevaade siis. RR-i Youtube'i lehel peaks olema jätkuvalt ja pidevalt järelvaadatav.

Mis aga ei sobi üldse antud teema positiivsesse konteksti on see, et mul on lugemisega kehvasti. Totaalne madalseis. Mitu raamatut ootab riiulis oma järge, aga ma ei suuda raamatut kätte võtta. Või kui võtangi, siis üle paari lehekülje välja ei vea. Ei suuda keskenduda ja mingi rahutus on sees. 

P.S. Kasutasin meelega ja teadlikult palju tujukujusid!


27. veebruar 2021

Pidu katku ajal ehk juubelijuttu

Kes oleks võinud arvata, et pean oma juubelit, seda õiget ja (ilmselt) ainukest, mingisuguse katku ajal?!?!

Eks mingil hetkel see muidugi hakkas mõtetesse sisse lõikama, aga ikkagi...
Kuigi, mõnes mõttes on mul lausa hea meel, et selle jama varjus mu tähtpäev vaikselt mööda sai. Ei mingit erilist pidu. Siiski, siiski, tööl sai õigel päeval ju lausa "pidu" ära peetud. Algne plaan nägi ette, et igaüks võtab rootsi lauast endale niksi-näksi, kooki-torti ja kohvi ning läheb oma tuppa oma töölaua taha nosima. Aga... kujunes loovalt teisiti. Omaette oldud küll! Mitu kuud. Tundus, et inimestel oli vaja pisut koos olla, suhelda. Vahelduva koosseisuga kuus inimest (väikeste mööndustega). Kõik ikka kenasti siivsalt distantsi hoides. Maski kandes. Tuleb välja, et ka süüa saab maskiga:)
Õhtul tuli mulle külla suure vaeva nägija ehk siis ema, kes ikka pidi oma esmasündinuga sel tähtsal päeval koos olema. Nii armas! Ja sõbranna oli ka hoobilt valmis mu "vanakssaamisele" kaasa elama, pärast oma pikka ja väsitavat tööpäeva:) Nii et see päev sai tõeliselt kaunis ja hinge kosutav.
Lähiringiga olime veel nädalavahetusel laua ümber koos. Ja mu armas kogudusepere tegi ka suure üllatuse!
Laiem tutvus-, sugulus-, sõprusring ootab ikka ka tähistamist. Praegu on ju hea öelda (lubada), et võib-olla ükskord, suvel, poole aasta pärast või nii, kui need jamad siin loodetavasti mööda saavad, et siis peame pidu... Aga, ma ei tea, kas ma päriselt siis enam tahan ja viitsin ja üleüldse...

Nüüd on siis pool sajandit turjal...
Elu alles algab! Või et pool elu alles ees. Nii ütles vist Merle Palmiste oma sellise verstaposti möödumisel:)
Nojah, kui oleks tervist ja ärksat meelt, siis võib ju saja-aastaseks elada küll. On nähtud neid krapsakaid ja teravaid eakaid küll.
Sõnade ja mõistetega on üks kummaline asi. Kuhu maani ollakse noor ja kes on keskealine? Vanemaealine? Vana? Eakas? Rauk?
Vahel (no pigem enamasti!) ajab ajakirjandus naerma (või paneb hoopis vihastama?), kui räägib nt viga saanud eakast naisterahvast, kes osutub 60+ inimeseks. Minu mõistes on eakas võib-olla 80+. Sada oleks ehk rauk. Aga mulle see sõna - rauk - üldse ei meeldi ja jätaks pigem ütlemata. On tunne, nagu solvaks inimest, eriti kui ta on terava ütlemise ja vaheda mõistusega.
Ilmselt see kõik ongi tunnetuse küsimus. Kuidas keegi tajub keelt ja selle nüansse. Näiteks üks õudne sõna on mu meelest ka "rase". Lapseootel, palun väga. Isegi "käima peal" on parem!

Vaat' siis, kuhu oma heietustega välja jõudsin...:)

Nii palju lilli ja õnnesoove

Just vannist tulnud roosid:)

Pisut väsinud, kuid rahulolev:)

23. veebruar 2021

"Minu Viljandi"

 

Justin Petrone. Minu Viljandi: tagasi alguses

Kui Justin Petrone varasemad raamatud (nt "Minu Eesti..." ja "Misjonäripoos") olid väga muhedad lugeda, siis see raamat mind enam eriti ei köitnud.
Viljandi oli kuidagi tagaplaanil.
Esil oli ühe üksildase (mahajäetud) mehe heietused, kuidas "ilma naisteta on kurb maailm":) 
Muusaotsingud kestsid läbi terve raamatu (Disainer, Preili Pilv, Tiigritüdruk ja kes kõik seal figureerisid), lõpus siis vist sai kellegagi koos öhhe mindud:) Või no õigemini jälle uus olend leitud, kellel oli au muusaks olla.

Tundub, et herr Petrone vajab enda kõrvale tugevat naist, kes kindlal käel läbi elu juhiks. Ilma naiseta on üksildane mees pidetu ja põhjatu nagu sügislehekene tuules.

Ei oskagi midagi tarka kosta... Selline unenäoline, pisut ulmeline kulgemine Viljandi tänavatel ja kohvikutes (ikka kirjutamise eesmärgil). Kohati oli nagu ilukirjandus, nii et ei saanudki sotti, mis päris, mis ulm...

Aga võib-olla Viljandi mõjubki selliselt? Eriti üksildasele (mees)hingele??

19. veebruar 2021

"Calmerino"

 

Aigi Viira. Calmerino. Estraaditäht: Kalmer Tennossaare lugu
Tallinn: Hea Lugu, 2020
174 lk.

Rikkaliku foto- ja dokumentaalse materjaliga raamat hõbehäälsest "Kiidjärve poisist", nii olevat Tennosaar enda kohta ise öelnud.

Oma maheda lauluhääle ja heatahtliku naeratusega on ta meelde jäänud vast paljudele, tänaseks ilmselt siiski juba keskikka jõudnud ja vanemale põlvkonnale.
Enamikule on ta tuntud pigem kui onu Kalmer lastelaulude saatest "Entel-Tentel".

Tore lugemine ja ülevaade kunagise palavalt armastatud laulja elust.


14. veebruar 2021

"Viisteist sõnavaadet"

 

Lehtsaar, Tõnu. Viisteist sõnavaadet: valitud esseesid.
Tallinn: Hea Lugu, 2020. 72 lk.

Kohati lugesin nagu oma mõtteid. Ainult ise ei oleks suutnud neid nii ilusalt väljendada. Kontsentreeritud tarkus ja tunnetus. Imeline. Võimas.

Minu jaoks puhas tsitaatide kogumik, selles mõttes, et ma tsiteeriksin rida-realt. Seepärast jätan üldse tsiteerimata. Jälle üks selliseid raamatuid, mida tahaks päriselt endale, et siis kõik need pärlimad pärlid alla joonida:)

Muu hulgas räägitakse meile sildistamisest, sõgedusest, talupojatarkusest, aga ka pühadusest ja lunastuse mõttest.


"Olen märganud, et esseede kirjutamisel toimib kaks protsessi. Need on sõnasse sissekirjutamine ja sõnast väljakirjutamine.
Sõnasse sissekirjutamine tähendab seda, et mu tähelepanu on köitnud mingi minu jaoks oluline elusündmus, aga mul ei ole sõna, mille abil seda sündmust või nähtust kirjeldada. Siis ma loon ise selle sõna, nagu näiteks "valuaukartus" või "olemislõhe", ja püüan selle sõna kaudu tegelikkust kirjeldada ja mõtestada.
Sõnast väljakirjutamine tähendab seda, et sõna on olemas ja essee kaudu ma püüan avada selle sõna tähendust ja seoseid teiste mõistetega. Olen püüdnud mõista ka tegelikkust, mida see sõna hõlmab. Tavaliselt tähendab see minu jaoks sõna otseses mõttes sõnast väljaminekut, mingite piiride ületamist, uut tõdemust."

7. veebruar 2021

Imeline veebruar!

Juba on veebruarikuu 7. päev!
Ja ma ei olegi veel sünnipäevakuule oodi kirjutanud:) Väga inetu minust...
Kümne päeva pärast astun uude kümnendisse..
Siinkohal võiks ju nutta ja halada, et iuu, kui vana ma olen ja appiiii, mis nüüd küll saab... No nii vist tehakse. Aga ma ei näe sel küll mitte mingit pointi. See on ju ainult number ja kõigest number!
Kui pisut ärevust tunda, siis ikka ja ainult teiste pärast, kes ootavad pidu, tähistamist vms. Ent sel aastal on ka see väga lihtsaks tehtud ja minu eest ära otsustatud, et mingit "istungit" ei tule, kuna on ju koroona-aeg ja isolatsioonid, karantiinid, hajutamised, särgid-värgid... Õnnitlusi võtan ikka vastu, aga pidu peame siis, kui olud võimaldavad!

Iseendale olen aga juubeliks teinud paar ilusat kingitust. "Nii vana" inimene võib endale ikka vahel ju lubada ka midagi erilist:) Tellisin endale Keerukojast keeruseeliku (musta, aga efektse ja edeva :)) ja Muhu tikandiga kampsiku. Seeliku sain juba kätte. Tikand on aga osavate sõrmede all valmimas :)
Selline lugu siis.

Mitmed blogijad, kelle tegemisi veidi piilumas käin, tähistavad ka veebruarikuus sünnipäeva.
Olge te terved ja tervitatud! Palju õnne meile kõigile!

Ja on talv ju ka, sõbrad!!! Üle mitme-setme aasta! Selle üle on mul siiralt hea meel!

Kuna kõik mu tänavused pildid pärinevad aasta algusest, siis lisan siia paar fotot aastast 2010 (!), kui oli ka palju lund ja külma:




4. veebruar 2021

"Samose päevaraamatud"

Aldo Maksimov "Samose päevaraamatud: ehk kadunud maailma otsimas"*
320 lk.

Kreeka. Kreeka saared. Samos. Nii kutsuvad... Kutsuvad reisima...
8 kuud suve!!! See juba on midagi.

Kui alati on püütud kreeklasi näidata laiskade ja loodritena, kes tööd teha ei viitsi ning elu mõnuga võtavad (ja ka käsi pikal abirahade, eurorahade järele), siis siin saab see müüt nüüd küll kummutatud.
Eks alati on ka küsimus, kes ja kelle mätta otsast vaatab. Jah, see on tõsi, et elu osatakse elada, mõnuga, täiel rinnal, aga see ei tähenda, et tööd ei tehtaks. Tehakse sedagi täiega! Suvel, turismihooajal. Vahet pidamata. Peaaegu magamata. Talvel on aega puhata ja mängida:) See puudutab just söögikohtade, tavernide pidajaid.

Alguses ei tahtnud raamat kuidagi end mulle avada, ei edenenud, midagi nagu kammitses. Võib-olla liiga detailne, üksikasjalik, ajalooline jms kirjeldamine... Ent ühel hetkel tuli hoog sisse ja raamat hakkas kõnelema, sai mind konksu otsa. See käiski kuidagi vaheduva eduga. Lõpu poole kiskus jälle asi kiiva... 
Paljuski jagan autori arvamusi ja mõtteid. Mitte saja-protsendiliselt.
Olen küll lastetu, aga ka mina ei poolda ega propageeri väärtuste devalveerimist, islamiseerimist, sooneutraalsust, homoideoloogiat jms, ent vahel ometi tekib tunne, võib-olla just tänu sellele, et lapsi ei ole, et pärast mind tulgu või veeuputus... Selge on see, et ühel hetkel saab see maailm otsa nagunii, aga ei tea meist keegi seda päeva ja tundi ning tõenäoliselt läheb selleks veel üks jagu aega... Ei näe seda meie ega (tinglikult) meie laste silmad.

Ja lugedes ma muudkui märkisin üles lehekülgi, mis kõnetasid, kus oli midagi, millele kohe alla kirjutaksin jne. Nüüd siis olen jälle dilemma ees, kuidas seda kõike head talletada, ei saa ju poolt raamatut ümber kirjutada:) No midagi ma muidugi kriban siia ka, aga ega teie ei pea end sellega vaevama. Lugege ikka raamatut!:)

Kreekas on kombeks kokku leppida kohapeal, silmast silma, mitte e-versioonis...

Mida Kreekast tuua?
Kergematest asjadest võiks kotti sokutada head halvaad, maitseaineid (pune, tüümian, münt, sidrunilehed), samuti paar pakki fetat.
Kui me saame aga opereerida ära antava pagasiga, siis kindel valuuta on näiteks 5-10 liitrit head oliiviõli /.../ Mina tooksin kaasa ka liitrite viisi Samose tüümiani-männi mett /../
Kui on võimalik Kreekasse sõita autoga, siis tasuks Eestisse viia oliiviõli terve aasta vajaduse tarbeks - kuni järgmise reisini. Niisamuti tasub teha meega.

Kreeklane lihtsalt oskab oma aega planeerida ja loomulikult istub ka tunde kohvikus. Sest inimene ju ometi vajab aega iseenda, mõnusa äraolemise ja lõõgastava vestluse, mõttevahetuse jaoks. Kasvõi tööviljakuse suurendamise eesmärgil... Kreeklane oskab elada, kõige paremas ja tervislikumas mõttes.

Imeline, kuid ilus, võimas, rahulik, rahutu ja mõnus on talv Kreekas. Inimesed elavad ruttamata, elavad sügavalt sisse hingates, elutempo on veel aeglasem, kui me arvame teadvat, turiste ei ole. Tuleb lihtsalt lasta sel kõigel enda osaks saada.

Meie külas on - nagu Kreekas ikka kombeks - maja maja küljes kinni. Aiamaad aga on ümber küla laiali. Sinna suunduvad usinad kreeklased juba hommikul kell kuus toimetama, siis pole suvel liiga palav.
Vaevalt et meie muidugi nii usinaks muutume. Uni tuleb täis magada.

Septembri lõpus oli natuke tormi ja ilm püsis ka oktoobri algul heitlik, kuid muutus 10. kuupäeva paiku mõnusaks soojaks vananaistesuveks. Võiks öelda et parimaid aegu aastas. Merevesi püsis ka veel soe, umbes 24 kraadi. /.../
Ei saa päris nii elada, et ühel hetkel avastad, et peale kõiksuguste tööde, tegemiste, suhtlemiste ja jooksmiste enam enda vaba aega polegi. Nii võiks kohe Eestisse tagasi tulla ning kahe kohaga tööle hakata. Kliimat, tõsi, kaasa pakkida ei õnnestu.
Päike loojub juba varakult, kell seitse on peaaegu pime. See-eest on hommikud valged ja päikeselised. Päev tungib tuppa ja algab rõõmsalt. Sügisel on ka tuult vähem kui suvel, mis võib tunduda üllatav.
Peab veel õppima muretumalt, kiirustamata elama. Ikka veel lased ennast haarata eestlaslikust rahutusest ja tegevusvajadusest. See, see ja too asi vaja teha...

Minu jaoks võtab kogu selle raamatu olemuse kokku järgmine lõik:
"Samosele päris tavaline turist ei jõua. See on asi, mille üle saab tunda tänulikkust: et paljudest tulijatest on saanud sõbrad. See viitab, et kui sa tahad leida OMA inimesi, siis pead sa ise leidma tee ja julgema seda mööda käia. Siis ehk leidub ka neid, kes tahavad kaasa tulla. Sest Samos pole üksnes soe ja ilus koht."

Üks asi mida kreeklased kardavad, on "olla naeruväärne".
Aga kuidas saab uhke inimene olla naeruväärne? Ilmselt siis, kui natuke endas kahtleb.

Kaebamine ja "kitsepnemine" ei kuulu aga kreeklase loomuse juurde. Kogukonnas tuleb üksteist hoida.

Püüa päeva, püüa päeva, ütleb hääl kuklas. ära takerdu elu pisiasjadesse ja muredesse. Ole nagu kreeklane, ole nagu lord Byron, naudi elu ja igat päeva...

Mulle tundub, et inimesed ohverdavad liiga palju karjääri ja edu nimel, toimivad normatiivselt ja automaatselt.

Ja nii ma võiksin jätkata homme hommikuni ning neid hommikuid võib saada väga palju:)
Seega on aeg punkt panna.

*Raamatu enda lugemine jäi aasta algusesse, otsapidi möödunud aastassegi. Üks vana võlg sai nüüd likvideertud...

29. jaanuar 2021

"Minu Praha"

Katrin Pauts. Minu Praha: tunnustamata geeniuse piinad.
Tartu: Petrone Print, 2020
216 lk.

Täitsa mõnus lugemine oli. Kuigi, tuleb tunnistada, võtsin selle raamatu suure eelarvamuse ja ettevaatlikkusega kätte. Kartsin "Minu Muhumaa" kordusväljaannet Praha võtmes. Aga läks õnneks, ei olnud Prahat Muhumaa kastmes:) Kuna olin ettevalmistunud, siis ei häirinud või morjendanud ka kohati väga otsekohesed ja robustsed ütlemisedki. 

Kui eelmine raamat, mida lugesin, oli just Pariisist ja nüüd Praha kohe otsa, siis tajusin neis linnades isegi midagi sarnast...  Aga ma ei oska seda esimese hooga kohe sõnadesse panna, mida just täpselt. Kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt ebaviisakas teenindus võis üks asi olla. Teine sarnasus oli aga kindlasti teadlik turistilõksude vältimine, rahvarohkete objektide vältimine ja järgmiselt, veel kaugemalt künkalt veel kaunimate vaadete nautimine:)

Igal juhul lugeda tasub. Mitmed Tšehhi kultuuriinimeste nimed said selgemaks või meelde tuletatud - Milan Kundera (temaga on tšehhidel oma teema, mida meie ei suuda vist mõista), Jaroslav Hašek "Vahva sõduri Švejki juhtumised...", Franz Kafka, Karel Capek, David Cerny (skulptor) jne.

Järgneb siis väljakirjutuste voor:)

...mõtisklen, mida oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin - tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaksin raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida.

Võimalik, et see ainult tundub nii, aga minu muljete kohaselt on Tšehhimaal loomulik, et inimestel võivad olla erinevad poliitilised vaated, mis võetakse seltskonnas teadmiseks, ja keegi ei mölise ega vaidle. Erimeelsustest hoolimata istutakse koos õlle taga ega tehta sellest numbrit. Lõpuks on see ainult poliitika, mille üle võib väidelda, kuigi vast kellelgi pole veel kinnitatud andmeid, et üksainuski poliitikahuviline oleks maaila ajaloos sihukeste sõneluste tulemusel meelt muutnud.

Tšehhidele ei meeldi riiakus, nad armastavad sooja pehmet huumorit ja head lastetuba. Eestis on mul tunne et kui räägin konservatiivide hulka kuuluva inimesega teda sõimamata, olen liberaalsete sõprade arvates sõlminud liidu saatana endaga.

Uudistes välgatavad teated Hiinas levivast koroonaviirusest. Ma ei pööra neile suuremat tähelepanu ehkki aeg-ajalt tabab mind eelaimus, et kuna sel talvel on paljude asjadega nii kenasti vedanud, peab kusagilt tasakaalustuseks üks hirmus pauk tulema.

Teismeline ongi hirmus inimene - võimeline juba täiskasvanu rammuga tegutsema, aga aju poolest on alles ebaküps laps.

Ilmselt olen negatiivne inimene, kes kõiges ainult halba näeb. Danielle'i ilme ütleb mulle seda. Nõukogude taaga alla surutud idaeurooplane, kes ei suuda millestki vaimustuda.

Nagu öeldud, on Danielle pealiskaudne. Inimene, kes küll puistab kümme wonderful'i ja  how are you'd minutis, aga tegelikult ei huvita teised inimesed, nende tunded ja mõtted teda üldse. Tal ei ole sooja ega külma, kas elan või suren katku...
...Danielle on lisaks pealiskaudsusele ka põikpäine. Talle meeldib oma tahtmist saada ja kui seda ei juhtu, jonnib ta nagu titt.

...(ma ei karda enamikku inimesi, aga Susanit natuke pelgan).
[Olgu siinkohal öeldud, et kirjanik ja teleprodutsent Susan [Luitsalu] on Katrini kõige naljakam sõbranna. Lk.76 jj]

Kui tuttavatele kirjeldan, milline on mu tavaline päev Prahas, ei suuda nad oma kõrvu uskuda - milline inimene üldse oskab päeva jooksul nii vähe korda saata?

Neid lauseid lugedes ja nüüd ka üles kirjutades meenus mulle miskipärast "Minu Odessa", kus Loone Ots mööda Odessat ringi tiirutas ja samas nautis "sulnist mittemidagitegemist".

Tavalisel päeval ei kohtu ma ühegi hingelisega. Kõige mõnusam on Prahas jalutada üksi ja kui vähegi saan kellegi kaasamist vältida, ma seda ka teen.

Käin Tescos, mille valikuga olen harjunud. Vaene inimene peab ostma ainult seda, mis on talle tuttav ja turvaline, eksperimenteerimine raiskab raha.
...ostan väga maitsvat Tšehhi jogurtit...

Need näited meenutavad mulle 2019. a. kevadist Austria reisi, kus minnes-tulles tegime Tšehhimaal peatuse. Kusjuures mulle jäid just ka meelde nii Tesco kui ka Tšehhi jogurt, mis oli tõesti hea.

...Toidu suhtes olen nõudlik ja ei ole ka - kui miski mulle ei maitse, siis ei maitse ja midagi teha ei ole, aga kui mõni asi mekkima hakkab, võin seda süüa kas või seitse aastat järjest iga jumala päev.

Sellepärast Hanspaulka mulle meeldibki, et siin sain esimest korda elus aru, kui vähe loevad sõnad, kui kavatsus on hea. Pole vaja muliseda, vaid teha.

"Kommunistlik pärand" - seegi sõnapaar keerleb Praha välismaalaste suus nagu üleeilne kaerapuder, kuigi suur osa süngeid teenindajaid olid Tšehhoslovakkia rahvavabariigi viimastel päevadel alles tited või polnud veel sündinudki.

...Lääne inimesed võivad nii naiivsed olla. (lk. 152 lugedes saad teada, miks).

"...Kõik käituvad siin [Prahas] nagu matsid kuskilt Kapa-Kohilast," kuulutab Peter.
[Ja siinkohal olen jällegi mina solvunud, kes ma päriselt tulen Kapa-Kohila kandist:)]

Miskipärast Brnosse ma veel jõudnud ei ole. ... Kahtlustan, et ta [Tomaš] ei soovita Brnot, kuna see on ikkagi palavalt vihatud Kundera linn ja sealt võib miski vale meelsus külge hakata.

28. jaanuar 2021

Puhas kuld FB-st!:) Keegi jagas kellegi jagatut:)

See ei ole minu väljamõeldis, vaid kopeeritud FB-st. Täpselt elust enesest, kas pole?!?😉

Puhas kuld! Jagan 🙃
OLUKORRAST RIIGIS, VIIRUSERINDEL
Arstid: haiglad on ülerahvastatud, oleme väsinud, plaaniline ravi kannatab.
Inimesed: Oh, see on tavaline gripp.
Arstid: ei, see ei ole gripp. Palun hoidke ennast ja meid, hoidke distantsi, peske käsi ja kandke maske.
Inimesed: ei, me ei taha. See on inimõiguste rikkumine.
Arstid: kas te ei usu koroonaviiruse olemasolusse?
Inimesed: miks, me usume. Kuid vaevalt saab see nii ebameeldiv olla. Loomulikult pole me arstid, teie, noh, ravite, aga jätke meid rahule.
Arstid: Väga hea! [ravivad]
Inimesed: me tahame, et see kõik võimalikult kiiresti lõpeks, oleme väsinud, tahame sellest kõigest vabaks ja puhkama lennata.
Teadlased: ok, siin on vaktsiin, lõpetame selle epideemia. Mida rohkem on inimestel antikehi, mida varem tekib kollektiivne immuunsus, seda kiiremini lõpetab koroonaviirus aktiivse levimise ja pandeemia lõpeb.
Inimesed: ei, me ei vaktsineeri.
Teadlased: te ei usu koroonaviiruse olemasolusse?
Inimesed: me usume! Aga teie vaktsiinist me sureme kindlasti ja see on hullem kui koroonaviirus.
Teadlased: te ei sure. Aga ok, see on vabatahtlik. Ja kuidas me selle peatame?
Inimesed: me ei tea. Selle peab otsustama valitsus. Mille eest me makse maksame?
Teadlased: Väga hea! [lähevad tööle]
Valitsus: kõik on väsinud ja tahavad, et kõik võimalikult kiiresti lõpeks ja meil on häid uudiseid, vaktsiini hakati tasapisi tarnima.
Inimesed: ei, me ei vaktsineeri ennast!
Valitsus: no siis tuleb ikka väga kaua piirangutega elada.
Inimesed: ei, me ei taha piiranguid, me oleme sellest väsinud. Ja me ei taha maske kanda. Teste pole. Ja me tahame sooja merd ja ööklubisid.
Arstid: noh, siis jääte kõik haigeks ja umbes iga kolmekümnes teist sureb.
Inimesed: lõpetage meie hirmutamine! Me teame, et see on massiline hirmutamine, manipuleerimine ja globaalne vandenõu.
Valitsus: Ah nii, te ei usu koroonaviiruse olemasolusse?
Inimesed: miks, me usume. Kuid see on ikkagi globaalne vandenõu.
Teadlased: siin on teile meditsiinilised teadusartiklid, kõik on must-valgel, lugege, süvenege.
Inimesed: ei, me ei taha seda lugeda. Me ei ole teadlased ja me ei pea sellest aru saama. Teie olete teadlased, kuid me ei usu teid. Ja me ei usalda valitsust. Ja ka arstid valetavad.
Arstid: ja me valetame? No tulge haiglatesse vabatahtlikeks, aidake meid, näete kõike ise.
Inimesed: ei, me ei lähe. Meil on muud teha.
Arstid / teadlased / valitsus: okei, okei. Aga mida te siis tahate?
Inimesed: me tahame, et see kõik lõpeks nii kiiresti kui võimalik. Peatage see koroonaviirus kuidagi. Mitte vaktsiinide ja piirangutega. Millegi muuga. Ei, me ei tea, kuidas. See on teie ülesanne.

23. jaanuar 2021

"Minu Pariis"

Triin Lellep. Minu Pariis: oh la la! 
Toimetaja Mae Lender
Tartu: Petrone Print, 2020.
224 lk.

Aasta on alanud mu jaoks ainult positiivsete elamustega, seda nimelt raamatute vallas. (Isiklikus plaanis ei saa nii väga hõisata...)
"Minu Pariis" oli väga nauditav lugemine! Olen see õnnelik, kes on Pariisis ära käinud, küll jupi aja eest juba, aga ikkagi... Tuli ette mitmeid tuttavaid kohti ja selliseidki paiku, mida turistidele ei näidata. Ja nii hästi kirjutatud! Tervitused siinkohal taas ka toimetaja Maele! 💖

Puistan järgnevalt jällegi kamaluga tsitaate, millest mõnele tahaks lausa kahe käega alla kirjutada.

Veinijoomine Pariisis pole tähistamine, pidu või mõni eriline hetk. Veini võib võrrelda veega. Seda juuakse lõunasöögi ja õhtusöögi juurde, aga mitte kunagi palju, tavaliselt vaid pokaalike. Prantsuse paradoksi järgi kuulub vein toidu kõrvale, aga seda tuleb tarbida just sel määral, et see ei too endaga kaasa mingeid kõrvalnähtusid. Ja nii on. Ma pole Pariisis kunagi näinud purjus inimesi. Jah, kusagil kindlasti on ka joodikuid, aga tavaline inimene ennast kunagi purju ei joo, isegi peol mitte. See on üks suuremaid erinevusi võrreldes suhtumisega Eestis, kus sageli tarbitakse alkoholi mitte maitse pärast, vaid uimastva toime saavutamiseks.

Paljus on tegemist kultuuridevaheliste erinevustega. Kui me kujutame ette ideaalset teenindajat, siis, usute või mitte, meie ja nende ootused erinevad drastiliselt. Ettekandjate liigne agarus tundub prantslastele hoopis ebaviisakana. Olen kord pariislasest sõbrannaga Jaapani restoranis söömas. Ettekandja viib tühjad taldrikud laualt ära ja küsib, kas meile ikka maitses ja kas me tahaks midagi juurde, ise kogu aeg sealjuures naeratades. Õhtu lõpuks on mu sõbranna täiesti endast väljas ja pahvatab: "Õudne teenindus! Rahu ei anta hetkekski. Kohe näha, et tahab kiiresti meist lahti saada." Mina olin just ütlemas, et ometigi on Pariisis ka head teenindust kohata, sellise nurga alt polnud ma kunagi osanud asja vaadata. Pariislased võtavad söömiseks aega ning nende meelest on hea tava just see, kui ettekandja su "ära unustab", nii et isegi arve saamiseks pead ise märku andma.

Neil [pariislastel] pole kombeks võltsilt naeratada, pigem peavad nad seda halvaks tooniks. Kõva koore all on pariislased aga väga armsad, soojad ja toredad inimesed.

Pariisi teeninduskultuur on täielik vastand Ameerikale, kus ettekandja suure tõenäosusega tervitab sind nii: "Tere, kullake, kuidas saan sind aidata?" või "Tere, iludus! Kuidas sul läheb?" Pariislased võdistavad selle peale õudusest õlgu ja kutsuvad seda võltsiks. Eestlasel pole Pariisis nii suurt kultuurišokki, sest ega ka meie võhivõõrastega iga päev tänaval räägi, mis USAs on aga täiesti tavaline, ja nii levibki müüt, et appi, prantslased vihkavad meid.

...nende kriitika eesmärgiks ei ole solvamine ega kellelegi noa selga löömine. Ma näen, kui palju minu sõbrad minust hoolivad ja tean, et kõik see kriitika on ikka selleks, et mind elus edasi aidata. Lihtsalt teisest kultuuriruumist minule see ei toimi ja vähendab tunduvalt motivatsiooni. On siiski ka üha rohkem prantslasi, kes seavad selle - nagu ka kõik muu - kahtluse alla ja nii ongi juhtunud, et pariislased isegi hädaldavad selle üle, et nad nii palju hädaldavad.

22. jaanuar 2021

"Minu Aasia"

Margus Kalam. Minu Aasia: kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas...
Toimetaja Epp Petrone
Tartu: Petrone Print, 2019
390 lk.

Lisaks pealkirjas mainituile külastatakse veel Egiptust, Bangladeshi, Nepali, Bhutani, Sri Lankat, Vietnami, Myanmari ehk Birmat, Kambodžat, Laost, Hongkongi, Taiwani, Indoneesiat.

Väga kirev ja seiklusrikas raamat. Tänud siinkohal ka Maele soovitamise eest! Oli just nii, nagu Sa ütlesid, igal lool on konkreetne algus ja lõpp. Ei mingit sihitut jauramist. No ja tõepoolest -  oli hea lugeda! Aasia on ja ilmselt ka jääb mulle piirkonnaks, mida ma kunagi külastada ei soovi, aga lugeda - palun väga, miks mitte! 
Sarnaseid jooni (loe: tuli midagi tuttavlikku ette:)) leidsin mitmete varem loetud reisiraamatutega, näiteks meenus kohe peaaegu aasta tagune "Keskeakruiis".

Lasin lugudel end kanda ja seekord pikki väljakirjutusi - teie õnneks ja rõõmuks!, ei tule:)

Soovitan teile Myanmari, mis on kõige külalislahkem ja siiram Aasia maa, mida kogenud olen. Ja olgu öeldud, et elektriratta  aku ei pea Birmas vastu mitte 50, vaid 60 kilomeetrit! Vähemasti minu oma pidas. 

Aga samas on sellised "tõlkes kaduma läinud" lood just need, mis lisavad reisile vürtsi. Kes vürtsi ei soovi, võib minna valmisreisile kuhugi tuntud-turvalisse rannakuurorti! Kuigi petta võib muidugi ka seal saada.

21. jaanuar 2021

"Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu"

 


Masini, Beatrice, Negrin, Fabian. Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu.

Raamatute tutvustaja läbi naistegelaste prisma, rikkaliku illustratiivse materjaliga. Kangelannad, kes on isepäised, tugevad, vastuolulised, iseloomuga... Need, kes jäävad saatma, kui soovite, siis kummitama...
Alustades Pipist ja lõpetades Bibiga:) Või siis vastupidi. Või üldsegi mitte kuidagi pidi. Sinna vahele mahub veel Mary Poppins, Mary (raamatust "Salaaed"), Alice Imedemaalt, Jane Eyre, Anna Karenina jne, rohkem ja vähem tuntud naisi/tüdrukuid.

Kui on ideed otsas, mida lugeda, siis tasub see raamat kätte võtta. Esmalt läbi lugemiseks ja siis soovitusnimekirjana.

20. jaanuar 2021

"Kojutulekud"

Marcia Willett. Kojutulekud
Tallinn: Varrak, 2019
224 lk.

Alustan kohe aastat ilukirjandusega, kuna aasta lõpul tõdesin, et ilukirjandust peaaegu ei lugenudki...

Seekordne lugemine on siis sarjast "Varraku ajaviiteromaan". Olen sellest sarjast enamasti ikka head leidnud ja ei pidanud pettuma seegi kord.
Ei olnud erilist action'it, mis minu puhul on väga hea näitaja. Pigem selline rahulikus tempos kulgev lugu, ent ikkagi põnev, kuidas kiht-kihilt, lehekülg-leheküljelt kooruvad välja uued nüansid ja tegelaste elukäänakud ning sõlmpunktid. Perekonnaromaan vanalt healt Inglismaalt, Cornwallist, kus toimetavad järgmised tegelased:
nõod Hugo (Houghton), Jamie Tremayne, Jack (surnud 23.a), nende onu Ned Tremayne;
Prune(lla) (üürnik, aedniku abiline National Trusti pärandikaitsealusel maavaldusel), Ben (Chough' baari, pubi pidaja/juhataja), Prune peika;
Rose Pengelly, koristaja;
Dossie Pardoe (noorelt leseks jäänud, juhib oma St Endellioni kodust väikest äri nimega "Täida Külmik), tema poeg Clem, pojapoeg Jake(y), minia Tilly, vend Adam;
Janna - hooldaja, perenaine nunnade hooldekodus (endises kloostris), õde Emily (üks nunnadest);
Emilia (Jamie kunagine naine), tema tütar Lucy, väimees Tom, tütrepoeg Dan(iel)/Danny;
Koerad (retriiverid): Brioc, Mortimer,  Bells.

Järgnevalt mõningaid noppeid raamatust:

Dossie mantra: Saa juba üle. Võta ennast kokku. Hakka oma elu elama. Hangi koer.

"Et õieilu vaadata," tsiteerib Ned,
"poolsajast aastast küll ei saa,
teen ringi mööda metsateid,
et leida kirsse lumiseid."

"Kumb on hullem?" oli Hugo Nedilt kord  küsinud. "Tegematajätmise või teo patud?"
"Tegematajätmise," prahvatas Ned vaistlikult.

Toit on elu allikas, seda tuleks jagada, tähistada.

Kui ahvatlev see on, mõtleb Dossie, kujutleda oma tunnete jagamist teise inimesega, avada oma süda, küsida nõu. Kust see küll tuleb, see vajadus äratundmise, mõistmise, armastuse järele?
/.../ Elu tundub üsnagi  mõttetu, kui sa seda armastatud inimesga ei jaga.

"Küllap," ütleb ta [Dossie] viimaks, "on raske oma lastele korralikku kodust elu ja normaalset katkestusteta haridust anda, kui sa välismaal oled ja kogu töö tõttu kolid."
"Sel juhul," ütleb Adam kärmelt, "ära siis saa lapsi. Ma ei kavatse mitte kunagi lapsi saada. Mul oleks liiga suur hirm neid untsu keerata."

Emilia emal oli annet tekitada inimestes veendumust, et ta hoolib neist. /.../
Häda on selles, mõtleb Emilia, et see on nagu narkootikum. See vajadus olla tähelepanu keskmes ja mitte hoolida inimeste arvamusest, samal ajal kui sa teeskled, et armastad neid.

Hugo soojus ja hungeheldus teevad ta sümpaatseks ja kütkestavaks, kuid Jamie on hoopis kõvem pähkel. 

Mike: "Vahel on nii, et tee, mis sa teed, ikka paned puusse."

Talle [Adam] ei meenu ühtainsatki põhjust, miks ta ei võiks Londonist lahkuda ja Cornwalli elama tulla.
"Lõppude lõpuks pole mul midagi seljataha jätta. Ma pole oma elus suurt midagi ära teinud."
"Eks see oleneb sellest," ütleb aristokraatlik vana hääl, "kuidas seda ärategemist määratleda. Kust me teame, kui palju oleme teiste inimeste elu puudutades ehk teinud?"
Adam vaatab nunna hämmeldunult ja too naeratab.

Kui mitmekihiline võib olla üks raamat. Kui palju ilu ja rõõmu võib sellest ammutada. Mitu muusikalist soovitust sain sealt ka. Ja millised elamused need omakorda olid! Täiesti võrratu ja uskumatu, kui palju rikkamaks ma sain.

Schuberti "Widmung" Lizsti seades, kui palju võrratult kauneid interpretatsioone erinevate pianistide esituses. Ja siis veel armastuslauluna solistide ettekandes. Võimas!

"Widmung" Martha Argerich'i esituses

10 pianisti esitavad sama lugu

Sopran Amy Broadbent


Du meine Seele, du mein Herz,
Du meine Wonn’, O du mein Schmerz,
Du meine Welt, in der ich lebe,
Mein Himmel du, darein ich schwebe,
O du mein Grab, in das hinab
Ich ewig meinen Kummer gab.
Du bist die Ruh, du bist der Frieden,
Du bist vom Himmel mir beschieden.
Daß du mich liebst, macht mich mir wert,
Dein Blick hat mich vor mir verklärt,
Du hebst mich liebend über mich,
Mein guter Geist, mein beßres Ich!

Lisasin siia sõnad, neile kes soovivad kaasa laulda. Tegelikult aga sellepärast, et oleks tekst endal silma ees, mida siis mõista või tõlkida proovida:)

12. jaanuar 2021

Lugemiselamuste edetabel:)

 2020. aastal loetud raamatutest tahtsin veidi kokkuvõtlikult muljetada. Et mis siis loetud sai ja nö sõelale jäi. Goodreadsi ma veel omadega jõudnud pole, seega ei saa sealt abi loetud raamatute arvepidamise kohta:) Nii et ikka ise tuleb näpuga järge ajada:)

Õnneks on mul silt "lugemised", mis peaks suuresti siis ära näitama kogu loetud kirjavara. No vähemalt selle, mida olen blogis kajastanud. Täiesti kindlalt võin öelda, et neid raamatuid on sama palju või veel kordi rohkem, mis vääriksid silti "sirvimisi" vms. Sain numbri 36. Mis selle kohta siis öelda? Mida lõppkokkuvõttes peale hakata? Absoluutselt mitte midagi:) Eks see olegi nii ja naa. Kõik on suhteline. Ilus number ju. Kui 12ga jagada, siis tuleb 3 raamatut kuu peale, mis on muidugi vähe. Ilus oleks, kui vähemalt 4 raamatut kuuga koguneks. Igaks nädalaks 1. Ehk siis aastas 48. Mõni ümmargusem number oleks veel ilusam... Unistada ju võib! Ja arenguruumi on ka!:)
Aga eks minuga olegi nii, et vahel võin nädalas mitu raamatut lugeda ja siis ei loe tükk aega midagi või loen mingit raamatut väga kaua...
Heake küll, mis ma siin ikka targutan ja ennast õigustan:)

Kui nüüd neid raamatuid vaatasin, mis siin kajastatud on, siis jagunesid need tinglikult kolme rühma või nelja.

Esimene suur grupp on "Minu"-sarja raamatud. Neid kogunes 15! See on küll uskumatu number! Viis neist kajastasid Eesti elu - Setomaa, Tartu, Vormsi, Peipsiveer, Haapsalu. Igaühes miskit toredat. Võib-olla siiski tõstaksin veidi ettepoole Peipsiveere ja Setomaa, lihtsalt selle va erilisuse pärast, mida need piirkonnad endas kätkevad, no ja olid hästi kirjutatud ka. Tartu ilmselt jäi mulle kõige kaugemaks, kuigi meenub, et see oli väga ilukirjanduslik, aga Tartut jäi väheks. Ülejäänud kaks mahuvadki sinna vahepeale. Olid toredad lugeda, seda enam, et nii Haapsalu kui Vormsi on mulle väga südamelähedased paigad.
Maailma mastaabis "minukad" jagunesid vist enam-vähem pooleks, mis kõnetasid ja mis mitte. Ilmselt mu lemmikuks jääb "Minu Liibüa", see oli lihtsalt väga eriline. Sellele järgneb kohe "Minu maailmameri", samuti väga eriline. 3.-5. kohta jagavad "Minu Leedu", "Minu Iisrael" ja "Minu maailm". Aga nagu alati, ikka leian ma mingeid toredaid mõtteid ja ütlusi pea igast raamatust, nii et ka ülejäänud viis said oma võimaluse:)

Teine grupp on nn dokumentaalkirjandus või siis biograafiline kirjandus. Koheselt meenub selles rubriigis "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud", Toivo Roos'i "Elu enne eurot", "Kui ma taevast kukkusin", "Elu eesliinil", Sergi Plohhi "Tšornobõl: tuumakatastroofi ajalugu". Kolm esimest tõstaksin esile, kui möödunud aasta kõige-kõigemad mu jaoks. Väga erinevad ja erinevalt kõnetavad, aga maksimumpunktid kõigile. Tšornobõli raamat oli raske, aga samuti väga kõnekas, meenub, et seda lugedes hakkas mul pidevalt halb... "Elu eesliinil" pälvib aga tiitli 2020. a. aasta teema kajastamise eest!
Neid "lugemisi" sirvides meenutasin, et lugesin raamatut Raivo Järvist ja Kersti Kreismannist. Ja muidugi Donald Trumpist. See oli nii hea, et lausa halb hakkas:) Kui te mõistate, mida ma öelda tahan:)

Kolmas on ilukirjandus ("Saladuste suvi", "Valgus ookeanide vahel", minu lemmikraamat läbi aegade "Seitse tähte taeva Sõelas"), mille alla käib ka lastekirjandus ("Vahtramäe Emil", "Vahetuslaps"). Need kõik tõusid mu jaoks pjedestaalile. Siinkohal pean kahetsusega nentima, et eesti ilukirjandus on minust sel aastal täiesti mööda läinud. Ainus, mis selle au päästab, ongi siis mu mainitud lemmik "Seitse tähte taeva Sõelas", mis ilmunud juba 1980ndatel, ja mida olen korduvalt lugenud:) Aa ja siis veel, samuti 1980ndatel ilmunud Endla Tegova "Laulatatud", mis sai kodusest riiulist haaratud koroona ikalduse ajal:)
Tegelikult oli ka ju "Naeratava kuu inimesed" romaan, eesti ilukirjandus. Oo ja siis ka ju "Como järve ääres". Need on küll uuemad väljaanded, aga üldse ei meenunud. Ilmselt liigituksid hoopis järgmisse rubriiki...

Neljas on vist siis need, mis eriliselt ei meenu ja ju siis ei kõnetanud mind eriti... Ei saanud mind konksu otsa. 
Nii palju siis raamatujuttu eelmise lugemisaasta kokkuvõtteks:)

7. jaanuar 2021

Astudes 2021. aasta teele...

Jõuluvalgusest juhitud uue aasta teed teile kõigile, kes siia satute ja kes sihipäraselt siin käite!

Head uut aastat! Loodame, et 2021. aasta tuleb parem, kui eelmine, 2020. Seda laiemas plaanis - maailmas, ühiskonnas, meie riigis, meie rahvale. Eks seda igatseme iga aasta alguses, ent tänavu on see kuidagi väga südamel. Inimestele, igaühele meist soovin ja palun rohkem tarkust, arukust, mõistust, küll siis tuleb ka õnn meie õuele...

Julgen soovida veel ka täna - head uut aastat!
Kuigi läbi on kolmekuningapäev, pärast mida ei sobivat enam soovida...
Mingid kombed, ebeausk, ma ei tea mis...???
Olen pea alati selliseid "reegleid" ignoreerinud. Nüüd juba julgen välja ka öelda:) Mässaja selline!:) Ehk nagu noored ütlevad: rebell! (=mässaja, vastuhakkaja).

Värske FB kasutjana (koroona-aja süü ja tagajärg!) leian sealt vahel (!) ka päris toredaid ja asjalikke asju (enamasti on jama, reklaam, tühisuste tühisus jne). Keegi jagas toredat sõnade rägastikku, kust tuli leida kolm sõna, mis esimesena silma hakkasid. Proovisin ka. Minu sõnad olid: hoolimine, aru, heategu. 
Ilus juhatus uude aastasse!
Tõlgendan seda nii: hooli kõigist, pea aru ja siis tee heategu.
Hoolimine. Ehk et hoolida tuleb. Olen vist seda alati teinud, muidugi mingi piirini, sest endast peab ka hoolima ja kui mure/hool teiste pärast enda tervist ja hingerahu mõjutama, häirima, kahjustama hakkab, siis tuleb distantseeruda. Aga see oli hea meeldetuletus, et olen õigel teel! 
[Hoolima - kellestki või millestki pidama, kellegi või millegi vastu kiindumust tundma; kellestki/millestki kahju olema; midagi/kedagi arvesse võtma, kellelegi/millelegi tähelepanu pöörama. Allikas: "Eesti keele seletav sõnaraamat"]

Aru. Aru, see on mõistus, mõtlemisvõime, kaalutlemine, aga ka selgus, seletus; arusaam, arvamus, toetudes "Eesti keele seletavale sõnaraamatule" (EKSS). Inimesele on antud aru, mõistus, mõtlemisvõime. See eristab meid loomariigist. Ei saa käituda ja toimida ainult emotsioonidele, instinktidele toetudes. Maakeeli öeldes - ei saa toetuda tunnetele ja tungidele!
Juba eelmise punkti all väljendasin seda mingil moel, aga veelkord - kui hoolimine hakkab mõistuse (aru) kontrolli alt väljuma, siis ongi juba liiga emotsionaalseks mindud.

Heategu. Tegu kellegi heaks, kasuks, abistamiseks (EKSS)
Öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata. Jah, ka sellega tuleb arvestada...
Piiblis on palju kirjakohti hea tegemise, heade tegude, headuse kohta.
Kirjas roomlastele (7. ptk, salmid 18 jj) on öeldud: "Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja."

See kirjeldab ilmekalt inimese armutut olukorda. Ja siinkohal on see ka kutse meeleparandusele!

Sõbrad, lugegem ka Piiblit. Kui iga päev ei jõua, siis vahel ikka, korra nädalas või nii. See on imeline tarkuse ja ka headuse varasalv. Jah, paratamtult noomitakse meid ka Sõna kaudu, aga selle oleme me  rohkem kui küll ära teeninud...

Gl 6:10 Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!

1. Ts 5:15 
Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!

1 Tm 6:18 käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega,

Üks hea kirjakoht sattus veel ette: Ärge eksige! „Halb seltskond rikub head kombed.”  (1. Kr 15:33)

Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, (Gl 5:22)

Olgem siis hoitud Taevaisa peopesa kumeruse sees!
Mulle nii meeldib see ütlus, mis on  pärit keldide varasalvest.
Tehkem ikka head, kuigi see ei ole populaarne ja ei müü, aga igavikulises perspektiivis on siiski plussmärgiga.


Ennäe, tulukene siiski vilgub viimati...