Kristlikus kodus ja kiriku rüpes kasvanud lapsena on mul tava- või harjumuspärasest hoopis teistsugune pagas pea igaks pühaks ja tähtpäevaks. See lähtub kristlikust traditsioonist ja kirikuaastast. Nii on aastavahetuski minu jaoks pigem sissepoole vaatav kui väline trall ja tingel-tangel.
Aasta viimne tund on jõudnud,
silmapilk täis tõsidust...
Olen veendunud, et just see lähtepunkt on andnud mulle kindluse ja julguse igaks elus ettetulevaks olukorraks.
Jumala silm sind näeb ja valvab päeval, ööl.
Jumala käsi jääb su saatjaks taevateel.
Tema juhib sind, ta sõdib sinu eest.
Viib sind viimaks taevasse, kus elad igavest.
Lõppeks on kõik Jumala käes. Mina ei peagi, piisab Jumalast.
Mulle meeldib, kui saan olla aastavahetusel maakodus, rahus ja vaikuses, oma kõige lähemate seltsis. Paratamatult ulatub siiagi ilma kära. Tulevärki tehakse ikka, loodetavasti küll mitte väga lähedal. (Õnneks ei ole ka väga lähedal ühtegi elamist!)
Meenus üks mõte Silvia Rannamaa "Kasuemast":
Võõrasema ja isa läksid juba õhtul kuhugi uut aastat vastu võtma. Isa oleks tahtnud seda kodus teha, kuid võõrasema oli nii kärsitu. Tema pidi uuele aastale tingimata kuhugi poolele teele vastu tõttama.
Paljudel on kihk minna uuele aastale poolele teele vastu, minul selline soov absoluutselt puudub.
Olgem siis hoitud sel aastavahetusel ja uuelgi aastal! Ja ärgem elagem oma elusid ise keeruliseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar