Säästurežiim

Elan praegu, õigemini juba mõnda aega säästurežiimil ehk energiat kokku hoides. Võib-olla on see läbipõlemine, ei tea... Igatahes ... Teen nii vähe kui võimalik ja suhtumisega: ehk läheb mööda... Vahel isegi läheb😁 Enamasti mitte. Iga väikseimgi asi tundub nii suure pingutusena. Esmane reaktsioon igale ettepanekule, ideele, plaanile, üritusele vms on EIIII! Vähemalt seesmiselt. Tööga saan hakkama, sest mu töö meeldib mulle ja see on parim osa päevast. Imelik, et ma seda praegu kirjutan 🤔😛 Üle kõige meeldib mulle ju puhkus, niisama olemine, molutamine, mitte midagi tegemine!!! Aga ma ju ei oska, ei saa, ei õpi... Tüüpiline eestlane, kelle elu eesmärgiks on töö, töötamine, enda surnuks töötamine. Sest kui ei ole töö töö, siis on kodutööd, aiatööd, remonditööd, vabatahtlikud tööd... Need igapäevased energia välja imejad, mis ei lase elada, elu nautida. Lugemine tundub aja raiskamisena, kuna teha on niiiiiiii palju. Käsitöö tegemisest võin ainult unistada, sest lihtsalt pole aega ja tõsi, ka energiat pole... Hirmsasti tahaksin midagi enda kätega luua, mul on nii palju ideid, mõtteid, mida tahaks teha, katsetada, proovida... Ehk ükspäev pensionipõlves? või kui ei pea igapäevaselt tööl käima? Aga töö=sissetulek=majanduslik toimetulek. Kahjuks on ju elamiseks vaja mingil määral seda va krabisevat või nn virtuaalraha, ilma ei saa süüagi, kui just naturaalmajandusega tegelema ei hakka. Aga ei hakka, sest pole sellist entusiasmi ja huvi ja muidugi energiat pole ka...

Siit nurgast ja sealt nurgast...

Lasen veidi auru välja. Mõtteid, mis kogunenud aja jooksul...

Rahust ja rahulolematusest
Kui sa kogu aeg püüad ennast üles ehitada ja endas rahu leida ja see töö hakkab juba vilja kandma (tunned end juba päris hästi, vähemalt talutavalt), siis leidub ikka keegi, kes selle hapra olemise hetkega kildudeks hävitab ühe-kahe lausega, võib-olla ainult kohalolekuga.

Sallivus ja sallimatus - kaks pidevat võitlejat nii s/minus endas kui s/mu ümber
Ajas ja ajaga olen muutunud. Ühest küljest tolerantsem, teisalt jälle jäigem, mõistmatum, kohati lausa paindumatu, konkreetne, sallimatu. 

On ju kaks poolt - Inimese olemust (isiksust) puudutav. Käitumist, tegutsemist puudutav. Mida me hindame või hukka mõistame? Kas inimest või tema tegusid? Kas need on eraldiseisvad asjad? Saab neid üldse eraldi vaadelda?

Maine tarkus ja teadus on taevani tõusnud!
Teoorias ollakse tugevad, aina koolitatakse ennast, aga elada ei osata. Talupojatarkus, terve mõistus puudub (Kassijooga?!? - halloo!?! vanasti, kogu aeg on olnud loomad olemas nn vabapidamisel. Samuti lapsed - keegi pole neid kunagi ümmardanud, nad on olnud elu loomulik osa. Keegi ei saa lubada lapsele, et a la kui sa lased end arstil läbi vaadata, siis saad ükskõik mida?!? No nii need asjad küll ei käi!)

Kuidas kõlaks loengusari: Munemiskoolitus kanadele:)?😂
Mina oleksin müüdud!😁🤣

 

Sõbrapäev ja muud juttu

Veebruar on ületanud juba ekvaatori ja kahe nädala pärast algab kevadkuu. Mina pole aga veel ühegi postituseni jõudnud. 
Õhtul, kui arvuti vabaneb, ei viitsi ma enam une arvelt siin toimetama hakata. Ja nii läheb päev päeva järel. Öelda, kirjutada oleks ju küll nii üht kui teist, aga... vahel ei viitsi. Viimasel ajal pigem ei viitsi üldse... Selline tüdimus, väsimus, tujutus, apaatsus, huvipuudus jms on peal või kallal. Nagu mitte miski ei paku rõõmu ega tekita elevust. 

Olid jõulud. Jah, tore, olid küll... Eriti ei kaunistanud sel aastal kodugi. Ostsin uued elektriküünlad, aga ei pannud neid üles ega põletanud kordagi. Ei, siiski, ühe ilupildi jaoks panin põlema. 😛 Ei kuulanud jõululaule, -muusikat, mida tavaliselt ikka teen. Küünlaid, tõsi küll, neid päris elusaid küünlaid ikka põletasin.

Eile oli sõbrapäev. Oli, jah, tõesti. Paari sõbraga jagasime rõõmu - aitäh, et oled olemas!😇 Ja sellest täitsa piisas. Sain kogeda, et neile olen oluline, oleme vastastikku olulised. Kõige suurem ja parem ja lähedasem sõber on mulle mu abikaasa. Temaga olime rahulikult kodus, oma argiste tegemiste juures. Ei midagi romantilist. Sõbralik olemine!💖😍💑 Ja see on nii-nii oluline mu meelest!

Elus ongi ju nii, et romatika möödub kiiresti. Mis aga tõeliselt loeb ja jääb on sõprus. Vähemalt minu/meie elus on see nii ja see hoiab meie suhte toimivana, hoiab meid koos.

Mulle meenus kaugest ajast lastesaade "Kõige suurem sõber" (no see punakasoranž Leopold, mäletate, siis onu Raivo, Postikana ja Äpu) ja sealt  üks tohutult armas laul, mille algusread oma sõpradele saatsin. Lisan siia kogu laulu ja ka toreda video:

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Oi poisid-plikad
tore on see elu
JAAA!
Kui kõikidel on
seltsimees ja semu
HURRAA!

Kui sinu hoov on ka su sõbra õu,
siis ükski soov ei käi teil üle jõu!
Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!
JAAA!

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Kohe-kohe on käes ka sünnipäev. Jällegi - nii on, aga ei mingit vaimustust ega eufooriat! Päev, mis tuleb üle elada. Ennast tuleb kuidagi kokku korjata, et suuta teha head nägu ja olla viisakas nende vastu, kes õnnitlema tulevad ja kelle jaoks on sünnipäev üks hiiglama tore sündmus. Jaa, ma tegelikult ju tean, et see on tähtis päev ja puha, aga reaalsuses on see päev nagu iga teine... Lapsena, noorena ootad ja loodad sellelt päevalt eiteamida. Täiskasvanuna olen aga mõistma hakanud, et liigseid ootusi ei tasu sellele päevale rajada. Kõik, mis teed, teed teiste jaoks, peod, väljategemised ja värgid. Olulisem oleks aga hoopis ise nautida ja lasta end kätel kanda!😉 Aga - kuna seda keegi ju ei tee nagunii, siis pigem hoida madalat profiili😏

Nädala pärast on kodumaa sünnipäev. Ent sedagi varjutab terve aasta kestnud sõda Euroopa südames. 

Ilmselt see on ka üheks põhjuseks, miks ma nii tujutu ja tahtetu olen...

Varsti tuleb kevad! Jah, tore on! Aga nii on see ju igal aastal! Varem või hiljem tuleb kevad niikuinii!

Nii et rääkige mulle mida tahes, ei tule siit mingeid vaimustushüüdeid...

Palun vabandust! Loodan, et ühel päeval olen ma taas veidi reipam.

Vihane vanainimene:)

Vahel mõtlen, et olen tõesti üks kuri ja vihane vanainimene, kes toriseb ja jaurab kõige üle, mis ette jääb.🙈
Ega see päriselt küll veel nii pole, aga no peaaegu😝

No näiteks täna. Tulen mina mööda oma (kodu)tänavat kodu poole nagu üks part, pingviin või ma ei tea mis elukas (lehm libedal jääl!). Libedus, aina libedus! Jah, on paar terakest graniitkillustikku riputatud. Aga mis tolku sellest on?!? Hea, kui suudad jala mõne peale manada, siis libised ka koos selle terakesega edasi. Eks hommikul tööle minnes oli sama seis. Kabinettides mõeldakse välja lumetõrje eeskirjad, et mis vahendeid tohib kasutada ja mida mitte. Graniitkillustik (Ai, see sõna oli veel graniitsõelmed) peab olema, ei tohi kasutada tuhka, soola (kloriide!) ja liiva. Aga kullakesed: need teeksid palju tõhusamalt oma töö ära. Mis teha, keegi ametnik laua taga otsustas, et nii on. Ise pole kindlasti jalga libedale kõnniteele asetanudki! Ja sina vaene (vana)inimene vaata, kuidas sa saad, et luid puruks ja hambaid välja ei kuku😕

[Vastavalt Tallinna linna heakorra eeskirjale on iga kinnistu ja ehitise omanikul kohustatud tegema libedustõrjet, et tagada jäistel ja lumistel kõnniteedel ohutu ning turvaline liiklemine. Tuhka või kloriide lume- ja libedustõrjeks kõnni- või pargiteel kasutada lubatud ei ole. Pealinn 8.11.22]

Nuvot siis! Ei terakestki talupoeglikku ehk põlist tarkust, tervet mõistust.

Teine näide tuleb mõne aasta tagant. Seda nimetan ma Elroni retoorikaks.
Mu maakodu asub marsruudil Tallinn-Viljandi (rongiliin)😏 Jah, kahjuks on see peatus üsna tähtsusetu, väike. Olid ilusad ajad, kui osad Viljandi rongid ikka peatusid ka. Nüüdseks ei ühtegi mulgi eksperssi enam. Kui see üks hea ja peatuv rong meilt mööda vurama pandi, siis tegin järelepärimise, et miks nii. Vastati suuremeelselt, et me tahame et kõigil hea oleks!
Saate aru?!? Mis moodi see mulle hea on?!? Mulle ei ole see hea! See oli kui näkku sülitamine. Hea peab olema neil, kes tahavad kiiresti Viljandist Tallinna saada! See 10 minutit, mis kuluks peatumiseks nendes jaamades, kust mööda/läbi kihutatake, ei päästa kellegi päeva. 

Aga jälle - sina väike, tühine (maa)inimene - lepi sellega, mis on. Ja ära sõida rongiga, kui ei sobi ja ajad ei klapi!😠

Kolmas! Sama teema, peaaegu. Kohalik buss, mis võiks klappida rongi aegadega! Jälle mingi keskus juhib ja koostab plaane. Küsid siis, et näete, rongiplaan muutus, miks bussiaegu sellega ei sobitata, võiks ju ühitada, et saada ühe sõiduvahendi pealt kohe teise peale ja ei peaks tunde passima. Ja saad taas stampvastuse - ega kõiki plaane ei saagi klappima panna ja me ei arvesta linnainimestega, ainult kohalikega. Saab küll!, tahaks öelda. Halvasti teete oma tööd!😬 Võtke eeskuju Šveitsist või mujalt, kus ühistranspordiliiklus sujub! Pealegi rääkisin ma just kohalike nimel.

No ja kas mul pole siis põhjust olla pahane, kuri, vihane?!?😠 Selleks ei pea isegi vana olema! Nagu terve mõistus oleks ilmast otsa saanud. Põrkud vastu mõistmatuse ja saamatuse müüri ning tunned, et sinu/minu võimuses ei ole midagi...

Täna keegi just jagas FB-s ühte tarka mõtet, mis sobitub siia nagu rusikas silmaauku:

Kogu maailma õnnetus seisneb selles, et rumalad on nii enesekindlad ja arukad täis kahtlusi.
- Mark Twain -

Karma?!?

Öeldakse, et sõnadel on suur jõud. Ja et igal teol on tagajärg.
Ja India päritolu õpetustes on karma tegu (teo ja tagajärje üleüldine seadus). Iga keha, kõne või meelega tehtud tegu kannab vastavaid tagajärgi ehk teovilju. Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või kehaline. (Selline sai guugeldamise tulemus karma kohta).

Mida ma sellega siis öelda tahtsin või tahan on see, et MOTT - mida oligi tarvis tõestada!
Et kui tegu on sõnaline, siis on sellel kindlasti tagajärg.

Mitu aastat me nüüd olemegi juba elanud selles pandeemia-epideemia-koroona-ajas? Kaks? Kolm?

Oleme nii ära harjunud. Ohutunne on totaalselt ära kadunud. Maske ei kanta (paar korda on mul mõttesse tulnud, et äkki võiks või peaks). Vaktsiinide toimimise aeg on möödunud. Järgmist doosi pole saama mindud... Aega ju on, alles oktoober...

Ühel päeval (eelmisel nädalavahetusel) ütlesin veendunult välja, et "mina koroonasse ei jää!" See teadmine või tunne oli nii tugev, lausa kõigutamatu, no 2 ja pool aastat tõestatud ka ju!

Ja siis nätaki!, loetud päevad hiljem... oli koroonatest positiivne! Ei uskunud oma silmi!!! Tegin teise teisti. Ikka sama tulemus - positiivne!
No kolmandat testi enam raiskama ei hakanud. Ok, kui nii, siis nii, eks tuleb teadmiseks võtta ja uskuma hakata...

Nii mulle meenuski sõna - karma! 

Ja taas kord meeldetuletus, et sõnu ei tohi loopida! Sisemine veendumus võib olla, peabki olema, aga selle tasub targu enda teada jätta!

Jaa, mul on ikka sümptomid ka. Aga sellised "tavalise külmetushaiguse" omad. Ega ma muidu ju testi teinud poleks. Teste olen selle paari aasta jooksul teinud üksjagu. Kas siis, kui endal nohu vm külmetuse tunnused. Või siis, kui keegi on lähiümbruses positiivseks osutunud. Siiani oli mul alati rasvaselt negatiivne. Ei kunagi mingit kahtlust! Aga sedapuhku siis rasvaselt positiivne. Ja ei mingit kahtepidi mõtlemist!
Haige olen ikka päriselt, haiguslehel ja puha. No ei midagi hullu, aga jube tüütu on. Selline vinduv tunne, ei lähe paremaks ka. Pea on paks ja väsimus, jõuetus on kallal...
Täna sai esimest korda ka e-Selverist tellimus tehtud. Kulleri tulekuni on veel mõni tund aega. Homme võin siis seda kogemust lähemalt kirjeldada😉

Kogu selle karma jutu ja mõtte peale meenus mulle, et olen kuulnud mingit lugu karmast ja gorod Narvast. No mida tean mina tänapäeva muusikast, eksole... Jälle väike guugeldus ja palun väga, siin see on -
Nublu ja Gameboy Tetris esitavad "Für Oksana":

Vaat' sellised lood siis siinpool sood...
Hakkasin mõtlema, et oktoober ongi mul olnud selline haiguste või haiguslehtede kuu. Kas siis nn külmetushaigused või lausa haiglas operatsioonil viibimine (just täna 16 aastat tagasi).
Panen siis ühe rasvase testi ka siia ilmarahvale vaatamiseks ja tõestuseks, et "maivaletaüldse" 😛(nii ütles üks väike armas nupsik, kes nüüdseks juba peaaegu täismees😍):

Aga teie püsige terved! Hoidke ikka pikivahet! Kandke maski ka, abiks ikka! Ja võib-olla tasuks ka järgmisele vaktsiinidoosile mõelda!? [See ei olnud reklaam, vaid minu isiklik soovitus või nõuanne]

Enese maandamine

Hing kargas jälle täis! Teist päeva on inimene (kallis kolleeg!) tööl ja mul on nii kõrini, et tahaks karjuda!!! Lihtsalt peab mölisema* kogu aeg. Kogu aeg kommenteerima oma tegevust, kõva häälega ette lugema kirju, uudiseid, kommentaare jne jne. Hulluks ajab!!! Nii hea rahulik, vaikne ja mõnus töömeeleolu oli eelmisel nädalal. Nüüd on pidev motivatsiooni maha kiskumine, negatiivne lihtsalt voolab pidevalt laviinina peale. Ainult see, mis tema mõtleb, arvab ja ütleb see on õige. See on karjuvalt ebaõiglane. Ma ei kannata enam välja! Midagi peab muutuma. Suveni, puhkuseni ehk suudan veel välja vedada (hambad ristis), aga sügisel nii enam jätkata ei saa!!!
Krt*, miks peab kogu aeg sinu tahtmise järgi tegema?!? See, mis sind huvitab, ei huvita mind! Niipea, kui mina hakkan oma soovitusi jagama, ajad sa kohe sõrad vastu!
Nt. Allahinnatud pagaritoodete ostmine. Mitte iialgi ei osta ma allahinnatud leiba! Ma ei taha tahket leiba! Mulle on oluline selle värskus, pehmus, LÕHN! Ja need mõned sendid ei päästa midagi! Koonerdamine ei ole kokkuhoid!
Vaata iseennast! Sa tahad kogu aeg olla parem ja targem ja... Aga ei ole ju! Targem annab järele, aga sina ei tee seda kunagi!!!
Ma (ja/või inimene üldse) ei pea kõigega kursis olema. Kui miski huvitab, siis viin ennast kurssi. Ei saa ennast killustada ja lõhkuda nii paljude asjade ja infoga...

Pidevalt käib tüütamine, pommitamine küsimustega stiilis - mis siis kui..., kas see või too ka seda või mida... Hulluks ajab! Ei tea, ei tahagi teada, ei huvita!
Ma tahan lihtsalt vaikselt ja rahulikult oma tööd teha, oma pisku palga kätte saada, muud midagi... Töö ju mulle meeldib, aga sotsiaalsed suhted ahistavad...

*P.S. Palun vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast! Ma tavaliselt ei kasuta selliseid sõnu, aga olin hirmus rööpast väljas, kui seda teksti kribasin...

Vaadake, kuidas te elate!

Kuidagi väga pikk paus on jälle sisse tulnud nendele postitustele siin.
Jah, on olnud ka väike lugemise paast... Mitte teadlikult, sihilikult, vaid ei ole olnud tahtmist raamatut kätte võtta ja isu lugemise järele. See teeb mind tegelikult kurvaks, aga vägisi ju ei saa midagi teha. (Siiski ühe raamatu lugesin poolvägisi läbi. Ja teist alustasin juba suure innuga!)
Aga see ei tähenda, et üldse ei loe, ei mõtle või ei kirjuta! Mõte ikka töötab ja paratamatult tungib elu sisse, isegi siis, kui püüad uudiseid mitte lugeda-kuulata-vaadata. Ikka leidub hea kolleeg, kes sulle katku-uudised ja numbrid ette loeb. Palju tänu!😛 Olen informeeritud!
Praegu just avastasin oma mustandite kaustast 7. märtsil kirjutatu ja avaldan selle nüüd ikka siin ka. Sobib siia Suurde Nädalasse päris hästi, arvan ma.
Keegi kunagi kurtis või heitis mulle ette, et ega inimest ei saa tundma õppida ainult raamatute kaudu, mida ta loeb. Kuigi ma võiks siinkohal ka vastu vaielda, aga olgu pealegi, ei viitsi...:) Võib-olla järgnev "tiraad" siis tutvustab mind natuke rohkem, vähemalt mingi nurga alt ja mingil ajahetkel.
Alljärgnev ei ole suunatud konkreetselt mitte kellegi vastu, vaid selle rumaluse ja arutuse vastu, mis kohati nii valdavaks on saanud.

7. märts, 2021:
Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. 
Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. (Pauluse 5. kirjast efeslastele, salmid 15-20).

Ärkasin täna hommikul ja mu meeli täitis selle kirjakoha esimene lause: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate..." Ja siis läks või hakkas mõte tööle, mis seal edasi kirjas oli "mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad."
"Kak ras dlja vas!" kõlaks see ühe teise rahvuse suust. Ehk siis täpselt meile, meie tänases päevas elajatele (= elavatele inimestele), sest päevad on kurjad. Kuri haigus on igapäevaselt võtmas rajalt maha tuhandeid inimesi, isegi juba meie väikeses Eestis. Tahame tippu jõuda. Viie rikkama riigi sekka pole me jõudnud ega jõua kunagi! Vähemalt majanduslikult mitte! Ilus oleks ju, kui vaimses, kultuurilises, empaatilises vms mõttes jõuaks... Aga ka seda, ma kardan, et mitte kunagi ei juhtu. Nüüd oleme esirinnas oma nakatumisnäitajate poolest. Paljud taovad vastu rinda ja karjuvad, et nende isikuvabadusi on piiratud.  Vabadus on karjuda ja oma lolli juttu suust välja ajada. Koroona ei ole usu küsimus! Palju muid asju on... Kirikud ei ole meelelahutusasutused, kus kristlased käivad meelt lahutamas. Kauplused on lahti, kust saab enda ihule toitu (ja isegi katet - justkui elaks inimesed ilma riieteta, et ei suudaks kuu-poolteist ilma šoppamata olla!). Aga kirikud on kinni... Vaimule toitu ja hingepidet ei saa. Siis räägitakse, kuidas see kõik vaimsele tervisele mõjub. Sõnad!
Olen ennast praegu nii üles keeranud... Maandan siin nüüd ennast...

Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist! Kirjast roomlastele 13,13-14. Vanas tõlkes on veel paremini öeldud: Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis...

Minu meelest kõik meie hädad saavadki alguse sealt, et mitte midagi ei ole enam püha. Väärtused on jalge alla trambitud. See, mis meid siiani on toonud ja kandnud, see on eimiskiks pandud (mäletate ju seda lauset, mida president Ilves ütles!). Aga ainult väärtustel põhinev saab meid edasi viia!
Isegi Ülo Vooglaid, kes kohati oma arrogantsiga hiilgab, on öelnud: "Mõte, et see mis tõi meid siia - ei vii meid edasi, on erakordselt räbal."
Ei ole nii, et on vabadus kõike teha! Me elame ühises ruumis - ühiskonnas, kus paratamatult oleme seotud ja puutume kokku, seetõttu peame arvestama üksteisega. Kui see on ilmvõimatu, siis mine kuhugi üksikule saarele ja vaata, kuidas sa seal hakkama saad. Seal võid olla ilma maskita ja vaktsineerimata ja deklareerida või deklameerida igal sammul oma õigust vabadusele!:) 

Eks olen nüüd juba ka nii vana, et võin välja öelda, mida mõtlen:) 

Puhas kuld FB-st!:) Keegi jagas kellegi jagatut:)

See ei ole minu väljamõeldis, vaid kopeeritud FB-st. Täpselt elust enesest, kas pole?!?😉

Puhas kuld! Jagan

OLUKORRAST RIIGIS, VIIRUSERINDEL

Arstid: haiglad on ülerahvastatud, oleme väsinud, plaaniline ravi kannatab.

Inimesed: Oh, see on tavaline gripp.

Arstid: ei, see ei ole gripp. Palun hoidke ennast ja meid, hoidke distantsi, peske käsi ja kandke maske.

Inimesed: ei, me ei taha. See on inimõiguste rikkumine.

Arstid: kas te ei usu koroonaviiruse olemasolusse?

Inimesed: miks, me usume. Kuid vaevalt saab see nii ebameeldiv olla. Loomulikult pole me arstid, teie, noh, ravite, aga jätke meid rahule.

Arstid: Väga hea! [ravivad]

Inimesed: me tahame, et see kõik võimalikult kiiresti lõpeks, oleme väsinud, tahame sellest kõigest vabaks ja puhkama lennata.

Teadlased: ok, siin on vaktsiin, lõpetame selle epideemia. Mida rohkem on inimestel antikehi, mida varem tekib kollektiivne immuunsus, seda kiiremini lõpetab koroonaviirus aktiivse levimise ja pandeemia lõpeb.

Inimesed: ei, me ei vaktsineeri.

Teadlased: te ei usu koroonaviiruse olemasolusse?

Inimesed: me usume! Aga teie vaktsiinist me sureme kindlasti ja see on hullem kui koroonaviirus.

Teadlased: te ei sure. Aga ok, see on vabatahtlik. Ja kuidas me selle peatame?

Inimesed: me ei tea. Selle peab otsustama valitsus. Mille eest me makse maksame?

Teadlased: Väga hea! [lähevad tööle]

Valitsus: kõik on väsinud ja tahavad, et kõik võimalikult kiiresti lõpeks ja meil on häid uudiseid, vaktsiini hakati tasapisi tarnima.

Inimesed: ei, me ei vaktsineeri ennast!

Valitsus: no siis tuleb ikka väga kaua piirangutega elada.

Inimesed: ei, me ei taha piiranguid, me oleme sellest väsinud. Ja me ei taha maske kanda. Teste pole. Ja me tahame sooja merd ja ööklubisid.

Arstid: noh, siis jääte kõik haigeks ja umbes iga kolmekümnes teist sureb.

Inimesed: lõpetage meie hirmutamine! Me teame, et see on massiline hirmutamine, manipuleerimine ja globaalne vandenõu.

Valitsus: Ah nii, te ei usu koroonaviiruse olemasolusse?

Inimesed: miks, me usume. Kuid see on ikkagi globaalne vandenõu.

Teadlased: siin on teile meditsiinilised teadusartiklid, kõik on must-valgel, lugege, süvenege.

Inimesed: ei, me ei taha seda lugeda. Me ei ole teadlased ja me ei pea sellest aru saama. Teie olete teadlased, kuid me ei usu teid. Ja me ei usalda valitsust. Ja ka arstid valetavad.

Arstid: ja me valetame? No tulge haiglatesse vabatahtlikeks, aidake meid, näete kõike ise.

Inimesed: ei, me ei lähe. Meil on muud teha.

Arstid / teadlased / valitsus: okei, okei. Aga mida te siis tahate?

Inimesed: me tahame, et see kõik lõpeks nii kiiresti kui võimalik. Peatage see koroonaviirus kuidagi. Mitte vaktsiinide ja piirangutega. Millegi muuga. Ei, me ei tea, kuidas. See on teie ülesanne.

Päike, tuul ja merevesi - need me sõbrad kolmekesi

Siit tuleb nüüd üks südasuvine heietus. Rubriigist: vingun ja virisen. Pealkiri on eksitav:)
Polegi sel kuul blogisse ühtegi rida kirjutanud. Nii et see on ka ühtlasi vigade parandus:)

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga mul on juba esimesel puhkusepäeval tunne, et kohe saab puhkus läbi... Draama, traagika missugune! Ja juba ma nukrutsen, ilma, et oleksin nautima hakanudki.
Aga mis siin ikka nii väga nautida. Kui olen linnas, siis tundub, et raiskan aega, sest maal kõik põleb, st et tuhat ja üks tööd tahab tegemist - muru niita, aiamaa kasta, peenrad rohida, umbrohi kitkuda, põõsaalused, aiaäärsed ja -tagused niita, marjad, piparmünt, pärnaõied jne korjata... Kui olen maal, siis mõtlen, et linnakodus lilled kõrbevad, neid oleks vaja kasta, oleks vaja koristada, kraamida, remonti teha, õmmelda jne.
Puhkamine ja mängimine ei kuulugi nagu puhkuse repertuaari. Sest ikka, nagu eestlane muiste, puhkus ja nautimine on saadanast. Töö on see mis õilistab ja õndsaks teeb! Kõik ju rabavad ja rügavad. Julge sa öelda, et ma nüüd olen niisama ja midagi ei tee. Kus sa sellega, siis lintšitakase sind ära.
Ometi näen ma (sotsiaalmeediast), et mitmed naudivad kaunist Eestimaad, rännates ringi ja viibides mererannas. Kas neil pole töid teha, küsin ma karmil toonil. Mis ringihulkumine see on?
Mul on juba teine puhkusenädal lõpukorral. Pool juulikuud on läbi. See tähendab, et ka pool suve on läbi. Vähemalt selline tunne on mul alati olnud.
See kevadsuvi on olnud tegelikult nagu üks suur puhkus pisukese tööga. Ja mul on tohutu, lausa kohutav vastumeelsus saabuva sügise ees, kui peab jälle päev päeva kõrval tööl käima hakkama, iga Jumala päev... Oi, kuidas ma ei taha... Nii ma ei suuda ka üldse puhkust nautida. On tunne, et peab ennast kogu aeg tagant piitsutama, et valmistuda tööeluks.
Olengi pea iga hommik ärganud 6.30, et saata mees tööle. Ikka mõtlen, et mul ju puhkus ja pärast magan edasi, aga võta näpust. Selleks ajaks on uni läinud ja tuhat muud toimetust ees ootamas.
Ja ikka on tunne, et kõik on tegemata ja midagi ei jõua.
Vaat' selline melanhoolik olen praegu.
Aga täna käis mul sõbranna külas. Korjasimegi pärnaõisi ja piparmünti ja herneid... Mõnus!
Päike soojendas (lausa küpsetas!), tuuleke jahutas veidi. Ainult merevett ei olnud.
Ehk järgmisel nädalal saab ka merele ja mere äärde. Plaan on igatahes üks saar vallutada:)
Ega ma ju tegelikult ei ole eriline merefänn. No ses mõttes, et iga hinna eest end laintesse heidaks, aega, kohta ja ilma valimata. Kaugel sellest. Ainult siis, kui väljas on 30+ kraadid, tahaks kaelani vette. Aga sellist ilma on meil siin väga vähe ja harva. Ja enamasti olen siis ikka merest kaugel.
Päike on tore, aga liigselt tema paistel peesitamine kahjulik. Tuul on mõnus, kui ta kuuma ilmaga jahutab, aga nagu juba mainisin, selliseid ilmu meil ju peaaegu pole. Seega enamasti on tuul külm ja vastik, mis paneb kraed püsti  ja kapuutsi pähe tõmbama. Sel aastal kuidagi eriti.
Sai selline peibutuspealkiri pandud, aga jutt oli heitlik nagu eestimaine ilm.
Olge mõnusad! Ja nautige Eestimaa suve!

Advendiaeg

Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...

Aeg milleks?

Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...

Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...

Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?

No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 

Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?

Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent

Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!

Blogipaast?!?

Kuidagi kauaks on see blogipaast veninud. Pigem on siiski lugemispaast olnud. Miskipärast ei ole jälle üldse lugemissoont. Võib-olla ei ole lihtsalt häid raamatuid ette sattunud?!?
Kui Mae kuu alguses Kuubale lendas ja seega blogipaastu välja kuulutas, siis eks see võttis ka veidi motivatsiooni maha... No kui ikka ei saa lugeda ühte lemmikblogi, siis ei ole endalgi erilist indu...

Vahel on kuulda kurtmist, et ei ole millestki kirjutada, nagu oleksid kõik teemad otsa lõppenud. Seda probleemi mul vist ei ole. Ikka oleks kirjutamismaterjali. Aga õige tunne peab olema. Kui mul ei ole tuhinat ja hoogu, siis punnita palju tahad, ei ole õige see asi. Kui mõte ei jookse ja sõnade ritta seadmine nõuab pingutust, siis on kõik kuidagi kunstlik. Aga tekstis peab olema elu sees. (Vähemalt mu enda jaoks!)
Nii ma aina ootan seda va muusa puudutust. Iseasi, kas blogi jaoks just muusat tarvis oleks!?!:)
Põhiline on ikkagi ju see, et ma ise rahul olen, eks.
No ja kui palju ma teiste pärast kirjutan. Ikka ainult enda rõõmuks.

Kohe saab läbi aasta lühim kuu. Läks teine lennates.
Kevadet on tunda. Päevad on pikemad. Saab juba valges minna ja valges tulla. Ei pea ainult pimeduse varjus hiilima.
Ehk siis tuleb tagasi ka lugemise tahe...
Aga homme Saaremaale!

Tahaks siia miski foto panna, aga ei leia sobivat. Olgu siis pealegi igav lugu:)

Minu Fidži

Mariliis Alev. Minu Fidži: paradiisi varjud.

Ei olnud päris minu masti raamat - liiga kauge ja liiga võõras ja liiga arhailine kultuur. Ärgem unustagem, et ma olen ikka eurooplane ja valge turist, kes harjunud reisidel mugavustega (sest selle eest ma ju suuresti reisile minnes maksan):) Lugedes purjeka peal viibimisest, kus tuli 800 dollarit peale maksta, et saaks roppu moodi rügada ja puudus dušš ning vesiklosett, siis ... ahmisin ma õhku. Ei, sellisteks ekstreemsusteks ei ole ma (enam) valmis! No arusaadav ka muidugi - vanus teeb ikka oma töö. Olen ilma duši ja vesiklosetita pea üle poole oma elust elanud (maakodus põhimõtteliselt on selline olukord tänini, kuigi vesi tuleb kraanist), ent vanemaks saades ja mugavustega harjudes tahaks olmeasju lihtsamalt lahendada. Aga oli päris palju nauditavaid seiku ja sõnakasutus oli suurepärane. Siinkohal meenub mulle, et toimetaja oli ju Mae, kelle roll selles osas väga oluline. Raamatuga seonduvast kirjutab ta oma blogis lähemalt. Tänud siinkohal!:) Nii toimetajale, kui autorile.

Ah, mis ma siin ikka targutan, annan hoopis autorile sõna:

Kuningas on põlvnemistraditsioonide alusel selle maanurga vanem, siinsete saarte vanemate veri ja mõtteline juht. Olgugi, et tänapäevases "vabas" militaarkorraga vabariigis, kus peamiselt kõneleb raha, ei ole kuningal enam pärisvõimu, on kasvõi kohalike poiste käitumises ilmnenud muutused selge märk, et vanu traditsioone austatakse ja järgitakse. /.../ Siin ja praegu on tunda kahe maailma põrkumist. Noorte ärahellitatud kahvanägude rummine lällamine ja aastasadu põlvest põlve kantud rituaalid, millel on tulevastele põlvedele palju sügavam tähendus kui ühe üksikisiku aastaringi täitumine. See vastuolu siin kirjeldab minu meelest hästi kõikide pärimuskultuuripärandiga sihtkohtade dilemmat - säilitada või säilida? Rahakotina paradiisi ekspluateerima tulnud turist on kohalikele vajalik, kui mängu tuleb materiaalne käibevara. Kokkupõrge on paratamatu.

...homme ootab meid ees põgenemine veel kaugemale tsivilisatsioonist.

Külalislahkusest keeldumine solvab aga võõrustajaid silmnähtavalt. Iga päev kogen siin omal nahal tõelist lahkust. Lahkust, mis tuleb ilma igasuguse tagamõtteta. Lahkust, mis tuleneb sajandipikkusest traditsioonist ja juurdunud väärtushinnangute süsteemist, kus rikas on see, kes rohkem annab.
Kerekere (palve või nõudmine midagi laenata, ei eelda tagastamist) on mõiste, mis tähistab vennalikult jagamise kommet fidži rahva suurperes. Kogukond jagab kõike, mida jagada on. Olles läbinud sevusevu (külavanema vastuvõtutseremoonia uustulnukale) ja kogukonda vastu võetud, kuulub ka minu maine vara tinglikult kerekere alla. Lääne omandihimulises ühiskonnas on seda raske mõista, aga siin ei klammerdu inimesed maiste asjade külge. Ahnus on inimestel veres igal pool, aga vara ajutisus ja tühisus on siin kaugetel saartel nii iseenesestmõistetav.

...Taveuni asub 180 pikkuskraadil, täpselt teisel pool maakera Greenwichi nullmeridiaanist, ehk et siin muutub ametlikult kuupäev. Kokkuleppe kohaselt asub Fidži muidugi hommikupoolsemas ajavööndis ja meridiaani on mõtteliselt liigutatud kaugemale itta, et saareriigid saaksid ikka samas kuupäevas tegutseda. Siin asub ka Taveuni pooleks lõigatud kaart, suurepärane võimalus turistile - kumbki pool asub siis erinevas kuupäevas. Saab ühest teise hüpata. Või eilset päeva kinni hoida. Ajareis homsesse. Võib kaotada end kahe päeva vahele. Millal saab tänasest homme?
Veel segasemaks läheb olukord, kui oleme fotod pooleks lõigatud kaardi juures ära teinud ja peatume nüüd hoopis ühe tavalise maja juures, sest Raffa tahab tutvustada meridiaani tõelist asukohta, mitte turistivärki. Luurame hoovis ringi ja leiame kõrge muru seest peagi õige geodeetilise metallist maamärgi, mille järgi kaarte paika pannakse. Peagi ilmuvad majast vihased elanikud ja järgneb tuline sõnavahetus. Majaomanikele ilmselgelt ei meeldi näha seltskonda kahvanägusid hoovi peal paterdamas. Need on esimesed tõeliselt vihased fidžilased, keda kohanud olen.
Olukord naeruvääristab ennekõike just kogu kella küljes kinni rippuvat maailma. Viibime kokkuleppeliselt tänases päevas, sest nii on lihtsam majandada, olgugi et geograafiliselt pendeldame siin saarel eilse ja tänase vahel.

Eks siin maakeral olegi kõik kokkuleppeline. Ikka peavad mingid reeglid, alused jms olema, et saaks üldse enam-vähem rahumeelselt eksisteerida. Seda on ju iga päev näha, mida piiramatu vabadus endaga kaasa toob. Igaüks võib öelda ja teha, mida tahab ja mis iganes pähe kargab...

Fidži-stiilis dušš käib nii, et sulu, mis on muidu seotud ümber puusade seelikuks, on nüüd kehal, et mitte alasti olla. Ja siis jäseme haaval seebitad ja loputad kopsikuga vett peale valades. Alastust välditakse isegi džungliprivaatsuses.

Algab Fidži-time. Seesama määramatu ajaühik, et sa tead, et midagi peab juhtuma, ja tead, et see nii ka läheb, aga millal, seda ei tea keegi. Sinult oodatakse ainult valmisolekut igas hetkes. Nii me siis ootame paati. Selle ootamise jooksul jõuab imestada, kuidas ma küll nii ilusasse kohta jälle sattusin. Jõuab sügavalt sisse hingata ja hetke nautida. Jõuab pisut närviliseks muutuda ja nihelema hakata. Jõuab vihastada, et milline ajaraiskamine see on, et ometi võiks ju keegi end pisut organiseerida või vähemalt öelda, mis toimub ja millal toimub. Ja jõuab iseenda peas aru saada, kui naeruväärne see kõik on, mis vahet seal on, millal midagi juhtub. Mida mul siin muud ikka teha on, kuhu mul kiiret? Küll see paat kord tuleb ja me jõuame kohale just siis, kui kohale jõuda on võimalik. Ja jõuab uuesti imetleda, kui ilus siin on.

Kiribatilt pärinevad tänapäevases mõttes esimesed ametlikud kliimapõgenikud. Nad on sunnitud oma kodusaared hülgama, sest seal pole võimalik elu jätkata. Magevesi kaob, ettearvamatu ilmamuster annab vihmavett kord liiga palju ja siis üldse mitte. /.../ Põgenike üleskutse on ühene: kliima soojenemine tuleb kohe peatada, nende kodumaa häving ei ole nende süü. See on lääneliku eluviisi ületootmishullus, mis uputab inimesed, kes oskavad veel õnnelikud olla. /.../ Rahvusvahelistel kliimafoorumitel on teadlased teatanud, et kogu Tuvalu elanikkond tuleks Kioale üle kolida ja uppuvate atollide probleem oleks lahendatud. Siin on ju olemas viljakandev maa ja magevesi. Kas ükski rahvas oleks sellise ettepanekuga nõus?

Selline valik siis minu poolt. Aega läks, aga asja sai. Ehk lugemine venis päris pikaks, aga loetud ikka sai...See on puhtalt minu enda viga, tunnistan ausalt.

Imelik suvi sel aastal, kuidagi ei edene lugemine, olen väga vähe raamatuid läbinud. Mingi imelik rahutus, ärevus vms on sees. Kogu aeg on tunne, et ei jõua, ei jõua, ei jõua... Maakodus käin ka pidevalt nö tuld kustutamas. Marjad ja muud aiasaadused valmivad ülihelikiirusel, vaja rohida ja kasta ja muru niita ja seda ja teist ja kolmandat ja kuklas on pidevalt tunne, et ma peaks olema hoopis mujal ja tegema hoopis muid asju... Jah, olen jännis ühe kirjatööga. Kohati on juba nutumaitse suus... Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida...

Et hää kraam raisku ei läheks...

Veel mõtteid Risto Lauri Islandi raamatust "Islandil: kohalolek ja rändamine" ehk siis eluterveid ja mõtlemapanevaid ütlemisi eluolu kohta (mitte Islandi kohta). Need on lihtsalt nii head, et kahju oleks hääd kraami ära põlata ja raisku lasta.

On olemas inimesi, kes terve elu oma majas kopsivad ja toksivad, nii et meelemõistuse tahab naabritelt ära võtta. Ei malda nemad rahulikult elada ja olla, ei sobi neil rahulikult köögis ajalehte või elutoas raamatut lugeda ning niisama aias pikutamine on suisa surmapatt! Just nimelt niiviisi - terve elu kuuri all mingeid kruvisid kuhugi kruttides ja vana sodi lappides ja hunnikut rämpsu küll kilekottidesse, küll pappkastidesse pakkides ning seejärel seda kõike sealt jälle lahti pakkides jne jne. Olen kindel, et nemad on enestele eeskujuks võtnud just nimelt sellesama sipelga - maailma töökuse sümboli. Aga kas töökus säärasel kujul ja säärasel määral pole tegelikult hoopis mitte lauslollus? Teha tööd mitte tulemuse, vaid töö enese pärast. ... Töökus kui niisugune ei tohiks ju olla tingimusteta eeskuju! (lk. 225-226)

... kas sellest siis ei piisa, kui ma töötan kenasti omal alal ja maksan makse? Makse ehk teisisõnu palka neile, kelle konkreetne ülesanne ongi riigi, sealhulgas tavainimese heaks midagi ära teha!
...Kõigil oma ülesanne siin elus ja aitab küll. Mida siis veel eraldi riigi heaks tegema hakata? Riigi heaks töötab meil Riigikogu ja valitsus ja ka aeg-ajalt linte läbi lõikav ja teiste poolt ettekirjutatud kõnesid esitav president. Ma ei saa aru, miks nad siis oma tööd korralikult tehtud ei saa? Miks lihtinimene peab lisaks oma tööle ka veel nende tööd tegema?
 ...Ei no muidugi ma annetan, sest teemad on liialt tõsised, aga ikkagi... kuidagi huvitav majandusmudel. Selline jõuetu kerjamajandus. Arenenud riigis ei tekigi mingit küsimust, mida inimene saaks veel ekstra, lisaks oma tööle, riigi heaks teha. Lihtsalt igaüks teeb oma tööd ja sellest piisab täiesti, et ühiskond püsiks kindlatel jalgadel. (lk. 181-182)

Ei kavatse üldse siin arutleda igavikulistel teemadel ega ka maailma parandama hakata, aga mu peas on keerelnud üks küsimus juba viimased 20 aastat. Nimelt, et kuidas on võimalik, et inimesed nii rahulikult lepivad... ei-ei, mitte jälle see Eesti poliitika... vaid üleüldse kogu selle raudselt väljakujunenud ühiskonnamudeliga? Niiviisi, et inimesed võtavad täiesti loomulikult olukorda, kus nad põhilise aja oma ärkvelolekust  tegelevad mingile täiesti võõrale inimesele raha teenimisega. Kas siis uhkelt kontoris või veidi vähem uhkelt kuskil tehases või leheputkas või leivapoes. Imelik minu arust. Selleks, et teenida oma igapäevast raha (mida vaatamata sellisele ohverdusele paljudel ikka napib), tuleb sul veeta enamus aega oma päevast võõra isanda teenistuses. Mispoolest see erineb pärisorjusest, mil inimesed pidid mõisapõllul paruneid orjama? Nüüd on küll uhked ülikonnad ja autod, aga põhimõte jääb ju samaks mu meelest.
...Ja siis veel see, et seda kõike me nimetame eneseteostuseks. Enese orjastamist ja enese vangistamist.
...Ei tea, kuidas teisiti saaks. Ei tea, kuidas normaalsel ja inimlikul teel saaks lihtne inimene oma igapäevast leiba teenida. Aga niiviisi, senisel moel, tundub ka kuidagi imelik. (lk. 177-179)

Ning lõpuks ongi nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla, nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru! Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda. Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata. Äkki saab lausa oma rubriigi "Laske elada! Härdalt palun!" Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel. (lk. 280, 278-279 ka väga hea, meenutab kohati "Eesti matust":))

Reeturlik tegu

Kui alles reedel (eelmisel siis) kirjutasin oodi ja ülistuslaulu vanale heale nuputelefonile, siis juba esmaspäeva õhtuks olin ta reetnud ja uue nutitelefoni omanik...
Väga-väga inetu tegu minu poolt, tunnistan seda ausalt.
Aga eks oli aeg minulgi uude ajastusse astuda... Nüüd veel vaja viimane samm teha ja allakäigutrepi viimane aste on käes... Ehk siis kui FB-sse ka veel lähen, siis on vsjoo, ma ütlen:) Ja eks see on samuti ajaküsimus. Muidugi võib siis FB kokku kukkuda. Mäletan, et nii juhtus Orkutiga. Kui mina ükskord otsustasin Orkutisse minna, siis kolisid kõik üsna pea FB-sse ja nii minu suhtlemine sotsiaalmeedia vahendusel lõppeski.
Põhjus uue "mängukanni" järele oli aga väga proosaline, pisut isegi ootamatu. Nimelt tuli äkitselt kange reisiisu peale. Nii saigi kähku Ahvenamaa reis broneeritud. Ja et reis juba peaaegu terendab, sai ka kohe kõik formaalsused tehtud ehk siis rahad üle kantud jne. No ja siis äkatse turgatas pähe, et armas taevas, kui reisile minna, siis on ju vaja ometigist pilte teha! Aga mis minul puudub, see on fotokas. Eraldi fotoapasraati ju ostma ei hakka, eks ole. Siis sündiski too otsus ja ketserlik plaan - tuleb osta nutitelefon. Mõeldud, tehtud. Selline on siis asjaloo lühikokkuvõte. Minu armas nuputelefon on nüüd täiesti kasutu... Aga müügipoisile ma teda ei jätnud, võtsin ikka kenasti koju kaasa, et aeg-ajalt teda silitada (no telefoni ikka:)) ja nostalgiaga ühiseid ilusaid aastaid meenutada.

Sellised kummalised asjad olen siis suutnud ühe puhkusenädalaga korraldada.
Aga mida siis ikka vihmaste ning hallide juulikuu sügisilmadega peale hakata, kui uut telefoni näppida:) No siiski, siiski - õmmelnud olen ka ja ... no ega midagi suurt meelde ei tulegi rohkemat, kui vaid igasugused asjaajamised jms. Puhanud küll ei ole, seda ma tean.

Uitmõte ehk kõrvaltvaataja pilk

Nii kohusetundlik. Nii püüdlik. Ise juba NII VANA:)
Ebakindel. Kahtlev.
Arg?
Mida/keda kardad?
Miks?

Selline uitmõte. Kõrvaltvaatajana. Jah, jõudumööda olen ka mina püüdlik ja kohusetundlik. Ent ummisjalu ei torma küll ühtki ülesannet, soovitust, kohustust vms täitma. Ikka enne kõike - aeg maha - ja siis enamasti selgubki, et "karikas läks mööda". Seegi on kõrvaltvaatajana nähtud. Mõne puhul toimib sada protsenti ja kogu aeg. No ja teatud määral ka ise kogetud.
Midagi teha aga hirmust kellegi või millegi ees?!? No näiteks töö(koha) kaotamise hirmus?
Mnjah. Vist mitte...
Ja see, mida s/m/inust arvatakse on ikka rohkem teiste kui enda asi. Ise tead ju niigi, kes sa oled. Teised ainult aimavad. Ja kompavad. Siis pead endamisi peenikest naeru - ehhee, ei tea sa minust ikka midagi:) Ja see on mõnusalt vabastav!:)

Vingun ja virisen

Ongi siis käes jälle see aeg, mil lugemisest kuidagi asja ei saa... Ma lihtsalt ei suuda lugeda. Ei taha raamatut kätte võtta. Selline tunne on, et lihtsalt ei jaksa, ei jõua. Sest muid asju on nii palju. Ja kuidas ma siis võtan lihtsalt raamatu kätte ja loen?!? Ega ju tegelikult ei tee selle "päästetud" ajaga ka midagi "tarka". Vahel saab küll tuba või sahtel korda, midagi pestud ja kraamitud, toit valmis tehtud jne. Harva jõuan ka "tuld kustutama" niinimetatud "peab"-asjadega ehk siis vabatahtlike tegevustega. Enamasti on need ka sellises "ma pean selle kätte võtma ja ära tegema"-faasis. Enamasti aga jõuan tegudele viimsel minutil, kaheteistkümnendal tunnil vms. Aga kas see on see, mida ma tahan?!? Ei ole ju! Tööl käimine on ka asi, mis tugevalt eraelu segab:)
Tahaks LIHTSALT OLLA. Mõnusalt. Nautida sügist või noh peaaegu et talve juba. Vedeleda ja LUGEDA. Käsitööd teha. Kodu kaunistada ja kujundada. Ja ka blogida. Lihtsalt masendav, et viimasel ajal üldse ei jõua/suuda mõtteid koondada.
Aga - kõik see (meeldiv) on pärsitud, kuna "peab"-asjade laviin on üle pea kasvanud...
Olen nagu kana takus (nii vist öeldakse, kui ei saa kuidagi oma asjadega toime). Olen takerdunud ummikteel pisiasjadesse.
Eks tasapisi saab sellest ühel heal päeval jälle läbi näritud ja välja... Aga millal, see on iseküsimus.

No vahel ikka võtan raamatu kätte ka. Aga see on umbes nii, et ma nüüd pean lugema oma 50 lehekülge, et siis jõuan raamatu tagastustähtajaks läbi. Aga see pole ju see! See pole nauding, vaid sundus... Mõnikord suudan ikka nautida ka:) Seega ei ole veel kõik kadunud. Ja raamatuid pean paratamult kätte võtma ja mingil määral isegi lugema ju ka, kuna töö niisugune. Tihtipeale piirduvad aga minu lugemised raamatu sirvimise, siit-sealt katkendite lugemise ning nentimisega, et ühel päeval tahaks seda raamatut lugeda (päriselt läbi lugeda).

Foto: Andres Putting

Selle foto juures oli järgmine lugu, mis on just nagu "rusikas silmaauku".
No ja eks võib leida palju teisigi artikleid ja raamatuid, mis õpetavad elama ja nn sügismasendusega toime tulema. Üldiselt olen ma teoorias väga tugev, ma tean enamasti kõike seda, mida soovitatakse jne. Aga praktikas on hoopis teised lood, siis elad ja oled ikka nii, nagu oled.

Elu läheb ikka omasoodu edasi! Vaatamata minu nutule ja halale. Ja tegelikult ei olegi ju midagi (nii väga) halvasti. Pigem ikka hästi.
Seda enam, et isegi 11. aasta eest ei kaotanud ma oma optimismi, kui (vähi)operatsioonilt tulin ja ei teadnud veel, mis ravi ees ootab ja millised on tulemused. Nüüdseks on haigus ammu seljatatud. On vaid mõned kõrvalnähud või tüsistused, millega saab rõõmsalt elada. Nii et patt oleks nuriseda ja vinguda. Oh seda inimlikku nõrkust küll!

Kahe kuu pärast on juba jõulud!:) Täna juba anti meile väikest viisi ka talve:) Nii et rõõmsalt edasi.

Aeg lendab!

Näe, kuidas aeg lendab, ütles mees ja viskas kella aknast välja!
Midagi sellist olen kuulnud "aja lendamise" kohta.
Tahtsin nimelt ise taas sel teemal sõna võtta, et kuidas aeg ikka lendab. Lausa märkamatult läks märtsikuu mööda. Ei jõudnud blogisse ridagi kirjutada. Kuidas mõned küll jõuavad?!?! Kes blogistab Bloggeris, kes säutsub Twitteris, kes kribab FB-s seinale... Aga mina tahan ikka end kirjanduslikult või vähemalt enam-vähem korralikus keeles väljendada ning seetõttu jäävad enamasti head mõttesähvatused kirja panemata, sest pole aega lauseid lihvida. Ent tahaks ennast ikka korrektselt oma väga  ilusas emakeeles väljendada.
Emakeelepäev innustas mind selgi aastal kirjutama huvitavatel teemadel, aga nagu näha on sellestki juba mitu nädalat möödas. Ja ei ühtegi kirjarida... Järgmisel aastal tahaks kindlasti e-etteütlust kirjutada. Ehk see ka õnnestub, kuna siis on laupäev ja ei pea töölaua taga istuma.
No ja nii neid nippeid-näppeid tegemata ja  kirjutamata jäänud asju koguneb.
Saksamaa kirjasõbrale on sünnipäevakaart kirjutamata ja posti panemata, kuigi lubasin. Ja seda ka juba nädalaid. Aga vähemalt e-kaardi saatsin, asi seegi... (enese lohutuseks...).
Kuulen läbi seina naabrilapse mõnusat häälitsemist. Ta saab täna aastaseks. Palju õnne! Uskumatu ikka, kuidas aeg lendab! Aasta on läinud pöörase kiirusega.
Ja kohe on läbi ka aprill:) See ei ole aprillinali! 1. aprillgi on kohe otsas!

Aasta täis - taas on märts

Uskumatu! Juba aasta on möödas sellest, kui blogiga alustasin. Mõtetes olen siia muidugi palju rohkem kirjutanud ja siin hoopis rohkem aega veetnud kui tegelikkuses.
Mitmed tähtpäevad ja sündmused on möödunud koos lühikese ja tormilise veebruariga. Ega see märtski rahulikum tule. Aina üks asi ajab teist taga (aga seda lauset olen siin juba varemgi kasutanud; nii et ärgem korrakem end, seltsimehed:)) Võib-olla ei oska siis enda aega planeerida ja oma energiat õigesse kohta suunata?!? Arvan siiski, et inimesed on oma natuurilt erinevad. Ühed vajavad rahulikumat elurütmi, ka lihtsalt olemist, enesesse vaatamist ja enese kogumist. Teised rabelevad hommikust õhtuni ja pooled ööd takkapihta ning see annabki elule värvi, sisu ja mõtte. Vahel mind häirib jubedalt praegusaja pealiskaudsus. Kõike tehakse jooksupealt, justkui möödaminnes, nii muuseas, süvenemata. Mind teeb selline asi närviliseks. Isiklikult vajan mõtlemisaega, asjade üle juurdlemist, et nii leida rahuldustpakkuvaid lahendusi ja otsuseid. Ega alati ei pruugi neid ka muidugi tulla, ikka võib midagi kripeldama jääda. Või saab lihtsalt aeg otsa. See enesega olemise aeg. Neil hetkil on hea leida mõttekaaslasi, kui kuskilt, justkui juhuslikult, lugedes avastad, et keegi oleks sõnastanud nagu su enda mõtted. See on imeline äratundmine ja annab eriliselt positiivse emotsiooni. Niisuguste hetkede nimel tasub elada!

Vist selle kuu viimane

Hakkan ikka vist tõesti vanaks jääma:) Üha enam tajun, et aeg läheb liiga kiiresti. Juba on jälle kuu läbi, alles see ju algas. Ikka on esmaspäev ja siis kohe juba ka laupäev:) Ja nii need nädalad kaovad. Päevadest ei maksa rääkidagi. Mõtteid oleks palju, millest kirjutada. On mitmeid teemasid, mis mõtisklemist väärikisid. Aga ei jõua kõike kirja panna. Vahel oleks hea, kui oleks mõtetelugeja või õigupoolest salvestaja või üleskirjutaja. Tihtipeale tekib huvitavaid mõtteid (enda arust), mis vääriksid talletamist, aga ei ole mahti kirja panna ja nii need kuskile jäävad... Mõnikord varieerudes meenuvadki, enamasti ununevad või jäävad paremaid aegu ootama. Ent nagu on öelnud Artur Alliksaar: "ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Seega ei saa jääda lootma parematele aegadele, vaid tuleks kasutada hetke. Carpe diem (Horatiuse oodist) - kasuta päeva, püüa hetke, naudi hetke/päeva... Enamasti möödub kõik nii kiiresti, et pole aega nautida. Tegelikult tahaks vahel lihtsalt olla ja mitte midagi teha, (puhata ja mängida, kui kasutada Nukitsamehe filmist pärit ütlust), aga kus sa siis saad, kui üks asi ajab teist taga ja mõtteid, ideid jms. on nii palju, et ei suuda sellest murdosagi ellu viia... Praegu on mul kange isu käsitööd teha, tikkida ja õmmelda. Samas tahaks lugeda. Ja on veel mitu peaks/tahaks asja. Ja nii ei saagi rahulikult mitte millelegi pühenduda, sest kogu aeg tiksub kuklas - seda on vaja, teist on vaja, aga ka selle kolmandaga peab tegelema ja tolle neljanda ja viiendaga... Ja nii ongi päev õhtus ja avastad, et mitte midagi ei jõudnud ja kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine (kui kasutada Koguja sõnu, vt. Piiblist Koguja 2, üleüldse on terve Koguja raamat üks hea lugemine).
No nii. Aitab siis ka. Olgu kuidas on, aga veidi parem tunne hakkas, et sain oma hala vürtsitada vähemalt tarkade tsitaatidega:)