Nii kohusetundlik. Nii püüdlik. Ise juba NII VANA:)
Ebakindel. Kahtlev.
Arg?
Mida/keda kardad?
Miks?
Selline uitmõte. Kõrvaltvaatajana. Jah, jõudumööda olen ka mina püüdlik ja kohusetundlik. Ent ummisjalu ei torma küll ühtki ülesannet, soovitust, kohustust vms täitma. Ikka enne kõike - aeg maha - ja siis enamasti selgubki, et "karikas läks mööda". Seegi on kõrvaltvaatajana nähtud. Mõne puhul toimib sada protsenti ja kogu aeg. No ja teatud määral ka ise kogetud.
Midagi teha aga hirmust kellegi või millegi ees?!? No näiteks töö(koha) kaotamise hirmus?
Mnjah. Vist mitte...
Ja see, mida s/m/inust arvatakse on ikka rohkem teiste kui enda asi. Ise tead ju niigi, kes sa oled. Teised ainult aimavad. Ja kompavad. Siis pead endamisi peenikest naeru - ehhee, ei tea sa minust ikka midagi:) Ja see on mõnusalt vabastav!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar