"Arktika" ja muud juttu veebruari lõpetuseks

Maris Pruuli.
Arktika - kodu Suure Vankri all.
Tallinn: Go Group, 2021
222, [2] lk.: ill.

Veebruarikuu ainuke raamat, mida ma reaalselt lugesin ja ka enam-vähem läbi lugesin. Isegi piinlikkust ei tunne enam seda kirjutades😛 Suhteliselt õhuke raamat, vähe lehekülgi, palju pildimaterjali - fotosid. Ja ka põnev teema - purjelaev Admiral Bellingshauseni merereis (polaarekspeditsioon) Arktikasse (Fäärid, Island, Gröönimaa, Jan Mayen, Teravmäed) ja kuidas ühest laevast saab neljaks kuuks kodu... Aga minul võttis ikka aega... No tegelikult ei võtnud ma üldse ju kättegi seda eriti tihti. Ei olnud lugemise kuu. Erinevalt jaanuarist.

Oli vahva lugemine küll. Eriti toredaks tegi loo veel see, et kaasas oli Jaan Joonatani nimeline noormees. Kuidas ta laeval oma õppetükke tegi ja kuidas kogu laevapere talle õpetajaks hakkas.

Internetiühendusest on saanud praktiliselt inimõigus. Me kõik ootasime ja samas kartsime levi. Interneti ja telefoniühenduseta seilamine on tänapäeval suur luksus. Alguses tegi see see ärevaks, võõrutusnähud sundisid aina näppima tumma telefoni. Mõne päevaga tekkis hingerahu, saime põhjalikult sukelduda hetkesse, lugeda, omavahel rääkida, omaette mõtiskleda, mõtteid korrastada. Telefonid töötasid vaid kellade ja fotoaparaatidena./.../
Tuli levi ja meelerahu oli hetkega läinud, igapäevaelu lõikas me lumivalgesse ja meresinisesse maailma nagu noaga. Töömured, poliitika, asjad, mis vahepeal otsekui peast pühitud, naelutasid inimesed ekraanide taha. See oli vahel päris hirmus, aga peagi olime õnneks jälle suurel levivabal ookeanil.

********

Oleme oma retkedel kohanud muidu päris normaalseid inimesi, kes aga haruldase loodusega kohtudes otsekui aru kaotaksid, saaks aga pingviini kaenlasse haarata või külitada lonthülge kõrvale, et eriline hetk tingimata fotole jäädvustada. Hea veel, et morsale selga ei roni või jääkaru paitada ei püüa. Kaob igasugune ohutaju ja respekt looduse vastu.
"Samas on tegi edukate inimestega, kes mingeid reegleid teadlikult rikkudes jõuavad elus edasi. Kas ma peaksin oma pojal soovitama sama teha, et edukas olla?" viskas Tiit irooniliselt naerdes küsimuse õhku.
Jutud katkestas kapteni hüüe: "Jõudsimegi maailma veerekese peale!"

Oleks veel toredaid asju kirjutada laeva elukorralduse ja laevandus- või merendusterminoloogia kohta, aga las jääb praegu.

Tahtsin hoopis "teisest ooperist" siia lisada, et täna tunnustati raamatukogutöötajaid - 2021. a. parimaid raamatukoguhoidjaid. Autasustamise tseremooniast oli ka veebiülekanne, mida püüdsin pisut jälgida. Meeleolu lõid ja õhtut juhtisid Linnateatri näitlejad - Argo Aadli ja Indrek Ojari. Autasud andis üle kultuuriminister Tiit Terik.
Miks ma aga sellest üritusest üldse kirjutama hakkasin on see, et mulle väga meeldis Tõnu Õnnepalu päevakohane sõnavõtt, mida kahjuks küll päris algusest ei kuulnud, kus ta toonitas, et lugemine on igal juhul kasulik ja rahustav tegevus. Eriti praegusel äreval ajal, saab mõtted mujale. Kaua sa ikka jõuad neid masendavaid sõjauudiseid jälgida ja nutta...
Justkui minu mõtted...

Aga õhus on juba kevadet!

21.02 hommik linnakodu aknast

26.02 õhtupoolik maakodu lähistel

24. veebruar

Päev, mis kirjutati ajalukku...
Ja mitte positiivses võtmes, nagu 104 aasta eest.

Kurbuse ja leinalooriga kaetud kodumaa sünnipäev.
Mul on terve päeva olnud nutt kurgus ja pisar silmas. Lisaks veel peavalu, migreen ja sellest tingitud iiveldus...

Mind ikka hämmastab, kui palju on ümberringi siin maailmas kurjust. Mõistmatust. Jumalatust. Soov endale teist(i) allutada. See ei ole vabadus, kui mina pean tegema seda, mida sina tahad või ütled. Siinkohal ei peagi ma enam silmas ainult ühte konkreetset suurriiki ja selle hullunud juhti...

Mulle meenus üks koht Piiblist, täpsemalt Mt 12,25:
Ent Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima."
See teeb murelikuks, kui vaadata olukorda maailmas ja ka meie väikeses riigis. Rahvas, kes on isekeskis riius... Mis temast saab?

Tänasel jumalateenistusel kodukirikus olid ühes ühislaulus järgmised sõnad:

Kui aga paistab su kullase õiguse valgus,
Issand, Su nõul ja Sinu kuninga-aul
võidu saab tõde ja selgus.

Sõnade "kullase õiguse valgus" ajal tuli päike pilve tagant välja ja siis läks taas pilve taha. See oli nagu märk, et lootust veel siiski on! Minu jaoks oli see imeline sõnum tänases kummalises päevas, kui ei saa enam aru, mis toimub.
Oli üks raske päev, kus rõõmu asemel oli rohkem kurbust, muret, hirmu ja meeleheidet.
Tänulikkust siiski ka, et meile on kingitud vabadust ja rahuaega. Mis tulevik toob, ei tea...

Lootust ja lohutust sain ma aga ikka jälle Pühakirjast:

Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! Hb 5,6-7

Ei tahtnud ega plaaninud nii melanhoolset postitust tänasesse pidupäeva. Kahjuks kirjutati see põhimõtteliselt kellegi teise poolt... Mul lihtsalt oli vaja see välja saada, aga tegelikult ei aidanud praegu ka kirjutamine...

22.02.2022

Milline ilus kuupäev! 

Numbrite rida. Kokkusattumus. Maagia? 

Nii palju kui on inimesi on kindlasti ka erinevaid arvamusi. Mulle lihtsalt meeldib😉

Tore, et sellised kuupäevad juhtuvad sünnipäevakuus. Kodumaa ja minu sünnipäevakuus.

Aga seda kõike varjutavad ärevad sõnumid Ukrainast, mis teeb kurvaks.
21. sajand!
Ühe suure naaberriigi suurte kompleksidega väike mees põeb suurushullustust ja mängib isakest tsaari... Kahjuks ei ole tal tagataskust võtta ka tarku nõuandjaid ja lähedalseisjaid....

      ***                           ***                              ***

Leidsin ühe paberi, kuhu olin kirjutanud üles mitmeid mõtteteri. Ei tea, kust need pärit on. Võib-olla raamatust "Jälle maailma peal ripakil", kuna sedeli teine pool tõendas selle raamatu laenutamist...
Igatahes nüüd on need kirja saanud ja võin lipiku ära visata.

Parimad teekonnad elus on need, mis vastavad küsimustele, mida sa iial ei plaaninud küsida (Rick Ridgeway)

Lõpeta oma elu eesmärkidest unistamine ja hakka nende järgi elama (Annette White)

Kui sa arvad, et seiklused on ohtlikud, siis katseta rutiini. See on tappev (Paulo Coelho)

Käi mööda ima kaugete unistuste radu, et nad kujuneksid sinu reaalsuseks (Maoori vanasõna)

Reisimine - see võtab sul sõnad suust. Ja siis saab sinust jutustaja (Ibn Battuta)

"Kodus ja tööl"

Julie Andrews, Emma Walton Hamilton.
Kodus ja tööl: mälestusi Hollywoodi aastatest
Tõlkinud: Piret Orav
Tallinn: Hea Lugu, 2020
315 lk., 16 l. ill.

Hea lugu. Sobitub hästi kirjastuse nimega😏

Julie Andrews on minu jaoks alati "Heliseva muusika" Maria, noor noviits, guvernant, hiljem Maria von Trapp. Malbe ja helge ja rõõmus ja särtsakas. Seda kõike on ka näitleja, vaatamata sellele, et tema elu on kulgenud kui ameerika mägedel. Palju tööd, palju eraelulist draamat ja segadust (pärit vaestest oludest; lahutatud vanemad; perekonnaliikmete alkoholi ja narkoprobleemid; enda abielu ja lahutus, teine abielu; perekonnaliikmete terviseprobleemid; lapsed (minu, sinu, meie - adopteeritud).

"Heliseva muusikale" eelnenud muusikafilm "Mary Poppins" tõi aga Andrews'ile Oscari parima naisnäitleja kategoorias.

Väga palju filmispetsiifilist informatsiooni, isikuid ja nimesid...

"Amatöör töötab seni, kui õigesti välja tuleb. Professionaal töötab seni, kuni eksimine enam ei õnnestu"

"Kujutle, mida ja keda selle rahaga aidata saaks," tähendasin.
"Ja  me aitamegi ja teeme seda jälle, kallis," vastas tema. "Aga see ei tohiks takistada meil elust rõõmu tundmast."

"Kas sa õnnelik olla ei taha?"
"See tundub kuidagi isekas," vastasin. "Ma tahan, ma tahan. Nii palju on inimesi, kellel on palju vähem kui minul."
Ta üllatas mind, laksates käega vastu reit ja pahvatades; "Taevas halasta, naine! Kas sa arvad, et sind saadeti siia maailma õnnetu olema?"

P.S. Kuna oma lugemiste kajastuste (või pigem kajastamatuste) kohta puudub mul juba absoluutselt igasugune kontroll, siis lasen lihtsalt tuimalt kõik "trükki", mis vähegi postituse mõõdu välja annavad.

P.P.S. See raamat ka ikka juba sel aastal, jaanuarikuus, loetud! Siis vähemalt on uuemad võlad kaelast ära. Möödunud aastasse peab veel kriitilise pilguga tagasi vaatama. Ja mis eriti hull - mulle on meenunud mitu raamatut, mida OLEN lugenud ja millest pole maha jäänud mingitki kriipsu. Õudne lugu!

"Madame Curie"

Susanna Leonard.
Madame Curie ja unistuse jõud: romaan.
Saksa keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee.
Kirjastus: Tänapäev, 2021
429 lk.
Sari: Säravad naised

Jaa, kui te ka arvate, et füüsika ja keemia jms ei ole teie ampluaa, siis on see just paras, õige lugemise amps... Pelgasin seda raamatut just nimelt tolle keemia ja füüsika pärast, kuid asjatult. Väga põnev lugemine. Biograafiline romaan, mis avab ju inimese elu, küll ilukirjanduslikus võtmes. Mul tekkis isegi soov päris biograafia läbi lugeda. Nimelt see Marie Curie tütre Eve kirjutatu. 

Kui Marie Curie suri suhteliselt noorelt (66), nagu ka tema vanem tütar Irene (58), rääkimata abikaasa Pierre'st (46), siis Eve elas 102-aastaseks. Aga tema valis ka teise tee, ilma keemiata kirjaniku ja pianisti kutse. 

Nii et siit tuleb soovitus - loetagu! Mõnusalt paks raamat ka. Ei ole hirmu, et kohe otsa saab😏

P.S. Mu loetud raamatute blogis kajastamine on jäänud nii ajale jalgu, et ei saa enam isegi aru, mis toimub. Loomulikult on mul lugedes tekkinud palju selliseid "vau" efekte, et vot just selle tahan välja kirjutada ja näiteks tuua. Olen isegi need leheküljed omale üles märkinud, maha pildistanud, aga ei ole lihtsalt mahti tagant järele neid üle lugeda ja välja kribada... Jube kahju, muidugi... Ja ka piinlik! Ennekõike iseenda ees..., sest ega teised ju nagunii neid näiteid lugeda viitsi ja keda huvitabki...

P.P.S Aga no sain vähemalt ühe võla jälle kaelast ära. Sest midagi olin juba kirja pannud. Paljude raamatute puhul on nii, et on vaid pealkiri ja autor... ning siis tükk tühja maad... Kui ka lugemisest on möödas juba terve igavik, siis on nii raske ennast taas sellele õigele lainele saada...

"Cornwalli suvi"

 

Liz Fenwick. Cornwalli suvi
Tallinn: Varrak, 2020
Tõlkija Lii Tõnismann
400 lk.

Varraku ajaviiteromaani sarja raamat viib meid lummavasse Cornwalli. Peategelasteks kaks põnevat naist: kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. 55a Hebe jätab maha oma noore armukese ja peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega.

Hebe ostab Cornwallis perekonna suureks üllatuseks vana ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe raamatut kirjutab. Lucy saadetakse algul seda hullu majaostu saboteerima, kuid asjalood kujunevad hoopis selliseks, et vana maja saab ka Lucyle pelgupaigaks, kuna tema armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmuajakirjanduse liigset tähelepanu. Ta asub tädile maja renoveerimise juures appi.

Loomulikult hakkab järjest ilmsiks tulema ka perekonnasaladusi. Alzheimeri tõve traagika paneb aga tõsiselt mõtlema elu, eluväärtuste ja elukvaliteedi üle. Pealegi veel nii noores eas - 55! See teeb veidi murelikuks, ega ometi niisugune asi mind taba...?!

Müstiline Cornwall, koos oma vanade majadega, neisse kätketud saladustega, aastatega talletunud mälestustega, kogu oma niiskuse ja rõskuse ja jahedusega - see on midagi lummavat ja vaimustavat!

Taaskord Cornwall ja taas vana mõisahoone. Need on ühendavad niidid ja sarnased jooned  sama sarja raamatuga "Ludlow' daamide ühing".

Selle raamatuga oli nii, et esimesed 90 lehekülge ei saanud mind kuidagi konksu otsa, aga järgmised 300+ läksid nagu lennates! Lugemisaasta algas hästi!

"Ludlow' daamide ühing"

 

Ann O'Loughlin. Ludlow' daamide ühing

Alustan siis nn raamatu-, õigemini küll lugemise ehk siis tegelikult hoopis loetu kajastamise aastat viimati loetuga. Eks need eelmise aasta võlad tulevad ka millalgi...

Põnev raamat oli, seda pean kohe alustuseks mainima. Selline, mille lugemise juurde kibelesin ja tahtsin teada, kas niidid jooksevad lõpuks kokku või mitte. Etteruttavalt ütlen, et jooksid küll. 
Kuigi tegemist on "Varraku ajaviiteromaani" sarja kuuluva raamatuga, siis servapidi, riivamisi võiks isegi krimikirjanduse alla kuuluda.

Rosdaniel, Wicklow' krahvkond, Iirimaa, kevad 2013

Connie Carter, peategelane, kes on oma elus kaotanud kõik, mida on armsaks pidanud, sõidab Ameerikast Iirimaale vanasse Ludlow' mõisa, mis on aastaid tühjana seisnud ja mille ta surnud abikaasa oli ostnud ilma temaga nõu pidamata ning sinna alla kogu nende raha pannud. Connie't vaevab üks küsmus - miks? miks ostis mees selle valduse? 
Tasapisi hakkab ta tutvuma kohalike inimestega. Peagi kutsub ta oma uue kodu katuse alla Ludlow' daamide ühingu seltskonna, kes kampas lapitekke kujundavad ja õmblevad. Igaühel on kanda oma elatud elu taak. Üksteisega oma muresid jagades ja üksteist toetades proovivad nad minevikuga rahu teha...

Eve Brannigan - endine Ludlow' mõisa perenaine, üks ühingu liidreid, tegeleb õmblustööga ka igapäevaselt.

Michael Conway, üks esimesi kohalikke inimesi, kellega Connie Rosdanielis tutvub

Hetty Gorman - üks kohalikest "klatšimooridest", külalistemaja pidaja

Kahryn Rodgers - Ludlow' daamide ühingu esinaine, kes annab pidevalt kõigest teada ühingu e-kirjades

Kodu, see enamikule õdusust tähendav neljatäheline sõna, tähistas Conniele eikellegimaad, kus tema naabrid olid valu ja lein.

Mehe siirad sõnad ja arvamus, nagu suudaks keegi teda lohutada, tõid Connie näole naerause. Lohutusest - nagy mõistmisest ja andestamisestki - ei pidanud saama tema teekaaslast.

"Mis jama see on?" Tee on tee." Eve hakkas naerma.
"Ma pole selle väitega küll kuskilt otsast nõus, sest tee pole eales lihtsalt tee, aga ehk jätaksime nüüd selle ja siirduksime Ludlow' daamide ühingu tänase koosoleku põhjuse juurde: meie panus krahvkonna põllumajandusnäitusse," ütles Kathryn nagu ikka kergelt pudistades.

Cornwall ja vana mõisahoone. Need on ühendavad niidid ja sarnased jooned juba varem loetud sama sarja raamatuga "Cornwalli suvi".

Nörritatud

Tulin täna  (loe: eile) läbi linna ja mul oli piinlik... lausa häbi... oma kaasmaalaste, ilmselt eestlaste, pärast...
Terve Kaarli puiestee oli autodest umbes ja käis üksteise võidu signaalitamine, tuututamine - nagu teismeliste kari! Need on siis meie "vabadusvõitlejad", kes võitlevad mingi abstraktse vabaduse eest.
Mis neil viga on? Aru ma ei saa, kas inimestel pole midagi teha või? Midagi targemat? Kas need inimesed tööl ei käi? Päevasel ajal peaks enamik nagu tööl olema?
Võiks äkki midagi kasulikku teha. [Lund rookida näiteks. Tallinna tänavad, kõnniteed on jubedad.] Politseipatrullid olid väljas ja puha... Mulle meenus pronkssõduri teisaldamine aastal 2007. Siis mässasid venelased. Ja nüüd - 15 aastat hiljem - mässavad eestlased?!? Inimesed ei oska oma suure vabadusega midagi peale hakata. Ju siis on igav. 
Aga mul hakkas korraks isegi hirmus. Võib-olla on hirm natuke liiga suur sõna, aga mingil hetkel oli mul  veits kõhe küll... Iial ei või teada, mida manipuleeritud inimesed teha võivad massipsühhoosis... 
Mul läks siiski hästi, ilmselt mõnel mitte eriti... Kuigi terve kodutee oli see ebameeldiv tunne minuga kaasas...

Tegelikult tahtsin täna siia ilutsema tulla ja positiivsel meelel rääkida küünlapäevast ning alanud küünlakuust - kodumaa ja ka minu sünnipäevakuust... Aga võta näpust, olen hoopis häiritud, vihane. Nörritatud! Just, nörritatud. See on hea ja sobilik sõna. See on väljast poolt peale surutud, teiste poolt. Nördimus oleks seestpoolt tulnud tunne.

Küünlapäev on ju naiste püha. Punase joogi unustasin joomata, aga vähemalt ei kedranud😏