"Arktika" ja muud juttu veebruari lõpetuseks

Maris Pruuli.
Arktika - kodu Suure Vankri all.
Tallinn: Go Group, 2021
222, [2] lk.: ill.

Veebruarikuu ainuke raamat, mida ma reaalselt lugesin ja ka enam-vähem läbi lugesin. Isegi piinlikkust ei tunne enam seda kirjutades😛 Suhteliselt õhuke raamat, vähe lehekülgi, palju pildimaterjali - fotosid. Ja ka põnev teema - purjelaev Admiral Bellingshauseni merereis (polaarekspeditsioon) Arktikasse (Fäärid, Island, Gröönimaa, Jan Mayen, Teravmäed) ja kuidas ühest laevast saab neljaks kuuks kodu... Aga minul võttis ikka aega... No tegelikult ei võtnud ma üldse ju kättegi seda eriti tihti. Ei olnud lugemise kuu. Erinevalt jaanuarist.

Oli vahva lugemine küll. Eriti toredaks tegi loo veel see, et kaasas oli Jaan Joonatani nimeline noormees. Kuidas ta laeval oma õppetükke tegi ja kuidas kogu laevapere talle õpetajaks hakkas.

Internetiühendusest on saanud praktiliselt inimõigus. Me kõik ootasime ja samas kartsime levi. Interneti ja telefoniühenduseta seilamine on tänapäeval suur luksus. Alguses tegi see see ärevaks, võõrutusnähud sundisid aina näppima tumma telefoni. Mõne päevaga tekkis hingerahu, saime põhjalikult sukelduda hetkesse, lugeda, omavahel rääkida, omaette mõtiskleda, mõtteid korrastada. Telefonid töötasid vaid kellade ja fotoaparaatidena./.../
Tuli levi ja meelerahu oli hetkega läinud, igapäevaelu lõikas me lumivalgesse ja meresinisesse maailma nagu noaga. Töömured, poliitika, asjad, mis vahepeal otsekui peast pühitud, naelutasid inimesed ekraanide taha. See oli vahel päris hirmus, aga peagi olime õnneks jälle suurel levivabal ookeanil.

********

Oleme oma retkedel kohanud muidu päris normaalseid inimesi, kes aga haruldase loodusega kohtudes otsekui aru kaotaksid, saaks aga pingviini kaenlasse haarata või külitada lonthülge kõrvale, et eriline hetk tingimata fotole jäädvustada. Hea veel, et morsale selga ei roni või jääkaru paitada ei püüa. Kaob igasugune ohutaju ja respekt looduse vastu.
"Samas on tegi edukate inimestega, kes mingeid reegleid teadlikult rikkudes jõuavad elus edasi. Kas ma peaksin oma pojal soovitama sama teha, et edukas olla?" viskas Tiit irooniliselt naerdes küsimuse õhku.
Jutud katkestas kapteni hüüe: "Jõudsimegi maailma veerekese peale!"

Oleks veel toredaid asju kirjutada laeva elukorralduse ja laevandus- või merendusterminoloogia kohta, aga las jääb praegu.

Tahtsin hoopis "teisest ooperist" siia lisada, et täna tunnustati raamatukogutöötajaid - 2021. a. parimaid raamatukoguhoidjaid. Autasustamise tseremooniast oli ka veebiülekanne, mida püüdsin pisut jälgida. Meeleolu lõid ja õhtut juhtisid Linnateatri näitlejad - Argo Aadli ja Indrek Ojari. Autasud andis üle kultuuriminister Tiit Terik.
Miks ma aga sellest üritusest üldse kirjutama hakkasin on see, et mulle väga meeldis Tõnu Õnnepalu päevakohane sõnavõtt, mida kahjuks küll päris algusest ei kuulnud, kus ta toonitas, et lugemine on igal juhul kasulik ja rahustav tegevus. Eriti praegusel äreval ajal, saab mõtted mujale. Kaua sa ikka jõuad neid masendavaid sõjauudiseid jälgida ja nutta...
Justkui minu mõtted...

Aga õhus on juba kevadet!

21.02 hommik linnakodu aknast

26.02 õhtupoolik maakodu lähistel