24. juuni 2022

Käes on suvi ja jaanipäev möödumas juba...

...nii kiirelt on kulgenud aeg...

On olnud ilus ja kiire ja... üleüldse..., aga pole saanud seda ilu ja sooja suve veel nautida.

Täna ja ka eile õhtul korraks tuli selline tunne peale, et nüüd... on ... suvi... ja ... vabadus ja...

Aga siis oli jaanituli ja teised inimesed ning sinna melusse kõik nauding kaduski. 

Täna käisin surnuaias begooniaid istutamas ja haudu korrastamas. Algselt oli plaan laupäeval minna, aga mis tehtud see tehtud. Ja kuidagi eestlase vereringes või koodis on sees, et jaanipäeval on paslik surnuaias käia. Paljudes kohtades peetakse veel tänini surnuaiapüha jaanipäeval. Meenub kohe raamat "Seitse tähte taevasõelas", kus jaanitulelt mindi peaaegu otsejoones surnuaiapühale. Minu kodukandis on surnuaiapüha jaanipäevale järgneval pühapäeval. Seega tänavu 26. juunil. Hakkan ennast vist kordama, aga mulle meeldib surnuaias/-aedades käia, olla ja toimetada.
Eile sai üks suur töö tehtud - puud kuuri veetud. Algselt plaanisime kaasaga kahekesi rahulikult tegutseda, et tema kärutab ja mina laon virna, aga siis tuli appi noor tööjõud! Tahtsivad mu kolmekesi ää tappa:) Kutsusin siis ühe noorhärra endale ladumisele abiks. Hulga tõhusam oli ja ma ei andnudki otsi:)

Nädal oli väga sündmusterohke. Vanuselt keskmine tädi silmarõõm lõpetas põhikooli, kiitusega ja puha. Käisin ka aktusel, kuna selles koolis pole enam võimalust tema aktusel rohkem viibida. Tallinn kutsub!
Suurel lapsel sai ajateenistus läbitud! Vennanaisel oli samal päeval sünnipäev, kui pojal kooli lõpetamine, nii et üks suur pidu peo otsa...
Eile õhtuks sai ka koguduse suvine lehenumber trükitud. Nii et ka sellega on ühel pool! Juhhuu!

Sai selline raporti stiilis jutt siia. Tegelikult tahtsin hoopis ansambli "Naised köögis" lugu "Las me õitseme" jagada:

Head nautimist!

17. juuni 2022

Las kestab arm...



 

Las kestab arm 

Kui arm kord hingest kaob,
siis kaob ka päevist valgus
ja selge taeva all
on päike nukralt hall;
ei meil tähed sära,
siis kui puudub rõõm,
mis muudab tervet ilma…
Kuid päiksetõus võiks olla nagu laul
iga päev me kõigi jaoks.

Las kestab arm
kui kevadpäev
ja maailm meil
täis valgust las jääb 

[Heldur Karmo "Maailmas pole valgust"]

14. juuni 2022

14. juuni

Siit tuleb üle hulga aja üks pildipostitus. Ilusat kevadet on saanud nautida juba päris kenasti ja mõnel päeval olen ka usinasti neid hetki kinni püüdnud.
Tänasel vaiksel, kurval mälestuspäeval ongi parem sõnatult pilte vaadata...


Iluõunapuude allee

Metsmaasikad raudteepervel

Sarvkannikesed

Ebaküdoonia

Valge sirel

Rohisin piparmünti...

Kas tunnete sirelilõhna?

Metsik ilu tagaaias...

Õunapuu (Valge klaar)

Piibelehed kalmistul

Viirpuu

Rododendron

Pooppuu (pihlaka perekond)

Valge kibuvits/metsik roos/


9. juuni 2022

"Naerdes läbi pisarate"

Toivo Laan. "Naerdes läbi pisarate ehk 3700 km jalgsi läbi laguneva NSVL-i 01. juuni - 15. august 1990.a."
[Võhma: Toivo Laan], 2022
358 lk.

Üks lõbus reisiraamat ehk siis mitte nii väga lõbus või õigemini üldsegi mitte lõbus... Mitte reisiraamat, vaid matkaraamat. Jalgsi Bakuust Türile (ja veel Tallinna kaudu!) 3700 kilomeetrit, nagu ka pealkirjast võib lugeda! 

Miks küll inimesed selliseid asju teevad?!? - selline oli lugedes mu peamine emotsioon. Ööbimistingimused - olematud. Söök - kesine. Pesemisvõimalused - minimaalsed. Vaeva, valu, higi ja pisaraid - liiga palju!
Aga - meie matkasell Toivo oli selle endale eesmärgiks võtnud ja mitu aastat selle nimel (mõtte)tööd teinud, et minna.
Lõpuks jäigi veidi selgusetuks, kas ta ise rahule jäigi oma matkaga. Suur rõõm, eufooria, emotsioonide puhang vallandus, kui ületatud sai Läti-Eesti piir. Aga kui kodurajad paistma hakkasid, siis kippusid justkui negatiivsed tunded kallale... Samas on seegi ju arusaadav - pikk matk selja taga, unistus teostatud, eks see kõik kokku olegi segadust tekitav.

[Väike guugeldamine andis nii palju infot, et Toivo Laan on eesti mägironija, matkaja, harrastusfotograaf ja luuletaja ning pidanud pikki aastaid piirivalvuri ametit].

Tegelikult oli ju tore lugemine!
(Toimetaja oli kohati küll kaotsi läinud või polnudki seda üldse ligi lastud, aga tühja sellest).
Viguriga ütlemisi ja vimkasid oli mõnus lugeda ja vaikselt (või mitte nii väga vaikselt) naeru pugistada. Mõningaid terakesi jagan teiegagi:

Territooriumilt lahkudes nägin valvuriputkas magavat valvurit, kes norskas nii kõvasti, et uks ei seisnud kinni, vaid liikus norskamise taktis kinni-lahti.

Teekonna lõpuni on jäänud vähem kui kuu ja kuus suudan läbida kusagil 1500 kilomeetrit.

Lahkumisel tuli trepil mulle üks peenike proua vastu. Ninna lõi selline parfüümide komplekt, et pidin väljas minutit paar toibuma, enne kui pilt tagasi tuli.

Ma ei saanud jätta leiba hiirte närida. Neil jumala loomakestel, et susi neid raisku sööks ja põrgu neelaks, on see pisike viga, et leivale ligi pääsemiseks tehakse seljakott varuosadeks.

Peale minu oli seal veel kolm inimest. Keski proua ootas bussi ja kaks Peedivendade ordu kavaleri trimpasid peedivett. 

Kuidas ma ka ei otsinud, kuid kauplusi ma enam ei leidnud. Ainuke, mille leidsin, oli allikas. Jõin ise natuke ja jätsin teistelegi tsutike.

Kauplus oli nii pisike, et kaks inimest põhjustasid seal juba tõelise rahvamurru ja kolm ülerahvastatuse.

Mina, nähes letil vedelevat maiuspala, asusin kohe viivitamatult rahakotiga läbirääkimistesse ja pärast ühist otsust ostsin ühe jäätise.

1. juuni 2022

"Minu lõunamaa"

Mae Lender. Minu lõunamaa: klantspildi taga
Petrone Print, 2022.
264 lk.

Oi, kuidas ma selle raamatu lugemist venitasin! Et ikka jätkuks pikema aja peale! Maiuspalaks, väikesed ampsud. Ei mingit vohmimist.

Ainus paha asi selle juures oli see, et algusots hakkas lõpuks juba veidi unustusehõlma vajuma😉

Ma sajaga naudin, fännan või lausa jumaldan Mae keelekasutust ja sõnaosavust! Ai, kuidas mulle meeldisid need krokukikud! Küsladest ja kuudikutest rääkimata! Ja need sõimusõnad > muna (lk. 103), mixed grill (lk 246)! Lihtsalt nii hea! Kahjuks ei taibanud ma õigel hetkel neid nauditavaid ütlemisi üles tähendada...

Boonuseks oli aga see, et ma käisin raamatu esitlusel. Kohe selline eriline ja tähtis tunne tuli peale😉

Üks väike stiilinäide ka:

Tänu korteri eelmiste asukate tagasisidele oleme õnneks juba ette hoiatatud, et perenaine inglise keelt ei räägi. Üldse ei räägi midagi peale kreeka keele. Normaalne, ma ütlen, sest paljude keelte oskus ongi ülehinnatud ja kehakeele kasutamine rikastab fantaasiat.

P.S. Miskipärast on see mõttearendus juba oma poolteist kuud mustandite kaustas istunud. Pole lihtsalt olnud mahti seda sealt välja võtta. No nüüd siis lõpuks vormistasin ära, niiöelda...

31. mai 2022

"Oled lõpuklassi tüdruk igavesti"

Tiia Kriisa. Oled lõpuklassi tüdruk igavesti

Nii äge on vahel sattuda mingite raamatute otsa, mida nagu otseselt polegi plaaninud lugeda, aga juhtuvad kätte, nii poolkogemata, ja siis loed ja naudid... Ja nii palju on põnevaid inimesi! Tihtipeale tead ju nime ja millega umbkaudseltki inimene tegeleb, aga ei midagi rohkemat... Ja siis hakkab hargnema! Aa-haa, nad on sugulased, oo, ma ei teadnudki, et nemad ka kuidagi sedakaudu seotud on jne, jne. 

Just üks selliseid oli raamat Tiia Kriisast, mis on õigupoolest tema päevik või katkendid päevikust. Sissepoole vaatav, mõtlik, pisut melanhoolse varjundiga... Mõtlen, et 90ndate alguses oli Kriisa viiekümne ringis ja ta toonitab sageli, kui vana ta on. Mina olen praegu samas eas, kui tema toona, ja ma ei tunne end absoluutselt vanana. Vahel võin ju naljaga pooleks öelda, et ah ma vana inimene, ei tea noorte asjadest midagi, aga enamjaolt tunnen nii, et ma ju nõnna noor, mis te minult ootate, ma ei tea veel midagi😂😛

P.S. Lugemisega päris lõppu ei jõudnud, enne tuli raamat raamatukokku tagastada...

Enese maandamine

Hing kargas jälle täis! Teist päeva on inimene (kallis kolleeg!) tööl ja mul on nii kõrini, et tahaks karjuda!!! Lihtsalt peab mölisema* kogu aeg. Kogu aeg kommenteerima oma tegevust, kõva häälega ette lugema kirju, uudiseid, kommentaare jne jne. Hulluks ajab!!! Nii hea rahulik, vaikne ja mõnus töömeeleolu oli eelmisel nädalal. Nüüd on pidev motivatsiooni maha kiskumine, negatiivne lihtsalt voolab pidevalt laviinina peale. Ainult see, mis tema mõtleb, arvab ja ütleb see on õige. See on karjuvalt ebaõiglane. Ma ei kannata enam välja! Midagi peab muutuma. Suveni, puhkuseni ehk suudan veel välja vedada (hambad ristis), aga sügisel nii enam jätkata ei saa!!!
Krt*, miks peab kogu aeg sinu tahtmise järgi tegema?!? See, mis sind huvitab, ei huvita mind! Niipea, kui mina hakkan oma soovitusi jagama, ajad sa kohe sõrad vastu!
Nt. Allahinnatud pagaritoodete ostmine. Mitte iialgi ei osta ma allahinnatud leiba! Ma ei taha tahket leiba! Mulle on oluline selle värskus, pehmus, LÕHN! Ja need mõned sendid ei päästa midagi! Koonerdamine ei ole kokkuhoid!
Vaata iseennast! Sa tahad kogu aeg olla parem ja targem ja... Aga ei ole ju! Targem annab järele, aga sina ei tee seda kunagi!!!
Ma (ja/või inimene üldse) ei pea kõigega kursis olema. Kui miski huvitab, siis viin ennast kurssi. Ei saa ennast killustada ja lõhkuda nii paljude asjade ja infoga...

Pidevalt käib tüütamine, pommitamine küsimustega stiilis - mis siis kui..., kas see või too ka seda või mida... Hulluks ajab! Ei tea, ei tahagi teada, ei huvita!
Ma tahan lihtsalt vaikselt ja rahulikult oma tööd teha, oma pisku palga kätte saada, muud midagi... Töö ju mulle meeldib, aga sotsiaalsed suhted ahistavad...

*P.S. Palun vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast! Ma tavaliselt ei kasuta selliseid sõnu, aga olin hirmus rööpast väljas, kui seda teksti kribasin...

22. mai 2022

Pühapäev, 22.5.22

Nii tahaks, et tänasest ilusast kuupäevast jääks märk maha... Aga ei ole hetkel mingit kandvat või ilusat ideed, millega seda jäädvustada ja kaunistada...

Kui, siis seda, et maarajoonides on kevad ka täiesti jõudsalt edenenud - võlill kollendas ja naat lokkas; kägu kukkus ja ööbik laksutas; paar peenartki sai tehtud, muruniiduk välja aetud ja esimene tiir aialegi peale; kolmas ja neljas nurmenukukorje ka läbitud (hakkab ehk aitama ka ja karta on, et järgmiseks nädalavahetuseks on ära õitsenud, kui siin nii kuuma ilma lubatakse), aga praegu neidki palju-palju.

Pildistamiseni ei jõudnud... nuuks! Õnneks on varust võtta paari aasta tagune jäädvustus:

Vanematel oli täna pulma-aastapäev, toona oli 22.05.66, täna 22.05.22. Kahjuks küll ilma isata, juba 7 aastat. Käisime täna ta haual, ema viis meelespäid - äraunustamind-lilli. Milline imeline nimi lillel!

Kirikutes tähistati täna Rogate - palvetage - pühapäeva ja pühapäeva teemaks oli "Südame kõne Jumalaga".
Kasutan siinkohal Arne Hiobi mõtisklusest üht lõigukest:

"Miks on vaja palvetada? Palve taotleb üleloomuliku maailma sissetungi meie hinge, mistõttu palve tähtsusest on ka väga palju räägitud. „Mõned inimesed ei soostu palvetama enne, kui on saanud veendumuse, et Jumal on tõepoolest olemas. Niisuguse meelestatusega on võimatu siseneda palvepühamusse. Pistik tuleb torgata vooluvõrku ja alles siis pääseb vool liikuma. Läbi palveühenduse kohtub inimene elava Jumalaga. Seejärel kingib Jumal usu,“ kirjutab Frederik Wislöff („Meie Isa palve“. 2004: lk 19).  /.../
Palve tähendab meile ülestõusmist surnuist – suundumist vaimus taevastele radadele, kus võime kohata ülestõusnud Jeesust. Palve toob kogu jumaliku „maailmaprogrammi“ meile lähedale ja võimaldab lahendusi meie isiklikus elus."

17. mai 2022

Ei taha tulla see meie kevad

On 17. mai. Ilus kuupäev. Aga ilm ei anna kuidagi mai mõõtu välja. Täna hommikul oli suisa külm! Ei saanud kõndideski sooja.

Nädalavahetusel siiski oli päikest (ja ka vihma!), aiatöid tehes sain naha märjaks, aga samas oli tuul külma kandi pealt, nii et pidevalt pidin jope selga tirima, kui aiast õue peale läksin.

Mul oli kohe mingi kinnisidee, et täna pean ühe postituse tegema. Juba pool maid läbi ja rohkemgi veel, aga mina siin uimerdan... No tegelikult on jälle (!) see kiire-kiire kallal, et on tähtsamaid asju (kuid kas see ka päriselt nii on, küsin ma nüüd kriitiliselt!?) Ja samas on selline jõuetus kallal - ei taha, ei viitsi... No tööl käimisest ma ei hakka rääkimagi, kuidagi nii kõrini on kõigest, kui keegi pakuks praegu mingit varianti, siis ... jah, eks siis vaataks ja mõtleks ja kaaluks... Üldse ei ole mingit motivatsooni, isegi kodustes tegemistes mitte. Koristada? - Milleks? Kellele? Küpsetada - Miks ometi? Söögitegu - Juudas Jeremija! - miks sellega pean end vaevama? Triikimine? Akende pesu? Potipõllundus? Jne. Maivõi!

Jaa, täna võin endale siiski õlale patsutada, suutsin ennast kokku võtta ja pisut koristada, ühe akna puhtaks pesta, isegi köögikardina ära vahetada ja ka ühe masinatäie pesu pesta (see on muidugi eriti suur töö😂).
Söögitegu piirdus eilse toidu soojendamisega. Ja näe - siin ma nüüd siis juba blogingi!😀 See oli ka üks päevakorra punkt😛

Avastasin ühe huvitava taime:

Põldosi = equisetum arvense = common horsetail

Ikka vist mingi osjaline on, arvasin. Ja ongi, tuleb välja - põldosi (ld. k. equisetum arvense; ingl. k. common horsetail). Pole justkui varem kunagi tähele pannud, et raudteel kasvab... Kui vanaks peab inimene saama, et asju märkama hakata?!?😏 


Terve rida põldosja, nagu kartulivagu😉

Ristilaps kinkis emadepäevaks. Armas!

29. aprill 2022

Kajastamata lugemisi

Vahelduseks siis jälle üks suuremat sorti võlgade likvideerimine. Ehk siis kajastusi ammu loetud raamatutest. Enamik lausa eelmisest aastast... Kaks esimest siiski juba käesolevast aastast ja üsna viimasest ajast.

Ene Hion. Viimased märkmed: mõttekatkeid ja mälestuskilde 2020-2021
Tallinn: Hea Lugu, 2021
222 lk.
Ühe vahva eesti naise, ajakirjaniku mälestused, mõtisklused, mis on päevikuvormis kirja pandud, õigupoolest küll diktofonile salvestatud.
Mari Vaba transkribeeris diktofonilt.
Liigutava järelsõna on kirjutanud kliiniline psühholoog Inna Narro. 

Väga aja- ja asjakohane lugemine. Kuigi kohatised korduvused ja haigusest tingitud lünklikkus on jätnud väikese jälje, on siiski tegemist väga selgete ja elutervete seisukohavõttudega. Kuidagi väga kümnesse...

Raudnask, Valve.
Imeline aeg: ajalehelood aastaist 1988-1994
Tallinn: Tammerraamat, 2021
338 lk.

Eesti ajakirjaniku valitud artikleid, kirjutisi laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise ajast ning vabariigi algusaegadest. Kõiki ei jõudnud läbi lugeda, aga tasuks igal juhul...



Kerli Kirch Schneider.
Minu Florida: vabandust, härra politseinik
Petrone Print, 2021
240 lk.

Ega enam ei meenu küll midagi erilist. Jaa, see oli see tore lugemine, kus kolm näitsikut (2 õde + sõbranna) läksid seiklema ja neid seiklusi sai palju... Ehk kuidas mõned kohe satuvad seiklustesse, mida pole tarvis otsidagi, need leiavad su ise üles😊
Mõnus ja muhe lugemine, nagu üks õige Minu-sarja raamat olema peab!

 

Deborah Feldman.
Allumatu: hassiidi juurte hülgaja skandaalne lugu.
Tõlkinud Karin Suursalu
Kirjastus: Sinisukk, 2021
343 lk.
Sari: Valge raamat

Deborah Feldman kasvab üles hassiidi juutide kogukonnas. Tema elu dikteerivad keelud, käsud ja reeglid. Paika on pandud, mis riideid ta võib kanda, kellega ta tohib suhelda ning mida sobib lugeda. Juba 17-aastaselt valitakse Deborah'le sobiv abikaasa ning 19-aastaselt saab naine oma esimese lapse.

Aus ja avameelne lugu eneseteadlikust naisest, kes julges kergitada katet ühelt väga isoleeritud juudi sektilt, mille liikmed olid seni oma elulaadi ülimalt saladuses hoidnud.


Nina Lykke. Surmahaigus: arstiromaan
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
254 lk.
Sari - "Põhjamaade romaan"

Meenub, et oli "vastikult hea raamat", nagu ma novembri lõpus ühes postituses kirjutasin. Peategelaseks perearst Elin, kelle isiklikus elus on suured segadused. Mängus on mehed. Abikaasa Aksel ja  eelnevast ajast Bjorn, kes taas välja ilmub. Ja nii hakkabki juhtuma... Elin kolib arstikabinetti elama. Päeval võtab samas patsiente vastu.
Üsna otsekoheste ütlemistega teos, kus väljenditega pole tagasi hoitud. Tsitaate ei viitsi praegu enam otsima hakata. Tean, et oli häid kohti ja ütlemisi.

Ega hetkel midagi konkreetsemat ei oskagi öelda. "Põhjamaade romaan" oma headuses!


Sirly Hiiemäe. Ja kõik läheb mööda: Kirjanik Aimee Beekman
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
192 lk.

Loetud vist möödunud aasta septembris juba. Raamat kirjanikust ja filmioperaatorist Aimee Beekmanist ja tema abikaasast Vladimirist, kellega nad moodustasid toreda ja harmoonilise paari.

"Kohtumisest saab alguse üle poole sajandi kestnud abielu."

"Jaanuaris on nad Vladimiriga tähistanud abielus olemise 30. aastapäeva ning naine tõdeb, kuidas tal on vedanud, et sai elupartneriks tasakaaluka ja mõistliku mehe, kes on olnud tema kõrval kõikidel rõõmu- ja pisarahetkedel."

"Aimee on abikaasa üle uhke ja õnnelik. /.../ Ta on rahul, et on lisaks loomingulise eneseväljenduse võimalusele saanud endale eluteele ka sedavõrd mõnusa partneri. Armukadeduse hetkegi pole nende kohale kunagi laskunud, nendele on piisanud teineteisest."

27. aprill 2022

"Apteeker Melchior"


Noor apteeker Melchior Wakenstede, keda kehastab nägus näitleja Märten Metsaviir, võlus mind ära. 
Läksin filmi vaatama väga suurte eelarvamustega. Teadagi - mina ja ajalugu, mina ja krimka - need ei käi ju kuidagi, mitte mingit otsapidi kokku. Aga kõik eelarvamused said kummutatud ja kukkusid koos filmis variseva müüriga kokku😉 Mulle väga meeldis! Ootan nüüd pikisilmi järge! 

26. aprill 2022

"Mitte ainult minu tädi Ellen"

Mudlum.
Mitte ainult minu tädi Ellen
Tallinn: Strata, 2020
207 lk.

Ma ei saa aru, ei mõista, mis on selle raamatu fenomen. Miks see on nii üles haibitud. Kui see ilmus, siis kõik lugesid, see oli nagu kohustuslik kirjandus. (Kas ei olnud mitte tegemist ka möödunud aastal enim loetud ja/või raamatukogust laenutatud raamatuga?) Miks? Ma ei leidnud siin mitte midagi erilist. Väga tavaline. Argielu. Igapäevaste asjade kirjeldamine. Just see kirjeldamine - toa, aia..., tohutud (mõttetud) üksikasjad. Ainult mingi seletamatu äng seal juures. Võib-olla sellest niisugune vaimustus? Ei tea. Mind ei vaimustanud.
Jaa, mitmeid minu jaoks uusi (uudis- või unar)sõnu oli! Näiteks:
Nidutud, illerdasid, keslid, luutis, nallid, are (tunne), palundra, somin/sominaga.
Ma aimasin, mida nende sõnadega öelda taheti, aga täpset vastet ei tuvastanud ja ma ei ole kindel nende õiges kasutuses...
Mingi sõna puhul tundus mulle küll, et mõistele, sõnale, oli antud vale seletus. Jaa - retsiteerimine/retsitatiiv oli see sõna, mille vasteks oli pakutud - isetehtud viis ja sõnad. Targad raamatud ütlevad aga, et retsiteerima tähendab luuletust, proosapala või rahvalaulu tundepaisutuseta, kuid ilmekalt ette kandma; kõnelauluna esitama.  Retsitatiiv - kõnelaul, laulev deklameerimine. 
Panen siin tarka, tean... ja palun kergemat karistust...😏😔

Kuigi mul on mitmeid lehekülgi üles märgitud, mis lugedes midagi ütlesid, siis praegu ei viitsi ma neid enam üle vaatama hakata.
Ainult ühe väikese lõigu lisan siia. Mõttekese, mida Mudlumi ema tema kirjutamisest arvas:

... tema meelest oli see ikka täielik porno, see minu kirjutamine. Väitis, et külarahvas selle pärast temaga enam ei suhtle, et mina need raamatud olen kirjutanud, et tema ei julge nüüd enam oma nägu kuskil näidata. Mina ajasin vastu, et ole nüüd, nad pole enamasti lugenudki, mis sa arvad, et neil pole muud teha kui istuda mu raamatute taga. See on jumala tõsi, enamik maailma inimesi ei tea ei mind ega teda, ega loe neid raamatuid, kus ma hirmsaid perekonnasaladusi paljastan...

Ma nüüd ei teagi, mulle miskipräast assotsieerus Mudlum - Pauts - Muhumaa...
On selles midagi kahtlast?😏

P.S. Raamat ammu loetud, peaaegu kuu aja eest. Aga näe, juba sai võimaluse!😛

16. aprill 2022

Minu viimased teatriskäigud...

...või lausa teatrielamused?!?😛 Või siis käimata jätmised?😜

Variant 1. Teatrisse tudule - "Lehman brothers".

Esimene vaatus läks hoogsalt ja ladusalt.

Teise vaatuse ajal hakkasin juba nokkima. Vaheajal sai kohvigi joodud, mida ma tavaliselt ei tee (pissihäda ju tuleb peale!😝)

Kolmas vaatus läks sama stsenaariumi järgi nagu teine, ainult vist enamuse ajast oli silm loojas. Justkui sain kõigest osa, kuulsin, mida räägiti, aga silmi lahti hoida ei suutnud

Variant 2. Pole ette nähtud - "Nad tulid keskööl".

Pidime minema jaanuaris vaatama. Siis jäi ära. Asendusetendus lükati märtsi lõppu. Sel päeval selgus, et etendus jääb ära ja piletid ostetakse tagasi. Abikaas reageeris kiirelt ja sai järgmise päeva etendusele piletid (ta ikka tõesti tahtis seda tükki näha!) Aga mina - terve päeva oli mingi hull väsimus (ja kõhutõbi), sees keeras ja pea oli imelik. Tulin lausa varem töölt äragi, et tukun paar tunnikest enne etendust. Aga olemine oli tõeliselt kehva, lausa palavik oli ja tundus, et see aina tõuseb. 37,7 on minu jaoks juba väga suur palavik! Õnneks kõrgemale ei läinud. Manustasin juba ravumigi. Ja nii mina sellest tükist pääsesin. Saatsin abikaasa koos sõbrannaga vaatama. Ei läinud pilet kaotsi ja sõbrannalgi oli sobivalt vaba õhtu.

Vaat' selline "teatrigurmaan" olen viimases otsas!😂

14. aprill 2022

"Minu Ukraina"

Jaanika Merilo. Minu Ukraina: lubaduste maa.
Petrone Print, 2021
256 lk.

Üks raskemaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen.
Mitte ainult targa ja asjaliku jutu poolest ning tõetruu elu kirjeldamise tõttu, vaid muutunud olude ja kestva sõja pärast Ukrainas...

Kuigi raamatu ilmumisest on möödas vaid mõni kuu, siis tänaseks on ta tõeliselt aegunud... Kahjuks... Jah, me saame teada sõjaeelse Ukraina probleemidest ja kitsaskohtadest, aga tänases päevas need enam ei päde, ei ole absoluutselt olulised...
Viimasel ajal on mulle sattunud just sellised rasked ja päevakajalised raamatud. Oeh, kohe...

Sissejuhatuseks on sobiv üles tähendada:
24. augustil 1991 kuulutati välja sõltumatu Ukraina Vabariik, mis kinnitati ka rahvahääletuse tulemusel. Üle 90% referendumil osalenutest hääletas iseseisva Ukraina riigi poolt. Kõige kõrgem toetus oli ukrainakeelses Hmelnõtskõi oblastis, kust on pärit ka minu isa. Väikseim toetus oli Krimmis, kus iseseisvumist tahtis vaid 54% elanikest... (lk. 36)
[30 ja pool aastat - tegin väikese arvutuse. Kuigi seegi on mööndustega, sest sisuliselt on ju sõda kestnud 2014. aastast]

Lk 62 loeme: "Just Maidan on lähimas ajaloos see murdepunkt, mis ei unune ja jääb paljude väärtushinnangute mõõdupuuks"...
Nii kurb kui see ka pole, on see murdepunkt ununenud (vähemalt hetkel) ja mõõdupuu murdunud...

Lk. 64 Ukrainlased suudavad taluda paljut - elada korruptsiooniga, vaadates, kuidas rikastub niigi rikas eliit, taluda ebaõiglust ja ebavõrdsust. Aga vägivalda ei taluta...
Ja sealt edasi järgnevad veel mitmed leheküljed Maidani sündmusi.

Mitmete erinevate "asjapulkade" nõunik Jaanika sattus Dniprosse kolmeks aastaks, kus hakkas ellu viima oma unistatud ja kuulutatud digiriiki, see on "paberivaba, automatiseeritud, inimesi võimalikult vähe tülitav ja maksimaalselt teenindav riik."
Tuleb unistada, aga struktureeritult, Nagu keegi on öelnud - visioon ilma tegevuskavata on lihtsalt hallutsionatsioon. (lk.86)
Ja veelkord sama tõdemus lk. 119:
Visioonid ilma elluviimiseta on hallutsinatsioonid, nagu ütles kunagi üks tark inimene.

Miljonilinn Dnipro on lisaks uhkele ajaloole siiani üks Ukraina edukamaid paiku, kus peaaegu kõik näitajad on teisel kohal pärast Kiievit, alates palkadest ja lõpetades majandustoodangu, eelarve ja muude arvudega. Just selles linnas on registreeritud enamik kaubanduskette ning asuvad suurimate pankade ja lennufirmade peakontorid. Kuigi Dnipros ei ole võib-olla tunda Kiievi luksust, võib esmamulje linnast olla petlik. Jah, linn võib ju olla eelarvelt palju vaesem kui Kiiev või isegi Tallinn, aga linna elanikud ei ole kindlasti kõige vaesemad Ukrainas.
...Dnipro metroo on legendaarne selle poolest, et on oma kuue peatusega üks maailma lühemaid.
...Dnipro jõeäärne promenaad on 22 kilomeetrit pikk. Kuigi seal leidub paremas ja halvemas korras lõike, on jõgi oma saarte, saarekeste ning sildadega tüeliselt kaunis ja võimas. Väidetavalt on see lausa Euroopa pikem jõeäärne promenaad.
(lk 120 jj)

Lk. 99 ...pärast maksude tasumist on kättesaadav palk Eestis ja Ukrainas sisuliselt sama, küll aga on elatustase Ukrainas ikkagi tunduvalt odavam, kui me just Kiievist ei räägi.
...postiljonid teenivad 150 eurot, päästjad, raamatukogutöötajad ja medõed ligi 200 eurot, rahvasaadikud ja ministrid paar tuhat eurot ning terve tohutu IT-sektor, kus töötajad teenivad samuti keskmiselt 2300 eurot...

Ukraina on väga erinev, nagu vanaema ilus kirju lapitekk, kuhu on kokku õmmeldud palju-palju erinevaid värve ja mustreid..
Kõik suuremad linnad erinevad üksteisest tohutult kultuuri, subkultuuri, huumorimeele ja tihti lausa keelemurrete poolest. Nii on näiteks Lviv täiesti ukrainakeelne, kusjuures poola keelest mõjutatud galiitsia murdega, Harkiv on aga ülekaalukalt venekeelne. Lvivis on väga tuntav roomakatoliku kiriku, Harkivis aga selgelt õigeusu mõju...

Ja nii ma võiksin siia lõputult kirjutama jäädagi neid mõtteid ja ütlemisi, mis peegeldavad siiski elu enne ...

Panen siinkohal ikkagi punkti.
On neljapäev, 14. aprill. Sõda on kestnud 50 päeva.

On Suur Neljapäev. Vaikne enesesse süüvimine, meeleparanduse otsimine...

12. aprill 2022

Haruldane sündmus

Täna oli eriline päev!

Käisin esmakordselt raamatuesitlusel maailma parimaks tunnistatud raamatupoes (Viru keskuse Rahva Raamat) - Mae Lender "Minu lõunamaa: klantspildi taga".

Väga haruldane ja erakordne sündmus!

Nii armas oli Maed näha!
Mis siis, et väidetavalt põlv värises ja nii "hirmus oli"😍 Väliselt oli Mae vana rahu ise, esitlus aga südamik, armas ning mõnusast huumorist kantud. Aitäh!


Mõned peatükid on juba manustatud - oh, missugune nauding! ja sellest raamatust te kuulete veel!


7. aprill 2022

"Estonia saladused"

J.K. Tamminen. Estonia saladused
Tallinn: Sinisukk, 2022
199 lk.

Eestis elava Soome autori Juhani Tammineni raamat parvlaev Estonia hukkumisest püüab avada seni avaldamata saladusi. Huvitav kahtlemata, aga eks neid versioone on ju kuuldud nii- ja naasuguseid. Muidugi, palju on jätkuvalt saladuses ja salastatud. Tänasel päeval lugedes tundubki kogu see lugu pigem müstika valdkonda kuuluvat... Ja nagu me praegu ei tea, mis vandenõud ja mahhinatsioonid toimuvad idanaabri(te) peas ja seas, seda enam ei suuda keegi selgitada pea 30a taguseid sündmusi. Ajad olid toona hoopis teistsugused ja omamoodi keerulised. Vastiseseisvunud Eesti alles õppis olema vaba ja demokraatlik. Kaasas oli palju taaka nõukogude ajast. Eks lapsekingades on kerge eksida ja vigu teha. 

Mõtlen, et see oli ju minu noorusaeg. Ilus ja kuldne aeg! Ja mis kõik sel ajal toimus?!? Ometi sai see üle elatud, ilmselt nooruse tuhinas, ja ei jäänud sellest ajast ka mingeid painavaid mälestusi või traumasid... [Kõrvalepõike korras: Vahel mõtlen, et tänapäeva lapsed, neid püütaksegi nagu vati sees hoida, et päris elu kätte ei saaks. Jahutakse aina mingitest vaimse tervise probleemidest jne. Ja siis tagatipuks "sõimame" ise neid veel lumehelbekesteks ka😛]. Elu oligi ju ilus tavalise noore jaoks, keegi elu kallale ei kippunud ja vabadus oli ka saabunud. Mida sa, hing, veel tahad!?!
Vaat' siis, milliseid mõtteid see raamat hoopis tekitas...

Lõpetasin selle raamatu lugemise eile õhtul unega võideldes ja täna juba viisin raamatukokku tagasi. Nüüd tuligi kiirelt postitus teha, muidu jääb jälle kuhugi kultuurikihi alla ootele... Nagu siin oi-oi kui paljude loetutd raamatutega juhtunud on...

31. märts 2022

10 aastat blogimaailmas

Mõni päev tagasi avastasin, et olen siin blogimaailmas toimetanud juba kümme aastat!

See tundub täiesti uskumatu lugu.
See oleks nagu alles olnud, kui ma vaikselt ja arglikult siia sisenesin ning oma esimese sepistusega maha sain😊

Muidugi mõista on kümne aastaga palju vett merre voolanud, nii mõndagi muutunud, ma ise vanemaks ja targemaks (vähemalt enda arvates!) saanud.

Sellele teele asudes ei olnud mul õrna aimugi, milliseks mu blogi kujuneb, mida ma täpsemalt kirjutama hakkan, kas keegi teine seda kunagi üldse loeb (peale minu) jne.
Täna võin öelda, et mõned lugejad mul ikka on😇 Kirjutan aga ikka sellest, mis hingel või päevakorras või siis loetust-kogetust-nähtust laiemas ja kitsamas kontekstis.

Jälgijate  ja klikkide arv pole mind kunagi huvitanud ega mu eesmärk olnud. Noored sugulased ikka küsivad - palju sul jälgijaid on? Neile siis vastangi, et ma ei pea arvestust ja kirjutan peamiselt iseenda sisemisest vajadusest ning rohkem endale. Nii lihtne see ongi. Ja eks päevikupidamine selline olegi. Vanasti sai kladesse kirjutatud, nüüd on moodsamad, elektroonilised võimalused. Muidugi on siinjuures ka suurem enesekontroll peal. Ega ikka kõike ei kirjuta... Paber kannatab/s kõike, internet paraku mitte...

On olnud äärmiselt huvitav aeg. Olen palju lugenud, palju mõtisklenud. Ega enam ei tahagi, et kirjutamine oleks teismelise hala, kuidas kõik on nii kurb ja halb, kuidas mind ei mõisteta ja ei armastata😛 Vanu päevikuid on kohati piinlik lugeda, sest läbivalt on üks ja seesama jutt😕. On ikka probleemid, pseudoprobleemid lausa, ütleb elukogenud mina nüüd. Õnneks on need ajad möödanik. Kahju, et 15, 18 või isegi 25-selt ei ole inimeses veel sisemist kindlust ja enese usaldamist. No vähemalt minul ei olnud. See kõik on tulnud aastatega. Kui saaks kirjutada kirja oma nooremale minale (üks niisugune raamat ju hiljuti ilmus), siis ilmselt kirjutakski midagi taolist, et ... [Ela ja ära hala! Või et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem! Või et...] Aga see pole üldse praegu teemaks.

Igatahes - pisike juubel on peetud ja lootuse ning optimismiga edasi järgmisse blogi-aastasse, päev haaval, tund haaval, hetk haaval...

24. märts 2022

Ora et labora

Nukrahõngulised päevad siin järjest...
Täna möödub isa surmast 7 aastat.
Homme on märtsiküüditamise aastapäev.
Rääkimata juba terve kuu kestvast sõjast Ukrainas.

Mulle meeldis eriliselt tänane (või siis juba eilne) Ritsiku kirjutis-mõtisklus. Väga paljuga nõustun siin täielikult (nii omavahel öeldes: see trenni tegemine ei ole absoluutselt minu teema; (toidu)varusid ma koguma pole veel hakanud; meediat tarbin kuu aega juba võimalikult vähe; muidugi olin minagi šokeeritud ja päris mitu päeva oli nutt kurgus, aga aeg teeb oma töö...)
Tegelikult ongi nii, et ela hetkes, naudi hetke - imelist hommikut ja päikesetõusu, ole rõõmus, et on kodu, et on armsad inimesed su ümber, et on keegi oma ja lähedane, keda saad hoida, kes hoolib...
Need pisiasjad, mis tegelikult on suured ja omavad ainsana tähendust, annavad elule pidet ja põhja siin hulluks läinud maailmas. Kui muud teha ei oska, siis tee oma tööd, kas palgatööd või koduseid toimetusi. Ei aita muretsemine, hirmu tundmine, halamine ja hädaldamine, kuigi ka kõik see on inimlikult mõistetav ja inimeseks olemise juurde kuuluv. Ent ometi - kuskil on piir. Endale tuleb seada piir. Stopp. Punkt. Kaugemale ei lähe. Aitab. Ela! Seni, kuni on elu antud. Kui hull see surm ikka on, nagu Ritsik arutleb, kõik on sellega hakkama saanud... Nojah, tavaliselt ei mõtle sellele niiviisi... Tahaks ikka ju veel lihtsalt elada ja toredat kogeda...
Mingeid kaugeleulatuvaid plaane ja investeeringuid (nt kodusse) küll praegu ei tee, need on kuidagi päevakorrast maas. Aga võib-olla just peaks, kõige kiuste, tegema? 

Olen siin mõelnud, et miks nüüd ei räägita vaimse tervise probleemidest. Kui oli mingi tühine asi, siis sellest aina jahuti (kuigi koroona iseenesest ei ole tühine asi, aga vaimsest tervisest räägiti siis ka hoopis teises kontekstis). Nüüd, kui on tõsised teemad, siis ei julge keegi enam vaimsest tervisest rääkida. Mul on (oli) reaalselt halb, kuna see teadmatus ajab hulluks... Täpselt selline jõuetuse, rammetuse tunne tuli peale ja siis meenus üks kirjakoht Piiblist (Luuka evangeelium 21,26): "Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse" (1997. a. tõlge)
"Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse." (1968 a tõlge)
Kas need ajad on nüüd käes - käis minustki küsimus läbi...

Palveta ja tee tööd - ora et labora - rukoile ja työtä tee - pray and work - bete und arbeite.
Tõepoolest - olen minagi hakanud rohkem palvetama. Psalmid on eriliselt kõnekad ja abiks palvetamisel (Psalm 27, 31, 59, 91 jne. ) Ega muud ei olegi teha - kui palvetada ja töötada.

Mulle on väga korda läinud Fanny de Siversi mõtted, mida ta palvetamisest räägib (kirjutab):

Tuleb harjuda palvega nõnda, et ta saaks elutalitluseks.
Idamaa kristlased sobitavad Kristuse nime oma hingamisrütmiga; "Issand Jeesus Kristus - halasta minu pääle." Hingates sisse, Kõigekõrgema nimi, hingates välja, vihje meie armetusele.
Hingatakse töötades, hingatakse magades. Hingatakse, olemata sunnitud sellele mõtlema.
Viimaks muutub palve üleloomulikuks hingamiseks.

Hingamine kui palve(tamine) ja palve muutub üleloomulikuks hingamiseks. See on nii ilus mõte!

Nooruspõlvest meenus üks Pekka Simojoki laul "Rukoile ja työtä tee"

Kes vähegi soome keelest aru saab, siis seda tasub kuulata. Tasub kuulata ka siis, kui aru ei saa. On abiks! Mulle oli küll ja on jätkuvalt.

Tegelikult oli mul täna plaan "Minu Ukraina" raamatust kirjutada, aga see jääb nüüd teiseks korraks.

23. märts 2022

Kevad. Kevad! Kevad!!!

Ometi midagi helget ja ilusat! Ilmad on ka olnud kõrge sinise taeva ja särava, soojendava päikesega. Meid on õnnistatud ja meie eest on ülekülluslikult hoolitsetud. Patt oleks nuriseda, vinguda ja viriseda...
Ja seda ma ei teegi... Ainult tänu, tohutu tänu tõuseb südamest, et oleme olnud hoitud... veel...

Meenub üks kevade algus kooliajast. Toonane klassijuhataja (saksa keele õpetaja) tuli tundi, tõmbas kardinad ette ja pani grammofoni/maki mängima: Vivaldi - Aastaajad - Kevad.
Minu, kui õrnahingelise noore jaoks oli see liigutavalt ilus tegu ja vaimustav muusika.

Mainitud õpetaja oli siis mulle ka väga suureks iidoliks. Kuigi meie vanusevahe oli vaevu 10 aastat, oli ta siiski eeskuju, suur ja tark, ilus ja intelligentne, klass omaette, justkui klass kõrgemal. Kuna ma ise tundsin ennast halli, äärmiselt tagasihoidliku hiirekesena, siis oli, mille poole püüelda.
Koos meiega või veidi peale meie lõpetamist lahkus ka õpetaja koolist. Aeg-ajalt ikka suhtlesime. Veel mu ülikooli diplomitöö retsensiooni aitas ta saksa keelde tõlkida, aitäh'i eest. Nüüdseks on ajad ja asjaolud muutunud. Väike napsitamine on muutnud kauni naise alkohoolikuks, kelle peale vaatan nüüd kahjutunde, nukra ja isegi haletseva pilguga. On tunne, nagu osad on vahetunud... Et see, kuhu mina püüdlesin, on mul omamoodi saavutatud, et ma olen teadlik sellest, kes ma olen ja mida ma tahan (jalad kindlalt vastu maad ja oma põhimõtted-väärtused, mis mulle on olulised). Aga see, kelle moodi soovisin olla, on minetanud oma väärikuse..., kas ta seda ise adub, ma ei tea... Kurb on, aga teha pole midagi...

Ikka kiskus jälle nukraks ära...

Aga sõbrad - kevad on! Ja valge on! Valget aega on ööpäevas rohkem kui pimedat ja see juba on midagi! Lumi sulab küll visalt ja kohati on hanged veel aiani, aga päike näitab siiski oma võimu ja on lillekesed õitsema pannud.
Ehk leian selles helgemas meeleolus ka jõudu ja ettevõtlikkust vanad (lugemis)võlad likvideerida...

Visalt, nii visalt sulab see lumi...

Ronisin üle hange, et lillekesi pildistada

Lumi ja lilled ja päikese võim

Valguses ja varjus

28. veebruar 2022

"Arktika" ja muud juttu veebruari lõpetuseks

Maris Pruuli.
Arktika - kodu Suure Vankri all.
Tallinn: Go Group, 2021
222, [2] lk.: ill.

Veebruarikuu ainuke raamat, mida ma reaalselt lugesin ja ka enam-vähem läbi lugesin. Isegi piinlikkust ei tunne enam seda kirjutades😛 Suhteliselt õhuke raamat, vähe lehekülgi, palju pildimaterjali - fotosid. Ja ka põnev teema - purjelaev Admiral Bellingshauseni merereis (polaarekspeditsioon) Arktikasse (Fäärid, Island, Gröönimaa, Jan Mayen, Teravmäed) ja kuidas ühest laevast saab neljaks kuuks kodu... Aga minul võttis ikka aega... No tegelikult ei võtnud ma üldse ju kättegi seda eriti tihti. Ei olnud lugemise kuu. Erinevalt jaanuarist.

Oli vahva lugemine küll. Eriti toredaks tegi loo veel see, et kaasas oli Jaan Joonatani nimeline noormees. Kuidas ta laeval oma õppetükke tegi ja kuidas kogu laevapere talle õpetajaks hakkas.


Internetiühendusest on saanud praktiliselt inimõigus. Me kõik ootasime ja samas kartsime levi. Interneti ja telefoniühenduseta seilamine on tänapäeval suur luksus. Alguses tegi see see ärevaks, võõrutusnähud sundisid aina näppima tumma telefoni. Mõne päevaga tekkis hingerahu, saime põhjalikult sukelduda hetkesse, lugeda, omavahel rääkida, omaette mõtiskleda, mõtteid korrastada. Telefonid töötasid vaid kellade ja fotoaparaatidena./.../
Tuli levi ja meelerahu oli hetkega läinud, igapäevaelu lõikas me lumivalgesse ja meresinisesse maailma nagu noaga. Töömured, poliitika, asjad, mis vahepeal otsekui peast pühitud, naelutasid inimesed ekraanide taha. See oli vahel päris hirmus, aga peagi olime õnneks jälle suurel levivabal ookeanil.

********

Oleme oma retkedel kohanud muidu päris normaalseid inimesi, kes aga haruldase loodusega kohtudes otsekui aru kaotaksid, saaks aga pingviini kaenlasse haarata või külitada lonthülge kõrvale, et eriline hetk tingimata fotole jäädvustada. Hea veel, et morsale selga ei roni või jääkaru paitada ei püüa. Kaob igasugune ohutaju ja respekt looduse vastu.
"Samas on tegi edukate inimestega, kes mingeid reegleid teadlikult rikkudes jõuavad elus edasi. Kas ma peaksin oma pojal soovitama sama teha, et edukas olla?" viskas Tiit irooniliselt naerdes küsimuse õhku.
Jutud katkestas kapteni hüüe: "Jõudsimegi maailma veerekese peale!"

Oleks veel toredaid asju kirjutada laeva elukorralduse ja laevandus- või merendusterminoloogia kohta, aga las jääb praegu.

Tahtsin hoopis "teisest ooperist" siia lisada, et täna tunnustati raamatukogutöötajaid - 2021. a. parimaid raamatukoguhoidjaid. Autasustamise tseremooniast oli ka veebiülekanne, mida püüdsin pisut jälgida. Meeleolu lõid ja õhtut juhtisid Linnateatri näitlejad - Argo Aadli ja Indrek Ojari. Autasud andis üle kultuuriminister Tiit Terik.
Miks ma aga sellest üritusest üldse kirjutama hakkasin on see, et mulle väga meeldis Tõnu Õnnepalu päevakohane sõnavõtt, mida kahjuks küll päris algusest ei kuulnud, kus ta toonitas, et lugemine on igal juhul kasulik ja rahustav tegevus. Eriti praegusel äreval ajal, saab mõtted mujale. Kaua sa ikka jõuad neid masendavaid sõjauudiseid jälgida ja nutta...
Justkui minu mõtted...

Aga õhus on juba kevadet!

21.02 hommik linnakodu aknast

26.02 õhtupoolik maakodu lähistel

24. veebruar 2022

24. veebruar

Päev, mis kirjutati ajalukku...
Ja mitte positiivses võtmes, nagu 104 aasta eest.

Kurbuse ja leinalooriga kaetud kodumaa sünnipäev.
Mul on terve päeva olnud nutt kurgus ja pisar silmas. Lisaks veel peavalu, migreen ja sellest tingitud iiveldus...

Mind ikka hämmastab, kui palju on ümberringi siin maailmas kurjust. Mõistmatust. Jumalatust. Soov endale teist(i) allutada. See ei ole vabadus, kui mina pean tegema seda, mida sina tahad või ütled. Siinkohal ei peagi ma enam silmas ainult ühte konkreetset suurriiki ja selle hullunud juhti...

Mulle meenus üks koht Piiblist, täpsemalt Mt 12,25:
Ent Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima."
See teeb murelikuks, kui vaadata olukorda maailmas ja ka meie väikeses riigis. Rahvas, kes on isekeskis riius... Mis temast saab?

Tänasel jumalateenistusel kodukirikus olid ühes ühislaulus järgmised sõnad:

Kui aga paistab su kullase õiguse valgus,
Issand, Su nõul ja Sinu kuninga-aul
võidu saab tõde ja selgus.

Sõnade "kullase õiguse valgus" ajal tuli päike pilve tagant välja ja siis läks taas pilve taha. See oli nagu märk, et lootust veel siiski on! Minu jaoks oli see imeline sõnum tänases kummalises päevas, kui ei saa enam aru, mis toimub.
Oli üks raske päev, kus rõõmu asemel oli rohkem kurbust, muret, hirmu ja meeleheidet.
Tänulikkust siiski ka, et meile on kingitud vabadust ja rahuaega. Mis tulevik toob, ei tea...

Lootust ja lohutust sain ma aga ikka jälle Pühakirjast:

Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! Hb 5,6-7

Ei tahtnud ega plaaninud nii melanhoolset postitust tänasesse pidupäeva. Kahjuks kirjutati see põhimõtteliselt kellegi teise poolt... Mul lihtsalt oli vaja see välja saada, aga tegelikult ei aidanud praegu ka kirjutamine...

22. veebruar 2022

22.02.2022

Milline ilus kuupäev! 

Numbrite rida. Kokkusattumus. Maagia? 

Nii palju kui on inimesi on kindlasti ka erinevaid arvamusi. Mulle lihtsalt meeldib😉

Tore, et sellised kuupäevad juhtuvad sünnipäevakuus. Kodumaa ja minu sünnipäevakuus.

Aga seda kõike varjutavad ärevad sõnumid Ukrainast, mis teeb kurvaks.
21. sajand!
Ühe suure naaberriigi suurte kompleksidega väike mees põeb suurushullustust ja mängib isakest tsaari... Kahjuks ei ole tal tagataskust võtta ka tarku nõuandjaid ja lähedalseisjaid....

      ***                           ***                              ***

Leidsin ühe paberi, kuhu olin kirjutanud üles mitmeid mõtteteri. Ei tea, kust need pärit on. Võib-olla raamatust "Jälle maailma peal ripakil", kuna sedeli teine pool tõendas selle raamatu laenutamist...
Igatahes nüüd on need kirja saanud ja võin lipiku ära visata.

Parimad teekonnad elus on need, mis vastavad küsimustele, mida sa iial ei plaaninud küsida (Rick Ridgeway)

Lõpeta oma elu eesmärkidest unistamine ja hakka nende järgi elama (Annette White)

Kui sa arvad, et seiklused on ohtlikud, siis katseta rutiini. See on tappev (Paulo Coelho)

Käi mööda ima kaugete unistuste radu, et nad kujuneksid sinu reaalsuseks (Maoori vanasõna)

Reisimine - see võtab sul sõnad suust. Ja siis saab sinust jutustaja (Ibn Battuta)

21. veebruar 2022

"Kodus ja tööl"


Julie Andrews, Emma Walton Hamilton.
Kodus ja tööl: mälestusi Hollywoodi aastatest
Tõlkinud: Piret Orav
Tallinn: Hea Lugu, 2020
315 lk., 16 l. ill.

Hea lugu. Sobitub hästi kirjastuse nimega😏

Julie Andrews on minu jaoks alati "Heliseva muusika" Maria, noor noviits, guvernant, hiljem Maria von Trapp. Malbe ja helge ja rõõmus ja särtsakas. Seda kõike on ka näitleja, vaatamata sellele, et tema elu on kulgenud kui ameerika mägedel. Palju tööd, palju eraelulist draamat ja segadust (pärit vaestest oludest; lahutatud vanemad; perekonnaliikmete alkoholi ja narkoprobleemid; enda abielu ja lahutus, teine abielu; perekonnaliikmete terviseprobleemid; lapsed (minu, sinu, meie - adopteeritud).

"Heliseva muusikale" eelnenud muusikafilm "Mary Poppins" tõi aga Andrews'ile Oscari parima naisnäitleja kategoorias.

Väga palju filmispetsiifilist informatsiooni, isikuid ja nimesid...

"Amatöör töötab seni, kui õigesti välja tuleb. Professionaal töötab seni, kuni eksimine enam ei õnnestu"

"Kujutle, mida ja keda selle rahaga aidata saaks," tähendasin.
"Ja  me aitamegi ja teeme seda jälle, kallis," vastas tema. "Aga see ei tohiks takistada meil elust rõõmu tundmast."

"Kas sa õnnelik olla ei taha?"
"See tundub kuidagi isekas," vastasin. "Ma tahan, ma tahan. Nii palju on inimesi, kellel on palju vähem kui minul."
Ta üllatas mind, laksates käega vastu reit ja pahvatades; "Taevas halasta, naine! Kas sa arvad, et sind saadeti siia maailma õnnetu olema?"

P.S. Kuna oma lugemiste kajastuste (või pigem kajastamatuste) kohta puudub mul juba absoluutselt igasugune kontroll, siis lasen lihtsalt tuimalt kõik "trükki", mis vähegi postituse mõõdu välja annavad.

P.P.S. See raamat ka ikka juba sel aastal, jaanuarikuus, loetud! Siis vähemalt on uuemad võlad kaelast ära. Möödunud aastasse peab veel kriitilise pilguga tagasi vaatama. Ja mis eriti hull - mulle on meenunud mitu raamatut, mida OLEN lugenud ja millest pole maha jäänud mingitki kriipsu. Õudne lugu!

20. veebruar 2022

"Madame Curie"

Susanna Leonard.
Madame Curie ja unistuse jõud: romaan.
Saksa keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee.
Kirjastus: Tänapäev, 2021
429 lk.
Sari: Säravad naised

Jaa, kui te ka arvate, et füüsika ja keemia jms ei ole teie ampluaa, siis on see just paras, õige lugemise amps... Pelgasin seda raamatut just nimelt tolle keemia ja füüsika pärast, kuid asjatult. Väga põnev lugemine. Biograafiline romaan, mis avab ju inimese elu, küll ilukirjanduslikus võtmes. Mul tekkis isegi soov päris biograafia läbi lugeda. Nimelt see Marie Curie tütre Eve kirjutatu. 

Kui Marie Curie suri suhteliselt noorelt (66), nagu ka tema vanem tütar Irene (58), rääkimata abikaasa Pierre'st (46), siis Eve elas 102-aastaseks. Aga tema valis ka teise tee, ilma keemiata kirjaniku ja pianisti kutse. 

Nii et siit tuleb soovitus - loetagu! Mõnusalt paks raamat ka. Ei ole hirmu, et kohe otsa saab😏

P.S. Mu loetud raamatute blogis kajastamine on jäänud nii ajale jalgu, et ei saa enam isegi aru, mis toimub. Loomulikult on mul lugedes tekkinud palju selliseid "vau" efekte, et vot just selle tahan välja kirjutada ja näiteks tuua. Olen isegi need leheküljed omale üles märkinud, maha pildistanud, aga ei ole lihtsalt mahti tagant järele neid üle lugeda ja välja kribada... Jube kahju, muidugi... Ja ka piinlik! Ennekõike iseenda ees..., sest ega teised ju nagunii neid näiteid lugeda viitsi ja keda huvitabki...

P.P.S Aga no sain vähemalt ühe võla jälle kaelast ära. Sest midagi olin juba kirja pannud. Paljude raamatute puhul on nii, et on vaid pealkiri ja autor... ning siis tükk tühja maad... Kui ka lugemisest on möödas juba terve igavik, siis on nii raske ennast taas sellele õigele lainele saada...

6. veebruar 2022

"Cornwalli suvi"

 

Liz Fenwick. Cornwalli suvi
Tallinn: Varrak, 2020
Tõlkija Lii Tõnismann
400 lk.

Varraku ajaviiteromaani sarja raamat viib meid lummavasse Cornwalli. Peategelasteks kaks põnevat naist: kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. 55a Hebe jätab maha oma noore armukese ja peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega.

Hebe ostab Cornwallis perekonna suureks üllatuseks vana ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe raamatut kirjutab. Lucy saadetakse algul seda hullu majaostu saboteerima, kuid asjalood kujunevad hoopis selliseks, et vana maja saab ka Lucyle pelgupaigaks, kuna tema armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmuajakirjanduse liigset tähelepanu. Ta asub tädile maja renoveerimise juures appi.

Loomulikult hakkab järjest ilmsiks tulema ka perekonnasaladusi. Alzheimeri tõve traagika paneb aga tõsiselt mõtlema elu, eluväärtuste ja elukvaliteedi üle. Pealegi veel nii noores eas - 55! See teeb veidi murelikuks, ega ometi niisugune asi mind taba...?!

Müstiline Cornwall, koos oma vanade majadega, neisse kätketud saladustega, aastatega talletunud mälestustega, kogu oma niiskuse ja rõskuse ja jahedusega - see on midagi lummavat ja vaimustavat!

Taaskord Cornwall ja taas vana mõisahoone. Need on ühendavad niidid ja sarnased jooned  sama sarja raamatuga "Ludlow' daamide ühing".

Selle raamatuga oli nii, et esimesed 90 lehekülge ei saanud mind kuidagi konksu otsa, aga järgmised 300+ läksid nagu lennates! Lugemisaasta algas hästi!

5. veebruar 2022

"Ludlow' daamide ühing"

 

Ann O'Loughlin. Ludlow' daamide ühing

Alustan siis nn raamatu-, õigemini küll lugemise ehk siis tegelikult hoopis loetu kajastamise aastat viimati loetuga. Eks need eelmise aasta võlad tulevad ka millalgi...

Põnev raamat oli, seda pean kohe alustuseks mainima. Selline, mille lugemise juurde kibelesin ja tahtsin teada, kas niidid jooksevad lõpuks kokku või mitte. Etteruttavalt ütlen, et jooksid küll. 
Kuigi tegemist on "Varraku ajaviiteromaani" sarja kuuluva raamatuga, siis servapidi, riivamisi võiks isegi krimikirjanduse alla kuuluda.

Rosdaniel, Wicklow' krahvkond, Iirimaa, kevad 2013

Connie Carter, peategelane, kes on oma elus kaotanud kõik, mida on armsaks pidanud, sõidab Ameerikast Iirimaale vanasse Ludlow' mõisa, mis on aastaid tühjana seisnud ja mille ta surnud abikaasa oli ostnud ilma temaga nõu pidamata ning sinna alla kogu nende raha pannud. Connie't vaevab üks küsmus - miks? miks ostis mees selle valduse? 
Tasapisi hakkab ta tutvuma kohalike inimestega. Peagi kutsub ta oma uue kodu katuse alla Ludlow' daamide ühingu seltskonna, kes kampas lapitekke kujundavad ja õmblevad. Igaühel on kanda oma elatud elu taak. Üksteisega oma muresid jagades ja üksteist toetades proovivad nad minevikuga rahu teha...

Eve Brannigan - endine Ludlow' mõisa perenaine, üks ühingu liidreid, tegeleb õmblustööga ka igapäevaselt.

Michael Conway, üks esimesi kohalikke inimesi, kellega Connie Rosdanielis tutvub

Hetty Gorman - üks kohalikest "klatšimooridest", külalistemaja pidaja

Kahryn Rodgers - Ludlow' daamide ühingu esinaine, kes annab pidevalt kõigest teada ühingu e-kirjades

Kodu, see enamikule õdusust tähendav neljatäheline sõna, tähistas Conniele eikellegimaad, kus tema naabrid olid valu ja lein.

Mehe siirad sõnad ja arvamus, nagu suudaks keegi teda lohutada, tõid Connie näole naerause. Lohutusest - nagy mõistmisest ja andestamisestki - ei pidanud saama tema teekaaslast.

"Mis jama see on?" Tee on tee." Eve hakkas naerma.
"Ma pole selle väitega küll kuskilt otsast nõus, sest tee pole eales lihtsalt tee, aga ehk jätaksime nüüd selle ja siirduksime Ludlow' daamide ühingu tänase koosoleku põhjuse juurde: meie panus krahvkonna põllumajandusnäitusse," ütles Kathryn nagu ikka kergelt pudistades.

Cornwall ja vana mõisahoone. Need on ühendavad niidid ja sarnased jooned juba varem loetud sama sarja raamatuga "Cornwalli suvi".

4. veebruar 2022

Nörritatud

Tulin täna  (loe: eile) läbi linna ja mul oli piinlik... lausa häbi... oma kaasmaalaste, ilmselt eestlaste, pärast...
Terve Kaarli puiestee oli autodest umbes ja käis üksteise võidu signaalitamine, tuututamine - nagu teismeliste kari! Need on siis meie "vabadusvõitlejad", kes võitlevad mingi abstraktse vabaduse eest.
Mis neil viga on? Aru ma ei saa, kas inimestel pole midagi teha või? Midagi targemat? Kas need inimesed tööl ei käi? Päevasel ajal peaks enamik nagu tööl olema?
Võiks äkki midagi kasulikku teha. [Lund rookida näiteks. Tallinna tänavad, kõnniteed on jubedad.] Politseipatrullid olid väljas ja puha... Mulle meenus pronkssõduri teisaldamine aastal 2007. Siis mässasid venelased. Ja nüüd - 15 aastat hiljem - mässavad eestlased?!? Inimesed ei oska oma suure vabadusega midagi peale hakata. Ju siis on igav. 
Aga mul hakkas korraks isegi hirmus. Võib-olla on hirm natuke liiga suur sõna, aga mingil hetkel oli mul  veits kõhe küll... Iial ei või teada, mida manipuleeritud inimesed teha võivad massipsühhoosis... 
Mul läks siiski hästi, ilmselt mõnel mitte eriti... Kuigi terve kodutee oli see ebameeldiv tunne minuga kaasas...

Tegelikult tahtsin täna siia ilutsema tulla ja positiivsel meelel rääkida küünlapäevast ning alanud küünlakuust - kodumaa ja ka minu sünnipäevakuust... Aga võta näpust, olen hoopis häiritud, vihane. Nörritatud! Just, nörritatud. See on hea ja sobilik sõna. See on väljast poolt peale surutud, teiste poolt. Nördimus oleks seestpoolt tulnud tunne.

Küünlapäev on ju naiste püha. Punase joogi unustasin joomata, aga vähemalt ei kedranud😏

30. jaanuar 2022

Sirvimisi

"Sirvimisi" on selline rubriik, mida olen ammu plaaninud oma blogisse tekitada. Kuna sel aastal on juba mitu niisugust raamatut mu laual, käes ja silma all olnud, mis siia alla liigituks, siis saab see nüüd teoks. Laias laastus on need peaaegu läbi loetud raamatud, pigem või õigemini siis läbi sirvitud, mõni rohkem, mõni vähem. Ja muidugi head raamatud, mida võib ka soovitusena võtta😊

Evelin Kivimaa.
Kriisiaeg vajab kangelasi!: Arkadi Popov: "Hei-hei-hei, teeme ära!"
Tallinn: Varrak, 2021
176 lk.: ill.
Aasta kodanikust, arstist Arkadi Popovist, kes sai üleöö tuntuks "tänu" koroonale. Ääretult tore lugemine ääretult positiivsest inimesest.
(Minuga sama väljalaskeaasta, muide! Tajusin mitut sarnast joont ka)

Amanda Kloots.
Ela oma elu : lugu sellest, kuidas ma armastasin Nick Corderot ja ta kaotasin
[Tallinn]: Sinisukk, 2021.
390 lk. [8] l. ill.
Lugu Ameerika näitlejast Nick Corderost, kes haigestus koroonasse ja pärast mitut kuud võitlust suri. Tema perekonnast, lähedastest, kes sellele kõigele kaasa elasid ja kaotusega toime pidid tulema.

Valerie Bacot.
Kõik teadsid
[Tallinn]: Sinisukk, 2022.
127 lk.
Valge sarja raamat. See sari käsitleb naiste lugusid, kes on ennast võidelnud läbi suurte ja veel suuremate katsumuste ja probleemide. Aeg-ajalt loen neid. Alati saan sealt korraliku lajatuse ja tükk aega ei taha siis enam midagi sellist lugeda.
Ja ikka ma imestan, et kuidas kaasajal, sellises riigis nagu  antud juhul Prantsusmaa juhtub selliseid kohutavaid asju?!? See tundub mõistuse vastane!

Naatan Haamer
Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad: arutlusi kriisist ja leinast ning sellest, kuidas raskel ajal teineteisele toeks olla.
[Tallinn]: Pilgrim, 2021
251 lk.: ill.
Igati sobilik raamat siia nende raamatute rivvi. Saab natuke leevendust ja lohutust.