29. detsember 2022

Jõulud tulid, jõulud läksid...

Jälle jõudsite jõulud nii kallid, kuuse ja küünalde säraga...

...Aga kõik need asjad kaovad, küünlasära kustub ka...

Need lauluread kajastavad ilmekalt hetkeolukorda😏

Saab ju pühi kaua oodatud ja siis on nad hopsti! käes ning kohe möödas!

Õnneks on mul selline tore töökoht, mis hoiab energiat kokku ja laseb töötajaid pikalt puhata😊 Ent juba on üks nädal põhimõtteliselt möödas... Puhata pole saanud (loe: jõudnud), midagi erilist pole juskui ka teinud, aga kogu aeg on olnud mingit toimetamist, asjatamist, sebimist... Tahaks rahu ja vaikust. Lihtsalt olemist. Ah, need teada-tuntud minu vanad soovid, mis mul pidevalt on...
Siiski-siiski... paaril päeval ikka vähemalt üritasin molutada ka. See oli vist teisel jõulupühal, kui panin plaadimängija käima ja kuulasin oma lemmik-CDsid. Küll vist ainult kahte või kolme, sest siis tuli jälle mingi muu asi, millega tegeleda... Ja kolmandal jõulupühal, kui olin taas linnakoju laekunud ja mees tööle kupatatud, siis "munesin", unelesin, molutasin siin. Mitte midagi asjalikku ei teinud, kuigi nimekiri on kilomeetri pikkune😛 Jah, pesumasina panin käima; süüa tegin; pisut isegi vist koristasin; poes käisin...
No kui nii vaadata või mustvalgel lugeda, siis sai ikka ju üht-teist tehtud ka😏

Eile käisin sõbrannal külas. Kulutasin ta hinnalist aega, mis oli mõeldud õppimiseks. Ta läks ju vanuigi ülikooli! Aga see mõni tunnike pläkutamist kulus meile mõlemale ära😀

Selline mula-postitus siis jälle, aga sai taas oma tusameelset ängi veidi tuulutada😜😏

Tegelikult olid pühad toredad ja ei tohi üldse kurta. Oli lund ja päikest. Rõõmu ja hingerahu. Kingitused, pere, sõbrad. Jõuluöine surnuaias käimine ja küünalde süütamine.

Jagan ka mõningaid hetkejäädvustusi 24. detsembrist:




P.S. Kohtumiseni uuel aastal!

23. detsember 2022

Teatrist...

Teate, see on nii kummaline, et mulle ei tule üldse pähe siin kajastada oma teatriskäike.

Kallis kaasa on meil muidu see, kes pileteid sebib ja mind kaasa utsitab-ässitab. Ehk siis enamasti, teistel inimestel on see pigem vastupidi, arvan ma. Aga no see selleks, see pole praegu teemaks.

Olen siin vist varemgi tunnistanud, et enamik etendusi ei köida mind, ei saa elamust, ei ole seda vau-efekti. Isegi siis, või just eriti siis,  kui on ootused üles kruvitud, arvustused postiivsed, lausa ülivõrdes...

Enamasti ei ole ma absoluutselt kursis sellega, mida me vaatama läheme. Vahel suudan end siiski kokku võtta ja materjaliga pisutki enne tutvuda. 

Samas jälle võib lausa "lambist" see "katarsis" saabuda.

Viimane sellel aastal vaadatud etendus oli "Enigma variatsioonid" Linnateatris. Laval Egon Nuter ja Andrus Vaarik,  vana kaardivägi. Kartsin sellest kooslusest Oravat ja Merit (tahtsin just öelda Merd. See nimede käänamine on ju selline problemaatiline, nagu uudisteankur Kuusk ikka ütleb Ratta valitsus jne, aga kordagi pole kuulnud Kalda valitsusest, järjekindlus puudub absoluutselt😛 Selline lüüriline kõrvalepõige siis!) Aga ei olnud ega tulnud Oravat ja Merd ega muud koomuskit. Päris lõpus, kui juba kummardamiseks läks, siis oli põnev jälgida, kuidas sõnatu suhtlus käis nende vahel, see oli veidi naljakas, ühesõnaga - äge!
Aga lugu, tükk ise oli hea, oli mitu huvitavat pööret ning alles lõpus koorus välja tegelik point.
Sellised asjad mulle meeldivad. Sõnaga - oli nauditav!

Eelmine külastus oli Draamateatrisse  - "Igatsuse rapsoodia". Nüüd pidin küll mälu värskendama, et üldse midagi meenuks. Ülle Kaljuste oli kandvas rollis. Lisaks veel Raimo Pass, Laine Mägi, Märten Metsaviir (esimest korda laval nähtud! muidu ainult filmilinal Melchiorina), Ester Pajusoo, Tõnu Oja, Martin Veinmann, Viire Valdmaa, Mari Lill, Amanda Hermiine Künnapas.
Unistustest ja igatsustest, mis täidavad halli argipäeva, kui ilus Ameerika unelm põrmu variseb ja kodusel Iirimaal ei ole muud kohta kui pansionaat...

22. detsember 2022

22.12.22

On esimene (kalendri)talve päev. Ja ilus kuupäev, muidugi!
Ilus talveilm sai selleks puhuks küll läbi ja eile oli ikka tõeline sügise võidukäik. Sügis võttis viimast!

Palju räägitakse jõulutüdimusest, -väsimusest, -masendusest. Ma ei saa küll aru, millest tegelikult selline jutt tuleb, aga küllap võib üheks nörritajaks olla ka ilm. Võib-olla ikka see tilu-lilu, mis ümber pühade käib või sellele eelneb.  Kui igas väiksemaski poekeses, kuhu sisse astud, käib "Talvevõlumaa" või "Jingle Bells", siis võib ühel hetkel küll üle visata. 

Ma ei tea, mida tegelikult mõeldakse, kui räägitakse tüdimusest, väsimusest, masendusest... Jõulud ei saa ju iseenesest mitte ühtegi sellist seisundit tekitada. Jõulude sisu on ju hoopiski muus. Ei ole lumes, talves, kuuses, küünaldes, päkapikkudest ja jõuluvanast rääkimata. Isegi kingitustes ja söömingutes mitte. Ma ei saa ka aru sellest, mida inimesed tähistavad, kui nad jõule peavad?!? Jõulud on ju Kristuse sündimise pühad! Ainult Jõululapse sünnipäeva saame tähistada, mitte midagi muud! Ja kui Jõululaps-Jeesus on sündmuste keskmeks, siis ei saa olla ei tühjust, üksindust, tüdimust ega masendust.

Jõulueelne kiire on see, mis mind masendab. Ma tahaks vaikselt kulgeda, olla, mõtiskleda. Rahulikult ka kinke otsida-valida. Aga kui kõik loosid tehakse viimasel minutil ja soove avaldatakse veel viimasemal minutil, siis pean ma lõpuks jooksma nagu mingi tola mööda poode, et otsida sobivat kingitust... See ei ole minu teetassike. Paljud sündmsed, üritused, jõulupeod toimuvad ju ka veel enne pühi. Mitmed asjad on tarvis jõuluks valmis saada. Jaa, lõpuks kõik saabki valmis ja laabubki, aga mis hinnaga. Hulga närvirakkude hinnaga!

Täna-homme veel veidi "tõmblemist", rabelemist, logistikat... Siis saabub jõulurahu, hiljemalt 24nda õhtuks. Vähemalt mulle. 

Soovin teilegi jõulurahu, rahu hinge ja südamesse ja koju...

P.S. Kõik (ilusad) fotod on vanas arvutis, telefonist olen enamiku maha kustutanud, seega ei saa ühtegi illustreerivat pilti lisada...

11. detsember 2022

Kolmas advent

Tere, detsember! 

Või hoopis - tere detsembrit! (No umbes nii, et tere päevast!) 

Kaunist kolmandat adventi!

Sest... nagu näha pole ma detsembris siia veel jõudnud. Ja üleüldse peagi mööduval aastal olen suht vilets kirjutaja olnud...

Aeg lihtsalt kaob nii kiirelt, et ei saa kuidagi sabast kinni.

Palju on olnud igasuguseid mõtteid, ideid, sündmusi jne, millest oleks kirjutada tahtnud või võinud, aga... mis läinud, see läinud...

No ja nii olemegi jõudnud detsembrisse ja juba kolmandasse adventi. Eks see väikest segadust tekitab, et kolmas advent, aga teine detsembri pühapäev. Tundub, et jõulud on kohe-kohe käes, ent siiski on veel pisut aega. Õnneks! Kuigi tegelikult ootan juba 24nda õhtut. Ei, mitte kingituste või pidusöögi pärast, vaid sellepärast, et siis saabub jõulurahu, ma loodan, vähemalt mulle...

Kisub väga lobapostituseks ära.

Siia ilusasse ja ootust täis advendiaega sobib aga suurepäraselt jagamiseks üks lugu, mis pärit hiljuti lahkunud maestrolt - Riho Sibulalt "Nähtamatud inglid". Kui seda esmakordselt kuulsin, olin "müüdud"... Imeline ja sügav!


Head kuulamist!
Mõelge: ...mõned inimesed ise ongi inglid...


23. november 2022

"Minu Karjala"

 

Mika Keränen. Minu Karjala: dam, di-di-dam!
Petrone Print, 2022
228 lk., 8 l. ill.

"Minu Karjala" sai loetud suure suve ajal. Seega on vahetud muljed juba kerge tolmukorra alla mattunud. Ometi mäletan siiani seda tunnet, mida lugedes kogesin...
Palju tsitaate plaanisin kirjutada, sest oli nii mõndagi, millele kahe käega alla kirjutaksin. Hetkel tunnen aga, et ei suuda enam neid lehekülgi läbi töötama hakata, kahjuks...

Raamatust õhkus nukrust ja tõsidust...
Leidsin hoopis teistsuguse Keräneni - mõtliku, targa, laia silmaringiga...
Varem mõtlesin temast pigem kui naljamehest või pullivennast. Ja seda ülsegi mitte halvas mõttes.
Igal juhul - kahtlematult Keränen oma headuses!

Paar nn päevakohast tsitaati siiski lisan:

Mängisin sõjamänge rõõmuga. Aga need olid mängud. Tulirelvad ei meeldi mulle siiani.
(Lk. 82-85 jj  on juttu tsiviilteenistusest)

Ega meid, sivareid, Soomemaal tihti heaga ei vaadata. Üks väga tark Soome mees hakkas valjult naerma, kui ta kuulis, et olen sivari. Ta küsis otse, kas ma olen homo, kommunist või kettutyttö (rebasetüdruk), selle all peeti silmas loodusaktiviste, kes Lääne-Soome karusloomakasvatustest hõberebaseid lahti lasid. Ma ei osanud sellele väga targale Soome mehele vastata, aga tema tarkuse aktsiad langesid minu silmis madalale. 
"Ma pole totaali. Olen sivari. Tsiviilteenistus on Soomes seaduslikult lubatud alternatiiv ja olen täitnud auga oma kohuse isamaa ees."
Ma loodan, et lugeja ei arva ometi, nagu ma poleks isamaaline. Olen küll - olen patrioottisivari. Ma kaitsen Soome riiki ja meie iseseisvust igal juhul, kus aga vaja. Ma lihtsalt arvan, et Soome riiki kaitseb üks kirjanik rahu ajal alati paremini kui kümme uut helikopterit.

P.S. Taas üks vana võlg likvideeritud. Ja oi, neid on veel palju - võlgu jäänud, kirjutamata postitusi loetud raamatutest.

22. november 2022

22.11.22*

Ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta olen jõudnud blogimata tänasesse kaunisse (kuu)päeva😛

Kas ei saanud mitte üks erakordselt kaunis lause?😂

Mõelda vaid - möödunud aastal kirjutasin ma iga Jumala päev ühe postituse (*täpsustus: novembris muidugi!). See on täiesti käsitamatu ja uskumatu! Kuidas ma küll suutsin?!?

Suuresti tänu sellele kaunile kuupäevale ma siis nüüd siia jõudsingi, kirjutama. Muidu olen ikka ju vaatamas käinud, mida teised teevad ja millest kirjutavad ja mida oluliseks peavad. Et millest süda täis, sellest suu räägib või siis käsi kirjutab. Või no midagi taolist.

Ega ma siis ise ju ka päris kirjutamata ja mõtlemata pole kügelenud! Lihtsalt ei ole suutnud muude tegemiste kõrvalt blogida.

Aga muidu elame ju hästi!

Korontsik võttis küll läbi, kuigi ma ju eriti haige ei olnudki. Seda päris haige olemist oli vaid üks päev, kui oli palavik üle 38. Nohu ja köha oli nii vahelduva eduga, aga see va väsimus oli hirmus. Aeg-ajalt veel nüüd, kuu aega pärast põdemist, avastan hiljemalt tööle jõudes, et ma olen nii väsinud, kas koju koikule ei saaks... Tihtipeale ärkan juba hommikul jõuetuna üles. Või siis bussipeatuses tunnen, et ei jaksakski nagu tööle minna... Ühel päeval oli peavalu, siis tulin küll poolest päevast ära. Seda ma otseselt koroona järelmitega ei seosta, pigem oli see mind ikka aeg-ajalt külastav migreenike.

Ühistranspordi rõõmudest olen tahtnud juba pikka aega kirjutada. Ei mäleta enam, võib-olla olen kunagi kirjutanud ka. Mul on tunne, et ühistranspordist on võimalik kätte saada kõige vastakamad emotsioonid üldse, negatiivsest positiivseni või siis vastupidi.
Üsna hiljuti, ühel hommikul oli nii armas vaatepilt, kui üks vanaisa oma lapselapsega bussis sõitis. Poiss oli umbes 3-aastane vahva tegelane, istus vanaisa süles ja nii tore oli, kui vanaisa kotist taskurätiku võttis ja lapsel nina pühkis. Pärast läksid käsikäes bussist välja.
Teine sarnane juhtum meenub mulle mitme aasta tagusest ajast. Ka bussis. Seekord olid isa ja poeg. Buss oli üsna täis, keegi vabastas lapsele koha. Aga laps ei tahtnud ise, üksi istuda, vaid nõudis isa sülle. Istusidki siis mu selja taha ja algas mõnus vestlus mütsipealt sulavast lumest😇

Sellised toredad hetked ja kohtumised annavad terveks päevaks mõnusa emotsiooni.

31. oktoober 2022

Ei halloweenile!

Our home does not celebrate halloween.

But as for me and my house, we will served the Lord (Joshua 24,15)

Selle sotsiaalmeedias leviva sildi/plakati oleksin tahtnud täna ka oma uksele panna.
Juba aastaid pole meie ukse taga käinud ei mardi- ega kadrisandid, aga täna olid musta näoga kollid. Loomulikult ei lasknud ma neid sisse ega teinud neist sootuks väljagi.

Kuigi sõna halloween - lühend nimetusest All Hallows' Eve, 'kõigi pühakute õhtu'- on kristliku algupäraga, arvatakse pühal endal olevat paganlikud juured.
Seega, miks peaksime tahtma seda tähistada?!?

Taevas TV7 jagab:
7 põhjust halloweeni vältimiseks:
1. Paganlik päritolu
2. Esoteerilise maailma olulisim tähtpäev
3. Negatiivsed väärtused ja sümbolid
4. Avab ukse pimeduse jõududele
5. Soodustab identiteedi segadust
6. Kommertslik maailma traditsioon
7. On täheldatud seoseid kuritegevuse kasvuga

Täna on aga usupuhastuspüha, reformatsiooni aastapäev, päev, mil Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku seinale 95 teesi. Sellest on möödas täpselt 505 aastat!
Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb päevakohasel teemal FB seinal, samuti mitmed teised. Neid harivaid tekste tasub kindlasti lugeda, mitte linna peal lolli (loe: kolli või zombit) mängimas käia.

Homme algab aga november kõikide pühakute päevaga, millele järgneb hingedepäev.

28. oktoober 2022

Mõeldes puhkusest

Ma ei tea, kui kaua annab ühte puhkuse-teemat käsitleda, presenteerida, aga ju need üürikesed ilusad hetked on siis nii kustumatult meeles, et ei saa üle ega ümber...

 
Ja muuseas, sel nädalavahetusel on ju kellakeeramine. Ikka suve poole! Mulle on see nii meelde jäänud, kuidas Katrin Viirpalu selle ilusasti sõnastas - kella keeratakse alati suve poole. Ja enam kunagi ei lähe meelest, et mispidi ja kuhupoole... Sügisel on suvi jäänud just seljataha (kell tagasi) ja kevadel on suvi kohe tulemas (kell edasi)...

Aga sügise hallus ja masendus ja pimedus paneb taas igatsema suve ja puhkust. Olgu siis möödunut või kunagi saabuvat. Nii-nii hea tunne on siis meenutada kauneid hetki soojadest, vabadest suve- ja puhkusepäevadest...

Pühajärve spaa mõnudest rääkides unustasin mainida, et need protseduurid või hoolitsused olid jumalikud! Käteparafiin - seal suikusin peaaegu unele. Ürdivann on alati super! Ja vesimassaaživoodi tekitab lausa sensuaalseid elamusi...

Söögid olid maitsvad ja mis peamine - ei pea ise toiduvalmistamise pärast muret tundma. Seda tehakse sinu, st minu eest! Paketis oli hommiku- ja lõunasöök. Õhtusöögi eest pidi ise hoolitsema. Olime üht-teist niksi-näksi kaasa võtnud ja esimesel õhtul suurt midagi ei tahtnudki. Siiski - pärast pikka jalutuskäiku oli mul kangesti ühe jäätisekokteili isu. Pubis oli see kohe sobivalt ka pakkumises! Oh, mul tuli praegugi jäätisekokteili isu peale!😋 Abikaas tellis endale kartulisektorid dipikastmega. Mmm, need olid ka maitsvad. Jagus täiesti kahelegi. Teisel õhtul avastasin enda jaoks vegan-toitude seast suurepärase läätsewoki. Olen seda isegi kodus paar korda järele proovinud teha. Tuli peaaegu sama hea!

Ja need lihtsad, mõnusad lebohetked! Kui lihtsalt vedeled ja loed ilmatu head raamatut. Kui jalutad imekauni Pühajärve ääres! Kui naudid sooja suvepäeva ja õhtut. Kui kõnnid kuumaga mitu kilomeetrit ja siis naudid taevalikku lõunasööki. Isegi väike soe vihm ei suuda rikkuda seda rõõmu. Eriti veel siis, kui oled koos kalli, lähedase inimesega...

Ohh, tahaks juba jälle - tõeliselt puhata!
Praegu ju on ka nagu puhkus, aga ainult nagu, sest see va haigusevimm ei lase täiel rinnal nautida...

27. oktoober 2022

E-maailm:)

Lubasin siin suure suuga, et kirjutan oma e-Selveri süütuse kaotamisest😝

Tegelikult ei olegi mul midagi erilist kirjutada, sest teenindus oli meeldiv, korralik ja kiire!

Miskipärast oli mul arvamus, et teekond tellimusest kullerini ukse taga võtab hullult kaua aega. Ilmselt meenusid mulle esimese koroonakevade lood, kus oma ostukorvi sisu said näha alles mitu päeva hiljem.

Kuna e-tellimuse mõte tekkis suhteliselt hilja, vist kl 16 paiku, siis arvasin, et täitmisele kuulub see alles järgmisel päeval. Suur oli aga mu üllatus, kui pakuti välja juba sama päeva õhtu, vahemikus 20-22. Oo rõõmu! Pealegi oli sellel ka soodsam teenustasu!

Järgmine üllatus tabas siis, kui kuller helistas ja juba 19.45 oli poekraam toas! Nagu - mida?!?! Ma ei jõudnud veel ootamagi hakata!

Kõik soovitu oli olemas, nägi välja ilus ja värske, täpselt selline, nagu enda valitud.

Nii et äärmiselt meeldiv kogemus! Soovitan soojalt!

E-kaubandusega olen muidugi varem korduvalt kokku puutunud, seega teema võõras ei olnud. Lihtsalt toidukaupade tellimise kogemus puudus.

Kui saaks ka oma ema e-maailmaga sõbraks teha, siis oleks paljud mured murtud. Olgu küll, et ta elab maarajoonis. E-maailm jõuab ju sinnagi kohale, kullerteenused on siiski päris hästi toimivad ja laia haardega. Aga vanem generatsioon või siis teatud osa sellest ajab sõrad vastu ja teatab jäärapäiselt, et ei puutu arvutit ega nutitelefoni.
Mõtlesin just, et vaat' milline luksus oleks - tuuakse ju lausa tuppa! Ei pea ise mööda poodi ringi trampima ega raskeid kotte vinnama.

Samas jälle noorem generatsioon on liigselt e-maailma ära kadunud. Ja see on teistpidi halb! Nii et kust leida see kuldne kesktee, ei mina tea...

25. oktoober 2022

Raamatu lummuses

Nüüd siin kodus istudes ja end juba veidi paremini tundes, avastasin oma mustandite kausta sirvides selle avaldamata loo.
Lummatud olin siis, ja ka praegu jätkuvalt, kunstnikepaarist Kokamägi-Arro. Tõepoolest, kontrollisin, paar aastat tagasi loetut kajastades olen jätnud väljakirjutused lisamata. Miks see aga nii kauaks vaka alla on jäänud, ei oska kosta. Aga nii häid ütlemisi, mõtteid ja tajumisi ei tohi jätta jagamata!
Üsna lõpus on arutelu all Facebook'i ja infokülluse teema. Kuigi tänaseks olen isegi FB kasutaja, kirjutan ma Jaagu ja Epp-Maria mõtetele ja väljaütlemistele kahe käega alla.
Kuidagi väga omane ja hingelähedane mulle.

No igal juhul, siit tuleb nüüd "pisike valik":

Lasteaiast õnnestus Epp Marial koju kasvama-mängima jääda, ent koolist ei olnud pääsu. Kuigi koolikord oma kammitsetuse ja distsipliiniga oli tema hingele ja vaimule sama vastukarva ja talumatu kui lasteaed, tuli end valu ja vaevaga etteantud raamidesse mahutada.

Epp MariaMa olen alati vältinud konfliktseid olukordi...

Jaak: Ema oli mul hästi range ja kontrollis mind kogu aeg, kirjatehnikat pidin sada korda ringi tegema. Tollal sellist asja polnud, et oleks vanematele vastu vaieldud, rääkimata õpetajale, nagu see tänapäeval on, et saadetakse õpetaja lihtsalt pikalt. See on täiesti jabur. Ja õpetaja ei tohi midagi teha - kuulab alandlikult, kuidas teda sõimatakse.

JaakMinu arust pole üldse kunstniku asi sekkuda maailmaasjadesse. Minu meelest on kunstnikul hoopis teine missioon. Ma ei ole seda missiooni enda jaoks täpselt defineerinud, aga see on midagi tasakaalustada, inimest rahustada, piltlikult öeldes õnnelikuks teha või avada. Mulle tundub, et tänapäeval võib kunstnikuks saada igaüks, kellel natukenegi mõistust peas ja mingisuguseidki mõtteid, sest ega oskusi ei pea küll enam olema. Selline kunst mind ei huvita, kohe üldse mitte.
Mind huvitab selline kunst, mida vaadates ma mõtlen: "Vau, kas ma suudaksin ka midagi niisugust teha?!" Kui kunst mahuks sellise kriteeriumi alla, et seda on võimatu või väga raske järele teha ja sul peavad olema selleks tohutud oskused ja anded, siis vot see on minu jaoks kunst! Ma ei vaata mitte ainult kunstiteose mõtet, mis on ka oluline, aga ka teostust. Need on minu jaoks lahutamatud. Mind ei huvita üks ja teine pool eraldi, see on poolik värk. Mõtteid on meil kõigil, ega see sellepärast veel kunst ei ole.

Jaak: Meil oli alati tore rääkida ja kõik klappis hästi. Nii see vaikselt läks. Tunned lihtsalt ära, kellega on hea koos olla ja kellega ei ole.
Mina ei otsinud omale sel ajal elukaaslast, aga läks sedasi. Ja väga tore, et läks!

Epp Maria: Kindlasti ei olnud Jaak lobiseja ja flirtija. Mulle ei meeldi absoluutselt sellised libedad playboy tüüpi mehed, kes hakkavad rääkima, kui vägevad mehed nad on. /.../ Ta [Jaak] tundus turvaline mees ega hädaldanud kunagi. Paljud teevad suuga suure lossi, aga käega ei kärbsepesagi. Mulle ei meeldi lobisejad ja targutajad, poliitiku tüüpi mehed. Eriti kui on veel rumalad ka, siis on täielik õnnetus. Jaak on kõige selle vastand.

Katrin Helend-Aaviku1981. aastal, kui sündis esimene laps Liisu, käisid noored vanemad veel ülikoolis. Nad tulid kõigega kenasti toime, sest omavahelistes suhetes valitses harmoonia ja argitoimetustes tasakaal. Lastega oli kodus ja toimetas rohkem see, kel parajasti mõnd kiiret koolitööd ees ei olnud. Jaak oli tolle aja kohta väga moodne isa: jalutas lapsevankriga ringi ja kui sündis teine tütar Anni, jäi ta temaga tänapäeva mõistes isapuhkusele. Kunstitudengitest vanemad eirasid kõiki tolleaegseid rangesse raami surutud lastekasvatamise õpetusi, usaldasid oma vaistu ja sisetunnet ning kasvasid lastega koos.

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Jaak: "Mina ei häbene seda öelda ja tunnistada, et meie peres on kogu aeg Epp olnud see, kes raha teenib. Mina olen pulli teinud ja nii palju kui suutnud, aidanud kodus, et Epp saaks keskenduda piltide tegemisele.
Ma arvan, et ühes peres kaks inimest ei saagi täie vungiga oma asja teha. Üks peab andma alati natuke järele ja minule on see meeldinud. Mul on olnud kogu aeg tohutult raske kunsti teha. Epp suudab maalida ka kööginurgas, aga mina ei saa ennast nii kergelt õigele lainele. Mul on vaja istuda, mölutada ja end sisse häälestada. Kõik kodus kannatavad, kui mina hakkan midagi looma. Siis mul ongi lihtsam sellest taganeda. Parem ei piina ennast."

Anni: Ta [Epp Maria] maalib möödaminnes - teeb lõunat ja siis tuleb tal mõte, et võiks maalida, jätab toidu pooleli ja läheb maalib vahepeal. Tal on alati söök pooleli ja toit jahtunud, see on nii naljakas!

Johannes: Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

Johannes: "Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Epp MariaSee, mida tänapäeval kunsti pähe serveeritakse, on meile vastukarva ja mõistetamatu.
Paraku on praegu selline aeg, aga mulle tundub, et see hakkab siiski varsti muutuma. 
Rahvas, tavaline inimene januneb ilu järele. Seda on tõestanud viimased ilusad näitused Eestis, näiteks Michel Sittowi ja Aivazovski näitus, kuhu olid lausa järjekorrad. Enne seda oli suur menunäitus Enn Kunila kogust, kus oli põhiliselt Pallase-aegne kunst. Ma arvan, et inimene lõpuks tüdineb ära, et vaadata teise inimese magamist või ükskõik, mida muud. Selleks on televiisor ja kino. Uudistes on õudusi niigi palju, kunsti ülesanne on leevendada ja tasakaalustada igapäevaelu raskust.


Epp MariaHaapsalus ma sain omale aia. Ma olen maainimese hingega, olen alati igatsenud aeda ja maja. Kortermajades elades peab ju arvestama teistega ja kunagi ei tea, millised naabrid on. Kui on oma puhvertsoon, aed ja maja, ei teki konflikte ja on rahulikum elada. Ma olen alati püüdnud konflikte vältida ja ise luua sellise keskkonna, et need ei jõuagi minuni. Mul ei ole palju energiat, seda tuleb hoida. 

Epp MariaHea, kui inimestel on ilusad kodud. Ilus interjöör distsiplineerib inimest. Järsku siis et joodaks nii palu viina ega laamendataks, kui meil oleks rohkem ilusaid kodusid.

Jaak: Facebook on üldse üks arusaamatult jabur asi minu arust. Ma ei ole selle mõttest aru saanud.

Epp Maria: See on inimese ihalus sõprade järele. Sa saad öelda, et sul on tuhandeid sõpru.

Jaak: Mäletad, Epp, me arutasime ükskord, kui vaatasime "Ringvaadet". Seal öeldi, et hakake meie Facebooki sõbraks, siis saate rohkem inforatsioon. Aga ma ei taha absoluutselt informatsiooni! Mis ma teen selle informatsiooniga? See pole ju mingisugune väärt info.

Epp Maria: See sõna "informatsioon" on juba devalveerunud. Tänapäeval peab oskama valida, mida sa tahad teada ja mida ei taha.

24. oktoober 2022

Karma?!?

Öeldakse, et sõnadel on suur jõud. Ja et igal teol on tagajärg.
Ja India päritolu õpetustes on karma tegu (teo ja tagajärje üleüldine seadus). Iga keha, kõne või meelega tehtud tegu kannab vastavaid tagajärgi ehk teovilju. Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või kehaline. (Selline sai guugeldamise tulemus karma kohta).

Mida ma sellega siis öelda tahtsin või tahan on see, et MOTT - mida oligi tarvis tõestada!
Et kui tegu on sõnaline, siis on sellel kindlasti tagajärg.

Mitu aastat me nüüd olemegi juba elanud selles pandeemia-epideemia-koroona-ajas? Kaks? Kolm?

Oleme nii ära harjunud. Ohutunne on totaalselt ära kadunud. Maske ei kanta (paar korda on mul mõttesse tulnud, et äkki võiks või peaks). Vaktsiinide toimimise aeg on möödunud. Järgmist doosi pole saama mindud... Aega ju on, alles oktoober...

Ühel päeval (eelmisel nädalavahetusel) ütlesin veendunult välja, et "mina koroonasse ei jää!" See teadmine või tunne oli nii tugev, lausa kõigutamatu, no 2 ja pool aastat tõestatud ka ju!

Ja siis nätaki!, loetud päevad hiljem... oli koroonatest positiivne! Ei uskunud oma silmi!!! Tegin teise teisti. Ikka sama tulemus - positiivne!
No kolmandat testi enam raiskama ei hakanud. Ok, kui nii, siis nii, eks tuleb teadmiseks võtta ja uskuma hakata...

Nii mulle meenuski sõna - karma! 

Ja taas kord meeldetuletus, et sõnu ei tohi loopida! Sisemine veendumus võib olla, peabki olema, aga selle tasub targu enda teada jätta!

Jaa, mul on ikka sümptomid ka. Aga sellised "tavalise külmetushaiguse" omad. Ega ma muidu ju testi teinud poleks. Teste olen selle paari aasta jooksul teinud üksjagu. Kas siis, kui endal nohu vm külmetuse tunnused. Või siis, kui keegi on lähiümbruses positiivseks osutunud. Siiani oli mul alati rasvaselt negatiivne. Ei kunagi mingit kahtlust! Aga sedapuhku siis rasvaselt positiivne. Ja ei mingit kahtepidi mõtlemist!
Haige olen ikka päriselt, haiguslehel ja puha. No ei midagi hullu, aga jube tüütu on. Selline vinduv tunne, ei lähe paremaks ka. Pea on paks ja väsimus, jõuetus on kallal...
Täna sai esimest korda ka e-Selverist tellimus tehtud. Kulleri tulekuni on veel mõni tund aega. Homme võin siis seda kogemust lähemalt kirjeldada😉

Kogu selle karma jutu ja mõtte peale meenus mulle, et olen kuulnud mingit lugu karmast ja gorod Narvast. No mida tean mina tänapäeva muusikast, eksole... Jälle väike guugeldus ja palun väga, siin see on -
Nublu ja Gameboy Tetris esitavad "Für Oksana":

Vaat' sellised lood siis siinpool sood...
Hakkasin mõtlema, et oktoober ongi mul olnud selline haiguste või haiguslehtede kuu. Kas siis nn külmetushaigused või lausa haiglas operatsioonil viibimine (just täna 16 aastat tagasi).
Panen siis ühe rasvase testi ka siia ilmarahvale vaatamiseks ja tõestuseks, et "maivaletaüldse" 😛(nii ütles üks väike armas nupsik, kes nüüdseks juba peaaegu täismees😍):

Aga teie püsige terved! Hoidke ikka pikivahet! Kandke maski ka, abiks ikka! Ja võib-olla tasuks ka järgmisele vaktsiinidoosile mõelda!? [See ei olnud reklaam, vaid minu isiklik soovitus või nõuanne]

18. oktoober 2022

"Armastus"

Loone Ots. Armastus
Tallinn: Rahva Raamat, 2021
272 lk.

Loone Otsa debüütromaan pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esikoha.
Eks räägib seegi juba enda eest, aga raamat oli hea, isegi väga hea!

"Armastus"oli mu puhkuse saatjaks.😍
Kuna olen aga ühte "häbitut" pilti siin juba mitu korda eksponeerinud🙈, siis "redigeerisin" selle nüüd väheke viisakamasse vormi...

Raamatu tagakaanelt saame väikese ülevaate sisust:

Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing.

Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht.

Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides.

Ja siinkohal võikski täiesti vabalt punkti panna. 
Raamat on saanud väga palju positiivset kajastust, millest on suurepärase ülevaate teinud Sehkendaja
Nii ei ole mul enam mõtet seda nimekirja ka ümber kirjutama hakata.

Näited ja väljakirjutusi oleks küllaga, aga las jääda praegu... Muidu ei jõua ma iial selle postitusega valmis...

Lugemise ajal valitses meil täielik kuumus ja seetõttu olid kärekülma taliharjapäeva sündmused üsna jahutava mõjuga...
Just see tunne on jätkuvalt minuga, kuigi üksikasjad hakkavad tuhmuma.

13. oktoober 2022

"Hirmu loor"

Samia Shariff. Hirmu loor.
Kirjastus: Sinisukk, 2022
364 lk.
Tõlkinud: Mari Vallik
"Valge sari"

Teen kiirelt jälle siia ühe (vahe)postituse. Lugesin kahe õhtuga selle õudselt põneva (no teate ju küll - õudne ja põnev! Päriselt!) raamatu läbi.
Kuigi olen endale korduvalt tõotanud, et ma ei loe enam selliseid raamatuid, aga ma ei tea, mis mul viga on, et ei suuda seda lubadust pidada.
On mul masohhistlikke kalduvusi? Kas ma naudin teiste inimeste kannatusi? Selliseid murelikke küsimusi esitan siin juba lausa...
Üks on kindel - ma ei naudi teiste inimeste kannatusi. Kaasa elan aga küll. Ja need päriselu uskumatud juhtumised - need on nii ehedad ja vahetud ja päris... Ja ma ikka ei suuda uskuda, kuidas meie 21. sajandil ikka veel sellised asjad juhtuvad?!? Aga elu, mis muud...
Kui lugeda niisuguseid raamatuid, mis on naistevastasest vägivallast, julmusest, ahistamisest, siis tekib mul alati (õigustatud) küsimus - kuidas üldse võivad Läänemaailma (Õhtumaade) inimesed rääkida oma vabaduste piiramisest, kui nad ei ole kogenud midagi sellist, millega on kokku puutunud ja koos elanud "Valge"-sarja naised?!? Ja kui nad räägivad, siis millest nad õigupoolest räägivad?!?

Möönab Samiagi, kes on prantsuse-alžeeria päritolu naine:
Kas vabade maade naised on teadlikud, kui õnnelikud nad on? Ma ei usu seda, sest selleks, et hinnata vabaduse tõelist väärtust, peab olema vabadusest ilma jäetud.

Ja veel:
Olin saavutanud eesmärgi, mis oli minu samme viimased paar aastat juhtinud: vabadus. See on hindamatu privileeg, mis peaks olema iseenesestmõistetav kõigile naistele.

***
Paariks tunniks õnnestus mul unustada oma mured ja ajada kõik kurjad mõtted minema. Sel ööl magasin ma rahulikult, muretsemata homsete raskuste pärast.

***
Mõni aeg hiljem kolisime lõpuks päris oma korterisse. Tasapisi, iga päev natuke unustasid lapsed meie ühised rasked ajad. Minu viis last on õnnelikud, et nad on kanadalased. Nad on leidnud palju sõpru ja kolm nooremat räägivad prantsuse keelt juba Quebeci aktsendiga.
Ma soovin, et kõik rõhutud naised kogu maailmas võiksid ühel päeval tunda end vabana ja kogeda samasugust õnne nagu mina praegu. Ma usun siiralt, et kõik minu varasemad õnnetused muudeti lõpuks suureks õnneks.
Mis siis, kui see on hind, mis tuleb õnne eest maksta? Jah, ma olen palju kannatanud, kuid nüüd naudin iga rahuhetke, mida maailm mulle pakub. Ma olen vaba naine, ma tean seda ja ma olen seda väärt.
Varem arvasin, et mul on kõik olemas, kui mul ei olnud midagi; täna ei ole mul eriti midagi, kuid ometi on mul kõik, sest mul on vabadus. Ma kaotasin kõik, mis mul oli, et saada kõik see, mida mul kunagi ei olnud.
Täna elan ma oma perega rahulikku elu tagasihoidlikus korteris, Montreali lääneosas asuvas vaeses linnaosas, kuid ma ei vahetaks seda mingi hinna eest oma Alžeeria lossi vastu.

24. september 2022

"Minu Goa"

Järgmine suvelugemine, sedapuhku siis Minu-sarjast. Kahjuks sai ka see nii loetud, et väljakirjutused jäid tegemata. Lõppu lisan paar lõiku Petrone Prindi kodulehelt.

Anne Vetik. Minu Goa: päike, penid ja pina colada.
Petrone Print, 2022
168 lk., 8 l. ill.

Goa - India väikseim osariik. Aasia, mis mind absoluutselt ei köida.
Lugeda oli aga täitsa tore. Las teised seiklevad ja jagavad oma muljeid.
Sain taas kinnitust, et mul sinna asja ei ole:)

Raamatu tagakaanelt saame teada:
Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud „Lonely Planet“ näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda.

Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: „Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?“ Aga mina?

Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.

***
Koeratempli päevakavva kuuluvad hommikusöök, ujumine, jalutuskäigud, puugid, koerte sotsialiseerimine, „väljakutsed“, kui mõni kohalik elanik või turist leiab tänavale jäetud kutsika või vigase koera, ning külaliste vastuvõtt. Kavva võivad ilmuda ka arstilkäigud, kui mõni koertest loiuna paistab. Need ülesanded pole just kontimurdvad ja mulle loomasõbrana pigem meeldivad. Minu meelest on Koeratempli asukatel tore elu, kuigi neid on meie territooriumi jaoks veidi liiga palju ja see tekitab tülisid, täpsemini korralikke koerakaklusi.

***
Hipivaim on Goasse nii sügavale juurdunud, et nakatab enam-vähem kõiki, kes siia jõuavad ja pikemaks kui paariks nädalaks kohale jäävad. Minu tavapärast Tallinna-soengut asendavad juba paar päeva pärast saabumist kookosrasvased patsid. Kõik uustulnukad alustavad oma Goa-elu veidi ebalevalt, desinfitseerivad käsi (India on ju nii „räpane“), uurivad, ega toit pole liiga vürtsikas, ja püüavad püsida hüdreeritud ja deodoreeritud. Kuid juba mõne päeva möödudes märkavad nad, et polegi hommikul esimese asjana käsi pesnud. Mina märkasin, et kratsin rannakoeri, mõtlemata tuhandele võimalikule haigusele, mis mind rünnata võiksid. Ja kui isegi Goa asjaajamiste tempo enam endast välja ei vii, oledki hipi valmis.

23. september 2022

"Monogaamia"

Püüan nüüd hakata tasapisi ja tagantjärele üles tähendama oma suviseid (ja võib-olla veelgi varasemaid) lugemisi. Ühega siin juba alustasin. Nüüd siis pöördkronoloogilises järjekorras hakkan minema või eks paistab, kuidas kujuneb...

Sue Miller. Monogaamia
Inglise keelest tõlkinud Piret Frey
Tallinn: Vesta, 2022
299 lk.

Raamatu tagakaanelt loeme:
Kaasahaarav ja sügavalt puudutav romaan abielust, armastusest, perekonnast, õnnest ja kurbusest.

Kesksel kohal on abielupaar Annie ja Graham, kellel on ühine tütar Sarah, Grahami esimene abikaasa Frieda ning nende poeg Lucas (koos oma abikaasa ja hiljem ka väikese tütrega). Ootamatult sureb Graham... Keset suurt ja sügavat leina saab Annie teada, et mees on teda petnud. Toimetulek leina, reetmise ja kõige sinna juurde kuuluvaga, seda saame raamatu lehekülgedelt lugeda.

Ühe tähelepaneku tahaksin veel kirja panna. Miskipärast eeldatakse, et lapsevanemad on kohe oma vastsündinust vaimustuses ja et nende lapsuke on kõige ilusam, armsam jne. Emade puhul see ilmselt nii ongi, kuigi arvan, et ka siin on erandeid, sest olgem ausad: vastsündinud ei näe sugugi kenad välja... Isade puhul -  raamatus tunneb just värske isa Lucas oma tütre sündimise järel selliseid vastakaid tundeid, et ta ei suuda armastada seda olevust. Seda ei saa talle sugugi pahaks panna, kuigi lugemisel oli mu esmane reaktsioon, et mis mõttes?!? Kui ma järele mõtlema hakkasin, siis mõistsin tema tundeid ja reaktsioone väga hästi.

Ikka sealtsamast raamatu tagakaanelt:
Sue Miller on tunnustatud ja lugejate seas armastatud Ameerika kirjanik, kelle trumbiks on maitsekad ja teravalt realistlikud kirjeldused tänapäeva perekonnast.

Kui midagi ette heita, siis kohati just see "armastatud ameerikalikkus" häiris ja ma ei tea, kas autor kasutabki sellist sõnavara (Ameerikas tavaine ehk?) või on see tõlketeema - üks "keppimise" jutt käis pidevalt. See on minu meelest nii labane väljend ja riivab igakord.

Mida see "monogaamia" siin täpselt tähendas, see jäi mulle küll pisut arusaamatuks, aga ega kõik ei olegi nii andekad😀

Aga muidu oli täitsa tore lugemine.

22. september 2022

Sügisvärvid

Ühel päeval, möödunud nädalavahetusel, võtsin taas telefoni välja, et mõned klõpsud teha.

Loodus (aed) on veel (või juba?) täiesti värvikirev. 

Ilusat ja imelist saabuvat sügist!









21. september 2022

"Minu Kalamaja"

Piret Tali. Minu Kalamaja: hipsteriks saamatu
Petrone Print, 2022
288 lk., 8 l. ill.

Minu viimane loetud raamat Minu-sarjast ja üldse.
Kajastan selle siin kohe ära, muidu tuleb uus kultuurikiht peale.

Mõnus lugemine. 
Salapärane Kalamaja. Pisut müstiline, ajaloohõnguline, mingil hetkel suisa kriminogeenne, boheemlaslik, hipsterlik, arenev... Seda loetelu võiks jätkata...

Mul ei ole Kalamajaga mingit otsest ja isiklikku seost. Nii ma vähemalt arvasin esimese hooga. Aga! Tuleb välja, et mu juuksur paikneb Kalamajas (Kotzebue tänaval), mu sugulased elavad Kalamajas (Niine tänaval). Ja sõbranna elas kunagi Köie tänaval. Seal on Salme kultuurikeskus, kus olen korduvalt käinud (peamiselt teatrietendusi vaatamas). Lennusadamast rääkimata. Ja muidugi Balti jaam koos Balti jaama turuga! Nii et seoseid kui palju!

Kalamaja selts. Kalma saun. Kalju kirik. Need kolm sõnaühendit jäid meelde kui Kalamaja maamärgid.

Mitte ridagi ei kirjutanud ma seekord raamatust välja. Kuidagi kiiresti läks see lugemine ja juba oli ka raamatukokku tagastamise aeg käes, nii et illustreerivaid näiteid ei tule. Aga loetagu! Julgen soovitada küll! Siin on nii Kalamaja kui ka autorit.

20. september 2022

Puhas puhkus Pühajärvel

Just sellist pealkirja kandis pakett, mille me võtsime😊

Pühajärve Spaa ja Puhkekeskus - koht, mida julgen soovitada, kui tahta rahu ja vaikust.

Veekeskuski oli peaaegu privaatne, saime mullivannis mulistada nii et nahk krimpsus😂. Meile sobis! Kuigi ega seal muid erilisi atraktsioone ei olnud. Lisaks mullivannile ujumisbassein ja lastebassein(id). Isegi saunad olid riietusruumide juures, meestele ja naistele eraldi. Aga mulle sobis ka see! Sain sealgi rahulikult ja üksinda(!) mõnuleda. 

Kaunis loodus ja maaliline Pühajärv on vaid boonuseks. Ja ilusad suveilmad!

Sellest toredast reisist "lõunaosariiki" möödub kohe kuu aega. Ja siis oli veel tõeline suvi ja SOE! See näitab taas, kui kiire on kogu aeg ja arvutisse üldse ei jõua. Ainult mingid hädavajalikud, möödapääsmatud asjad saab siin ära aetud... Ei midagi isiklikku...

No nüüd siis mõtlesin, et annan endast taas veidi elumärki.

Kohe on käes ka kalendrisügis. Tundub, et hakkab juba ka mõjuma - on selline tõbine tunne: kurgus kriibib ja nina on nohune... Näis, mis seis hommikuks on. Kas saab tööle või tuleb kodus konutada ja haigusleht võtta.

Lõppu veel mõni foto:

Vaade meie toa rõdult ühele...

...ja teisele poole

Vaat' selline mõnulemine😊

Niisuguse lugemispesa tegin endale...

Ja meie toake...

30. august 2022

Puhkus vol 2

Olen täitsa elus! Ja enam-vähem terve ka! Kui kedagi peaks huvitama😉
Ehk keegi ikka vahel tunneb mu vastu huvi või midagi taolist...😏 Ja/või käib siin lugemas.

Aga et siis - puhkus! (nüüd juba taas otsakorral, ei, tegelikult ikka täitsa läbi kohe, kui täpne olla).
Mõttes oligi täiesti aeg maha võtta ja puhatagi.
Eeldused ei olnud küll kahjuks soosivad.
Reede, nö pühade laupäev, viimane tööpäev oli väga tüütu... Tööle keskenduda enam ei suutnud, eks oli ka palav ja umbne, aina lobisesime ja lootsime varem miema saada. Õnneks lubatigi paar tunnikest enne kella kukkumist. Jee! Niigi palju siis.

20. augustil pidi mu kodukandis taas hoovikohvikute päev olema (ja oli ka muidugi!) ja juba teist aastat ka kirikuaia kohvik. Hakkasin siis selleks valmistuma. Kõigepealt poeskäik, veel mõned vajalikud asjad olid puudu. Küll oli  hea, et otse töölt tulles poest läbi läksin. Pärast või kuskil vahepeal poleks enam jõudnud. Küpsetasin juba oma traditsioonilist kreekapärast hakklihapirukat ja marjapirukaks(koogiks) muundunud ploomi-mandlipirukat. Linnakodus tundus see küpsetamine mõistlikum ette võtta. Odavam elekter. Ja lihtsam transportida kahte pirukat, kui hulka toormaterjali. Ma ju ei ole autoinimene, nagu te teate.
Tunnid kulusid, lendasid linnutiivul, uskumatult, liiga kiiresti. Lõpuks sai siiski kõik vajalik enam-vähem tehtud ja maale start. Trollile, rongile. Palusin auto rongijaama vastu, sest õhtul kümne ajal on juba pime ju! Ja kogu selle tavaariga pimedas koperdada üsna tüütu ja vaevaline.
Nii, sellega sai reede läbi.
Laupäeval ärkasin 8 ajal ja hakkasin soolaseid (sinihallitusjuustu) küpsiseid tegema, küpsetama õigupoolest, sest taigna tegin juba linnas valmis. Aa, ja siis veel halvaa-küpsise maius, selle mötserdasin ka eelmisel õhtul kokku ja hommikul kallasin šokolaadiga üle.
Aeg lendas taas hirmsal kiirusel. Juba oli vaja end minekuks valmis seada. Lõikasin veel pirukad lahti, aluste peale valmis. (Nöök ikka ka: marjapiruka põhi sai liiga rabe, pudises mis hirmus. Panin peaaegu igale tükile tsellofaani alla, et ikka kuidagimoodi koos püsiks...)
Minu ülesandeks oli ka laudadele lilled+vaasid organiseerida. Talijorjenid läksid taas loosi! Ja nagu tellitult oli tuul platsis! Nagu möödunud aastalgi. Linikud laperdasid ja lilled lendasid vaasidest välja ja koos vaasiga ümber... Aga korda läks see üritus. Rahvast oli täitsa korralikult. Toitu jätkus.
Boonuseks oli veel ilus orelikontset kirikus.

AGA! Ma pidin ju ikka puhkama!
Jaa, raske oli end puhkuselainele saada...
Siiski paar-kolm päeva see mul õnnestus.
Sõitsime Pühajärve kaldale. Mõnusad spaa-protseduurid. Logelemine. Molutamine. Lugemine. Maitsvad toidud. Jalutuskäigud. Superilus ilm. Pühajärv. Maaliline loodus. Mida sa hing veel tahad!
Kolmandal päeval juba tundsin, et küll nüüd juba puhkaks, et juba oskan... Ent siis tuli tagasi sõita...


Neljapäeva hommikul oli juuksuriaeg, aeg endale. Ja õhtul lubasin endale Jaan Tätte kontserdi. See tuli koju kätte ja puha tasuta. Nii et patt oleks olnud mitte minna. Tätte oma eheduses ja muheduses ja vanas headuses! Nauding!

Edasi tuli juba taas argipäev (reede jne) oma lõputute tegemistega, mil ei ole hool ega hoobil vahet.

Tänaseks olen jälle töölaua taga. Ja ootan uut puhkust!

Selline aruande stiilis jahumine, jauramine siin siis täna augusti peaaegu viimsel tunnil...

P.S. Lugesin raamatut "Armastus", autor Loone Ots. Oli hea!

22. juuli 2022

Puhkus!?

Kui on lõppemas teine puhkusenädal (rääkimata kolmandast!), siis kibelevad paljud inimesed juba tööle, sest... igav on ju!

[Olgu vahemärkusena öeldud, et alustasin kirjutamist möödunud pühapäeval, 17. juulil.]

Aga mina?
Mina ahastasin juba selle (teise) nädala keskel (või varemgi😏), et puhkus on kohe läbi ja ma pole veel puhkamiseni jõudnudki...
Et kui tööle minna, siis võib-olla puhkama?!?😏

Aga nagu päriselt - mul on pidevalt midagi käsil. Tean, see kõlab nagu katkine plaat ja ma kordan ennast, aastast aastasse, et kogu aeg on midagi teha, üks asi (loe: töö) ajab teist taga, no pean silmas ikka aiatöid, koduseid majapidamistöid jms.
Hunnik raamatuid sai puhkuse ajaks kokku kahmatud. Need "paksukesed" ootavad oma aega ja ilmselt jäävadki ootama, vähemalt osad neist. Siiski - täna suutsin ühe lõpuni lugeda! Jee! Aga sedagi tänu halvale ilmale, vihmapühale. Ei, õigupoolest tänu pühapäevale, sest otsustasin täna pühapäeva pidada, nagu muiste, ja mitte tööd teha... Raamatust teises postituses, millalgi...

Korilus on taas päevakorrale kerkinud. Mul juba kuivamas: piparmünt, meliss, pärnaõis...
Metsmaasikaid pidavat palju olema, aga ma ei tea enam kohti, kust korjata. Kõik mu kunagised maasikamaad on võpsikusse kasvanud või on rohi rinnuni... Nuuks!
Sel aastal on meil vaarikaid koduaias! Juhhuu! See on väga tore uudis! Juba olen veidi maitset suhu saanud. Ehk tuleb ikka nii palju, et saab ka tallele panna...
Punased sõstrad on juba punased?!? On see normaalne, küsin ma? See-eest mustad sõstrad ei tea veel suurt midagi. Esimesed siiski sai nopitud kaasale hommikupudru peale (tema lemmikmarjad!)

Nojaa, aga puhkamine!?! See, et puhata ja mängida tahaks!?!
Veidi "puhata" sai suvepealinnas Pärnus. Aga sellie "puhkamine" väsitab hullult!😝 
Kõik kolm päeva, mis sõpruskonnaga Pärnus veetsime, sai ületatud see maagiline 10000 sammu. Enam ei mäleta kui paljuga, aga 13000-22000 vahele need jäid.

Aga Pärnu on ikka ilus. Suvituslinn, kuurort - sajaga, täiega...
Kuigi vastuõtt oli üsna ebasõbralik - vihmasadu, ikka korralik padukas, millele järges nn seenevihm ja hall taevas püsis veel tükk aega... Õhtupoolikul oli aga taas päike väljas ja tore olla!
Huvitav nähtus oli kleepuv ollus tänavatel, mis käies venis nagu vedel iiris ehk siis koorevenis jalanõude all 😜 Oletasime, et need on puudelt pudenenud pärnaõie mesised osakesed. Kuskilt mälusopist meenus, et kui pärnaõie teed teha, siis nn kasutatud õied ka kleepuvad pärast.

Kõndimist, jalutamist linna peal ja mere ääres jagus. Otseselt ei peesitanud rannas, aga tuul ja päike ning merevee lähedus tegid salaja ikka oma töö ära - nägu punetab ja jalasääred on hellikud😎







Ka kultuuriprogramm sai tehtud - vaatasime ära "Kihnu Jenka" - suvelavastus Kihnu Virve värvika karakteri ainetel. Palju Virve laule, tegelikult oleks võinud veel rohkemgi olla. Eriliselt vaimustas mitmehäälne esitus -  suur kummardus näitlejatele selle eest!


Nüüd jääb siis veel üks nädal...
Loodan, et tuleb ka mõnusaid hetki puhkuselainel, iseendaga, raamatuga... Igav mul juba ei hakka. Pole kunagi sellist asja olnud, et igav...
Ma saan iseendaga suurepäraselt läbi ja mulle meeldib see seltskond😇 Andke mulle vaid võimalus!

24. juuni 2022

Käes on suvi ja jaanipäev möödumas juba...

...nii kiirelt on kulgenud aeg...

On olnud ilus ja kiire ja... üleüldse..., aga pole saanud seda ilu ja sooja suve veel nautida.

Täna ja ka eile õhtul korraks tuli selline tunne peale, et nüüd... on ... suvi... ja ... vabadus ja...

Aga siis oli jaanituli ja teised inimesed ning sinna melusse kõik nauding kaduski. 

Täna käisin surnuaias begooniaid istutamas ja haudu korrastamas. Algselt oli plaan laupäeval minna, aga mis tehtud see tehtud. Ja kuidagi eestlase vereringes või koodis on sees, et jaanipäeval on paslik surnuaias käia. Paljudes kohtades peetakse veel tänini surnuaiapüha jaanipäeval. Meenub kohe raamat "Seitse tähte taevasõelas", kus jaanitulelt mindi peaaegu otsejoones surnuaiapühale. Minu kodukandis on surnuaiapüha jaanipäevale järgneval pühapäeval. Seega tänavu 26. juunil. Hakkan ennast vist kordama, aga mulle meeldib surnuaias/-aedades käia, olla ja toimetada.
Eile sai üks suur töö tehtud - puud kuuri veetud. Algselt plaanisime kaasaga kahekesi rahulikult tegutseda, et tema kärutab ja mina laon virna, aga siis tuli appi noor tööjõud! Tahtsivad mu kolmekesi ää tappa:) Kutsusin siis ühe noorhärra endale ladumisele abiks. Hulga tõhusam oli ja ma ei andnudki otsi:)

Nädal oli väga sündmusterohke. Vanuselt keskmine tädi silmarõõm lõpetas põhikooli, kiitusega ja puha. Käisin ka aktusel, kuna selles koolis pole enam võimalust tema aktusel rohkem viibida. Tallinn kutsub!
Suurel lapsel sai ajateenistus läbitud! Vennanaisel oli samal päeval sünnipäev, kui pojal kooli lõpetamine, nii et üks suur pidu peo otsa...
Eile õhtuks sai ka koguduse suvine lehenumber trükitud. Nii et ka sellega on ühel pool! Juhhuu!

Sai selline raporti stiilis jutt siia. Tegelikult tahtsin hoopis ansambli "Naised köögis" lugu "Las me õitseme" jagada:

Head nautimist!

17. juuni 2022

Las kestab arm...



 

Las kestab arm 

Kui arm kord hingest kaob,
siis kaob ka päevist valgus
ja selge taeva all
on päike nukralt hall;
ei meil tähed sära,
siis kui puudub rõõm,
mis muudab tervet ilma…
Kuid päiksetõus võiks olla nagu laul
iga päev me kõigi jaoks.

Las kestab arm
kui kevadpäev
ja maailm meil
täis valgust las jääb 

[Heldur Karmo "Maailmas pole valgust"]

14. juuni 2022

14. juuni

Siit tuleb üle hulga aja üks pildipostitus. Ilusat kevadet on saanud nautida juba päris kenasti ja mõnel päeval olen ka usinasti neid hetki kinni püüdnud.
Tänasel vaiksel, kurval mälestuspäeval ongi parem sõnatult pilte vaadata...


Iluõunapuude allee

Metsmaasikad raudteepervel

Sarvkannikesed

Ebaküdoonia

Valge sirel

Rohisin piparmünti...

Kas tunnete sirelilõhna?

Metsik ilu tagaaias...

Õunapuu (Valge klaar)

Piibelehed kalmistul

Viirpuu

Rododendron

Pooppuu (pihlaka perekond)

Valge kibuvits/metsik roos/