Puhkus!?

Kui on lõppemas teine puhkusenädal (rääkimata kolmandast!), siis kibelevad paljud inimesed juba tööle, sest... igav on ju!

[Olgu vahemärkusena öeldud, et alustasin kirjutamist möödunud pühapäeval, 17. juulil.]

Aga mina?
Mina ahastasin juba selle (teise) nädala keskel (või varemgi😏), et puhkus on kohe läbi ja ma pole veel puhkamiseni jõudnudki...
Et kui tööle minna, siis võib-olla puhkama?!?😏

Aga nagu päriselt - mul on pidevalt midagi käsil. Tean, see kõlab nagu katkine plaat ja ma kordan ennast, aastast aastasse, et kogu aeg on midagi teha, üks asi (loe: töö) ajab teist taga, no pean silmas ikka aiatöid, koduseid majapidamistöid jms.
Hunnik raamatuid sai puhkuse ajaks kokku kahmatud. Need "paksukesed" ootavad oma aega ja ilmselt jäävadki ootama, vähemalt osad neist. Siiski - täna suutsin ühe lõpuni lugeda! Jee! Aga sedagi tänu halvale ilmale, vihmapühale. Ei, õigupoolest tänu pühapäevale, sest otsustasin täna pühapäeva pidada, nagu muiste, ja mitte tööd teha... Raamatust teises postituses, millalgi...

Korilus on taas päevakorrale kerkinud. Mul juba kuivamas: piparmünt, meliss, pärnaõis...
Metsmaasikaid pidavat palju olema, aga ma ei tea enam kohti, kust korjata. Kõik mu kunagised maasikamaad on võpsikusse kasvanud või on rohi rinnuni... Nuuks!
Sel aastal on meil vaarikaid koduaias! Juhhuu! See on väga tore uudis! Juba olen veidi maitset suhu saanud. Ehk tuleb ikka nii palju, et saab ka tallele panna...
Punased sõstrad on juba punased?!? On see normaalne, küsin ma? See-eest mustad sõstrad ei tea veel suurt midagi. Esimesed siiski sai nopitud kaasale hommikupudru peale (tema lemmikmarjad!)

Nojaa, aga puhkamine!?! See, et puhata ja mängida tahaks!?!
Veidi "puhata" sai suvepealinnas Pärnus. Aga sellie "puhkamine" väsitab hullult!😝 
Kõik kolm päeva, mis sõpruskonnaga Pärnus veetsime, sai ületatud see maagiline 10000 sammu. Enam ei mäleta kui paljuga, aga 13000-22000 vahele need jäid.

Aga Pärnu on ikka ilus. Suvituslinn, kuurort - sajaga, täiega...
Kuigi vastuõtt oli üsna ebasõbralik - vihmasadu, ikka korralik padukas, millele järges nn seenevihm ja hall taevas püsis veel tükk aega... Õhtupoolikul oli aga taas päike väljas ja tore olla!
Huvitav nähtus oli kleepuv ollus tänavatel, mis käies venis nagu vedel iiris ehk siis koorevenis jalanõude all 😜 Oletasime, et need on puudelt pudenenud pärnaõie mesised osakesed. Kuskilt mälusopist meenus, et kui pärnaõie teed teha, siis nn kasutatud õied ka kleepuvad pärast.

Kõndimist, jalutamist linna peal ja mere ääres jagus. Otseselt ei peesitanud rannas, aga tuul ja päike ning merevee lähedus tegid salaja ikka oma töö ära - nägu punetab ja jalasääred on hellikud😎

Ka kultuuriprogramm sai tehtud - vaatasime ära "Kihnu Jenka" - suvelavastus Kihnu Virve värvika karakteri ainetel. Palju Virve laule, tegelikult oleks võinud veel rohkemgi olla. Eriliselt vaimustas mitmehäälne esitus -  suur kummardus näitlejatele selle eest!

Nüüd jääb siis veel üks nädal...
Loodan, et tuleb ka mõnusaid hetki puhkuselainel, iseendaga, raamatuga... Igav mul juba ei hakka. Pole kunagi sellist asja olnud, et igav...
Ma saan iseendaga suurepäraselt läbi ja mulle meeldib see seltskond😇 Andke mulle vaid võimalus!