Aastat lõpetades

Kõik teevad igal pool aastakokkuvõtteid ja see loob tunde, nagu peaks ka... Et nagu hakkakski midagi lõppema, aasta või nii...
Nojah. Seda olen ka kuulnud, et paljudele ei tähenda kalendri(s toimuv aasta)vahetus midagi. Hoopis 1. september toob kaasa kõik uue. Nojah. Jäägu igaühele tema arvamus ja eks omamoodi õigus ole nii ühtedel kui teistel.
Eks ikka kiputakse aasta lõpus möödunule joont alla tõmbama ning siis uueks aastaks suuri, enneolematuid ja kaugeleulatuvaid plaane tegema. Nojah, ütleks sellegi peale.
Ei anna enam endale mingeid lubadusi, veel vähem teistele. Tuleb ikka see, mis tulema peab. Paljud asjad on juba ette ära määratud minust sõltumatult. Seejuures ei taha ma kõlada kui fatalist. Lihtsalt, kui kuulud kuhugi kollektiivi, gruppi, millisesse kooslusesse iganes, siis paratamatult on igal pool omad plaanid, ettevõtmised, üritused, mis on aegsasti kalendrisse kirja pandud ja mis sind vääramatu jõuga tabavad tahes või tahtmata. Paratamatult tuleb siis omad isiklikud soovid, tahtmised jms sellega kohandada, kuhugi vahele mahutada... Selles plaanis tahaks rohkem nö isiklikku vabadust. Aga - see tähendaks omakorda enda vabastamist igasugustesse (kohustavatesse) kooslustesse kuulumisest.

Niisiis ei hakka ma siinkohal tegema suuri kokkuvõtteid oma möödunudaastastest saavutustest või ebaõnnestumistest. Ehk uue aasta hakul, kui viitsin sellega tegeleda (rõhk sõnal kui).

Siinkohal märgin vaid, et tahaks rohkem käsitööd teha ja rohkem lugeda.
Tänase päeva seisuga on mul pooleli kaks raamatut, üks toredam kui teine. Nendest siis juba uuel aastal.
Käsitöö lainel sain ka veel enne jõulu õmblusmasinale hääled sisse ja vuristasin paar lina poest ostetud voodipesukomplektide (padjapüür-tekikott) juurde. Nipet-näpet veel lisaks. Aga ootamas on voodi- ja diivanikatete "projekt", esimene juba aastaid (!), teine pisut üle aasta (vist!). Ei tea, millal saabub see tore hetk, kui ka endale midagi saan lubada...

Olgu siis teil kõigil tore aastavahetus ja tulgu uus ikka parem, rõõmsam, õnnelikum!

Üks üsna sõltumatu õitseja ja rõõmuvalmistaja siia lõppu ka:

Minu Malta

Ingrid Eomois. Minu Malta: väike ja vägev

Raamatust saab põhjaliku ülevaate Malta ajaloost ja kultuurist. Silma torkab autori eriliselt suur botaanikahuvi. Väga põhjalikult kirjeldatakse erinevaid Malta taimi, mille nimed tuuakse lausa ladina keeles ära ja eestikeelsed vasted pärinevad botaanik Urmas Laansoolt. Palju on juttu ka toidust.
Näha kohe, et tegemist giidiga, kes laseb faktidel pudeneda kui küllusesarvest. Ehk õige pisut jäigi häirima selline õpetlik toon või pedagoogiline stiil. No eks üht-teist oli veel, aga las see jääda, ei hakka pirisema:)
Mulle väga meeldis see lõik, mille kohe sissejuhatuseks raamatust välja kirjutasin. Kardinad! Oi, kuidas ma fännan kardinaid:) Nii linnas kui ka maal - kardinad peavad olema ja kui pimedaks läheb, siis tuleb need ka kindlasti ette tõmmata!:)
 
Paari päeva pärast tuleb Conradi tuttav mulle appi kardinaid panema. Ikka näib veel ebareaalne, et selles kahhelkivi-kuningriigis ma nüüd elangi, tundub, et kõik toimub kellegi teisega ja olen pelgalt kõrvaltvaataja. Aknad saavad tihedad tüllkardinad ja paksud läbipaistmatud aknakatted. Kui aknad on kaetud, on toas justkui põhjamaine hämarik. Töö tehtud, üritan kardinaid eest ära tõmmata, et tuppa veidigi valgust lasta. Minu imestuseks on tüllkardinad otstest kinnitatud ja akna eest ära ei käigi.
"Ots on kinni jäänud, ole hea, aita mul see lahti teha," palun abilist.
"Miks? Neid kardinaid ei võeta kunagi eest, naabrid vaatavad ju muidu aknast sisse." 
Olen harjunud koduga, kus kardinaid ette ei tõmmata ja männipuud elamist uudishimulike pilkude eest varjavad. Õhtupoolikul kükitan rõdul ja vaatan üle kitsa tänava naabrite korterelamute aknaid. Kõikidel on kardinad siivsalt ees, justkui püüaksid nad säilitada viimast kaduvväikest privaatsustera. Maltal mõistan kiiresti, et kuna sel väikesel kaljutükil on elanikke rohkem, kui võimalik tundub, ei ole keegi siin kunagi üksinda. Isegi kui olla omapead kodus, aimab alati inimeste kohalolekut. Läbi seina kuuleb naabrite juttu ja televiisorit, tänaval putitab keegi mootorratast, garaažis kopsib keegi riiulit ehitada. Inimesed, igal pool inimesed. Maltal elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt üle 1500 inimese, mis teeb Maltast ühe tihedamalt asustatud paiga kogu maailmas. Eestis elab igal ruutkilomeetril inimesi keskmiselt üksnes kolmekümne kandis. Omaette olemise võimalus, mida Eestis endastmõistetavana võtame, on Maltal harv luksus.

Malta sõjavägi on üsna kummaline umbes kolme tuhande liikmega organisatsioon. Kohustuslikku sõjaväeteenistust, nii nagu Eestis, Maltal pole ning mehed ja naised, kes sõdurikarjääri valivad, teevad seda vabast tahtest.

Malta keel kuulub semiidi keelte hulka.
Maltalased on "poliitika- ja valimiste hullud".

Malta üks ajaloolisi nimesid, Melita, pärineb kreekakeelsest sõnast "mesi" (meli).

"Lähme üles hullumajja tagasi, parem vaielda elavatega kui tegeleda kummitustega!"

Järjekord liigub jõudsalt ning peagi ulatab paadimees meile oma krobeda käe ja suunab meid ritta kitsale paadipingile. 

Täname pererahvast, kallistame perenaist, ostame kaasa vabalt aias ringi timpsivate kanade mune ja asutame end ägisedes teele. 

Olen mina ka koos sõbranna ja kolleegiga "sõnameister", aga paari koha peal haarasin ÕSi järele, et kas tõesti on selline sõna kasutusel ja tuleb välja et ongi! Oh, kui äge see meie eesti keel ikka on!!!

Mõnusaks soolaseks ampsuks on juustu juurde kapparid - Vahemere regioonis laialt levinud taim, mille marineeritud või soolatud pungad sobivad ideaalselt nii pastakastmesse, pitsa peale kui ka kalatoitude kõrvale. 

Lisaks kapparitele - kitsejuust (gbejna), oliivid, Malta leib (hobza), Malta küpsised (galletti). Kannoli - õlis krõbedaks küpsetatud ja magusa ricotta-juustu seguga täidetud tainatorud. Fenkata - küülikuliha õhtusöök suurele seltskonnale.

"Kas te teadsite, et jaanileivapuu seemneid kasutati kunagi ka kalliskive kaaludes ?"
... "Seemned on kõik sama kaaluga ja sellest on tulnud vääriskivide kaaluühik karaat, 0,2 grammi. "Karaat" on kõlalt sarnane puu ingliskeelse nimega - carob." 

Jällegi üks tore lugemine ja kindlasti üks maanurk, kuhu tasuks kohale minna!

Minu Kuuba

Rain Urbsalu. Minu Kuuba: kaheksa kuud salsarütmis.

Taaskord Kuuba. Esimene tutvus Kuubaga sai tehtud mõned aastad tagasi, kui lugesin raamatut "See ei ole minu Kuuba". Ilmselt seetõttu oli põnevus veidi jahtunud, ent mingit seletamatut värskust õhkub tollest kaugest sotsialismist läbiimbunud maanurgast ometigi.
Mis hetkel meenub? No näiteks see, et kaubandusest vett saada oli peaaegu võimatu, neis lettides haigutas tühjus, ent rummi oli lademetes isegi laste mänguasjade poes. Ühistransport liigub, aga millal, see pole teada. Bussisõit maksab iseenesest 0,4 Kuuba peesot, mis teeb 2 eurosenti ja on seega põhimõtteliselt tasuta. Kuubalased ei viitsi eriti jala käia. Selleks puhuks kasutatakse velotaksot (millel oli küll veidi teistsugune nimetus, mis mulle hetkel ei meenu), mis on suhteliselt kallis. Aga mugavus ikka üle kõige! Palju ja pikki maid sõidetakse ka veoauto kastis. See tõi mulle meelde rohkem kui 15 aasta taguse Kihnu reisi, kui meid ka veoauto kastis saarel ringi sõidutati.
Ja mango!, mis on autori vaieldamatu lemmik, mida võiks süüa iga päev! Oi, milline mango-isu ka mulle peale tuli!

Mõningaid väljakirjutusi ka:

Kuubalased ei oska turistidele huvitavaid kohti soovitada, kuna nad ise on väga paiksed ega tea isegi seda, mis naaberlinnas toimub.

Väidetavalt oli Fidel Castro 1973. aastal naljatades öelnud, et USA tuleb meiega lepitust otsima siis, kui neil on mustanahaline president ja maailm on saanud Ladina-Ameerikast pärit paavsti. Oli see niisama lõõpimine või mitte, kuid nii just asjad nelikümmend aastat hiljem teoks saidki.

Ma ei ole usklik, kuid suurest austusest nii tähtsa isiku vastu tahtsin ta kindlasti ära näha. 
[Paavst Franciscuse visiit Kuubale, 2015. a.]


Sain aru, et olin aastatega tasapisi muutunud mammona orjaks. 
Mind tegi algul kadedakski näha kuubalasi, kellel puhub taskus tuul, kuid kes on sellest hoolimata õnnelikud. 

Kuubalaste positiivne ellusuhtumine ja avatus on nakkavad. Selleks, et sellistes keerulistes tingimustes õnnelik püsida, tuleb tunda rõõmu väikestest asjadest.

Olla armunud ei ole vaid noorte privileeg, see on igaühe õigus. 
[Selline tõdemus tuli nähes vanapaare tänaval käest kinni kõndimas] 

Minu Madeira

Marita Tambelt. Minu Madeira: Atlandi pärl

Vahepeal sai loetud. Õnneks kirjutasin juba lugemise ajal midagi üles. Ega tänaseks suurt enam ei mäletagi midagi. Vast seda, et eestlane on hull "tööloom", kes ei märka ka paradiisisaarel, mida suisa pärliks nimetatakse, suve ja vabadust nautida, sõnaga puhata ja mängida. (See viimane on minu unistus lähemas ja kaugemas perspektiivis!:))


Madeira - tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Olen rööprähkleja tähtkuju all sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on näha ja kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Teate küll: kool, ülikool, veel kord ülikool, töö, kodu, pere - elu. Nagu kauamängiv plaat, aina enda ümber tiireldes. Kuidas sinna vahele saakski midagi juurde mahtuda, kui ühiskonna normide järgi peab üks tingimata järgnema teisele, vahel järgmisele lausa kandadele astudes, sest kogu aeg on paganama kiire?

Niisiis on mul plaanis töötada kahes kohas korraga: nädala sees ja päeva esimeses pooles tõlkebüroos, õhtuti ja nädalavahetusel reisibüroos. Sellise koormusega võib küll juhtuda, et merekohina ja paradiisihõnguliste lugudega kauamängiv plaat, mille poole ma nii väga põgeneda ihkasin, võib märkamatult asenduda taas selle eluplaadiga, mille eest ma ära jooksin, kuid mis nüüd enam nii halb ei tundugi. Nii olengi ma mitmel korral tõstatanud valuliku teema "millal me Eestisse tagasi kolime", mille peale Rui lihtsalt käsi laiutab. Mulle hakkab tunduma, et tal ei olegi plaanis oma tööasju nii sättida, et seda eluplaati koos Eestis mängima saaks hakata.
 /.../ Kui nii edasi läheb, ootab mind varsti ees raske otsus. Kas jääda veel pikemaks ajaks siia või sõita plaanipäraselt Eestisse - üksinda.

"Marita, kas Eestis on elu rahulikum kui Madeiral?" küsib Amaro.
"Sa mõtled igapäevaelu? Kindlasti on siin rahulikum, kellelgi pole kuhugi kiire." Ma imestan ja imetlen pidevalt kohalike inimeste oskust oma aega nautida. Olgu selleks lehelugemine enne tööle asumist, väikese lõunauinaku tegemine lõunapausi ajal või hoopis logelemine nädalavahetusel. Nagu paljudel teistel soojade riikide elanikel, on ka Madeira elanikel sisse kodeeritud mittemidagitegemise rõõmu geen.

Minu Horvaatia

Sigrid Suu-Peica. Minu Horvaatia: varjupaik kotkasaarel.

Raamat jättis kuidagi eriliselt sooja ja armsa tunde. Tajusin kirjutaja lähedast suhet selle maaga, ääretult positiivset suhtumist ja hoolimist. Eks mängi siin ju ka rolli sügavalt isiklik dimensioon.
Looduse, vaikuse, rahu, üksinduse hindamine ja väärtustamine.
Lugedes üle neid mõtteid, mis allapoole kirja said, tajun tänagi (kui lugemisest on juba hulk aega möödas) seda imelist fluidumit.

Jällegi üks põnev paik, kuhu suunda reisisihte seada.

Ja siinkohal siis taas palju ilusaid mõtteid raamatust:

Horvaatias on töösse ja aega suhtumine üldse paindlik. Töökohtades on tavaline, et hommik algab kolleegidega rahulikult kohvi juues ja juttu ajades ning päeva jooksul peetakse mitmeid suitsu- ja kohvipause. Ka Eko-keskuses võetakse tööülesandeid rahulikult, kõigil näib aega küll olevat. Mulle tundub mõnikord, et nad võiksid vabatahtlikke tööjõuna efektiivsemalt ära kasutada, kuid ega ma kurda, selline rahulikkus on vahelduseks päris hea.

Nii ma elangi nagu üks nõiamoor metsa ja mere ääres koos oma loomadega. Huvitav, et niimoodi eraldatuses elades tunnen, et pikapeale ei tekigi enam soovi kedagi näha ega suhelda. Tundub, et sunnitud isoleeritus muudab inimese ajapikku eraklikuks. Palju toredam on Severinaga [koer] mööda metsi, mägesid või mereäärt uidata, uurida, vaadata ja kuulata loodust. Minu elustiili osaks saabki päevas vähemalt kord pikemalt looduses jalutada ja kauneid vaateid imetleda.
Selles mõttes on elu Belis võrratu. Ma pole kunagi elanud loodusele nii lähedal ega saanud tiksuda koos tuule ja päikesega ning tajuda looduse muutusi. Minu jaoks on see hindamatu kogemus, mida meenutades tõusevad ihukarvad püsti. 

Ühel suvesoojal päeval, kui lambad ja muud loomad söödetud, võtan ette Belist algava kümne kilomeetri pikkuse matkaraja. Kuigi siin on vabatahtlikke, kellega koos võiksin matkama minna, otsustan minna üksi. Mulle meeldib olla rahulikus kontaktis loodusega, liikuda omas tempos ja ma lihtsalt ei viitsi niisama lobajuttu ajada.

Mu lammas nimega Lammas kasvab ajapikku suuremaks ja tuleb koos Severina ja minuga jalutama kaasa. Ta käitub nagu truu koerake, kes käib ilusasti perenaise järel. Mõnikord tuleb ka kass kaasa, siis käin kogu kambaga metsas jalutamas või mere ääres päikest võtmas. 
Minu jaoks on nad igati meeldivad rannaseltsilised - rahulikud, heas tujus ega lärma. Külaelanikel ja turistidel aga lähevad silmad imestusest suureks, kui näevad blondi neiut oma loomakarjaga ranna poole jalutamas.

"Laev on sadamas kaitstud, aga laevu ei ehitata ju sadama jaoks." 

Horvaatide väärtushinnanguid kujundab katoliiklik kultuuritaust - riigi elanikest on ligi 85% katoliku usku - ning registreerimata kooselu pikalt ei harrastata. Kui laps on tulemas, peavad noored kiirelt pulmad ära tegema, sest abieluvälist last ei kiida suguvõsa kuidagi heaks. Vabaabielus sündinud lapsed on siin harvad erandid. 
Pühaks ja tõeliseks peetakse Horvaatias ainult kiriklikult sõlmitud abielu, sest just pühakojas antud vandel on eriline jõud. Kirikus saab ja tohib abielluda ainult üks kord elus, vaid lesel on õigus ka teist korda altari ette astuda.

Üllatav, kui palju on siinses sügises tuuletuid, haudvaikseid päevi ja öid. Tuuletus teeb ilma kuidagi kergeks ja mulle tundub, et ma olen hääletus toas, mitte mustas öös tuhandete tähtede all. Mulle meeldib üksinda aeda tulla ja tähti vaadata. Just tähistaeva ja kuu kaudu olen oma mõtetes kontaktis Eestimaaga, mida nüüd väga igatsen. 

Mind paneb imestama, et kohalikud käivad talvehooajal väga vähe mere ääres promenaadil või üldse looduses. Niisama jalutama naljalt ei minda, isegi lastega emad teevade seda harva - pigem piirdutakse imetillukese kesklinnaga. Kummaline, et inimesed elavad kaunil saarel, aga naudivad loodust nii vähe. Minu ämm ütleb selle peale, et ilm on jahe, seepärast ei käida. Tegelikult pole ju jahe, isegi päike paistab ja termomeeter näitab kümme kraadi. Kui sellist ilma lugeda jahedaks, saaksid eestlased aastas vaid vähestel päevadel väljas jalutamas käia. Kõik on suhteline.

Nii palju, kui vähegi saan, viibin looduses. Meie metsa vahel mäe otsas vanas viinapuuistanduses asuv aiamaa on minu siinne rahu- ja lemmikpaik. Ikka imestatakse, et kuidas ma seal ka üksi tahan olla, aga minu jaoks on aeg-ajalt üksinda looduses olemine eluks hädavajalik.

Minu saatusesse on sisse kirjutatud kaks kodumaad. See tähendab alaliselt peas tiirlevat dilemmat: kus võiks ikkagi elada? Kui olen ühes paigas, igatsen teist ja vastupidi.

Olen ülimalt tänulik saatusele, mis võimaldas mul olla sel kaunil saarel. Oli unustamatu kogemus elada peaaegu inimtühjas paigas, kaaslaseks eesel, lambad ja koer. See eraklik periood pani mind proovile, kuid lähendas veelgi enam looduse rütmidega ja neljajalgsetega. 

Osa minust jäigi sinna mägedesse, mere äärde, kivi sisse, kaeluskotka tiivavihinasse ja lamba silma peegeldusse.
[Kui imeilusalt väljendatud mõte! Ma sulan...] 

Olen sageli mõelnud, et ma tahaksin elada mitut elu. Ühe neist veedaksin Eestis, kasutades ära eelist elada oma kodumaal. Teise elu sooviksin elada Cresil, olla lambapidaja, oliivikasvataja, natuke kunstnik, kirjanik ja kalur. 

Mulle on saanud väga südamelähedaseks see pisut kaootiline Balkanimaa, kus elavad sõbralikud, kuid natuke isepäised ning tugeva rahvustundega inimesed. Mul on hirmus hea meel, et sain ühe horvaadi oma kodumaale kaasa meelitada. See tähendab, et minu kõrvu paitab iga päev selle keele jõuline kõla ning koduseinal ripub aukohal Horvaatia lipp. Leida armastus Horvaatiast, paigast, millesse armusin esimesest silmapilgust - just nii see ju pidigi minema.

Minu Muhumaa

Katrin Pauts. Minu Muhumaa: lühike libahuntide ajalugu

Õigupoolest pidanuks raamatu pealkiri olema "See ei ole minu Muhumaa". Nii palju valu ja vihkamist, negatiivset ja ... negatiivset...
Arvan, et see raamat oleks võinud kirjutamata jääda.
Los Angeles või Shanghai oleks kindlasti paremini peale läinud - kõrghooned, klaasmajad ja suurlinna tuled.
Loodan, et kirjutamisel oli vähemalt teraapiline toime ja nüüd on selle teemaga lõpp. Ehk siis rahu tehtud mineviku ja muhulastega.
Ma ei saa aru, miks ei või lihtsalt ära kolida, kui kõik nii halb tundub. Milleks peab ennast aastaid piinama ja piitsutama?
Aga ma ei tea ka... Autor ise kirjutab ju nii:
Headus on meeldiv, aga kahjuks üsna igav. See sureb koos inimesega, kuri jääb kauaks kestma ja elab kõik hea suurelt üle. /.../
Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. Kajastan võõraviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sündmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur. 

Kuigi lõpunootides jäi kõlama, et loodetavasti ei kaota Muhumaa oma isikupära ja identiteeti.  
Kõigest hoolimata loodan ma, et Muhumaa väga palju ei muutu.

Nüüd siis, nagu ikka, vaatamata "suurele sissejuhatusele" noppeid ja ütlemisi raamatust:

Miks peetakse enesestmõistetavaks, et saarel sündinu ujuda oskab? Kuhu on mul siin vaja ujuda? Ega ma Veneetsias ela. Kui Tallinna sõpradele teada annan, et hakkan Muhust tulema, nõutakse kostiks kala, justkui käiksin iga päev võrguga merel.

Mina ei ole Muhu kõige kuulsam kirjanik. Ei saa selleks ka kunagi. Kõige kuulsamaks jääb aegade lõpuni Juhan Smuul, kelle nime kandis nõukaajal ka meie põhikool. /.../
Vähem teatakse, et kuulsatest kirjanikest on Aadu Hint samuti Muhu päritolu. /.../ Ka teda saadab varjuna punaneedus, kuid erinevalt Smuulist oli Hint fanaatiline karsklane. Ta sündis Põhja-Muhus Külasemal, kuigi üles kasvas Saaremaal ja saarlasena teda valdavalt tuntaksegi.

Tuntud kirjanikest on Muhuga side veel poetess Katre Ligil, kelle sugulased elavad minu naaberkülas Aljaval. Katre vend Jürgen Ligi on Eesti poliitikutest värvikaima keelekasutusega - ta on jõudnud terve Facebooki täis kirjutada ja loodan väga, et ta jõuab kord ka oma elulooraamatuni.
[Antud kontekstis ja selle raamatu valguses tunnen ma Jürgenis ära tõelise muhulase, kes iga asja peale sappi pritsib!:)]

Ebaõiglaselt alahinnatud Muhu kirjanik on laiemale avalikkusele hoopis tundmatu Raissa Kõvamees. Tema töödele sattusin kord Liiva raamatukogus, kus on neid terve riiulitäis. Olin Kõvamehe hoogsast ja mõnusast stiilist hoobilt vaimustuses, lugesin kõik tema raamatud järjest läbi. Ta kirjutab lobedalt, rahvapäraselt ja mõnusalt, nagu Sandra Brown või Barbara Cartland.

Naabritega on võimalik meie külas kohtuda matustel või postkastide juures, aga mingit suhkrulaenamise ega ühiste grillipidude traditsiooni ei ole.
/.../
Miks siis ei ole meil naabritega tihedaid ja sooje suhteid? Eks ikka mineviku pärast, miks muidu.
Mu ema on massakas Pärnumaalt, ometi elanud on ta siin juba üle 40 aasta. Põlvkondade kaupa samas paigas elamine tähendab ka põlvkonnalt teisele edasi antavat vihavaenu ja suhtumist. Lapsed ja nende lapsed ei pruugi teadagi, millal ja millest vimm täpsemini alguse sai, see lihtsalt võetakse esivanematelt üle ja kantakse edasi täpsustavaid küsimusi esitamata.

Meie talu nimi on Manala. /.../ Midagi jubedat ei ole meie pere selles kunagi näinud, küll pakub see vahel nalja.
"Noh, kus ta on siis?" muheles mu isa, kui telekas öeldi, et taas kord on Manalasse varisenud mingi Nõukogude Liidu tähtis teeneline tegelane. "Ta on nüüd meie keskel, uudistes öeldi. Kuule tule nüüd välja, kas sa oled siin?" Isa kergitas veiderdades lauavakstut, teeskles otsimist, vaatas kapi taha ja minu tooli alla. Kui Brežnev suri, kuulutas uudist äsja "Vremjast" kuulnud isa meile hauataguse häälega: "Hilja, tee õige kohvi ja tuhlisonki. Brežnev on nüüd ka meie juures."

...kivist mööda minnes on arukas sina mõni and poetada, sest muidu võivat sind tabada halb õnn.
Jälle see "halb õnn"! Lihtsalt uskumatu, kui palju sellist värdmoodustist kasutatakse! Sellist asja ei ole olemas. On õnn ja on õnnetus või siis ebaõnn. Ei ole head õnne ega halba õnne. On õnn - õnn ongi oma olemuselt juba hea.

Ma ei ole ebausklik, aga midagi selles kivis on.
Oled ju siis ikkagi!

Miskipärast vaadatakse sellele viltu, kui ütled, et kool oli kole koht ja sa kahetsed, et seal käisid. Aga kui peaksin valima hoobilt paar kohta, kuhu ma kunagi oma elus enam jalga tõsta ei soovi, on üks raudselt kool. Vahetevahel näen täiskasvanunagi unenägusid, et olen mingil arusaamatul põhjusel jälle koolis ja aina ekslen koridorides, üritades leida klassiruumi, kuhu olen hiljaks jäämas. Ekslen ja ekslen, kui lõpuks ärkan üleni higisena ja surmväsinult.
Kool on koht, kuhu ma ei tahaks õudusunenägudeski sattuda.

Selline lugu siis.
Jutt jooksis lobedasti, aga see neetud negatiivsus tahtis närvid seest süüa.

 

Rääkimata lugu kinolinal

Kinos, juba kolmas kord sel aastal. Täiesti uskumatu!

Astrid Lindgreni rääkimata lugu.

Film ühest minu nooruspõlve lemmikkirjanikust. Just sobivalt Lindgreni sünni(aasta)päeva paiku. Nimelt eile, 14. novembril, oli tema 111. sünniaastapäev.
Astridi rollis Alba August (25.a.), keda peetakse hetkel üheks paljutõotavamaks nooreks Skandinaavia näitlejaks. Üldse olid ilusad inimesed ja head näitlejatööd. Eriti nunnud olid väikesed tegelased, kelle seletamiste kohta oli kohati subtiitriks pandud: arusaamatu jutt.

Foto: Forum Cinemas

Sügisene unenägu

Mõtlen siin, et kuhu küll kadus see oktoobrikuu ja septembergi?
Nagu unenäos on kõik see aeg mööda läinud.
Palju magamata öid, õigem oleks siiski öelda - vähese unega öid, sest ööd jäid lihtsalt lühikeseks.
Pisut ka pisaraid ja lootusetust ning üksijäetuse tunnet.
Aga - valmis see sai. Ühe armsa pundi 25 aastat sai kaante vahele:) Nii tore, nii tore, nii tore!:):):)
On suur rõõm ja tänutunne! Aitäh asjaosalistele!

Minu Tšehhi

Kristel Halman. Minu Tšehhi: parajad švejkid.

Minu-sarja raamatutega on mul selline huvitav lugu - osad loen läbi suure huvi ja põnevusega, kuna on hästi kirjutatud, aga ei teki mingit soovi seda maad külastada. Osadega on ehk võib-olla vastupidi - paik huvitaks, aga ei leia raamatu ja kirjutajaga ühist keelt. Kolmas variant on selline, kus loen ja meeldib ja tekib tahtmine kirjutatut oma silmaga vaatama minna. Ehk siis minus tekib reisimise isu. Just selline tunne ja tahtmine tekkis "Minu Tšehhit" lugedes. Mind on viimasel ajal kuidagi eriti hakanud nn Ida-Euroopa maad huvitama ja enda poole tõmbama. Nii et reisisihte seades peaks hakkama neid pakkumisi vaatama.

Raamatu kaane kujundus meeldis väga ja justkui kutsus sinna tänavatele jalutama.
Väljakirjutusi seekord ei tule. Läks meelest lehekülgi üles märkida... Ju siis ei olnud midagi nii pakilist ja pakitsevat ka...

Aga oma ülesande raamat täitis - Tšehhi, ma olen su oma reiside järjekorda pannud!

Ilus elu!?

 Heli Künnapas. Minu ilus elu lapsevanemana

Hea õhuke (blogi- või päevikustiilis) raamat kiireks lugemiseks - nii ma mõtlesin.
Ent - mõtteid oli palju, mõtlemapanevaid, sisutihedaid, pealiskaudsemaid ja ... ei mingit kiiret lugemist.
Tean, et Helil on mitmeid raamatuid ja ta kirjastab ning tegeleb veel tuhande ja ühe asjaga. Selline ehtne tänapäeva tüüpiline rööprähkleja:)

Paljuga ses raamatus ma nõustusin. Päris kõigega kindlasti mitte.
Mina poleks nõus nelja lapsega (põhimõtteliselt) üksi maal elama ja talu pidama. "Põhimõtteliselt üksi" sellepärast, et lastel on siiski ka isa, kes töötab Soomes. Mina ei ole ka inimene, kes öösel, oma uneajast tööd teeks. Jah, pean tunnistama, et olen teinud öösel ka tööd, kuid see on olnud vabatahtlik, mitte palgatöö, ja seda alles hiljuti. Pidevalt ei suudaks. Ega tahaks.
Olen minagi kunagi unistanud neljast lapsest. Unistamine on tore asi!:) Ent elu teeb omad korrektiivid. Ja ma olen tänulik, et mul ei ole lastekarja, keda vaja kantseldada. Mu ümber on piisavalt palju lapsi, venna lapsed ja sõbranna lapsed ja teiste sugulaste ja tuttavate lapsed, keda nunnutada ja kellega suhelda. Aga siis lähevad nad oma koju ja mina enda omasse ja nii on väga hästi. See sobib mulle!:) Nii ma mõistan täiesti neid, kes ütlevad, et neile sobib lastevaba elu. Ma ei mõista hukka. Kõik ei pea olema viljapuud. Mõned võivad olla ka ilupuud:)

Tore lugeda, aga sellist elu ma elada ei tahaks. Jõudu Helile, et ta jaksaks kanda seda koormat, mis tal kanda on ja vedada seda vankrit, mis tal vedada on.

Katriina - veel üks killuke Ahvenamaad

Sally Salminen. Katriina.
Veel üks killuke Ahvenamaad, sedapuhku siis ilukirjanduslikus võtmes.

 Raamatu tutvustus kõlab nii: 

"Sally Salmineni (1906-1976) «Katriina» ilmus esmakordselt rootsikeelsena 1936. a. ja pälvis Põhjamaade romaani võistlusel I auhinna.
Romaan käsitleb Ahvenamaa saarestiku olusid 20. sajandi algupoolel. See on saarestiku karmides oludes kannatava ja armastava naise romaan, mis sisaldab tõsielul põhinevaid elamusi ja sündmusi.
Eesti keeles ilmus «Katriina» 1939. a. Põhjamaade romaani sarjas."

Traagiline, kurb, samas lihtne ja ilus - need on mõned mõtted, mis raamatut sulgedes pinnale jäid.
Surm, kui loomulik elu osa, kui aeg saab otsa nö õigel ajal. Lapse surm (olenemata vanusest) on aga alati kuidagi ülekohtune. Äärmine vaesus popsitares vastandumas rikaste kaptenite villadega. 

Ei hakka siinkohal raamatut ümber jutustama. Igal juhul väärib lugemist. Eriti siis, kui Ahvenamaal käidud või plaanis sinna minna.

Hästijätt

Siiri Sisask. Hästijätt.

Nii palju tuttavlikku, tuttavaid kohti, nimesid, kohanimesid...
Mulle meeldib, kuidas Siiri kirjutab. Juba "Südamehääles" tajusin seda "miskit".
"Hästijätus" on nagu kaks paralleelselt jooksvat maailma, kaks - vanaema ja Siiri - lugu, kus nii palju sarnast ja kokkupuutuvat. Vahemaa on ainult pool sajandit. Igas kurbuses peitub rõõm ja igas rõõmus ka killuke kurbust - niisuguse tunde jättis see raamat.


Kaalukam osa meie kõnelusist sündiski just vanaema viimaseil elupäevil. Hoolimata ta üle õhkuvast nukrast aurast, nagu jääjaile ikka alati sellistel puhkudel tunnetada jääb, püsisid meie jututeemad endiselt erksad, seda nii oma lapsemeelsuses kui ka mõttesügavusis. Olin taas hämmelduses. Kuis küll suudab inimene sellisel viisil oma elu ära elada, kuuldavale toomata ühtki nurinat! See polnud ainult minu mulje, kõik teisedki meie suguvõsast olid selle üle imestunud. Nagu oleksid ööd tõesti õed ja päevad vennad, keda kõiki ühtviisi armastada tuleb. Elada samasuguses helguses ka oma viimset teadlikku hingamist, kella tasase viimse tiksumise saatel...

Meie ümber in veel palju nähtamatut, ka muusikat, mida inimkõrv ei kuule. Kui oskad kuulata - kuuled, sest liikumine tekitab muusikat ja universumis liikumine on alaline.
...Kordan siin uuesti neid sisukaid ridu oma vanaema mälestusist. Tema mõte tundub mulle nii oluline. 

 25. veebruaril 2006. aastal olen ise oma päevikusse kirjutanud:
"Elekter läks ära. On vaikne õhtu, küünlad põlevad. Olen üksi. On mitte lihtsalt vaikne, vaid imeliselt vaikne. Siin metsas, kõigest eemal, on võimalik sellist vaikust tekitada. Sellepärast mulle talv meeldib, muidu lõhuksid linnud vaikuse oma kädistamisega.
Vaikusega on nii, et ilma selleta ei suuda ma vist küll mitte elada. Paned teleka või raadio või arvuti vahepeal mängima ja mõtled:"Jumal tänatud, et see teeseldud maailm on võimalik välja lülitada!"
Ning kui välja lülitad, siis on jälle vaikus, see mittemidagisus, milles olles ja viibides mitte midagi ei tea! Kui mõnus ja vaba, puhastav. 
Aga millest puhastav? Tegelikult on selline vaikus alguses talumatu, kuid lõpuks hakkad iseend kuulma, hakkad tajuma oma teadmatust, aga samas tõde, et niipea kui väidad, et midagi tead, näitad juba, et oled tõest kaugel. Umbes nii.
Pikema aja peale ravib vaikus hinge tühistest sosinatest-särinatest, nagu haigusest. Elamise valu asendub mingi läheduse-osaduse õnneliku tundega.
Kahjuks peavad paljud inimesed seda tunnet õnnetuseks või haletsusväärseks, saamata ehk aru tegelikust asja sisust. Igatahes eelistan mina olla täielikus vaikuses, üksi oma hinge lähedal, sest tal on mind vaja! Olen tohutult õnnelik inimene, et mul on see võimalus. Mitte kõigil tänapäeva maailmas pole võimalik kogeda sellist harukordset vaikust. Ja mina saan alles nüüd aru, kui õige valiku ma siia rabade keskele kolides tegin, hoolimata kõigist takistustest ja raskustest. See oli VAIKUS, mille järele ma tulin. See on nagu autasu, või kingitus, või pärjamine. Minu vaikus." 

Keeruline, aga nii ilus... ja kuidagi nii... õige.

Haapsalu

Oh, need ilmelised Haapsalus veedetud päevad jäävad vist terveks aastaks mind saatma. No lihtsalt  nii head mälestused ja hüper-super äge puhkus oli. FraMare spaa! Üks parimaid seni külastatutest. Nautisin täiega. 

(No eks ma räägin seda igakord, kui kuskilt tulen! Värska sanatoorium, Lavendel Spaa Viimsis - sellest ma polegi kirjutanud, avastasin nüüd. Uskumatu! Jne.)

Siinkohal väike fotomeenutus:

Minu Lõuna-Aafrika vabariik

Gertrud Talvik. Minu Lõuna-Aafrika vabariik: katse-eksitusmeetod.

Jälle üks väga põnev ja vastuoluline raamat Minu-sarjast. Raamat, mida raske käest panna ja mida aina kibeled lugema. Ma pikalt siinkohal heietama ei hakka, mis meeldis ja mis häiris. Lasen jälle pigem mõningatel tsitaatidel enda eest rääkida. Keda peaks huvitama, siis siin on väga hästi ja minu maitse kohaselt kogu lugu kokku võetud:)
  
Huvitav, et õnn on devalveeruv nähtus. Terve inimkond on miskipärast üdini ärahellitatud ja mida rohkem inimesele võimaldada, seda rohkem on tal õnneks vaja. /../ Võib-olla ei ole õnn mitte devalveeruv, vaid vaikselt küpsev nähtus, mille vahendajaks on nooruses egoism, aga vanemaks saades altruism...

Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus.Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.
Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.

Jällegi olen tänulik oma põhimõttele, et kõik, mida omad, peab olema endal seljas kantav. 

Usaldus on üks kergemini lõhutavamaid ja raskemini parandatavaid asju üldse, aga ma olen selleks valmis.

Istun tundide viisi Niccolo basseini ääres ja vaatan, kuidas päike kohusetundlikult mööda oma ida-lääne trajektoori perfektset parabooli veab. See ei ole mingi kurvameelne passimine, vaid pigem aeg endale, mida mul pole aastaid olnud. 

Jutustame eluolust ja sireleme soojal rannaliival.

Olgugi et olen joonud siidri ja ühe džinni toonikuga, istun kahtlusteta autorooli ja sõidan koju. Paar esimest aastat oli see harjumatu ning igasugune alkohol ja autosõit oli tänu Eesti seadusandluse tehtud heale tööle välistatud. LAVis käivad autosõit ja alkohol käsikäes ja kaks klaasi veini õhtusöögi kõrvale on seaduse silmis normaalne.
Olgugi et enam-vähem kõik teedel sõitvad autod on dekoreeritud vähemalt ühe kriimu või mõlgiga, valitseb üsna suur tolerants, ilma paanilise pressimiseta antakse teed ning eranditult vilgutatakse tänutäheks tulesid ja viibatakse tahavaatepeeglisse. Eestis - kus on tihti mu äraolekul liikluskorraldus muutunud, leides ennast valest reast - võin oodata päikese kustumiseni, et keegi mind vahele laseks.

Laiskus on miski, millega peab Lõuna-Aafrikas harjuma. Siin on inimeste keskmine kõndimiskiirus ja ka mõtlemiskiirus väikesem. Meeldiv muretus vaheldub kõige labasema laiskusega, mis ajab eesmärgikindlaid eurooplasi nurisema ja emotsionaalsemaid rahvuseid kohalikes administratiivkontorites karjuma. Nii tean, et näiteks vihmase ilmaga on võimatu saada trahvi, ja ma ei imesta enam, kui teetöölõigul vaatab neli meest pealt, kuidas üks labidaga mulda viskab.

Absurdihuumor on tihti siinne reaalsus ja selle kirjeldamiseks ringleb ka väljend TIA - this is Africa (see on Aafrika) - mis on saanud minu sõnavara lahutamatuks osaks.

Ebavõrdsus valitseb kõikjal maailmas, LAV on aga ekstreemne näide, kus täielik puruvaesus ja kujuteldamatu rikkus on igipõlised naabrid.

Paanika õnneks ei sööbi igapäevaellu ja ma ei ole kunagi tundnud, et mu elu kuidagi ohus oleks. Aga ma tean, et ma elan riigis, kus kaasinimest tuleb karta ja kus öö kuulub meeleheitel kriminaalidele.

Põhiline muresõlm ei ole mitte otsene näost näkku rassism, vaid institutsiooniline, nii-öelda juriidiliselt-on-kõik-korrektne rassism.
/.../ On alanud ülikooli akadeemikute purgatoorium, et vabastada istekohad uutele mustanahalistele lektoritele ja professoritele.
/.../ LAVis puudub aga piisavalt haritud mustanahalisi - see on probleem, mis algab alg- ja keskhariduse kättesaadamatusest. /.../ Olukorra ohtlikkus seisneb aga kõrghariduse ja kogemustega ajude väljavahetamises täiesti ebaolulise teguri - rassi - alusel.


 

Minu Hiiumaa

Mae Lender. Minu Hiiumaa: ähk läheb tarvis.
Oi, kuidas ma seda raamatut ootasin! Ja kuna ma ei jõudnud raamatukogu eksemplari ära oodata, siis ma ostsin selle.
Muhe, humoorikas, suurepärane sõnakasutus... Vahvad lood ja hiiu külaelu vahetud ning värvikad tegelased. Nagu loeks Mae blogi. Lihtsalt nii hea.
Kuna lugemise kõrghetkel olin Haapsalus puhkamas, siis seal ümbruskonnas põldmarju kohates ja muidugi usinasti suhu toppides tuli mulle kohe ette, kuidas Hiiumaal neid lausa kaikaga pekstakse:)
Ja üldse oli nii mõnus puhata ja spaa hoolitsuste vahepeal raamatut lugeda. Tõeline nauding!

Voodis vedelemas koos raamatuga:)

Esimest korda ma kogen Minu-sarja raamatu puhul, et ma ei oska midagi välja kirjutada...
On see hea või halb, ka seda ei oska öelda...

Mulle tundub, et asukohast sõltumatult on väikestes külakogukondades tüüpiline see, et sinust teatakse rohkem kui sa ise. Ja sõpruse/tutvuse tekkimisel mängib olulist rolli aeg. Et kes kellega enne tuttavaks saab, siis selle poole hoitakse ja sellega suheldakse. 

Öökapi raamat:)

No nüüd on see vana võlg ka likvideeritud:) Et nii suvelugemistele viimasel suvekuu tunnil punkt panna...

Minu Fidži

Mariliis Alev. Minu Fidži: paradiisi varjud.

Ei olnud päris minu masti raamat - liiga kauge ja liiga võõras ja liiga arhailine kultuur. Ärgem unustagem, et ma olen ikka eurooplane ja valge turist, kes harjunud reisidel mugavustega (sest selle eest ma ju suuresti reisile minnes maksan):) Lugedes purjeka peal viibimisest, kus tuli 800 dollarit peale maksta, et saaks roppu moodi rügada ja puudus dušš ning vesiklosett, siis ... ahmisin ma õhku. Ei, sellisteks ekstreemsusteks ei ole ma (enam) valmis! No arusaadav ka muidugi - vanus teeb ikka oma töö. Olen ilma duši ja vesiklosetita pea üle poole oma elust elanud (maakodus põhimõtteliselt on selline olukord tänini, kuigi vesi tuleb kraanist), ent vanemaks saades ja mugavustega harjudes tahaks olmeasju lihtsamalt lahendada. Aga oli päris palju nauditavaid seiku ja sõnakasutus oli suurepärane. Siinkohal meenub mulle, et toimetaja oli ju Mae, kelle roll selles osas väga oluline. Raamatuga seonduvast kirjutab ta oma blogis lähemalt. Tänud siinkohal!:) Nii toimetajale, kui autorile.

Ah, mis ma siin ikka targutan, annan hoopis autorile sõna:

Kuningas on põlvnemistraditsioonide alusel selle maanurga vanem, siinsete saarte vanemate veri ja mõtteline juht. Olgugi, et tänapäevases "vabas" militaarkorraga vabariigis, kus peamiselt kõneleb raha, ei ole kuningal enam pärisvõimu, on kasvõi kohalike poiste käitumises ilmnenud muutused selge märk, et vanu traditsioone austatakse ja järgitakse. /.../ Siin ja praegu on tunda kahe maailma põrkumist. Noorte ärahellitatud kahvanägude rummine lällamine ja aastasadu põlvest põlve kantud rituaalid, millel on tulevastele põlvedele palju sügavam tähendus kui ühe üksikisiku aastaringi täitumine. See vastuolu siin kirjeldab minu meelest hästi kõikide pärimuskultuuripärandiga sihtkohtade dilemmat - säilitada või säilida? Rahakotina paradiisi ekspluateerima tulnud turist on kohalikele vajalik, kui mängu tuleb materiaalne käibevara. Kokkupõrge on paratamatu.

...homme ootab meid ees põgenemine veel kaugemale tsivilisatsioonist.

Külalislahkusest keeldumine solvab aga võõrustajaid silmnähtavalt. Iga päev kogen siin omal nahal tõelist lahkust. Lahkust, mis tuleb ilma igasuguse tagamõtteta. Lahkust, mis tuleneb sajandipikkusest traditsioonist ja juurdunud väärtushinnangute süsteemist, kus rikas on see, kes rohkem annab.
Kerekere (palve või nõudmine midagi laenata, ei eelda tagastamist) on mõiste, mis tähistab vennalikult jagamise kommet fidži rahva suurperes. Kogukond jagab kõike, mida jagada on. Olles läbinud sevusevu (külavanema vastuvõtutseremoonia uustulnukale) ja kogukonda vastu võetud, kuulub ka minu maine vara tinglikult kerekere alla. Lääne omandihimulises ühiskonnas on seda raske mõista, aga siin ei klammerdu inimesed maiste asjade külge. Ahnus on inimestel veres igal pool, aga vara ajutisus ja tühisus on siin kaugetel saartel nii iseenesestmõistetav.

...Taveuni asub 180 pikkuskraadil, täpselt teisel pool maakera Greenwichi nullmeridiaanist, ehk et siin muutub ametlikult kuupäev. Kokkuleppe kohaselt asub Fidži muidugi hommikupoolsemas ajavööndis ja meridiaani on mõtteliselt liigutatud kaugemale itta, et saareriigid saaksid ikka samas kuupäevas tegutseda. Siin asub ka Taveuni pooleks lõigatud kaart, suurepärane võimalus turistile - kumbki pool asub siis erinevas kuupäevas. Saab ühest teise hüpata. Või eilset päeva kinni hoida. Ajareis homsesse. Võib kaotada end kahe päeva vahele. Millal saab tänasest homme?
Veel segasemaks läheb olukord, kui oleme fotod pooleks lõigatud kaardi juures ära teinud ja peatume nüüd hoopis ühe tavalise maja juures, sest Raffa tahab tutvustada meridiaani tõelist asukohta, mitte turistivärki. Luurame hoovis ringi ja leiame kõrge muru seest peagi õige geodeetilise metallist maamärgi, mille järgi kaarte paika pannakse. Peagi ilmuvad majast vihased elanikud ja järgneb tuline sõnavahetus. Majaomanikele ilmselgelt ei meeldi näha seltskonda kahvanägusid hoovi peal paterdamas. Need on esimesed tõeliselt vihased fidžilased, keda kohanud olen.
Olukord naeruvääristab ennekõike just kogu kella küljes kinni rippuvat maailma. Viibime kokkuleppeliselt tänases päevas, sest nii on lihtsam majandada, olgugi et geograafiliselt pendeldame siin saarel eilse ja tänase vahel.

Eks siin maakeral olegi kõik kokkuleppeline. Ikka peavad mingid reeglid, alused jms olema, et saaks üldse enam-vähem rahumeelselt eksisteerida. Seda on ju iga päev näha, mida piiramatu vabadus endaga kaasa toob. Igaüks võib öelda ja teha, mida tahab ja mis iganes pähe kargab...

Fidži-stiilis dušš käib nii, et sulu, mis on muidu seotud ümber puusade seelikuks, on nüüd kehal, et mitte alasti olla. Ja siis jäseme haaval seebitad ja loputad kopsikuga vett peale valades. Alastust välditakse isegi džungliprivaatsuses.

Algab Fidži-time. Seesama määramatu ajaühik, et sa tead, et midagi peab juhtuma, ja tead, et see nii ka läheb, aga millal, seda ei tea keegi. Sinult oodatakse ainult valmisolekut igas hetkes. Nii me siis ootame paati. Selle ootamise jooksul jõuab imestada, kuidas ma küll nii ilusasse kohta jälle sattusin. Jõuab sügavalt sisse hingata ja hetke nautida. Jõuab pisut närviliseks muutuda ja nihelema hakata. Jõuab vihastada, et milline ajaraiskamine see on, et ometi võiks ju keegi end pisut organiseerida või vähemalt öelda, mis toimub ja millal toimub. Ja jõuab iseenda peas aru saada, kui naeruväärne see kõik on, mis vahet seal on, millal midagi juhtub. Mida mul siin muud ikka teha on, kuhu mul kiiret? Küll see paat kord tuleb ja me jõuame kohale just siis, kui kohale jõuda on võimalik. Ja jõuab uuesti imetleda, kui ilus siin on.

Kiribatilt pärinevad tänapäevases mõttes esimesed ametlikud kliimapõgenikud. Nad on sunnitud oma kodusaared hülgama, sest seal pole võimalik elu jätkata. Magevesi kaob, ettearvamatu ilmamuster annab vihmavett kord liiga palju ja siis üldse mitte. /.../ Põgenike üleskutse on ühene: kliima soojenemine tuleb kohe peatada, nende kodumaa häving ei ole nende süü. See on lääneliku eluviisi ületootmishullus, mis uputab inimesed, kes oskavad veel õnnelikud olla. /.../ Rahvusvahelistel kliimafoorumitel on teadlased teatanud, et kogu Tuvalu elanikkond tuleks Kioale üle kolida ja uppuvate atollide probleem oleks lahendatud. Siin on ju olemas viljakandev maa ja magevesi. Kas ükski rahvas oleks sellise ettepanekuga nõus?

Selline valik siis minu poolt. Aega läks, aga asja sai. Ehk lugemine venis päris pikaks, aga loetud ikka sai...See on puhtalt minu enda viga, tunnistan ausalt.

Imelik suvi sel aastal, kuidagi ei edene lugemine, olen väga vähe raamatuid läbinud. Mingi imelik rahutus, ärevus vms on sees. Kogu aeg on tunne, et ei jõua, ei jõua, ei jõua... Maakodus käin ka pidevalt nö tuld kustutamas. Marjad ja muud aiasaadused valmivad ülihelikiirusel, vaja rohida ja kasta ja muru niita ja seda ja teist ja kolmandat ja kuklas on pidevalt tunne, et ma peaks olema hoopis mujal ja tegema hoopis muid asju... Jah, olen jännis ühe kirjatööga. Kohati on juba nutumaitse suus... Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida...

Need silmad ei unune...

...juba 15 aastat on mul olnud õnn pea iga päev neid silmi näha ja nendesse vaadata ning vahel ka sinna sulada...
Oli ilus kuupäev siis - 08.08.03 - ja on tänagi 08.08.18.
Aeg on läinud lennates. On suur õnn ja omamoodi imegi, et esimesest kohtu/a/misest kasvas välja midagi ilusat ja püsivat. Aitäh Sulle, kallis, et oled olemas! Mu kõrval ja mu südames. Ja et ikka võin vaadata Su sügavatesse, ilusatesse silmadesse ning jätkuvalt sinna kaduda, uppuda... See on hea tunne, et Sa teaks...

Ah silmad, need silmad, ei iial unune.
Need ilusad sinised silmad mul võitsid südame...

Lummav Ahvenamaa

Aeg on möödunud lennates. Nädala eest olime Ahvenamaal. Oli tõeliselt suurepärane ja vaimustav reis. Ja Ahvenamaa - lummav, sõna otseses mõttes. Kuidagi lühikeseks jäid need neli päeva.
Meenusid elavalt kõik need raamatud, mida olen lugenud. No tegelikult ainult kaks. Janne Kütimaa "Minu Ahvenamaa" ja Ulla-Lena Lundbergi "Jää". Mõlemad on iseenesest just pigem Kökari saarest. Saarest, kus me kõige põgusamalt peatusime. Ent siiski sai nähtud üht-teist. Ent sinna saarele tahaks minna omal käel. Hingama seda vaikust ja rahu, seda õhku. Lihtsalt olema ja akusid laadima. See on õige, et Ahvenamaa on sobilik paik inspiratsiooni kogumiseks ja loominguliseks tegevuseks. Samuti on õige, et seal valitseb tuhande saare rahu.

Nii see kõik algas...

Nagu peoga oleks visatud neid saarekesi ja laide

Kobba Klintar (oli Mariehamni laevaliikluse sõlmpunktiks)

Ja üks jaht on mereteel...

Lummav laiuke

Purjeka ja laiu kohtumine

Tere tulemast Kökarile

Vana kirikutee

Vaateid vanalt kirikuteelt

Oleme jõudnud oma rännakul päris kiriku lähedale

Lummav...

Veel viimane vaade kirikule (Kökari Püha Anna kirik)

Hüvasti Kökar!

Selline looduspildiline ülevaade siis täna siia. Edaspidi ka veidi kultuuriloolist. Lugemist ootab Sally Salmineni raamat "Katriina", mis jutustab Vardö saare elust.

Et hää kraam raisku ei läheks...

Veel mõtteid Risto Lauri Islandi raamatust "Islandil: kohalolek ja rändamine" ehk siis eluterveid ja mõtlemapanevaid ütlemisi eluolu kohta (mitte Islandi kohta). Need on lihtsalt nii head, et kahju oleks hääd kraami ära põlata ja raisku lasta.

On olemas inimesi, kes terve elu oma majas kopsivad ja toksivad, nii et meelemõistuse tahab naabritelt ära võtta. Ei malda nemad rahulikult elada ja olla, ei sobi neil rahulikult köögis ajalehte või elutoas raamatut lugeda ning niisama aias pikutamine on suisa surmapatt! Just nimelt niiviisi - terve elu kuuri all mingeid kruvisid kuhugi kruttides ja vana sodi lappides ja hunnikut rämpsu küll kilekottidesse, küll pappkastidesse pakkides ning seejärel seda kõike sealt jälle lahti pakkides jne jne. Olen kindel, et nemad on enestele eeskujuks võtnud just nimelt sellesama sipelga - maailma töökuse sümboli. Aga kas töökus säärasel kujul ja säärasel määral pole tegelikult hoopis mitte lauslollus? Teha tööd mitte tulemuse, vaid töö enese pärast. ... Töökus kui niisugune ei tohiks ju olla tingimusteta eeskuju! (lk. 225-226)

... kas sellest siis ei piisa, kui ma töötan kenasti omal alal ja maksan makse? Makse ehk teisisõnu palka neile, kelle konkreetne ülesanne ongi riigi, sealhulgas tavainimese heaks midagi ära teha!
...Kõigil oma ülesanne siin elus ja aitab küll. Mida siis veel eraldi riigi heaks tegema hakata? Riigi heaks töötab meil Riigikogu ja valitsus ja ka aeg-ajalt linte läbi lõikav ja teiste poolt ettekirjutatud kõnesid esitav president. Ma ei saa aru, miks nad siis oma tööd korralikult tehtud ei saa? Miks lihtinimene peab lisaks oma tööle ka veel nende tööd tegema?
 ...Ei no muidugi ma annetan, sest teemad on liialt tõsised, aga ikkagi... kuidagi huvitav majandusmudel. Selline jõuetu kerjamajandus. Arenenud riigis ei tekigi mingit küsimust, mida inimene saaks veel ekstra, lisaks oma tööle, riigi heaks teha. Lihtsalt igaüks teeb oma tööd ja sellest piisab täiesti, et ühiskond püsiks kindlatel jalgadel. (lk. 181-182)

Ei kavatse üldse siin arutleda igavikulistel teemadel ega ka maailma parandama hakata, aga mu peas on keerelnud üks küsimus juba viimased 20 aastat. Nimelt, et kuidas on võimalik, et inimesed nii rahulikult lepivad... ei-ei, mitte jälle see Eesti poliitika... vaid üleüldse kogu selle raudselt väljakujunenud ühiskonnamudeliga? Niiviisi, et inimesed võtavad täiesti loomulikult olukorda, kus nad põhilise aja oma ärkvelolekust  tegelevad mingile täiesti võõrale inimesele raha teenimisega. Kas siis uhkelt kontoris või veidi vähem uhkelt kuskil tehases või leheputkas või leivapoes. Imelik minu arust. Selleks, et teenida oma igapäevast raha (mida vaatamata sellisele ohverdusele paljudel ikka napib), tuleb sul veeta enamus aega oma päevast võõra isanda teenistuses. Mispoolest see erineb pärisorjusest, mil inimesed pidid mõisapõllul paruneid orjama? Nüüd on küll uhked ülikonnad ja autod, aga põhimõte jääb ju samaks mu meelest.
...Ja siis veel see, et seda kõike me nimetame eneseteostuseks. Enese orjastamist ja enese vangistamist.
...Ei tea, kuidas teisiti saaks. Ei tea, kuidas normaalsel ja inimlikul teel saaks lihtne inimene oma igapäevast leiba teenida. Aga niiviisi, senisel moel, tundub ka kuidagi imelik. (lk. 177-179)

Ning lõpuks ongi nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla, nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru! Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda. Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata. Äkki saab lausa oma rubriigi "Laske elada! Härdalt palun!" Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel. (lk. 280, 278-279 ka väga hea, meenutab kohati "Eesti matust":))

Minu Alaska

Maria Kupinskaja. Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast.

Mu ühe nädalavahetuse öökapiraamat:) (See on 10.a. tagune versioon, kordustrükil olen raamatukogus ootejärjekorras. Kui see ükskord minuni jõuab, siis loen ainult uue epiloogi läbi:))

Kui nüüd sõnasabast ehk alapealkirjast kinni võtta, siis lõppude-lõpuks nagu keegi midagi või kedagi ei kasvatanudki. Kelgukoeri kantseldati ja tehti loomamoodi tööd (händlerina), aga otseselt ei kasvatatud.

Kuigi Dyea koertelaager, kus ma eelmisel suvel töötasin, ja meie liustikulaager tegelevad laias laastus täpselt ühe ja sama asjaga, viies turiste kelgukoertega sõitma, tähendab händleriamet Dyea's ja liustikul kahte hoopis isesugust lähenemist.
Mõlemas laagris tehakse vahet koerajuhil ja händleril - koerajuht tegeleb turistidega, händler tegeleb koertega. Koerajuht on tavainimese mõistes giid, kes võtab turistid vastu, pakub neile meeldejäävat kogemust; händler on lihtsalt taustal rassiv inimene, kes peab tagama, et koerajuhi töö sujuks tõrgeteta.
Kahe laagri ametid lähevad aga väga kõvasti lahku selles, et Dyea's sõidab händler koerajuhiga kaasa ja teeb kõik protsessid algusest lõpuni läbi, kuid liustikul on händler inimene, kelle töö on püsida hommikust õhtuni kuutide juures.

Ja ka iseennast ei kasvatatud. Minu arusaamist mööda.
Kas allaandmist ja põgenemist saab enese kasvatamiseks pidada, ei oska öelda. Selleks olen liiga kõrvaltvaataja.
Maria ise arvab asjast nii:
Mulle ei meeldi alla anda.
Kaua see kestab, see lunastuse otsimine? Ma arvan, et lõputult. Ma arvan, et tegelikult juhtus liustik minu ellu mitte ainult selle jaoks, et ma kogeksin midagi sürreaalselt huvitavat, vaid ka selleks, et ma õpiksin tundma, mis asi on kibedus, ning õpiksin tundma, mida tähendab tehtud otsusega leppimine isegi siis, kui ma neid ise heaks ei kiida - isegi tagantjärele mitte.
Senimaani olid mulle väga paljud asjad väga lihtsasti kätte tulnud ning ma ei olnud kunagi pidanud millegi nimel ebainimlikult palju vaeva nägema. Ka loobumistunne oli minu elus võõras: olin harjunud saama kõik, mida ma tahan.
Liustikult lahkumine andis seeläbi minu elule ühe uue mõõtme. Ma õppisin tundma, mida tähendab teha ebameeldiv otsus, loobuda (sest "head" otsust selles olukorras ei olnudki) ning minna oma eluga edasi nii, et elatud sammud takistuseks ei saa. Nüüd ma tean, mida tähendav elamine kibeduse kiuste, nii et saad rahuliku südamega peeglisse vaadata ja öelda: "Jah, ma andsin alla ja see ei meeldi mulle, kuid see ei tee mind halvemaks inimeseks."

Jah, see kõik on ju omamoodi õige. Allaandmine ei teegi kedagi halvaks või halvemaks inimeseks. Aga elus ongi valikud - kas teed alustatu lõpuni või jätad pooleli. Enamasti on see võimalus olemas. Siinkohal meenub mu sõbranna, kes esimest last sünnitades mõtles/tundis, et kui saaks pooleli jätta, siis nüüd teeks seda küll. Lihtsalt nii kaua kestis kogu protsess. Ja see ei olnud asi, mida saanuks pooleli jätta. Seega ei tasu elus igasuguste (tühiste) asjade pärast nii väga põdeda ja enese vastu ülemäära karm olla. Pealegi Alaska liustikule sõites oli teada, et seal on karm, et palk on väiksem ja tingimused pea olematud. Ohutuluke võiks süttida, ent nooruslik entusiasm, hulljulgus ja põnevus lämmatavad selle, mis parata. See oleks olnud tõeline enese kasvatamine, kui kõige kiuste oleks paigale jäädud ja asi lõpule viidud. Ja ka see on tõsi, et tänapäeva noortele inimestele ongi kõik elus liiga kergelt kätte tulnud. Alles siis, kui peab tõeliste (elu)raskustega silmitsi seisma, selgub, et elu polegi koguaeg üks suur lust ja lillepidu.

...kui tavalisel Eesti rannapäeval tuleb muretseda ainult ülespoole suunatud nahapindade  põlemise pärast, siis liustikul peab kreemitama mitte ainult põsesarnasid, käsivarsi ja kõrvalestasid, aga ka lõuga, kaela, kõrvataguseid ja isegi ninasõõrmeid.

Lause "Teräkudasläeb" (Hi, how are ya) on muidugi omaette ooper. Jah, ka mina kasutan seda võrdlemisi tihti. Kuid erinevalt ameeriklastest teen ma seda siis, kui mind tõesti huvitab, mida mulle vastatakse. Ameeriklastel on aga on "hai-hau-aa-ju" muutunud brittide "How do you do" -sarnaseks tervitusviisiks, kuid selle erinevusega, et tervitusele tuleb vastata. Mida sa täpselt vastad - hästi, halvasti, enam-vähem - ei olegi eriti oluline, peaasi, et sa vastad. Ja kui sa oled viisakas, siis sa ei vasta kunagi, et sul läheb halvasti - isegi siis, kui sul tegelikult ka lähebki halvasti.
"Teräkudasläeb"-küsimusele tuleb vastata kiiresti ja ainult paari sõnaga ning oma tegemistest pajatama hakkamine on isegi veel ebaviisakam, kui vastamine: "Halvasti."

Vahva, ladus lugemine, läks lausa lennates!

Kui vinguda, siis vigade osas, mis mind omajagu häirisid:
"emotsioonide karusell" - peaks ikka olema "karussell" (oi, sellest emotsionaalsest ja vahvast karusellist olen ma juba kaua aega kirjutada tahtnud:))
"sajava" - peaks olema "sadava". Lumi sajab. Sadava lumega.
"Kui ma alles Eestis liustikul vajalikku varustust seljakotti pakin, on minu teadmised päikesest, lumest ja nende kahe koosmõjust üsna tagasihoidlikud." > Kui ma Eestis alles liustikul vajalikku ...
Uudissõna "sitendama". Lumi sitendab. "Sitendamine - see, kui päike sillerdab nii, et tahaks öelda "S*taks palav on". No ega see just ilus sõna ei ole, aga ilmselt õige emotsiooni annab edasi küll.

Reeturlik tegu

Kui alles reedel (eelmisel siis) kirjutasin oodi ja ülistuslaulu vanale heale nuputelefonile, siis juba esmaspäeva õhtuks olin ta reetnud ja uue nutitelefoni omanik...
Väga-väga inetu tegu minu poolt, tunnistan seda ausalt.
Aga eks oli aeg minulgi uude ajastusse astuda... Nüüd veel vaja viimane samm teha ja allakäigutrepi viimane aste on käes... Ehk siis kui FB-sse ka veel lähen, siis on vsjoo, ma ütlen:) Ja eks see on samuti ajaküsimus. Muidugi võib siis FB kokku kukkuda. Mäletan, et nii juhtus Orkutiga. Kui mina ükskord otsustasin Orkutisse minna, siis kolisid kõik üsna pea FB-sse ja nii minu suhtlemine sotsiaalmeedia vahendusel lõppeski.
Põhjus uue "mängukanni" järele oli aga väga proosaline, pisut isegi ootamatu. Nimelt tuli äkitselt kange reisiisu peale. Nii saigi kähku Ahvenamaa reis broneeritud. Ja et reis juba peaaegu terendab, sai ka kohe kõik formaalsused tehtud ehk siis rahad üle kantud jne. No ja siis äkatse turgatas pähe, et armas taevas, kui reisile minna, siis on ju vaja ometigist pilte teha! Aga mis minul puudub, see on fotokas. Eraldi fotoapasraati ju ostma ei hakka, eks ole. Siis sündiski too otsus ja ketserlik plaan - tuleb osta nutitelefon. Mõeldud, tehtud. Selline on siis asjaloo lühikokkuvõte. Minu armas nuputelefon on nüüd täiesti kasutu... Aga müügipoisile ma teda ei jätnud, võtsin ikka kenasti koju kaasa, et aeg-ajalt teda silitada (no telefoni ikka:)) ja nostalgiaga ühiseid ilusaid aastaid meenutada.

Sellised kummalised asjad olen siis suutnud ühe puhkusenädalaga korraldada.
Aga mida siis ikka vihmaste ning hallide juulikuu sügisilmadega peale hakata, kui uut telefoni näppida:) No siiski, siiski - õmmelnud olen ka ja ... no ega midagi suurt meelde ei tulegi rohkemat, kui vaid igasugused asjaajamised jms. Puhanud küll ei ole, seda ma tean.

Puhkuseleeee!

On juhtumas selline tore asi, et nüüd algab puhkus! Juhhuuu!!!
Hääd puhkust siis mulle ja teistelegi, kel puhkus saabumas!

Siia otsa üks paari aasta tagune udupilt, mis tehtud veel Nokia nuputelefoniga. No ma pakun, et sellisega (kui ma piltide pealt nüüd õigesti aru saan:) Tänud Okidokile, kust leidsin pildid (seal väidetakse, et tegu on Nokia 2330 classic'uga):)

Oh, kui nunnukas ikka! Olen täielik nuputelefonifänn! Õnneks ta veel kestab!
Kestaks siis ka suvi veel. Praegu on nii-nii sügisene. Aga ega ilm siis puhkamist sega. Siis saabki ju tõeliselt lebotada, kui ilm niru, kas pole?!?!:)

Meri ja kuked

Marko Matvere. Meri ja kuked: Nordea ilmareis. 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012.

Sellest raamatust lootsin ma nii palju. Ja tahtsin ammu lugeda. Aga miskipärast jäi see kuudeks (et mitte öelda aastaks) mu raamaturiiulile "vedelema". Jõudsin kuskile poole peale ja siis jäi toppama. Ma ei teagi miks. Vist liiga palju uut infot, kohati liiga detailset, samas liiga üldist. Vahel oli tunne, et tõeliseks arusaamiseks peaks koos reisiseltskonnaga liikuma...
Muidugi on jälle üks väga positiivne külg - raamatu kaas sobib ülihästi mu blogi värvidega kokku!:)
Päevikulaadne toode, kus palju maid, palju fakte, lühike, konspektiivne. Rikkalik fotomaterjal. Sinna juurde oleks tihtipeale rohkem kommentaare tahtnud.
Kui te nüüd küsite, mis mulle meelde jäi, siis ühe kuke häälitsus, kes tegi "krrööhh" või midagi taolist:)
Mulle tulid ette jälle hoopis mingid omad seosed. Kui Nordea 17. juunil 2012 koju naases, oli meie 6. pulma-aastapäev, Suure-Jaani vaimulik laulupäev ning suri armastatud kunstnik Raivo Järvi.

Naisekäe puudutus

Leelo Tungal. Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa.

Lihtsalt nii hea ja nauditav lugemine.
Siia ei oska midagi juurde lisada ega ära võtta.
Tänu filmile kangastusid tegelased muidugi näitlejatena: tata Tambet Tuisuna, väike Leelo Helena Maria Reisnerina, tädi Anne Liina Vahtrikuna.
See polnud halb, kuna tegelased said nüüd konkreetse näo. Varasemaid osi lugedes sellist asja ei mäleta.
Üks selliseid raamatuid, mille puhul tahaks lugemist võimalikult pikema aja peale venitada, et lõpp ei tuleks veel nii ruttu...  Ja samas tahaks ühe hingetõmbega läbi lugeda...

Küll on hea, et niisugune triloogia on ilmunud.
Ühe väga keerulise ja vastuolulise ajaperioodi kajastus läbi lapsesilmade, ent ometi läbi elukogemuse täiskasvanuna kirja pandud.
Peaks varasemad osad ka uuesti ette võtma. Soovitan.

Islandil

Risto Laur. Islandil: kohalolek ja rändamine. Facebukoloogiliste mõtiskluste 2. raamat

Mulle hirmsasti meeldis Mae blogis selle raamatu kajastamine:)
Nii vahva, kui inimesed oskavad sõna kasutada! Super! See on siis juba peaaegu ükskõik, millest kirjutatakse:) Ilmselt kehtib ka antud raamatu kohta:)

Kahjuks ei tahtnud mul see lugemine küll kuidagi edeneda. Eks ikka sellepärast, et Islandit polnud siin ju ollagi. Nojah, mees oli Islandil ja tegi seal oma feissbukoloogilisi märkmeid:) Kogu lugu.
No sulg lippab ja jutt jookseb hästi, selles pole kahtlust, aga eksitav pealkiri annab lootust millekski muuks.
Kogu eelnevale vingule vaatamata ikka mõned eluterved ja otsekohesed mõttearendused ka siia siis:
Kui veel mõni aasta tagasi tundsin ennast uues ja arenevas maailmas täieliku perverdina, siis täna, juba väljakujunenud uudse ja paduliberaalse ühiskonna künnisel, ei suuda ma seda enam kauem enda sees hoida. Võtangi oma julguse kokku, tulen teie kõigi ees kapist välja ning tunnistan ilma igasuguse valehäbita, et jah, ma olen hetero! Ning uhke selle üle! Peetagu mind pealegi tagurlaseks ja iganenud ehk kopitanud nähtuseks, mul kama! Tegelikult tundsin juba vene ajal vastassugupoole vastu huvi. Tol korral ei peetud seda hälbeks ning seetõttu võisin rahulikult pruudiga käest kinni käia, ilma et keegi mind kuidagi kõõritanud oleks. Täna linnas lõunat süües karja suudlevaid mehi nähes tundsin küll hetkeks end hälvikuna, aga taaskord kodus enesesse jõudu kogunud, arvan täiesti kindlalt, et las minusugused olla just sellised nagu nad on. Me ei saa sinna midagi parata, et meile vastassugupool meeldib! Me oleme sellisteks sündinud ja meid pole mõtet ravida. See just pigem tugevdab meis trotsi oma orientatsioonile kindlaks jääda! Ma tean, et meid pole enam tänaseks palju järel, aga oleme ometi olemas ja ma soovin, et meid aktsepteeritaks! 
Hea sõber, märka heterot! 
Ära kuku teda kohe tümitama!
Me ei ole inimestena üldse halvad!

...Las homod korraldavad oma paraade ja aktsioone, miks me peame siis samaga vastama? Seda nad ju ootavadki! Seda ju soovivadki ning kõik see meie närvi minemine on neile nagu vesi veskile! Kõige õigem on neid mitte tähele panna ja asi ants. Meie ei pea ju endi identiteedile kinnitust saama! See on ju elementaarne, et pere koosneb mehest + naisesrt + lastest + koerast. Viimane võib asenduda vabalt kassi või papagoiga ning see on juba nii tühine asi, et selle tarbeks pole küll vaja kuskil ühtki allkirja koguda.
...Homoseksualism oli, on ja jääb kõrvalekaldeks seksuaalkäitumises. See kõrvalekalle ei pärsi küll intelligentsi, aga vaieldamatult on tegemist kõrvale kaldunud käitumisega, kui mees hakkab ühel hetkel huvi tundma mitte naabri Mari, vaid naabri Juliuse vastu.
...Ma ei saa aru, et miks meie, heterod, üleüldse selles küsimuses toru tõstame? Me ei pea ju tõestama, et me oleme normaalsed! Või et keegi meist pole kaamel!

... kui inimeses puudub kirg ja power, siis on see inimene automaatselt immuunne igasugustele sõltuvustele, igasugusele depressioonile ja igasugustele truudusejamadele. Lihtsalt ta on selline rahulik ja teda ei tõmbagi mitte millegi poole. Samuti ei eruta teda mitte üks patt ja pahandus. Samuti ei sega teda miski. Näiteks majanduslik madalseis, eksju - lihtsalt probleemi tekkimisel ta pigem kohaneb, kui võitleb. Sellistel inimestel on mõnus olla ja elada. Aga samas näiteks ei ole sellistele antud mitte iialgi mitte millestki vaimustuda. Näituseks mingist hetkest või kevade esimestest märkidest või kasvõi sellest, kui sõidad autoga ja raadiost tuleb ülilahe kidrasoolo. Kahju neist ja samas kade ka nende peale. Kahju, et nad kunagi tõelist rõõmu ei tunne ja kade, et nad kunagi tõsiselt ei kurvasta.
[Mulle isiklikult tundub, et mida vanemaks ma saan, seda vähem suudan vaimustuda. Kõik on juba nagu olnud. Rahulikkuse poole on hea püüelda. Vahel mõtlen minagi, et miks tõmmelda asjade peale, mida nagunii muuta ei saa ja mis mind ausalt öeldes ei morjenda ka. Kui aga asi puudutab (ennast) miskipärast, siis võin küll kahest otsast põlema süttida. Ikka läbi isikliku prisma käib kõik - kurvastamised ja rõõmustamised. Hetked ja kevade esimesed märgid on vahvad märgata! Aga kui tööandja palka ei tõsta - sinna pole midagi parata. Variant 1 on jalga lasta ja parematele jahimaadele minna, variant 2 pröögata ja streikida, variant 3 vinguda igal võimalikul ja võimatul hetkel, kui halvasti kõik on, kiruda tagaselja ülemusi ja nõmedat tööd, variant 4 võtta vastu see pisku, mis antakse, võtta vabalt ja tiksuda omas rütmis - hea, et on olemas töö, mis konti ei murra ja ka rahakopikas, mis hoiab hinge sees. Mulle meeldib viimane variant.:)]

Leidsin ühe korduse, mis juba esimesest raamatust ("Islandile: teekond ja päralejõudmine") läbi lipsas:

Keskmine eluiga oli ennevanasti mu meelest 25 aastat! Või 26. See ökopromo on juba sama nüri, kui kogu see kapirahva invasioon! Aga ilmselt siis ongi kogu aeg vaja, et miskit saeks, seebitaks, määriks ja keevitaks! Isiklikult olen traditsioonilise ajutegevuse pooldaja!

Vaat' selline tore raamat! Hea tuju on garanteeritud, aga Islandit kahjuks ei saa.