18. detsember 2018

Minu Kuuba

Rain Urbsalu. Minu Kuuba: kaheksa kuud salsarütmis.

Taaskord Kuuba. Esimene tutvus Kuubaga sai tehtud mõned aastad tagasi, kui lugesin raamatut "See ei ole minu Kuuba". Ilmselt seetõttu oli põnevus veidi jahtunud, ent mingit seletamatut värskust õhkub tollest kaugest sotsialismist läbiimbunud maanurgast ometigi.
Mis hetkel meenub? No näiteks see, et kaubandusest vett saada oli peaaegu võimatu, neis lettides haigutas tühjus, ent rummi oli lademetes isegi laste mänguasjade poes. Ühistransport liigub, aga millal, see pole teada. Bussisõit maksab iseenesest 0,4 Kuuba peesot, mis teeb 2 eurosenti ja on seega põhimõtteliselt tasuta. Kuubalased ei viitsi eriti jala käia. Selleks puhuks kasutatakse velotaksot (millel oli küll veidi teistsugune nimetus, mis mulle hetkel ei meenu), mis on suhteliselt kallis. Aga mugavus ikka üle kõige! Palju ja pikki maid sõidetakse ka veoauto kastis. See tõi mulle meelde rohkem kui 15 aasta taguse Kihnu reisi, kui meid ka veoauto kastis saarel ringi sõidutati.
Ja mango!, mis on autori vaieldamatu lemmik, mida võiks süüa iga päev! Oi, milline mango-isu ka mulle peale tuli!

Mõningaid väljakirjutusi ka:

Kuubalased ei oska turistidele huvitavaid kohti soovitada, kuna nad ise on väga paiksed ega tea isegi seda, mis naaberlinnas toimub.

Väidetavalt oli Fidel Castro 1973. aastal naljatades öelnud, et USA tuleb meiega lepitust otsima siis, kui neil on mustanahaline president ja maailm on saanud Ladina-Ameerikast pärit paavsti. Oli see niisama lõõpimine või mitte, kuid nii just asjad nelikümmend aastat hiljem teoks saidki.

Ma ei ole usklik, kuid suurest austusest nii tähtsa isiku vastu tahtsin ta kindlasti ära näha. 
[Paavst Franciscuse visiit Kuubale, 2015. a.]


Sain aru, et olin aastatega tasapisi muutunud mammona orjaks. 
Mind tegi algul kadedakski näha kuubalasi, kellel puhub taskus tuul, kuid kes on sellest hoolimata õnnelikud. 

Kuubalaste positiivne ellusuhtumine ja avatus on nakkavad. Selleks, et sellistes keerulistes tingimustes õnnelik püsida, tuleb tunda rõõmu väikestest asjadest.

Olla armunud ei ole vaid noorte privileeg, see on igaühe õigus. 
[Selline tõdemus tuli nähes vanapaare tänaval käest kinni kõndimas] 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar