Kui antaks teine võimalus...

Kalle Muuli, Tiit Pruuli. Vilja: teine elu.

Raamatu pealkiri lubab ühe esipoliitiku naise lugu. Aga selles loos on ta kohati siiski pigem kõrvaltegelase rollis. Liialt palju poliitikat ja meeste mänge, mis lasid lugedes kiiremini edasi liikuda, lihtsalt lehti edasi keerates.
Samas ka nostalgialaks 1980-ndate lõpust 1990-ndate algusest. Kuigi olin sel ajal juba oma arust täiesti adekvaatne täiskasvanud inimene, siis ometigi tekkis minuski üllatusmoment - kas tõesti oli nii, et vabadus=vaesus? Muidugi ma mäletan talonge ja sabasid poeuste taga, aga samas ei meenu, et oleksin ise käinud neid talonge realiseerimas ja järjekorras seismas. Ei mäleta, et aluspesu ja sokke talongide alusel osta sai. Ju siis elasin oma nooruse mullis, ehk ka mingis vabaduse eufoorias (mida ma küll hästi ei usu, ei ole lihtsalt sellist tüüpi inimene). Pigem siiski maalt pärit noorena, küll linnas koolis käies, ei tajunud ilmselt neid linnaprobleeme nii teravalt (külmad elu- ja tööruumid, hõre transport jms). Kodus oli ahjuküte ja tuba soe. Söök oli alati laual. Piim, munad, liha ja aiasaadused tulid oma majapidamisest. Samas see kõik tõi meelde selle aja, kus sai oldud noor...

Mida aga raamatu kangelanna läbi elas? Mida kõike armastuse nimel tehakse? Mis hinnaga? Ja kas see üldse oli armastus? Pühendumine? Enamasti ei ole need inimesed seda väärt, et neile nõnda pühendutaks, nagu me ka ilmekalt raamatu lehekülgedelt loeme. Miks inimesed elavad ise oma elud keeruliseks? Aga ju siis oli ellu vaja vürtsi ja ei saanud piirduda ilusa, turvalise eluga. Kas nõukogude aegne psühholoogia ei õpetanud inimeste tundmist? Aga võib-olla on siinkohal ka nii, et kingsepp käib paljajalu. Ehk siis psühholoog, kes õpetab teistele, kuidas elada, aga ise elada ei oska.
Hea, kui inimene ikka ühel hetkel otsustab ära, et nüüd tuleb sellele "jamale" lõpp teha. Ja mis veel parem, kui antakse teine võimalus - paremale elule.

Kõrvaltegelase rolli mainib ka ajalehe Sirp arvustuses Mart Soidro.
Kuigi tema on oma kirjutises mu meelest liigselt kriitiline, siis mõned nüansid on seal siiski üsna hästi ära tabatud.

Näiteks:
„22. jaanuaril 1995 kohtusid Keila-Joal suvilas number 29 Siim Kallas, Mart Laar, Tiit Pruuli ja Edgar Savisaar. Vilja oli kodus, valmistas meestele suupisteid, kuid vestluses ei osalenud“ (lk 125). „Savisaare ja Meri kohtumine venis üle kesköö. Vilja oli autos oodates juba tukkuma jäänud“ (lk 178). „Samal ajal kui Savisaar oma vana tuttava Sobtšakiga vestles, istus Vilja linnapea kabineti eestoas, väikeses ja mittemidagiütlevas salongimoodi ruumis, kuhu oli kaetud laud. Vilja juhatas laua juurde väikesekasvuline naeratav ametnik, Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Vladimirovitš Putin“ (lk 182).
 
Üks väga kujundlik näide:
„Välimuselt oli Savisaar juba siis kõike muud kui Apollo. Töntsakas kere, paksud sarvraamidega prillid, tedretähnid ja punased juuksed (kastanpruunid, armastas ta ise rõhutada). Seda isegi pisut eemaletõukavat välimust, mille tõttu teda hüüti koolipõlves ka Kiireks, kompenseeris sõnaosav jutt ja lai silmaring“ (lk 62)

Pakkusime siin abikaasaga võidu naljaviluks alternatiivpealkirju: "Vilja teine tulemine" ja "Viljaringid" :)
Nali naljaks.
Eks ikka jääb küsimus, kus on tõde ja kas see, mida meile serveeriti, ka tegelikult nii oli. Nii et ikka rohkem küsimusi kui vastuseid...

Minu Portugal

Kaisa Masso. Minu Portugal: igatsedes kadunud aega.

Selle raamatuga oli kummaline lugu. Alguses ei tundunud see üldse minu lainepikkuse raamat, ei haakunud kuidagi. Otsustasin, et pooleli ei jäta, vaid ludistan lihtsalt läbi. Ent siis korraga haakus väga ja ma nautisin täiega. Ühel hetkel kuskil lõpu poole avastasin jälle, et ei ole ikka päris "minu". No ega ju ei olnudki minu Portugal, hoopis Kaisa oma:)

Traditsiooni jätkates siis ikka noppeid loetust kah. Need ikka rohkem mu enese pärast, ei ole kellelgi sundust lugeda:)

Intriige, nagu igas külaühiskonnas, on palju isegi sama usku järgivate inimeste seas - rivaalitsevad kogukonnad, kes käivad erinevates katoliku kirikutes, ei saa omavahel läbi. Teistest religioonidest väga ei räägita, ja kui, siis räägitakse halvasti.

Kuna portugallaslik mentaliteet on pigem elada päev korraga kui mõelda pikas perspektiivis ja investeerida, siis ongi tagajärg kõdulõhnaline arhitektuuriline paraad linnasüdames.

Portugallastel on suur süda ja piiritu külalislahkus. See nii vahemärkusena jäi lugedes silma.

Portugali toidukultuur väärib eraldi peatükki. See on lihtsalt nii eriomane, ühtaegu talupoeglikult lihtne ja kuninglikult suurejooneline.
Minu arust on parim aeg Portugalis reisida september. Augusti palavus ja turistihordid on selja taga. Maa tiksub külluslikus ja loius vananaistesuve rütmis...

Nazare  naised on üle maailma kuulsad - tegu on ainsa kohaga Portugalis, kus naised kannavad ikka veel igapäevarõivana rahvariideid.

Mina kaeban, et poisid ei ole kaasa võtnud veini... Poisid imestavad ja ütlevad, et sellise kuumaga on ju vastik alkoholi juua.
Portugallased, vanad veinigurud, oskavad muuseas väga hästi piiri pidada. Tööpinged elatakse välja suhtlemise ja vabalt võtmise kaudu, mitte alkoholipudelite taga.

Portugalis on kohati tunda sama mis Eestis - väikese riigi ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Kui Eestis küsitakse, kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis Portugalis on veelgi otsekohesem väljend, mida kasutavad nii noored kui vanad, olenemata sotsiaalsest klassist: este pais esta na merda - selle riigiga on sitasti (et mitte tõlkida: see riik on kaelani pasas). Seda lauset kasutatakse nii tihti, et sellest on saanud peaaegu rahvuslik loosung.

Mõtlen tihti, et lääne ühiskond on surma ja haigused kuhugi kaugele sahtlinurka ära peitnud ja püüab käituda, nagu neid ei eksisteeriks. Ja kui need peaks kogemata sahtli vahelt välja päevavalgusesse kukkuma, on hirm ja paanika ja teadmatus, kuidas olukorraga toime tulla...
...Me ei saa elu kontrollida - aga saame selle lühikese ja ettearvamatu aja jooksul, mis meile on antud, olla õnnelikud. Teha tööd, mis meile meeldib, ja veeta võimalikult palju aega koos nendega, keda me armastame...

Naljakas lugu on selles elus sõnadega. Nendega saab teha nii palju head, kuid samas nii palju kurja - ka tahtmatult, tihti lihtsalt mõtlematult. Kurb on see, et kui need on välja öeldud, ei saa neid enam tagasi võtta.

...Portugallastega on nii - kui sa oled hea, siis hakatakse sind kohe ära kasutama. Ja mida parem ja heldem sa oled, seda rohkem sind ära kasutatakse...
Arvan, et see pole ainult Portugalis nii. Olen seda väga teravalt ise kogenud siin omade, eestlaste keskel.
...Inimesed enamasti lihtsalt ei tahagi teist inimest tundma õppida. Paljud suhted toimivad nii. Et lihtsalt ollakse koos. Sest ei taheta üksi olla. Aga ei võeta aega teise inimese kuulamiseks. Räägitakse ise. Ja see võtab tegelikult väga palju aega, teise inimese tundmaõppimine. Ja väga palju pühendumist.

... liiga trööstitu tundub kodumaal võimust võttev madalalaubalisus, marurahvuslus, sildistamine, matslikkus ning sisulise arutelu puudus. ... Maailm on muutunud, sellega tuleb arvestada ning parimal viisil muutustega koos eksisteerida...
...Selle kõige taustal tundub mulle kusagil Euroopa nurgas enesele vastu rinda tagumine ning kõige teistsuguse, olgu siis tegu homode või pagulastega, pime vihkamine ja mingisuguse "puhta ja rikkumatu eestluse" tagaajamine tohutult mannetu ja ajale jalgu jäänuna...
Nii tuli siis "pisuhänd" taas tolksti sisse!

Inimest võib orjastada, ta füüsilises maailmas ketti panna - kuid tema vaimu ei saa ketti panna ja mitte miski ei saa ära võtta tema usku. Kuldne lause!


Keegi ütles kord: vabadus on see, kui sa saad teha, mida sa tahad; õnn aga on see, kui sa tahad teha seda, mida sa parasjagu teed.

Tegelikult oli häid mõtteid veel, mida ei jõudnud üles kirjutada. Ehk teine päev...
Tahaks siia juurde lisada, et sain ikka oma "doosi" kätte sellest raamatust!:) Minu jaoks on sel tähendus:)