Raamatuvahetus

Juba kaua-kaua aega tagasi sain ilmutusliku info, et eksisteerib selline tore platvorm nagu raamatuvahetus.
Ammu-ammu tahtsin ka sellega liituda, aga miskipärast tundus kõik jube keeruline ja ei olnud nagu pealehakkamist. Ühel hetkel aga sai nö mõõt täis. Hakkasin raamaturiiuleid kriitilise pilguga üle vaatama ja siis oli tarvis sinna ruumi tekitada. Nii jõudsin taas raamatuvahetuse mõtteni. Mõeldud. Tehtud. Hetke ajel sai end süsteemi möllitud ja siis läks lahti! Tõeline Raamatuvahetuse afäär😀 See oli uskumatu, mis toimus! Sain vaevu esimese raamatu pakkumiseks üles pandud, kui juba tuli sellele tellimus! Nagu päriselt! Olin üks suur küsimärk ja vahtisin ammulisui, et mis toimub?!? Siis laadisin ruttu ka ülejäänud 9 raamatut üles, et saada oma 10 punkti kätte. Järgmise poole tunni jooksul saabus teine tellimus. Ning samal õhtul veel kolm!
Oi, kui hasartseks selline asi inimese muudab! Kibelesin muudkui vaatama, mida pakutakse ja mida mina saan veel pakkuda... No ja vahelduva eduga kestab see kibelus ikka edasi. Juba kolm nädalat! Huvitav, kaua selline põnevus kestab?!?

Tänaseks olen saatnud 8 raamatut ja ise tellinud 7. Soovinimekirjas on palju. Pakkumises hetkel 18. Aga riiulites on raamatuid veel küll! Paljudest ei raatsi kuidagi loobuda. Ja on muidugi selliseid, mida keegi ilmselt ei taha ka või mida on pakkumises juba piisavalt. Huvitav fenomen on aga ka see, et mõnel raamatul on meeletult palju soovijaid ning pakkujaid null. 

Minu enda esimene tellimus oli täiesti suur üllatus. Olin just hiljuti vaadanud, et mu igatsetud raamatut tahetakse, aga keegi ei soovi anda. Panin end ikka igaks juhuks soovinimekirja, et ehk kunagi veab, kui üsna kohaselt tuli vastus, et raamat on olemas. ?!?!? Taas olin ma küsimärgikujuline😁  Kui vähe on õnneks vaja! Sain selle raamatu õnnelikuks omanikuks😇 Igati positiivne algus ja kogemus.

Fotol üks väike valik pakkumisest. Kaks neist on veel saadaval. Üks on leidnud õnneliku uue omaniku.

Täna hommikul sain uue tellimuse ( ja just eile õhtul mõtlesin, et nüüd on saabunud vaikus ja keegi pole mu raamatutest huvitatud) ning hetkel on saatmise ootel 5 raamatut. Kallis kaasa ütles, et tema küll ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. Aga mina olen vaimustuses! 😁 Nii tore, kui keegi minu raamatust või raamatuga õnnelikuks saab🥰😇

Üksinduse kiituseks

Mulle meeldib üksi olla. Saan iseendaga hästi läbi ja mulle meeldib see seltskond😁

Jaa, ma armastan oma meest ja ta lausa meeldib mulle endistviisi😍, naudin väga tema seltskonda, aga üksinda on väga mõnus! Sama lugu sõbrannaga ning teiste lähedastega. Mul on hea meel, et nad kõik mu elus olemas on. Aga vajan väga ka hingamise ruumi, isiklikku ruumi, oma aega, omaette olemist.

Mõned inimesed on väga väsitavad ja võtavad palju energiat. Siis on pärast kohe eriti palju enesekogumise ja üksiolemise aega vaja...

Lipupäeval, lipupäevaks. Lihtsalt nii hea

Jaan Tammsalu oma FB kontol kõneleb talle omasel, muhedal moel (kuulen lugedes kõrvus tema mõnusat hääletämbrit😇) ja ma ei saa seda jagamata jätta, sest see on lihtsalt nii hea:

Psalm 2:4A Kes taevas istub, naerab.
Maailmas on olnud selgi kevadel segadust, muret, aga kellel on silmad ja kõrvad, näeb ja kuuleb siin , sellel maal enda ümber hämmastavat õitsemist, kaunist lindude laulu – lõpmata palju ilusat. Mulle tundub, et näen kõige selle kauni keskel Jumalat naeratamas ja ütlemas, et kui te natukenegi suudaksite minusse uskuda, mind usaldada, kaoks teie hirm ja mure. Kui te oleksite veidigi tänulikumad selle eest , mida ma olen teile kinkinud ja suudaksite uskuda minu tõotusi, ei peaks te kartma kaduva kadumist.
Kas oleme mõelnud, kes me oleme selles lõputus universumis, ääretus maailmameres? Mõni arvab end väga tähtsaks, ajab nina püsti, nõuab endale täit tähelepanu , eitab Jumalalt ja arvab end universumi keskpunktiks, mille ümber kõik teised tiirlema peavad. Kes taevas istub – naerab. Ego õhupallid ongi vist väga naljakad. Tõsi, seda vaid kaugelt ja eriti taevast vaadates. Neile, kes sellistega abielus või neile alluvad, põhjustavad nad pigem pisaraid kui naeru.
Kes on inimene? Aatom, liivaterake lõputul rannal, tilluke mull maailmamere vahus, elu, mis mineviku, oleviku ja tuleviku summaga võrreldes nii üürike, et kujutlusvõime ei suuda seda haarata – sinepiseem-nestki pisem. Teisalt annab inimese elule väärtuse Tema, kes selle elu on talle kinkinud. Me võime saada ja jääda kõigeväelise Isa lasteks – igavese Jumala igikestvaks, ainulaadseks loominguks.
„Mina elan, ja teiegi peate elama!“, on öelnud ka meile Jumala Poeg, meie lunastaja.
Psalmist aga väidab: „ Kes taevas istub, naerab.“ Kelle või mille üle Ta seal naerab? Tegelikult see lause jätkub. Taevas istuja mitte ainult ei naera, vaid ta lausa irvitab või pilkab rahvaid, kes mõtlevad mõttetusi, nende rahvajuhtide üle, kes püüavad hävitada oma rahva usku Jumala Pojasse – kes astuvad esile, et hävitada seda usku, mis on nagu rahvast ühendav liim. Kui see ühendus inimeste ja Jumala ning inimeste vahelt kaob, kaob peagi ka rahvas. Arvan, et see oli Karl Gustav Jung, kes kord väitis, et ta on uurinud maailma rahvaste ajalugu , ega ole leidnud ühtegi rahvast, kes oleks elanud ilma Jumalata ja lisas, et kui mõni selline on ka kunagi olnud, ei ole temast tänaseks enam lõhnagi järele jäänud.
Issand naerab neid, kes püüavad asuda tema kohale – ta pilkab neid ajutisi, ekslikke, kõrke egoõhupalle, kes elavad nii, nagu nende maine elu oleks igavene. Ainult üks taevalik nõelatorge ja nendest voolab eluõhk välja. Mõnele püstitatakse juba nende eluajal ausambaid, mõnele pärast nende surma. Paljud kujud koristatakse peagi , valatakse ümber järgmisteks kujudeks või purustatakse. Ka see, mida täna nimetatakse Vabaduse väljakuks oli kord Heinaturg, kuid vahepeal seisis siin Peeter esimese ausammas ja väljakut nimetati Peetri platsiks, seejärel Vabaduse väljakuks, siis Võidu väljakuks ja siis taas Vabaduse väljakuks. Siin on lehvinud tsaarivenemaa ja ka punalipud. Oli ka sinimustvalgete lippude aeg ja nüüd on see taas. Kõik muutub. Ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber, inimeste suurus ja väiksuski hinnatakse ümber. See hea, mida me hinnata ei oska, mille eest ei mõista me olla tänulikud, see võetakse meilt ära.
Kord kirjutas Viivi Luik kurvalt kummalisest pildist, mis avanes ta silme ees kord Riiast Tallinna sõites. Ta nägi paljudel majadel Lätis Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul lehvimas Läti rahvuslippe ja väga vähestel Eestimaa majadel sinimustvalgeid. Ta mõtiskles kurvalt selle üle, miks küll meie naabrid hindavad meie riigi iseseisvust enam kui me ise.
Ma ei tea, mida teeb taevast vaataja – kas ta naerab või kurvastab selle üle, kui enesestmõistetavaks me paljusid imesid peame.
2020-nda aasta kevad andis paljudele vägeva õppetunni. Paljud said äkki aru, et nende plaanide tegemine on kohati kaunis naeruväärne. „Mina lähen, sõidan sinna, teen homme seda!“ Praalid oma plaanidega, oled nii kindel, et kõik on sinu kindlates kätes ja siis tuleb mõni pisike piisk, silmaganähtamatu nakkus ja miljonitele antakse käsk teistest kahe meetri kaugusele hoida, piirid pannakse kinni ja sa ei sõida Eestist Lättigi. Isegi jumalateenistuses, ühisteks palvusteks kogunemised, mis olid sajandeid katkematult läbi raskeimategi aegade, ka sõdade toimunud, keelati. Äkki ütles Jumal sellega meile, et me oleme oma plaanide tegemisel unustanud Tema, et meie enesekesksus on võtnud väärakaid mõõtmeid. See võib ajada Jumala naerma või nutma, aga mida tegi see meiega? Kas oleme hakanud senisest enam lootma Jumalale ja igatseme oma lähedaste lähedust? Kas oma plaane tehes ütleme: „Kui Jumal lubab ja me elame?“ Kas oleme täna tänulikud kõige selle imelise eest, mida vahepeal olime hakanud iseenesestmõistetavaks pidama? Ka sinimustvalge lipu eest , oma riigi eest, imelise maailma ja kauni kevade eest – selle kõige eest, mida Jumal meile on nii rikkalikult kinkinud. Vaataks õige tänulikult taevasse , ei vaataks enam tusase näoga oma ligimesi, vaid naerataks lunastatud tänuliku ränduri naeratust ja hakkaks uskuma, et Hea Jumal naeratab meile selle kevade imelises õitsemises ja ka sinimustvalgetes lippudes, mis ka täna veel vabalt võivad lehvida meie väikeses riigis.
PALVE: Sina, kes istud Taevas, halasta meie peale, anna andeks meie rumalus. Võta vastu meie tänu kõige selle imelise eest, mida oled meile kinkinud! Tänu, et meil on oma riik, oma keel, oma lipp. Tänu, et oled meid imeliselt hoidnud ja õnnistanud….

Sõbrapäev ja muud juttu

Veebruar on ületanud juba ekvaatori ja kahe nädala pärast algab kevadkuu. Mina pole aga veel ühegi postituseni jõudnud. 
Õhtul, kui arvuti vabaneb, ei viitsi ma enam une arvelt siin toimetama hakata. Ja nii läheb päev päeva järel. Öelda, kirjutada oleks ju küll nii üht kui teist, aga... vahel ei viitsi. Viimasel ajal pigem ei viitsi üldse... Selline tüdimus, väsimus, tujutus, apaatsus, huvipuudus jms on peal või kallal. Nagu mitte miski ei paku rõõmu ega tekita elevust. 

Olid jõulud. Jah, tore, olid küll... Eriti ei kaunistanud sel aastal kodugi. Ostsin uued elektriküünlad, aga ei pannud neid üles ega põletanud kordagi. Ei, siiski, ühe ilupildi jaoks panin põlema. 😛 Ei kuulanud jõululaule, -muusikat, mida tavaliselt ikka teen. Küünlaid, tõsi küll, neid päris elusaid küünlaid ikka põletasin.

Eile oli sõbrapäev. Oli, jah, tõesti. Paari sõbraga jagasime rõõmu - aitäh, et oled olemas!😇 Ja sellest täitsa piisas. Sain kogeda, et neile olen oluline, oleme vastastikku olulised. Kõige suurem ja parem ja lähedasem sõber on mulle mu abikaasa. Temaga olime rahulikult kodus, oma argiste tegemiste juures. Ei midagi romantilist. Sõbralik olemine!💖😍💑 Ja see on nii-nii oluline mu meelest!

Elus ongi ju nii, et romatika möödub kiiresti. Mis aga tõeliselt loeb ja jääb on sõprus. Vähemalt minu/meie elus on see nii ja see hoiab meie suhte toimivana, hoiab meid koos.

Mulle meenus kaugest ajast lastesaade "Kõige suurem sõber" (no see punakasoranž Leopold, mäletate, siis onu Raivo, Postikana ja Äpu) ja sealt  üks tohutult armas laul, mille algusread oma sõpradele saatsin. Lisan siia kogu laulu ja ka toreda video:

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Oi poisid-plikad
tore on see elu
JAAA!
Kui kõikidel on
seltsimees ja semu
HURRAA!

Kui sinu hoov on ka su sõbra õu,
siis ükski soov ei käi teil üle jõu!
Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!
JAAA!

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Kohe-kohe on käes ka sünnipäev. Jällegi - nii on, aga ei mingit vaimustust ega eufooriat! Päev, mis tuleb üle elada. Ennast tuleb kuidagi kokku korjata, et suuta teha head nägu ja olla viisakas nende vastu, kes õnnitlema tulevad ja kelle jaoks on sünnipäev üks hiiglama tore sündmus. Jaa, ma tegelikult ju tean, et see on tähtis päev ja puha, aga reaalsuses on see päev nagu iga teine... Lapsena, noorena ootad ja loodad sellelt päevalt eiteamida. Täiskasvanuna olen aga mõistma hakanud, et liigseid ootusi ei tasu sellele päevale rajada. Kõik, mis teed, teed teiste jaoks, peod, väljategemised ja värgid. Olulisem oleks aga hoopis ise nautida ja lasta end kätel kanda!😉 Aga - kuna seda keegi ju ei tee nagunii, siis pigem hoida madalat profiili😏

Nädala pärast on kodumaa sünnipäev. Ent sedagi varjutab terve aasta kestnud sõda Euroopa südames. 

Ilmselt see on ka üheks põhjuseks, miks ma nii tujutu ja tahtetu olen...

Varsti tuleb kevad! Jah, tore on! Aga nii on see ju igal aastal! Varem või hiljem tuleb kevad niikuinii!

Nii et rääkige mulle mida tahes, ei tule siit mingeid vaimustushüüdeid...

Palun vabandust! Loodan, et ühel päeval olen ma taas veidi reipam.

Haruldane sündmus

Täna oli eriline päev!

Käisin esmakordselt raamatuesitlusel maailma parimaks tunnistatud raamatupoes (Viru keskuse Rahva Raamat) - Mae Lender "Minu lõunamaa: klantspildi taga".

Väga haruldane ja erakordne sündmus!

Nii armas oli Maed näha!
Mis siis, et väidetavalt põlv värises ja nii "hirmus oli"😍 Väliselt oli Mae vana rahu ise, esitlus aga südamik, armas ning mõnusast huumorist kantud. Aitäh!

Mõned peatükid on juba manustatud - oh, missugune nauding! ja sellest raamatust te kuulete veel!

Nörritatud

Tulin täna  (loe: eile) läbi linna ja mul oli piinlik... lausa häbi... oma kaasmaalaste, ilmselt eestlaste, pärast...
Terve Kaarli puiestee oli autodest umbes ja käis üksteise võidu signaalitamine, tuututamine - nagu teismeliste kari! Need on siis meie "vabadusvõitlejad", kes võitlevad mingi abstraktse vabaduse eest.
Mis neil viga on? Aru ma ei saa, kas inimestel pole midagi teha või? Midagi targemat? Kas need inimesed tööl ei käi? Päevasel ajal peaks enamik nagu tööl olema?
Võiks äkki midagi kasulikku teha. [Lund rookida näiteks. Tallinna tänavad, kõnniteed on jubedad.] Politseipatrullid olid väljas ja puha... Mulle meenus pronkssõduri teisaldamine aastal 2007. Siis mässasid venelased. Ja nüüd - 15 aastat hiljem - mässavad eestlased?!? Inimesed ei oska oma suure vabadusega midagi peale hakata. Ju siis on igav. 
Aga mul hakkas korraks isegi hirmus. Võib-olla on hirm natuke liiga suur sõna, aga mingil hetkel oli mul  veits kõhe küll... Iial ei või teada, mida manipuleeritud inimesed teha võivad massipsühhoosis... 
Mul läks siiski hästi, ilmselt mõnel mitte eriti... Kuigi terve kodutee oli see ebameeldiv tunne minuga kaasas...

Tegelikult tahtsin täna siia ilutsema tulla ja positiivsel meelel rääkida küünlapäevast ning alanud küünlakuust - kodumaa ja ka minu sünnipäevakuust... Aga võta näpust, olen hoopis häiritud, vihane. Nörritatud! Just, nörritatud. See on hea ja sobilik sõna. See on väljast poolt peale surutud, teiste poolt. Nördimus oleks seestpoolt tulnud tunne.

Küünlapäev on ju naiste püha. Punase joogi unustasin joomata, aga vähemalt ei kedranud😏

Peaks õige videvikutundi ja võtaks aja maha...

Lõpule hakkab jõudma novembrikuu ja seega ka hingedeaeg. Kuigi pimedust jätkub meil siin veel mitmeks-setmeks kuuks küll ja veel. 

Vanasti mahtusid neisse pikkadesse õhtutesse videvikutunni pidamised, kus pererahvas kogunes ühtekokku ja siis räägiti lugusid ning arutati asju. Mõnestki raamatust võib selle kohta lugeda. 

Tänapäeval enam meil selliseid mõnusaid olemisi ei ole. Selleks on valgust liiga palju. Meil on elekter! Ühe nupuvajutusega saab lambi põlema, teleka-arvuti käima ja nina telefoni pista😉

Kui palju kodudes, pereringis üldse omavahel räägitakse ja maailma asju või elu üle arutatakse?
Mulle tundub, et igaüks istub oma nurgas ja näpib telefoni... 

Aega ei ole! Ei ole aega oma lähedas(t)e jaoks, rääkimata sõpradest-tuttavatest. Kui ka juhtub pisut aega olema, siis justkui kuulatakse, aga öeldut ei kuulda, see ei jõua kohale. Mõtted on kuskil mujal, oma tegemiste (või hoopis kellegi teise eluga tegelemise) juures. 

Ma ei suuda leida ega isegi meenutada, kes ja kus kirjutas (ütles), et te kuulate aga ei kuule, te vaatate, aga ei näe. See on nii täpne ja tabav!

Vahel tahaks võtta aja maha, ikka kohe täitsa maha. Olla päriselt kohal, kogu oma olemusega, ilma segavate faktoriteta.  

...kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel...

Nii ilusasti seab sõnu Jaan Tätte oma laulus "Kokku"

Siinkohal on paslik meenutada oma onutütre öeldut-kirjutatut:
"Soovin, et hooliksime rohkem endast ja teistest, et ühel hetkel, kui elutee hakkab jõudma lõpusirgele, ei avastaks, et see oligi juba kontsert, mitte pillide häälestamine."

Vaadake, kuidas te elate!

Kuidagi väga pikk paus on jälle sisse tulnud nendele postitustele siin.
Jah, on olnud ka väike lugemise paast... Mitte teadlikult, sihilikult, vaid ei ole olnud tahtmist raamatut kätte võtta ja isu lugemise järele. See teeb mind tegelikult kurvaks, aga vägisi ju ei saa midagi teha. (Siiski ühe raamatu lugesin poolvägisi läbi. Ja teist alustasin juba suure innuga!)
Aga see ei tähenda, et üldse ei loe, ei mõtle või ei kirjuta! Mõte ikka töötab ja paratamatult tungib elu sisse, isegi siis, kui püüad uudiseid mitte lugeda-kuulata-vaadata. Ikka leidub hea kolleeg, kes sulle katku-uudised ja numbrid ette loeb. Palju tänu!😛 Olen informeeritud!
Praegu just avastasin oma mustandite kaustast 7. märtsil kirjutatu ja avaldan selle nüüd ikka siin ka. Sobib siia Suurde Nädalasse päris hästi, arvan ma.
Keegi kunagi kurtis või heitis mulle ette, et ega inimest ei saa tundma õppida ainult raamatute kaudu, mida ta loeb. Kuigi ma võiks siinkohal ka vastu vaielda, aga olgu pealegi, ei viitsi...:) Võib-olla järgnev "tiraad" siis tutvustab mind natuke rohkem, vähemalt mingi nurga alt ja mingil ajahetkel.
Alljärgnev ei ole suunatud konkreetselt mitte kellegi vastu, vaid selle rumaluse ja arutuse vastu, mis kohati nii valdavaks on saanud.

7. märts, 2021:
Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. 
Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. (Pauluse 5. kirjast efeslastele, salmid 15-20).

Ärkasin täna hommikul ja mu meeli täitis selle kirjakoha esimene lause: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate..." Ja siis läks või hakkas mõte tööle, mis seal edasi kirjas oli "mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad."
"Kak ras dlja vas!" kõlaks see ühe teise rahvuse suust. Ehk siis täpselt meile, meie tänases päevas elajatele (= elavatele inimestele), sest päevad on kurjad. Kuri haigus on igapäevaselt võtmas rajalt maha tuhandeid inimesi, isegi juba meie väikeses Eestis. Tahame tippu jõuda. Viie rikkama riigi sekka pole me jõudnud ega jõua kunagi! Vähemalt majanduslikult mitte! Ilus oleks ju, kui vaimses, kultuurilises, empaatilises vms mõttes jõuaks... Aga ka seda, ma kardan, et mitte kunagi ei juhtu. Nüüd oleme esirinnas oma nakatumisnäitajate poolest. Paljud taovad vastu rinda ja karjuvad, et nende isikuvabadusi on piiratud.  Vabadus on karjuda ja oma lolli juttu suust välja ajada. Koroona ei ole usu küsimus! Palju muid asju on... Kirikud ei ole meelelahutusasutused, kus kristlased käivad meelt lahutamas. Kauplused on lahti, kust saab enda ihule toitu (ja isegi katet - justkui elaks inimesed ilma riieteta, et ei suudaks kuu-poolteist ilma šoppamata olla!). Aga kirikud on kinni... Vaimule toitu ja hingepidet ei saa. Siis räägitakse, kuidas see kõik vaimsele tervisele mõjub. Sõnad!
Olen ennast praegu nii üles keeranud... Maandan siin nüüd ennast...

Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist! Kirjast roomlastele 13,13-14. Vanas tõlkes on veel paremini öeldud: Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis...

Minu meelest kõik meie hädad saavadki alguse sealt, et mitte midagi ei ole enam püha. Väärtused on jalge alla trambitud. See, mis meid siiani on toonud ja kandnud, see on eimiskiks pandud (mäletate ju seda lauset, mida president Ilves ütles!). Aga ainult väärtustel põhinev saab meid edasi viia!
Isegi Ülo Vooglaid, kes kohati oma arrogantsiga hiilgab, on öelnud: "Mõte, et see mis tõi meid siia - ei vii meid edasi, on erakordselt räbal."
Ei ole nii, et on vabadus kõike teha! Me elame ühises ruumis - ühiskonnas, kus paratamatult oleme seotud ja puutume kokku, seetõttu peame arvestama üksteisega. Kui see on ilmvõimatu, siis mine kuhugi üksikule saarele ja vaata, kuidas sa seal hakkama saad. Seal võid olla ilma maskita ja vaktsineerimata ja deklareerida või deklameerida igal sammul oma õigust vabadusele!:) 

Eks olen nüüd juba ka nii vana, et võin välja öelda, mida mõtlen:) 

Astudes 2021. aasta teele...

Jõuluvalgusest juhitud uue aasta teed teile kõigile, kes siia satute ja kes sihipäraselt siin käite!

Head uut aastat! Loodame, et 2021. aasta tuleb parem, kui eelmine, 2020. Seda laiemas plaanis - maailmas, ühiskonnas, meie riigis, meie rahvale. Eks seda igatseme iga aasta alguses, ent tänavu on see kuidagi väga südamel. Inimestele, igaühele meist soovin ja palun rohkem tarkust, arukust, mõistust, küll siis tuleb ka õnn meie õuele...

Julgen soovida veel ka täna - head uut aastat!
Kuigi läbi on kolmekuningapäev, pärast mida ei sobivat enam soovida...
Mingid kombed, ebeausk, ma ei tea mis...???
Olen pea alati selliseid "reegleid" ignoreerinud. Nüüd juba julgen välja ka öelda:) Mässaja selline!:) Ehk nagu noored ütlevad: rebell! (=mässaja, vastuhakkaja).

Värske FB kasutjana (koroona-aja süü ja tagajärg!) leian sealt vahel (!) ka päris toredaid ja asjalikke asju (enamasti on jama, reklaam, tühisuste tühisus jne). Keegi jagas toredat sõnade rägastikku, kust tuli leida kolm sõna, mis esimesena silma hakkasid. Proovisin ka. Minu sõnad olid: hoolimine, aru, heategu. 
Ilus juhatus uude aastasse!
Tõlgendan seda nii: hooli kõigist, pea aru ja siis tee heategu.
Hoolimine. Ehk et hoolida tuleb. Olen vist seda alati teinud, muidugi mingi piirini, sest endast peab ka hoolima ja kui mure/hool teiste pärast enda tervist ja hingerahu mõjutama, häirima, kahjustama hakkab, siis tuleb distantseeruda. Aga see oli hea meeldetuletus, et olen õigel teel! 
[Hoolima - kellestki või millestki pidama, kellegi või millegi vastu kiindumust tundma; kellestki/millestki kahju olema; midagi/kedagi arvesse võtma, kellelegi/millelegi tähelepanu pöörama. Allikas: "Eesti keele seletav sõnaraamat"]

Aru. Aru, see on mõistus, mõtlemisvõime, kaalutlemine, aga ka selgus, seletus; arusaam, arvamus, toetudes "Eesti keele seletavale sõnaraamatule" (EKSS). Inimesele on antud aru, mõistus, mõtlemisvõime. See eristab meid loomariigist. Ei saa käituda ja toimida ainult emotsioonidele, instinktidele toetudes. Maakeeli öeldes - ei saa toetuda tunnetele ja tungidele!
Juba eelmise punkti all väljendasin seda mingil moel, aga veelkord - kui hoolimine hakkab mõistuse (aru) kontrolli alt väljuma, siis ongi juba liiga emotsionaalseks mindud.

Heategu. Tegu kellegi heaks, kasuks, abistamiseks (EKSS)
Öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata. Jah, ka sellega tuleb arvestada...
Piiblis on palju kirjakohti hea tegemise, heade tegude, headuse kohta.
Kirjas roomlastele (7. ptk, salmid 18 jj) on öeldud: "Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja."

See kirjeldab ilmekalt inimese armutut olukorda. Ja siinkohal on see ka kutse meeleparandusele!

Sõbrad, lugegem ka Piiblit. Kui iga päev ei jõua, siis vahel ikka, korra nädalas või nii. See on imeline tarkuse ja ka headuse varasalv. Jah, paratamtult noomitakse meid ka Sõna kaudu, aga selle oleme me  rohkem kui küll ära teeninud...

Gl 6:10 Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!

1. Ts 5:15 Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!

1 Tm 6:18 käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega,

Üks hea kirjakoht sattus veel ette: Ärge eksige! „Halb seltskond rikub head kombed.”  (1. Kr 15:33)

Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, (Gl 5:22)

Olgem siis hoitud Taevaisa peopesa kumeruse sees!
Mulle nii meeldib see ütlus, mis on  pärit keldide varasalvest.
Tehkem ikka head, kuigi see ei ole populaarne ja ei müü, aga igavikulises perspektiivis on siiski plussmärgiga.

Ennäe, tulukene siiski vilgub viimati...

Kui päev saab rikutud...

Olen hämmeldunud ja šokeeritud ...

 

Minu mets. Emotsionaalselt minu. Lapsepõlvest saati sarnane. Armas. Ilus. Müstiline. Alles ta oli ja nüüd on läinud... 

Ma ei ole siiani olnud eriline puude kaitsja ja kallistaja, aga kui ma nüüd oleksin teadnud, siis oleksin end küll puu külge kinnitanud. Kahjuks ei teadnud, et nii barbaarselt looduskaitsealust metsa rüüstatakse. Ma ei tea kes. Võib-olla ongi kõik õige ja ametlik, aga ikkagi hing on haige ja nii paha tunne on...

Kahe nädala eest olin rõõmus ja õnnelik sellesama metsa üle. Mustikad, pohlad, ilus raba ja järv. Jah, raba ja järv on alles, mustikaid ja pohligi oli täna veel, aga see maaliline, müstiline metsatee sinna on varemetes, laastatud... Olen üdini kurb... 

Lohutusfoto suvest

Nii väga tahaks loota, et siiski koristatakse see oksarisu ära ja jääb ilus lage metsaalune (ikkagi ju looduskaitsealune paik!), aga kardan, et kõik jääbki selliseks mudruseks, kuna meil ju puudub heaperemehelik metsamajandamine...

Advendiaeg

Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...

Aeg milleks?

Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...

Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...

Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?

No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 

Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?

Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent

Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!

Need silmad ei unune...

...juba 15 aastat on mul olnud õnn pea iga päev neid silmi näha ja nendesse vaadata ning vahel ka sinna sulada...
Oli ilus kuupäev siis - 08.08.03 - ja on tänagi 08.08.18.
Aeg on läinud lennates. On suur õnn ja omamoodi imegi, et esimesest kohtu/a/misest kasvas välja midagi ilusat ja püsivat. Aitäh Sulle, kallis, et oled olemas! Mu kõrval ja mu südames. Ja et ikka võin vaadata Su sügavatesse, ilusatesse silmadesse ning jätkuvalt sinna kaduda, uppuda... See on hea tunne, et Sa teaks...

Ah silmad, need silmad, ei iial unune.
Need ilusad sinised silmad mul võitsid südame...

Talveuni?

Maailm magab...
Selline tunne valdas mind aasta esimesel päeval. Mööda oli saanud öine tramburai, kisa-kära, paugutamine. Rahu, vaikus, nagu polekski Tallinnas. No loomulikult ei jäänud see idüll kestma. Sest ühel hetkel ärgatakse taas üles ja avastatatakse, et ikka on veel "laskemoona", mida taevasse lennutada.
Õhtul vaatasin filmi "Helisev muusika". Ei tea küll juba mitmendat korda?!? Ilus muusika ja ilus lugu. See lummab mind ikka ja toob meelde lapsepõlve, kui seda emaga koos kinos vaatamas käisime (isegi vist kaks korda). See oli tõeline elamus - juba toona või just siis! Hakkasin mõtlema, et kuidas üldse selliseid filme omal ajal meie kinodes näidati?!? Nunnad ja klooster, palvetamine ja õnnistamine, ilusad, suured ja puhtad tunded. Need pidid ju nõukogude inimesele võõrad olema... Seda enam tunnen, et olen juba väga ammu saanud osa millestki erilisest. Ja iga kord tuleb mulle see eriline tunne, kui "Helisevat muusikat" vaatan.
Siin üks mu lemmiklugusid:

Olen ka ise justkui talveunne suikunud... Juba pea pool jaanuarikuud läbi, aga veel pole jõudnud ühtegi postitust teha. Aga ega siin polegi ju midagi imestada - meil on ju tõeline talv oma lume ja külmakraadidega!
Mis maailma magamisse puutub, siis tänaseks on taas vägagi üles ärgatud ja mässatakse kõikvõimalikes ja -võimatutes paikades. See teeb kurvaks ja murelikuks... Miks ei suuda inimesed normaalselt elada ja normaalsed olla?!?!?

Lehes kirjutatakse

Kas te teate sellist ajalehte nagu "Eesti Kirik"? Ei ole kuulnud?!?
No pole hullu... Võib-olla kunagi, mingil ajaetapil võinuks öelda, et ega pole millestki sellepärast ilma jäänud. Kuid tänasel päeval ei saa kindlasti nii väita. Minu arvates läheb leht aina paremaks. Ikka on midagi head lugeda, mis mind köidab ja toidab. Loodan, et nii saab öelda igaüks. Soovin, et see nii oleks...

Aga siis täna ilmunud lehe juurde, mis mind kirjutama ärgitas. Neid juhtumeid on olnud varemgi mitmel korral, aga ikka on kuidagi jäänud, kuna pole KOHE tegutsema-kirjutama asunud.

Kaks lugu. Üks Marko Tiituselt "Kas ma mahun oma ellu ära?" ja teine Kätlin Liimetsa "Paastumine näoraamatust".
Marko Tiituse mõtisklev ja mõtestatud kolumn mitte üksnes ei kosuta hinge, vaid avardab ka silmaringi. Sain sealt kaks raamatusoovitust: Tommy Hellsten "Peatu – oled juba kohal" ja Wilfrid Stinissen "Vaimu teraapia".

Paar mulle eriti korda ja hinge läinud mõtet toon siia ka:
"Elame elu, mis on justkui kellegi teise lavastatud ja dirigeeritud, püüame mängida oma rolli või partiid nii hästi, kui suudame, täites erinevaid ülesandeid, olles head, hoolivad ja tublid. /.../
Inimene tunneb, et peab alatasa mõtlema, tundma, reageerima, palvetama, võtma vastutust teiste inimeste eludes ja probleemides. Pikapeale võib kaduda oskus kuulata omaenda südamehäält, saada kontakti iseenda ja oma eluga. Ja siis ongi piltlikult öeldes nii, et me ei mahu enam ise ära oma ellu."

Tegelikult suur osa sellest kirjatükist ühtib minu mõtetega või siis, et mõtlen kohati üsna sarnaselt.
Aeg-ajalt on mulgi tunne, et toimetusi, ülesandeid, kohustusi ja igasugu asju on nii palju, et ei ole enam aega mõelda ega tundagi. Justkui ei olekski enam enda elu, vaid kõik on kellegi teise poolt ette dikteeritud. Ja kui keegi veel ütleb, et tulebki nii võtta, et aga see ongi ju minu elu, siis jookseb juhe täiega kokku... Et keda ma siin siis petan?!?
Täna sain justkui oma segadusele ja küsimusele vastuse:

"Tommy Hellsten sõnastab oma mõtted ja soovid ühel uusaastaööl: «Tahan rahulikult süveneda, tahan õppida üha enam olema kontaktis iseendaga siin ja praegu. Tahan teha ruumi olemisele keset kõiksugu tegemisi. Tahan ära mahtuda oma ellu, ma ei taha olla kõrvaltvaataja.
Olemise kaudu leian üles oma loovuse, tean seda. Loovus vajab ruumi, avarust, tühjust. Midagi uut ei saa sündida enne, kui tekib tühi koht, kuhu uus võib asetuda. Sel aastal sean rahuliku tasakaalukuse oma peamiseks eesmärgiks.» (Tommy Hellsten, Peatu – oled juba kohal, Pilgrim 2015).
Nõustun temaga kahel käel. Kristlastena me palume ja loodame, et Kristusel oleks meie elus ruumi ja me võiksime olla tema Vaimu tempel. Kuid selleks, et Kristus saaks tulla ja täita minu elu, peab see esmalt tõepoolest olema minu elu. Kuidas ma kutsun Jeesust oma südamesse eluaset tegema, kui mind ennast seal kodus pole?"

Rahulik tasakaalukus. Jah, just see ongi see, mida ma vajan!

Ja omamoodi räägib Kätlin Liimets samal teemal: meie aja suurest õnnetusest (et mitte öelda lausa needusest) - sotsiaalmeediast ja selle sõltuvusest. Ise ma ei kasuta Facebooki, peaagu põhimõtteliselt. Aga näen selle sõltuvuse ohvreid igapäevaselt enda ümber. See vaatepilt on masendav ja kurb. Kogu aeg peab sõrm olema pulsil, kogu aeg peab info jooksma, sest muidu läheb ehk midagi "olulist" minust mööda.

"Läksin koju ja alustasin paastumist näoraamatust. /.../
Tänaseks on 21 päeva möödas, võõrutusnähud on seljataga ja olen rahul: aega on rohkem, ma ei saa osa emotsionaalsetest reageeringutest päevakajalistel teemadel, olen keskendunud päris elule. Jah, infot pole nii palju, aga olev on kirgas ja täiesti kohal. Kohtumised on teistsuguse kaaluga, vestlused kõnekamad, värvid kirkamad. Elu on elusam ja Jumal lähemal!"

Kuidas ma sooviksin, et inimeste pilgud tõuseksid helendavatelt ekraanidelt ja nad vaataksid üksteisele otsa, vahel lausa silma; et kõrvaklapid võetaks peast ja kuulataks looduse hääli ning seda, mis kaasteelistel ja lähedastel öelda on. Niiviisi võib ka ühel hetkel Jumala häält kuulda...

Ja sain veel ühe õppetunni - ära kunagi anna hinnanguid meediakajastuse ja madalate instinktide toel.
Pean silmas enda reageeringut - appi, mis tema seal teeb? - kommertstelekanali uudistele, kus praost Jaan Tammsalu viibis Hundisilmal. Hiljem sain teada, et tegemist oli kodu õnnistamise talitusega, mis on vaimuliku ülesanne ja millest ei keelduta.
Ja mul oli enda pärast väääga piinlik... Häbenen.


"Usk on praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Sellele pühendutakse vajadusel või kutsumusel, sellele antakse süda. Aga usule pühendumisel ei pea saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu, kirjutab Tartu Jaani koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Urmas Petti."

Kui palju rõõmu ja kasu ühe lehe lugemisest!

Imeline maailm...

Täna on nii ilus päev olnud, kantud üdini positiivsest emotsioonist. Et see tunne alles jääks lisan siia ühe oma (viimase aja) suure lemmiku Curly Stringsi möödunud suvehiti "Kauges külas"

 ja teise fantastilise loo "Maailm heliseb", mis sobib suurepäraselt tänasesse imelisse, päikselisse päeva.

Lisaks link saatele Tuled akendes.
See on Vahur Kersna intervjuu Eeva Talsiga. Ilus ja südamlik.

Kogu selle ilu peale meenus mulle veel üks lugu:

MA OLEN ÕNNELIK, ET INIMESED ON NII ILUSAD JA HEAD
(M.Vaik-A.Vainola/M.Vaik)

mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab meid
ja mida me vajame küll seda juba Jumal teab
meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab
ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Pühademelust

Et läbi siis selleks korraks kõik need pühad - jõulud ja aastavahetus.
Kiirelt läksid, nagu ikka, pean ma kurbusega nentima. Eks ole ju nii, et ootus on alati parem ja suurem, kui kättejõudnud aeg või kättesaadud asi?!

Mitmed kurdavad, et on väsinud jõuludele eelnevast või sellega kaasas käivast tingel-tangelist. Jah, võib-olla... Inimesi on erinevaid. Aga mind rõõmustab, kui kuulen kuskilt, nt kaubanduskeskusest läbi astudes, helgeid jõulumeloodiaid, see loob meeleolu. Kodus meeldib mulle ka aegsasti jõuluplaate kuulama hakata, ikka tõelise jõulumuusikaga, mitte nn tingel-tangeliga. Jõuluaeg on nii üürike ja kui peab ainult kolme päeva mahutama kogu jõulumuusika, siis on natuke kurb ja aega jääb ka napiks. Kolmekuningapäevani on veel küll veidi aega, mis on iseenesest tore, aga kuna on juba uus aasta, siis kaasnevad ka uued mõtted ja tegemised.

Paljude jaoks on jõulud suured kingituste pühad. Võin öelda, et mina peaaegu et vihkan jälle seda kingituste tegemise maaniat. Jah, lastele kinkimisest saan veel aru. Aga täiskasvanud? Ma ei taha mingit mõttetut ninni-nänni saada ja ka teistele mitte kinkida. Olen praktiline inimene ja sel juhul tahan praktilisi asju, aga on "tarku", kes teavad, et tarbeasju ei kingita?!? Ja siis olgugi olemata... Aga kingitakse ikka praktilisi asju ka, kui soovi avaldad:) Pealegi teatud vanuses on juba ka kõik asjad olemas.
Hoopis olulisem on see tunne, mis jõuluaeg endaga toob. Kui kõik kiire saab mööda ja lubad jõulurahu oma hinge ja koju. Oled koos lähedastega, mõtiskled ja võtad aja maha.

Oma mõtetele sain tuge ka viimast Telelehte lugedes, kus Inga Lunge ütleb:
"Need asjad, mida soovin, pole kindlasti materiaalsed. Olen täiesti kindel, et meil kõigil on asju üleliia. Kas vana tainarull on tõesti halvem kui uus? No ei ole ju. Meil on väga vähe seda, mida puudu on. Energia, mis kulub kinkide ostmisele, võiks suunata koju hea energia loomiseks.
Meile meeldib lauamänge mängida. Istume suure laua taha ja veedame seal tunde! Lapsi pole üldse keeruline nutiseadmetest eemale tirida. Kui sa lähed ja küsid, et tahad sa midagi koos teha, ütleb iga laps päris kindlasti kohe jah! Nad jätavad oma tegemised pooleli, sest naudivad koosolemise aega.
...Usun, et kui mõelda häid mõtteid  ja soovida häid soove, siis nii lähebki."

Ja siis tuleb aastavahetuse melu...
Jah, kunagi noorena oli põnev kuskile uuele aastale poolele teele vastu rutata, kellegi juurde minna, koos uut aastat vastu võtta, ilutulestikku vaadata... Eks muidugi - on ju ilus, kui ilutulestik selgesse öötaevasse kauneid mustreid joonistab... Aga see paugutamine, müra ja lärm - nagu sõda oleks lahti - see on kohutav. Ma pigem loobun sellest. Ja kui palju see atmosfääri reostab? Kas seda ka keegi küsib? Raha tuulde loopimisest ei tasu vist rääkidagi?
Mis siis tegelikult muutub? Mis on teisiti?
Jah, aastanumber vahetub! Aga kõik muu ju kordub...
Öeldakse, et see on majanduselus oluline, lõpeb üks majandusaasta ja algab teine. Loomulikult võiks see aeg olla ka igaühe elus kokkuvõtete tegemiseks ja möödunule tagasi vaatamiseks. Ilmselt paljud seda teevadki. Suur osa aga lihtsalt paneb pidu, joob ja laaberdab. Kurb!
Pigem võiks seegi aeg olla kodu ja pere ringis või vaikne mõtiskelu iseendaga.

Samast Telelehest leidsin veel ühe pideme, rubriigist "Säravaid mõtteid aastast 2014", Andrus Vaarik'ult: "Ma olen 55 ja saan  juba aru, et kõik mingis spiraalis jälle kordub. Sellised suured ahhaa-elamused jäävad üha harvemaks. Aga ka pettumused ja vihastamised. Kui mulle midagi meeldib, läbi selle paletunud koore midagi jõuab, mind miski väga puudutab-liigutab, olen ma eriti õnnelik."

Kõige parema uus-aasta kõne pidas minu meelest Eiki Nestor. See oli soe ja südamlik, kuidagi oma ja inimlik. Tsiteerin paari tema mõtet:  "Nii soovikski, et uuel aastal me märkaks oma järeltulevat põlve rohkem. Kui lapsed kasvavad, on ju pidev häda, et neile ei jätku nii palju aega, kui tahaks. Ja kui nad on suureks saanud, on neil sama mure meiega. Võtke seda aega oma lähedaste märkamiseks ka siis, kui seda leida pole võimalik. Lihtsalt võtke. Ja kõik.
/.../ Minu suureks, minu kõige suuremaks uusaasta ja tulevikusooviks ongi see, et kõik Eesti tööinimesed saaksid oma palgaga hakkama. Et neil seejuures oleks aega ka tegelikult olulisteks asjadeks. Olla koos perega, lugeda raamatuid ja kuulata muusikat, teha sporti, kasvatada kaktuseid, minugi poolest. Et mitte keegi ei peaks tasuvama töö leidmisel lahku kolima ja lapsi omapäi jätma. Ma soovin, et iga töötav inimene saaks väärikat tasu, mis võimaldaks mõistlikult toime tulla."

Meenuvad mõned read ühest imelisest laulust jõulukontserdilt "Immaanuel":

Pühademelus ja tuledesäras - Jõululaps kas Sul on aset?
Toas, kus on karraga ehitud kuusk -  Jõululaps kas Sul on aset?
Päeval, kui teha on nii palju muud - Jõululaps kas Sul on aset?

Vaata, mu süda on sõimeks Su jaoks - Jõululaps siin on Su ase!
Templiks, kus alati viibida võid -  Jõululaps siin on Su ase!
Tule ja ela mu südame sees - Jõululaps siin, siin on Su ase!

Nii lihtne kõik ongi! Tegelikult on vaja nii vähe, et olla õnnelik ja elada rahu südames! 

Et aastat kokku võtta...

...peaks alustama algusest...
Mis aga ei olegi nii lihtne. Ikka mõtled ju, et mis see siis on, päev veereb päeva järel ja mida nii väga erilist ühes argipäevas on. Ja nii need päevad lähevad üksteise järel, sekund sekundi, minut minuti, tund tunni järel, 365 päeva, aasta... Ja ongi möödas... Kalender-märkmiku lehekülgedel haigutab tühjus ja helendavad valged laigud... Mälu pole ka enam see, mis kunagi... Siis hakkadki mõtlema, et mida möödunust meenutada, mida kaasa võtta, mida unustada... Appikene, mis üldse toimus?!?
Andsin endale lubaduse (!), et uuel aastal olen hoolsam. Võtan kohe paksu kalender-märkmiku ja asetan nähtavasse kohta, et saaks iga päev (!) sisse kirjutatud päeva olulisemad sündmused. No näis...

Eks midagi hakkab ikka tasapisi meenuma, kui järele mõtlema hakata.
Oli laulupeo aasta. Sai selles suures melus osaletud oma kooriga, päris väsitav oli see periood koos oma pikkade proovide, ettelaulmiste ja närveerimistega. Ent lõpuks tasus kõik topeltkordselt ära - rongkäik ja võrratud kontserdid laulukaare all. Sellest kirjutasin ka suvel pikemalt.

Oli ilus suvi, jätkus soojust ja päikest! Ja ka jahedust juunis! Nii madalaid temperatuure jaanipäeva eelsel ajal pole ammu kohatud. Siis oli pikk ja soe sügis.
Nüüdseks on antud meile ka veidi ilusat talve maitsta. See on tore! Aga ometi ihkaks veel ja veel... Ega see lörts ja pläga ja plusskraadid pole ju kellegi talv. Nojah, siinkohal räägib ju talvelaps:) Mõne kuuldes ei tohi midagi niisugust poole sõnagagi väljendada...
Nii palju siis ilmajuttu.

Poliitikast ei taha rääkida. Paljustki ei taha, kuigi võiks ja lausa peaks.
Kurva poole pealt - suur kaotuste aasta on olnud... Palju on lahkunud kultuuriinimesi, väärikaid, arukaid, toredaid Eesti inimesi... Ja siinkohal ei räägi ma migratsioonist, vaid teispoolsusesse minekust. Kuigi, eks sedagi võib omamoodi rändeks pidada - väljaränne ajast igavikku...

Pilt on illustratiivne ega kajasta minu lugemisi. (epl.delfi.ee)

Päris palju sai sel aastal ka loetud. Pean siinkohal ikka iseennast silmas ja omaenda mõõdupuuga mõõtes.
Taaskord pean nentima, et suvine aeg soodustab mu lugemisi. Kevadel ma justkui virgun elule ja hakkan raamatute järele janunema. Ju seda soosib ka pendeldamine maa-linna vahel ja ühistranspordi kasutamine, et aeg oleks mõistlikult, sisukalt ja meeldivalt kasutatud. Siinkohal meenub aeg, kui pidevalt, igapäevaselt sõitsin maa ja linna vahet, hommikul tunnike ja õhtul teine, siis lausa ootasin, millal rongi ja lugema saab (ja oh häda, kui siis mõni tuttav, jutukas reisikaaslane sattus vastu istuma...)
Oma lugemistest tegin päris palju sissekandeid. Moodustasin lausa oma Suvelugemiste sarja:) Möödunud aastal alustasin "Minu..." sarja lugemisega, sel aastal siis jätkasin. Olgu need siis siinkohal üles rivistatud:
"Minu Inglismaa", "Minu Supilinn", "Minu Island", "Minu Ungari", "Minu London". Lõpetuseks veel sügisel loetud "Minu California". Nendest kõikidest olen mingil määral ka siin blogis kirjutanud.
Kahjutundega pean nentima, et pooleli jäi "Minu Peterburi". Kuidagi ei hakanud jooksma see lugemine ja lõpuks tuli tagastusaeg kätte, aga ega ma seda nii ei jäta, ühel päeval ikka võtan uuesti ette...
Vahele veel muud lugemised. Enamus head või väga head. Eriliselt jään meenutama Herdis Ojasu raamatut "Julgus elada". Sellest heietan pikemalt Suvelugemised 6.
Kes tahab rohkem mu lugemistest lugeda, siis lugegu mu kirjutisi siin blogis! (oh, mis kaunis lause! Tegin seda meelega! - Kui kedagi peaks häirima ühes lauses kolm korda mingi "lugema" vorm:) Mind ennast häirib muidu küll ja vägagi:))
Uute lugemisteni!

Laulupidu!

Laulupidu äratas elule! Sõna otseses mõttes, kuna terve eelmise nädala vaevlesin ma köha, nohu ja kurguvalu käes. Hääl oli ära ja ei saanud Lauluväljakule lauluproovidessegi. Hing nuttis sees... Vaim oli valmis minema, aga liha nõder... Laupäeva hommikul ärkasin juba reipamana ning rongkäigu tegin kaasa. See ei nõudnud hääle olemasolu. Lauluväljakul olid meeletud rahvamassid koos ja paras väsimus kallal. Otsustasime abikaasaga ära tulla. Õhtuse kontserdi ajaks jõudsime kenasti koju ja elasime sellele kaasa televiisori vahendusel. Laulsin kaasa, kõrgemaid kohti oktav madalamalt:) Sain elamuse kätte!
Pühapäeval olin kahevahel - minna või mitte?!? Meeles eilsed hirmsad inimmassid, mis tekitasid kerget õudu, palav ilm jne. otsustasin teleka kasuks. Mida enam kulminatsiooni poole asi kiskus, seda enam kiskus ka mind Lauluväljakule. Läksin! Jõudsin kohale, kui hakati segakoore rivistusele kutsuma! Nii et ajastus oli super! Oma lavalepääsu oodates oli küll vahepeal tunne, et hakkab halb - palav, õhku pole, muudkui seisa - et vist jätan minemata. Aga kui rahvas liikuma hakkas, siis läksin kaasa ja ei kahetse. Laval olles muutus kõik nagu võluväel! Hämmastav on ikka see laulupeo fenomen! Kui suur võim on üheslaulmisel, kui suur võim on muusikal! Ja isegi laulda sain! Eks see tuli küll rohkem emotsiooni pealt:) Aga ei kurda, peaaegu kõik ülemised noodidki sain kätte:) Ja see tunne seal kaare all on ikka hoopis teine kui rahvamassi sees kuskil mäenõlval, kus sebitakse ringi ja peetakse piknikut. Ei ole varem kogenud ka sellist lavalt äraminekut, kus kõik ühiselt laulavad. Ilmselt pole olnud niisugust lugu, mis nii väga puudutaks... Seekord oli - "Puudutus" - imeline laul! Aitäh Kristiina Ehin ja Tõnu Kõrvits, et kinkisite meile sellise imelise laulu, imelise puudutuse!
Täna hommikul tõusin varakult - täis energiat ja teotahet! Ja lõpuks on meil ka suvi!!! Imeline!

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed,
kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame?

Rüüpa mu elust januse sõõmuga
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga
nõnda palju kui vajad.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma headuseväega -
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Hümn abielule

Täna, kui on armastuse aastapäev ja abielu aastapäev, on eriliselt põhjust laulda hümni armastusele ja abielule.
See on suur ime ja imeline kogemus, et minu ellu on juhitud inimene, keda saan kutsuda oma armsaks abikaasaks ja parimaks sõbraks.
Mees ja naine koos moodustavad ühe terviku, öeldakse isegi, et mees+naine=inimene.
Mäletan, kuidas üks hea tuttav ütles mulle peale abiellumist, et on ju nüüd kohe hoopis teine tunne, ikkagi nagu kõrgem seisus. Jah, see on tõesti hea, tugev tunne. Abieluseisus on üks vägev seisus ja igatahes kõrgem ja parem seisus!
Abielu on hea koolitaja. Abielukoolitustel ei saa abielu ja suhteid õpetada. Soovitusi, nõuandeid, neid, jah, võib muidugi ju jagada. Iseasi, kas kellelgi neist kasu on. Sest teoorias võib igaüks väga tark olla, aga elu reaalsus kujuneb paraku ikka teistsuguseks. Oluline on tunda ja tajuda teist inimest enda kõrval. Teha ja öelda seda, mida tahad, et sullegi tehakse või öeldakse. Eks vahel on vaja öelda ka seda, mida ei taha öelda ja mida ei taha ise kuulda, aga sedagi tuleb teha armastusega. Isegi kui on pahaselt midagi öedud, siis hiljem saab armastavalt andeks paluda... See on vahel väga ilus ja kirgastav.
Abielus ei tõotata igal päeval teineteisele igavest armastust. Kuigi seda on vahel ikka hea kuulda küll! Igapäevases elus on lihtsalt võrratu kogeda  ühtekuuluvustunnet, meie-tunnet, toetavat lähedust, pilku, sarnast mõttemaailma... Vahel ka keset päeva tulvavat igatsust ja hellust eemalviibiva armsa inimese vastu.
Laura Remmel (Põldvere): “Tänapäeval kohtab palju mõtteviisi, et peab proovima erinevaid suhteid, kuid kokkuvõttes see ju laastab. Inimene aina avab end, suhe ei toimi, ta saab haiget, läheb uuele ringile – ja muutub järjest kinnisemaks ja õnnetumaks... Paljud ei abiellugi. Paljud abielluvad lõpuks ära, sest lapsed on juba majas. Abielu sõlmitakse aga siiski mehe ja naise vahel. See näitab kokkukasvamist, vastutust ja perekonna loomist. See on suurepärane manifest armastusele.”

Ei leidnud otse abielu ülistavat laulu, aga täna, abielu aastapäeval, on just väga sobilik armastusele hümni laulda:

Sel ööl on armastuse aastapäev
On nii loomulik, et Sind taas näen
Sel ööl kardin katab aknaid ja linnamüra lakkab
Kui ma Sind armastan

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
On veel nii tänulik ja helge hing
Sel ööl Sind pilvedele üles ma kergelt kannan süles
Kui ma Sind armastan sel ööl

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
Lendab kesköö hääl me kambris kui kuldne lind
Sel ööl me justkui sulame üheks
Tahaksin hoida Sind, olla Su leekiv hing sel ööl

Sel ööl on armastuse aastapäev
Kõik muu selle kõrval varju jääb
Sel ööl on armastuse lõõmu ja armastamisrõõmu
Kui ma Sind armastan

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
Lendab kesköö hääl me kambris kui kuldne lind
Sel ööl me justkui sulame üheks
Tahaksin hoida Sind, olla Su leekiv hing
Sel ööl on armastuse aastapäev
See öö

Armastusest ja abielust

Kuna on kevad ja saabumas suvi, siis on aeg soodne armumiseks ja armastuse leidmiseks ning kindlasti ka pulmade pidamiseks. Ja armastus on teema, mis ei jäta kedagi ükskõikseks.
Armastuse ja abielu teemadel võtavad sõna ka need, kes sellest ei hooli ning kellel on mürginooli pilduda. Ent ükskõiksust ei näita seegi.
Aastaid, võiks isegi öelda, et juba aastakümneid olen kogunud häid, ilusaid, sügavaid mõtteid mind puudutavatel teemadel. Aeg-ajalt ikka sirvin oma kaustikke ja avastan taas neid uuesti. Vahel aga hakkab mõni mõte niiviisi kummitama, et olen sunnitud selle märkmete seast üles otsima. Seekord jäid sirvimise käigus silma siis eelmainitud teemad.:)
Proovigem aimata, kes võis nii öelda. Lõppu lisan mõistagi autori.

"Seda juhtub sageli, et armud ise kellessegi. Aga ei tohi kunagi maha magada, kui keegi sind armastab, sest seda juhtub väga harva. Sellest peab hoidma nagu õlekõrrest. See on antud sealt ülevalt poolt... Et sa kellelegi korda lähed!..."
(Jüri Krjukov, Pühapäevalehest 18.03.94)

"Armastus ei ole mitte saamine, vaid andmine! Armastus ei ole mitte unistus suurest rõõmupeost ega igatsus mingisuguse hulluse järele... Armastus on rahu. Armastus on ilu. Armastus on vaikus. /.../
Armastus on suur sõna... Üks inimene ütleb seda ainult kord oma elus, teine aga on seda valmis vahetama nagu kindaid, mida saab osta odava raha eest..."
(Välis-eesti autori Mall Künnapuu raamatust "Südamel on omad mõtted")

Kus on armastus
seal on ka rahu.
Kuid rahu sisse
armastus ei mahu.
(Rudolf Rimmel)

"Armastus on igaühel erinev. Mõnele on ta mäng paljude mängukaaslastega, teistele aga suur osa elust. Rikkuda armastust, tähendab rikkuda elu. Pidage meeles, et igaühel on õigus armastada. Iseasi on see, kas ta midagi ka vastu saab. Kui te ei suuda jäädavalt armastada, ärge seda siis ka tõotage. Kui aga olete tõotanud, siis teadke, et lubadust ei murta...
Öeldakse, et kõige enam räägivad armastusest need, kes pole seda ise tundnud. Mina olen tundnud - see on fantastiline!"
(Nii on kirjutanud üks 15.a. neiu noortelehes "Meie Meel" aastal 1993)

Selle peale meenusid mu oma elust kaks "tõotust", mida mulle öeldud.
Üks noormees, kellega me kenasti läbi saime ja arvan, et ka üsna head sõbrad olime, ütles: "Ma ei hakka sind kunagi armastama!"
Teine noormees, kellega meil oli, nagu mina seda nimetan, "kiire põlemine heleda leegiga", ütles: "Ma jään sind alati armastama!"
Esimene neist on õnnelikus abielus ja paljulapseline isa. Teine on ei tea mitmendal ringil. Nii et midagi pole rohkem kosta. Igaüks on oma valiku teinud ja võib-olla nii ka oma sõnade kohaselt käitunud... Sellega ei pea mina oma pead vaevama.
Mina olen leidnud armastuse rahuoaasi oma kalli abikaasaga.
Kui kunagi arvasin, et vahet pole kas oled (ametlikult) abielus või mitte, sest meie omavahel ju teame, et me kuulume kokku ja südames oleme kokku liidetud ja abielus, siis nüüdseks olen veendunud, et abieluseisus on ikka üks kõrgem seisus. Oluline on see, et oleme öelnud oma "jah" sõna Jumala ja inimeste ees, et me oleme nüüd abielupaar. Enam ei ole midagi ebamäärast ega ebaselget. Ja siinkohal ei räägi ma mingitest paberitest või õiguslikest alustest.
Olen mõelnud, et ideaalset suhet ei ole olemas. Igas kooselus on omad tõusud ja mõõnad, isegi siis, kui erilisi tülisid ei ole. Koos lihvitakse maha teineteise konarused ja teravad nurgad. Nii võib sellisest suhtest saada ükskord tõeliselt särav kristall.

Leidsin ka ühe*:) laulu armastusest:
Armastus sai mu kätte

[*nojah, see kõlab ju nii, nagu olekski ainult üks laul armastusest kirjutatud:)]
 
Lõpuks aga armastuse ülemlaul, kui see on meie motoks igapäevaselt, siis oleks maailm palju parem paik: