Lõpule hakkab jõudma novembrikuu ja seega ka hingedeaeg. Kuigi pimedust jätkub meil siin veel mitmeks-setmeks kuuks küll ja veel.
Vanasti mahtusid neisse pikkadesse õhtutesse videvikutunni pidamised, kus pererahvas kogunes ühtekokku ja siis räägiti lugusid ning arutati asju. Mõnestki raamatust võib selle kohta lugeda.
Tänapäeval enam meil selliseid mõnusaid olemisi ei ole. Selleks on valgust liiga palju. Meil on elekter! Ühe nupuvajutusega saab lambi põlema, teleka-arvuti käima ja nina telefoni pista😉
Kui palju kodudes, pereringis üldse omavahel räägitakse ja maailma asju või elu üle arutatakse?
Mulle tundub, et igaüks istub oma nurgas ja näpib telefoni...
Aega ei ole! Ei ole aega oma lähedas(t)e jaoks, rääkimata sõpradest-tuttavatest. Kui ka juhtub pisut aega olema, siis justkui kuulatakse, aga öeldut ei kuulda, see ei jõua kohale. Mõtted on kuskil mujal, oma tegemiste (või hoopis kellegi teise eluga tegelemise) juures.
Ma ei suuda leida ega isegi meenutada, kes ja kus kirjutas (ütles), et te kuulate aga ei kuule, te vaatate, aga ei näe. See on nii täpne ja tabav!
Vahel tahaks võtta aja maha, ikka kohe täitsa maha. Olla päriselt kohal, kogu oma olemusega, ilma segavate faktoriteta.
...kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel...
Nii ilusasti seab sõnu Jaan Tätte oma laulus "Kokku"
Siinkohal on paslik meenutada oma onutütre öeldut-kirjutatut:
"Soovin, et hooliksime rohkem endast ja teistest, et ühel hetkel, kui
elutee hakkab jõudma lõpusirgele, ei avastaks, et see oligi juba
kontsert, mitte pillide häälestamine."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar