Novembrilõpuline heietus😉

Täna saaks mu emapoolne vanaema 98. Teda ei ole ma oma silmaga näinud. Ta suri noorelt, 41aastasena. Mina tulin siia ilma 6 aastat hiljem. See-eest teine vanaema (isaema), kellega pikki aastaid ka ühe katuse all elasime, oli lahkudes 95-aastane.

Jäin täna just mõtlema oma emapoolsete sugulaste peale. Just suhteliselt lähedaste peale. Ma ei tea, kelle poolt see pärit on, aga nii mitmelgi on suur jutustamise oskus ja vajadus. Oma loomult ei kuulu ma nende hulka. Jaa, vajadusel ma võin olla ka jutukas, omade ja sõprade keskel, aga esinemise ambitsioon ja kõigiga rääkimise soov mul puudub. Aga mu ema ja onu võivad igal kell ja igas olukorras iga suvalise inimesega jutule saada. Eriti ema muidugi! Ta on ses suhtes fenomenaalne! Ja telefonisuhtluses on ta ületamatu.

Üldse paneb mind imestama, kuidas inimesed suudavad mitte millestki nii palju rääkida. Juttu on palju, aga asja ennast ei ole kopka eest. Ehk siis ei iva ega tuuma (pointi, kui soovite!) Ja on täitsa võimalik ka kirjutada nt lehekülg teksti, nii et sõnu, juttu on palju, aga sisu ei ole! Olen seda kogenud. Mitte et ma enda kirjutatut nii kriitiliselt hindaks, kaugel sellest! Lihtsalt olen pidanud mitmeid tekste lugema ja toimetama. Kui see sõnavaht laiali puhuda, siis ei jää järele suurt midagi...
Mu oma ema on ka selliseks muutunud, et võib pikalt rääkida midagi ütlemata... Ise ta leiab, et on vanaks jäänud ja palju lobisema hakanud😉 Nojah, loll kes vabandust ei leia, öeldakse omakorda selle peale😛 Vahel ma lihtsalt ei jaksa ta heietusi kuulata või siis päevaaruandeid. No kes jaksaks iga päev kuulata (ja vaimustuda) tavalistest argitoimetustest (a la keetsin putru, sõin putru, tõin puid ja kütsin ahju...) Asjast, asjast! - üritan vahel tuumani jõuda tahtes tagant torkida. Mõnikord eraldubki see terake sõkaldest, pahatihti aga mitte...

Loen praegu vastikult head raamatut. Vastik ja hea! Just täpselt nii. Mulle tohutult meeldivad mitmed mõtted, väljendid, lihtsalt nii minu masti ja mulle sobivad. Kuidagi nii täppi. Samas on liiga palju otseütlemisi. Mulle meeldiks rohkem läbi lillede ja siivsamalt. [Aga miskipärast ei ole ma siiani ühtegi lehekülje numbrit kirja pannud, et pärast talletada?!?]

Eelmise lõigu illusteerimiseks just üks loetud katkend:
"See oli igav. See oli igav vestlus, säärane, mille kohta tead juba ette, mida teine ütleb, ja seejärel, mida ise ütled. Aimasin kogu vestlust ette, edasi ja tagasi, algusest lõpuni..."

Mis raamatust jutt, sellest saate teine kord teada😛