"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

*Nellie Bly. Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma.
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Loomingu Raamatukogu. LXV aastakäik. 2021, nr. 23-25

Kui raamatu teise peatükiga alustasin oli 14. november, pühapäev. Ja peatükk algas nii:

Neljapäeval, 1889. aasta 14. novembril kell 9.40.30 alustasin ma oma ümbermaailmareisi.

Ehk siis täpselt 132 aastat tagasi!
Oma lugemise lõpetasin muidugi enne, kui 72 päeva täis sai, sest raamat oli vaja raamatukokku tagastada😉 Reis lõppes 1890. aasta 25. jaanuaril.

Tol ajal oli see midagi harukordset, et üks naisterahvas läheb reisima, ümbermaailmareisile ja veel üksinda!, ilma saatjata. Olgu öeldud, et neid saatjaid talle reisi ajal siiski sigines, aga põhimõtteliselt siiski üksi. Ja ühe kotiga! Pange tähele, naised, ühe kotiga ümbermaailmareisile! Lõpuks ka vaid üheainsa kleidiga, mis spetsiaalselt selleks puhuks õmmeldud sai (ühe päevaga oma ala spetsialisti juures!). Tegelikult oli olemas ka teine, õhem kleit, mis aga enam kotti ei mahtunud, asenduseks võeti kaasa mingi pihik vms. Raamatus loetletakse täpselt üles asjad, mis kotti pääsesid😉

Ilmneb, et kui reisitakse vaid reisimise, mite kaasreisijatele mulje avaldamise pärast, on pagasiprobleem väga lihtne. Vaid ühel korral - Hongkongis, kus mind kutsuti ametlikule õhtusöögile - kahetsesin, et mul õhtukleiti kaasas polnud, kuid sellest õhtusöögist ilmajäämine oli tühiasi võrreldes kogu selle vastutuse ja murega, millest pääsesin tänu sellele, et mul polnud vaja terve hulga kohvrite ja kastide eest hoolt kanda.

Võib-olla on alljärgnev üks kõige ilusamaid kirjeldusi raamatus üldse:

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaisel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pehmes pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik.

Hea ütlemisega naisterahvas see Nellie Bly:

"Kritiseerige mu kübara või kleidi tegumoodi, neid saan ma vahetada, aga jätke mu nina rahule, ma sündisin sellega."

Muuseas oli Nellie ka väga naeruhimuline, korduvalt on kirjeldatud seda, kuidas ta ei suutnud naeru tagasi hoida või ohjeldamatult naerma purskas.

Ta teeb mõningaid tähelepanekuid rahvuste kohta:

Jaapanlased on hiinlaste otsesed vastandid. Jaapanlased on maailma kõige puhtamad, hiinlased kõige räpasemad inimesed; jaapanlased on alati õnnelikud ja rõõmsad, hiinlased alati pahurad ja mornid; jaapanlased on väga nõtked, hiinlased väga kohmakad; jaapanlastel on vähe pahesid, hiinlastel kogu maailma pahed; lühidalt: jaapanlased on väga meeldivad, hiinlased väga ebameeldivad inimesed.

Võib vast öelda, et see on ilmselge liialdus ja hiinlastele liiga tegemine. Ei saa kunagi ühte rahvust ühe mütsiga lüüa!

Raamatu lõpus loetletakse üles kõik maad, mida külastati või kust läbi sõideti, samuti veekogud, mida ületati.

*Elizabeth Cochrane Seaman (neiuna Elizabeth Jane Cochran), rohkem tuntud kirjanikunimega Nellie Bly, oli Ameerika ajakirjanik, tööstur ja leiutaja, kes sai maailmakuulsaks oma rekordeid purustanud ümbermaailmareisiga, mille inspiratsiooniallikaks oli Jules Verne'i romaan "Kaheksakümne päevaga ümber maailma". Oma reisil külastab Bly ka kõrvalepõike korras Jules Verne'i tema kodus.

Üks omapärane ja ka erakordne raamat, mida kindlasti tasub lugeda, eriti neil, kel huvi ajaloo ja reisimise vastu.