Alustasin taas oma nn. suvelugemistega. Paar Minu-sarja raamatut juba haarasin raamatukogust ja üks on nüüd ka "neelatud":)
See on mingi eriline seisund, mis mind suviti tabab - ootus, kibelemine, kärsitus, mõnutunne, et saaks juba lugema neid maiuspalu.
Kati Nielsen "Minu Kopenhaagen: jalgrattarapsoodia"
Kuna "Minu Taani" on mul juba varasemalt loetud ja sellest on superhead mälestused, siis oli ka "Minu Kopenhaagen" täiesti ootustele vastav raamat!
Kuidagi eriliselt läks seekord täppi või naelapea pihta!
Justkui palju niite jooksis kokku.
Olen ise Kopenhaagenis olnud, viis aastat tagasi. Seega tulid mitmed asjad (kohad, nimed) tuttavad ette.
Mu onutütar, ka Kati muide! (Katrin tegelikult), elab Kopenhaagenis ja on taanlasega abielus.
Ja nüüd olid taas Taanis valimised. Eelmistest räägib Kati just selles raamatus:
"...valijad tegid ajalugu - Taani on saamas esimest naissoost peaministrit, sotsiaaldemokraatide liidrit Helle Thorning-Schmidti.
/.../Hommikuks oli selge, et Taani uus peaminister on Helle Thorning-Schmidt.
/.../Kaks kuud hiljem küsiti peaministrilt ühes teleintervjuus, mis tema lapsed ema vastsest ametist arvavad, nõudvat ju uus amet senisest veel sagedasemat kodunt eemalolekut. Tundus, et küsimus tabas tipp-poliitikut ootamatult - sekundi murdosa vältel libises vaevumärgatav vari üle muidu nii enesekindla ja hästi valitsetud näoilme, kuid Helle kogus end kohe. Vastus oli ootamatult, ometi nii taanlaslikult aus: "Ei, mu lastele ei meeldi minu uus amet, sest nad arvavad, et mul on nende jaoks liiga vähe aega, ja neil on õigus. Mõnikord tahaksin ma lihtsalt olla... ema.""
Ja nüüd paneb see sümpaatne daam ameti maha, väärikalt, ometi aimub tema näoilmest ja häälest nukrust ja liigutust. See on aga nii lugupidamist vääriv samm, millest peaks ka meie poliitikud eeskuju võtma. Peaministri ametist prii, astub tagasi ka erakonna juhi kohalt. Respekt!
Märksõnad, mis iseloomustavad seda raamatut olid: õnnelik olemine, perfektsus,
hygge - elu ja oma tegemiste nautimine.
Saime teada, et rahvusvaheliste uuringute põhjal on taanlased üks õnnelikemaid rahvusi.
Perfektsus kuulub vist suuresti eestlaseks-olemise juurde (vähemalt mingi osa), sellise järelduse tegin mina:) Ja seega on ka eestlasel nii raske lihtsalt olla ja elu ning oma tegemisi nautida.
Raamatu teeb eriti toredaks see, et vahele on pikitud tütre Johanna mõtteid ja arutlusi.
"Kõige olulisemad on inimese tunded ja vajadused. /.../ Kui inimeste tunnete ja vajadustega arvestatakse, tal on hea olla ja ta on õnnelik, siis enamasti ta saavutabki edu, aga edukus ei ole omaette eesmärk."
"Igal pool on igasuguseid inimesi, olenemata sellest, mis riigis elatakse või mis koolis käiakse."
""Küll sa näed, möödub veel aega ja sa enam ei tunnegi Eestis viibides vajadust nii paljude inimestega kontakti võtta. Jäävad need, kes sinust hoolivad ja kellest sina hoolid.""
"See on hea, et inimesed on erinevad ja et nad julgevad teha asju, mis teistele imelikud tunduvad. Kui kõik oleksid ühesugused, siis oleks igav. Maailm ei toimiks vist üldse, kui kõik inimesed mõtleksid ühtemoodi ja kui kõigile meeldiks teha täpselt ühtesid ja samu asju. Inimeste erinevad huvid ja unistused on just nagu erinevad värvid. Kui värve on palju, siis on maailm rõõmsam."
"Tasakaal ei tähenda ainult jalgade peal püsti püsimist. See tähendab ka meele- ja hingerahu ja seega õnnelik olemist."
"Ma olen avastanud, et taanlased, otsekohesed inimesed, peavad lugu omasugustest - inimestest, kes oskavad iseendaks jääda ja kes ütlevad, mida mõtlevad. Ei ole mõtet püüda meeldida ega alandlik olla, arvates, et tagasihoidlikkus ja oma mina peidus hoidmine häid suhteid hoida aitavad."
*Väikseid lisatäiendusi ja -tähelepanekuid:
Nojah, eks selle otsekohesusega on nii ja naa
... Arvan, et meie kutuuriruumis see ei ole väga kombeks. Samas kuulsin just ühte Eestis elavat taanlannat eestlate otsekohese, väga isikliku, küsimuse peale vastamas, et nii ei küsita, kui inimene tahab, siis räägib ise. Nii et ei saa päris üldistusi teha ja piirjooni rahvuste vahele tõmmata. Suhtumised ja väärtushinnangud on siiski paljuski sarnased. Siin ei jookse sarnasused või erinevused rahvuste, vaid pigem inimeste tõekspidamiste vahel. Sama lugu on ka tagasihoidlikkusega. Mõnele on see jätkuvalt voorus. Sõltumata rahvusest.
Millega ma aga sada protsenti nõus olen ja mida imetlen - on taanlaste
hygge - see oma elu ja tegemiste nautimine, oskus aega maha võtta ja puhata.
Eestlased seda ei oska. Kui, siis mõned üksikud... Isegi siin sügelen puhkuse teisel päeval aeda tegutsema. Seda muidugi mitte puhtast lustist, vaid ikka kohusetundest, et "peab", kuna kõik on metsa kasvanud... Ja oh õnnetust, kui siis vihma sadama hakkab... Üritan siis küll endale sisendada vana head lauset "las sadada, saab magada", aga ikka sees kripeldab, et see on tegemata ja too on tegemata ja mida ma siin puhkan... Oh, seda eestlase perfektsust! Selles suhtes olen küll pesueht eestlane - kõik peab olema "ordnungis" (või on see pigem sakslaste omapära?!?):)
Veel äratundmisrõõmu pakkus Kati tutvumine oma Taani mehega. Interneti tutvus! Ka mul oli sarnane "stoori". Just siis, kui tahtsin kõik saata, kus see ja teine, (kuna tutvumisportaalides kohtab ikka igasuguseid) leidsin sobiva inimese (eestlase siiski!) ja loodetavasti kogu eluks. Napikalt:) Nii et kõik on võimalik, saatusesõrm ja õnnemäng:)