Kaksteist aastat armastust

Üheksa, ei tegelikult ikka juba kaksteist aastat on kestnud meie armastus...
Keeruline nende aastatega, vist esimest korda on mul raske hoobilt öelda, et mitu aastat. Ikka pean hakkama mõtlema, et mis aasta siis oli ja arvutama:) Ei tea, millest see tuleb? Kas vanusest? Arvutamisoskusest? Lihtsalt imelikest numbritest? Aga see selleks...
Kaheteistkümne aasta eest saime tuttavaks ja üheksa aasta eest abiellusime täpselt samal kuupäeval. Läks kuidagi nii sobivalt. Järgmisel aastal on palju toredamad numbrid ju - 13 ja 10! Kohe on meeles!:)
Mõtlesin siin, et millistel tingimustel võtaksin oma elus ette kardinaalseid muudatusi? Läheks näiteks välismaale elama? Ei, mitte ilmaski! Inimesi võib sundida kodumaalt lahkuma töö- ja rahapuudus, tagakiusamine või siis suur armastus. Kui läheksin või peaksin minema, siis ainult koos oma mehega.
Ei vahetaks oma praegust stabiilset ja turvalist elu küll mitte millegi muu vastu.
Ma ei pea õigeks seda, kui tormatakse ummisjalu oma suurt õnne otsima või arvatakse, et see tunne (armumine) on nüüd parem, suurem, võimsam ja inimesel on ju ometi õigus õnnelik olla. Aga õnnelik-olemine on rohkem tahteküsimus. Loomulikult, keegi pole kaitstud armumiste eest, ikka võib juhtuda, et armud kellessegi (mis on ju iseenesest tore!), aga kui oled kord oma armastuse leidnud ja talle jah-sõna öelnud, siis tuleb seda hoida, kui tõelist aaret.
Just loetud raamatust "Minu Kopenhaagen" lugesin aga suure hämmastusega järgmist:
""Eva, kas sa mäletad Raimondase tädi? Vaat see on hea näide, kuidas inimene oskab elust rõõmu tunda! Palun võtke eeskuju!" Siguldast pärit tädi Paula oli seitsmekümne kuue aastaselt mõistnud, et tema abielus on armastus otsa saanud. Pärast abielu lahutamist ei raisanud tädi Paula aega üksi nukrutsemisele, vaid hakkas agaralt toimetama interneti tutvumisportaalides. Aasta pärast oli ta juba ühe taanlasega abielus ja elab nüüd Odenses. Tädi Paula lapsed aga ei mõistvat nüüdseni, kuidas see küll juhtuda võis - seitsmekümne kuue aastaselt lahutada ja mis veel hullem, võõrasse riiki putkata."
Uskumatu lugu! Siinkohal kaldun minagi tädi Paula laste poole - kuidas nii küll juhtuda võib?

Olgugi, et kõik päevad ei ole pidupäevad ning paraku on enamus päevi argised ja rutiinsed.
Ometi, või vaatamata sellele, on nii hea teada, et mul on keegi, kes minust päriselt hoolib ja minu jaoks olemas on, nii heas kui halvas.
Isegi siis, kui ta istub teises toas ja vaatab telekat või norskab mu kõrval voodis ega lase magada:)
See kõik on omamoodi armas:) Kui seda ühel hetkel enam poleks, siis oleks ääretult kurb... Näen seda oma ema pealt, kes isaga peaaegu pool sajandit koos elas, kuidas ta silm läheb märjaks meenutades koosoldud erinevaid eluhetki. Eks lähedase kaotusvalu on ka veel liiga värske...
Seda enam tasub hoida neid, kes on meile kallid, seni kuni on antud aega koos olla...

See postitus jäi paari päeva eest pooleli, nüüd siis sain enam-vähem öeldud selle, mis südamel.