Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima."
Lühidalt öelduna võtab see kokku raamatu sisu.
Ka minu jaoks on olnud Austraalia unistustemaaks. Kohaks, kuhu tahtsin kunagi väga minna. Nüüd väga enam ei tahagi ja olen loobunud sellest unistusest. Liiga kulukas, liiga kaugel, liiga liig...
Seetõttu ka tahtsin seda raamatut lugeda. Et kas ikka tegelikult ka on unistustemaa või on ainult unistustes unistustemaa?!?:)
Austraaliaga seondub teleseriaal "Kodus ja võõrsil", mida kunagi vaadatud sai. Kooli ajast meenuvad geograafiatunnid, kus õppisime tundma faunat ja floorat, eriti kukkurloomi ning seda, et Austraalias ei ole maavärinaid ega vulkaanipurskeid.
Teinegi oluline mõte, mis sobib raamatut kokku võtma:
"Üks põhiline asi, mida olen õppinud - kui sul on ägedad töökohad, siis pole sul kunagi aega. Imelik küll, aga kui sa teed lihtsat tööd loetud tundide eest nädalas, võid sa õnnelikum olla. Vahetasin raha aja vastu..."
Kohanemisprotsessi raskustest:
"Austraalias on endiselt mitmeid asju, mis mulle ei meeldi, näiteks Ameerika stiilis mugavad inimesed, kes jala ei käi; näiteks kohustuslik naeratamine, mida tuleb teha 24 tundi ööpäevas; või näiteks see, kuidas peol kulutad suurema osa ajast, vastates küsimusele "kuidas käsi käib?" ainuvõimaliku entusiasmiga: "Hää-äästi!"
Kultuuridevahelisest erinevusest (sedapuhku siis eestlaste ja filipiinlaste):
"Kõigest hoolimata jõuame igale poole ikkagi viimasel minutil või jääme hiljaks, sest kiirustamine on Erwini arvates isegi suurem patt kui varastamine või valetamine."
"Filipino time..." noogutavad teadjad. "Hilinemine on nende rahvusele iseloomulik parandamatu omadus, sellega pead arvestama."
Täiesti tore ja arvestatav lugemine. Samas olengi nüüd (raamatu valguses) veidi segaduses - Austraalia ongi vist, minu jaoks, vaid unistustes unistustemaa...?!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar