31. oktoober 2018

Sügisene unenägu

Mõtlen siin, et kuhu küll kadus see oktoobrikuu ja septembergi?
Nagu unenäos on kõik see aeg mööda läinud.
Palju magamata öid, õigem oleks siiski öelda - vähese unega öid, sest ööd jäid lihtsalt lühikeseks.
Pisut ka pisaraid ja lootusetust ning üksijäetuse tunnet.
Aga - valmis see sai. Ühe armsa pundi 25 aastat sai kaante vahele:) Nii tore, nii tore, nii tore!:):):)
On suur rõõm ja tänutunne! Aitäh asjaosalistele!

30. oktoober 2018

Minu Tšehhi

Kristel Halman. Minu Tšehhi: parajad švejkid.

Minu-sarja raamatutega on mul selline huvitav lugu - osad loen läbi suure huvi ja põnevusega, kuna on hästi kirjutatud, aga ei teki mingit soovi seda maad külastada. Osadega on ehk võib-olla vastupidi - paik huvitaks, aga ei leia raamatu ja kirjutajaga ühist keelt. Kolmas variant on selline, kus loen ja meeldib ja tekib tahtmine kirjutatut oma silmaga vaatama minna. Ehk siis minus tekib reisimise isu. Just selline tunne ja tahtmine tekkis "Minu Tšehhit" lugedes. Mind on viimasel ajal kuidagi eriti hakanud nn Ida-Euroopa maad huvitama ja enda poole tõmbama. Nii et reisisihte seades peaks hakkama neid pakkumisi vaatama.

Raamatu kaane kujundus meeldis väga ja justkui kutsus sinna tänavatele jalutama.
Väljakirjutusi seekord ei tule. Läks meelest lehekülgi üles märkida... Ju siis ei olnud midagi nii pakilist ja pakitsevat ka...

Aga oma ülesande raamat täitis - Tšehhi, ma olen su oma reiside järjekorda pannud!

24. oktoober 2018

Ilus elu!?

 Heli Künnapas. Minu ilus elu lapsevanemana

Hea õhuke (blogi- või päevikustiilis) raamat kiireks lugemiseks - nii ma mõtlesin.
Ent - mõtteid oli palju, mõtlemapanevaid, sisutihedaid, pealiskaudsemaid ja ... ei mingit kiiret lugemist.
Tean, et Helil on mitmeid raamatuid ja ta kirjastab ning tegeleb veel tuhande ja ühe asjaga. Selline ehtne tänapäeva tüüpiline rööprähkleja:)

Paljuga ses raamatus ma nõustusin. Päris kõigega kindlasti mitte.
Mina poleks nõus nelja lapsega (põhimõtteliselt) üksi maal elama ja talu pidama. "Põhimõtteliselt üksi" sellepärast, et lastel on siiski ka isa, kes töötab Soomes. Mina ei ole ka inimene, kes öösel, oma uneajast tööd teeks. Jah, pean tunnistama, et olen teinud öösel ka tööd, kuid see on olnud vabatahtlik, mitte palgatöö, ja seda alles hiljuti. Pidevalt ei suudaks. Ega tahaks.
Olen minagi kunagi unistanud neljast lapsest. Unistamine on tore asi!:) Ent elu teeb omad korrektiivid. Ja ma olen tänulik, et mul ei ole lastekarja, keda vaja kantseldada. Mu ümber on piisavalt palju lapsi, venna lapsed ja sõbranna lapsed ja teiste sugulaste ja tuttavate lapsed, keda nunnutada ja kellega suhelda. Aga siis lähevad nad oma koju ja mina enda omasse ja nii on väga hästi. See sobib mulle!:) Nii ma mõistan täiesti neid, kes ütlevad, et neile sobib lastevaba elu. Ma ei mõista hukka. Kõik ei pea olema viljapuud. Mõned võivad olla ka ilupuud:)

Tore lugeda, aga sellist elu ma elada ei tahaks. Jõudu Helile, et ta jaksaks kanda seda koormat, mis tal kanda on ja vedada seda vankrit, mis tal vedada on.


4. oktoober 2018

Katriina - veel üks killuke Ahvenamaad

Sally Salminen. Katriina.
Veel üks killuke Ahvenamaad, sedapuhku siis ilukirjanduslikus võtmes.

 Raamatu tutvustus kõlab nii: 
"Sally Salmineni (1906-1976) «Katriina» ilmus esmakordselt rootsikeelsena 1936. a. ja pälvis Põhjamaade romaani võistlusel I auhinna.
Romaan käsitleb Ahvenamaa saarestiku olusid 20. sajandi algupoolel. See on saarestiku karmides oludes kannatava ja armastava naise romaan, mis sisaldab tõsielul põhinevaid elamusi ja sündmusi.
Eesti keeles ilmus «Katriina» 1939. a. Põhjamaade romaani sarjas."


Traagiline, kurb, samas lihtne ja ilus - need on mõned mõtted, mis raamatut sulgedes pinnale jäid.
Surm, kui loomulik elu osa, kui aeg saab otsa nö õigel ajal. Lapse surm (olenemata vanusest) on aga alati kuidagi ülekohtune. Äärmine vaesus popsitares vastandumas rikaste kaptenite villadega. 

Ei hakka siinkohal raamatut ümber jutustama. Igal juhul väärib lugemist. Eriti siis, kui Ahvenamaal käidud või plaanis sinna minna.