Märts

Ja ongi märts! Kevadkuu. Ja kevad tuli ka kohe märtsiga koos, isegi mõni päev varem. Uskumatu, kui kiiresti on suur osa lumest ära sulanud! Ikka suur jõud sel päikesel ja plusskraadidel! 🌞 Kalendrikevad jõuab meieni kahe nädala pärast, 20. märtsil. Esimest korda tundsin sel aastal õhus kevadet aga juba 14. veebruaril 😁

Isiklikus plaanis on kuu kultuurselt alanud😊 Esmaspäeval osalesin Tallinna Jaani kirikus Loodud sõna õhtul, mis on mulle saanud igakuiseks meeldivaks väljakutseks. Et ei lähe kuu esimesel esmaspäeval otse töölt koju, vaid võtan aega enda jaoks🥰 Seda varianti, et lähen koju ja tulen uuesti linna ei saa kasutada, sest ma ei suuda ennast veenda uuesti välja, linna minema😝 Järele proovitud! Aga sedapuhku oli Janek Mäggi vestluskaaslaseks Siimon Haamer, teoloog, hingehoidja, Tartu Teoloogia Akadeemia ja kristliku keskuse Pastoraat eestvedaja. Oli huvitav ja inspireeriv 1,5 tundi! 

Reklaamiminutid: 6. aprillil on Loodud sõna õhtu külalisteks isa ja poeg Sinijärved, Riivo Sinijärv ja Karl Martin Sinijärv. Maikuus praegune Tallinna linnapea Peeter Raudsepp, kes on Jaani kiriku liige ja endine juhatuse esimees.

Ootamatult kujunes kultuurseks ka kolmapäev, mil kallis kaasa mu kinno kutsus. "Meie Erika"! Väga hea film!

Meenus see aga hetkel, kui kotist pudenes välja kinopilet 😉 (ilmselt poleks muidu kirjutamiseni jõudnudki):

Ega siis hetkel muud polegi🤭 Muudkui nautigem kevadet, lugegem ja mingem ka kinno 😀

Kuna postitus jäi hommikul tegemata, siis saabuva kevade kiituseks paar fotot ka. Oli imeline ja mõnus kevadehõnguga päev🥰

Elu ja igavik...

Kinnipüütud pärlid, jagatud hetked. Taasavastatud ja üllatav Marek Sadam. 

Olen lummatud tema sügavusest ja sõnaseadmise oskusest. Aitäh!

Elu on kõigile lühike

Ta pole kellelgi pikk

See on su enese otsus

On selle sees igavik

See on su enese teha

Ütelda armastan nüüd

Vaikides miskit ei juhtu

Ilma jääd, enese süü

Hoolida hilja ei ole

Seni kui kehas on hing

Puhtaks tee südame lõõrid

Kadugu mürgitav ving

Käest hoia enne kui läheb

Tema, kel kanda sind soov

Elu ja kaotatud armu

Igavik muidu ei too

P.S. Arvutis olles saab kiirelt reageerida ja talletada, üles noppida häid asju!

Nii peaks toimima mõtete luger arvutivälisel ajal😇😎 

Jõulud ✨🌟🎄

On jõulud, jõulud, jõulud!

Mu südamesoov las täide see läeb,

et kodudes kõikjal jõulud on käes,

et ühtegi last, ei väikest ei suurt, ei oleks ilma rõõmust.

Jõulud on käes!

*  *  *  *  *  *

Sa südames nüüd pane

kõik küünlad põlema 

ja ära pimedusel

seal aset anna sa...

Sa südames nüüd pane 

kõik küünlad põlema 

ja ehi oma hinge 

sa taevarahuga. 

(A. Haava) 

Kallist jõulurahu ja hingevalgust pühadeaega ja argipäeva! 🌟🎄✨

Esimene lumi!

Valge lumi sätendab maas. Taas talv on tulnud!

Nii sai kahest jõululaulust kokku minu eilne meeleolu. 

Rõõmustasin nagu laps esimese lume üle!

November. Hingede aeg...

 Su õnn on tuules õlal

või tolmus talla all,

kuid mõnel vanal võlal 

on juured sügaval.

On kasuks mõni kaotus

või karistuseks võit

ja väravast, mis paotus,

viib teadmatusse sõit.

Suur aeg kaob linnu tiivus 

või möödub hüpetes,

kuid mõnes väikses viivus 

on terve elu sees.

Airis Erme 

Puudutus... 2

Minek selles laanes

kõikidel kõrgustel korraga

samblas ja maadligi rohtude hulgas

õite ja okste ja latvade

vahel ja kohal see on

uskuvate hommikute armastavate õhtute vabadus kui

ma tean et ootel on

lahtine õhk ja vesi seal

poolitusjoonega püsima pandud

kõigisse mere kujudesse taeva olekutesse

kestvaks teljeks jäävaks ja alati olnuks

Seal saan siis tunda

kuidas peab minema kuidas

hoida käsi ja silmi ja suud

siug sisalik

sabast pidamatu

kannastki tabamatu

tõusja

tuhast seemnest


Aino Pervik (22.04.1932-12.08.2025)
kogust «Kellavalaja» (1985)

Puudutus...

Elu on ilusaim hetk
pärast algust ja enne lõppu,
üürike väsitav retk
ajamäe kõrgesse tippu;
otsides väärtusi teel
või leides neid iseendas,
tunned, kuis kõrval ja eel
hingelinde ja liblikaid lendab.

Virve Osila (10.11.1946-07.08.2025)

Kogust “Paigalrändaja” (2014)

P.S. Lahkus armastatud poetess

Eesti raamatu aasta 2025

Et siis on alanud raamatuaasta. Eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril, Tammsaare sünniaastapäeval avati see pidulikult Tartu Ülikooli raamatukogus. Avatseremooniale järgnes konverents "Eesti raamat 500". Väga head ettekanded! Igati väärikas sündmus. Videosilla vahendusel oli võimalik seda distantsilt jälgida, mida ma ka üritasin töö (ja kolleegide loba😛) kõrvalt teha.

Mitmed on aasta esimeseks raamatuks valinud Raivo Heina "Termodünaamika II seadus"!?! Mai tia, ma vist ei võta seda üldse ette... Tundub liiga... füüsika keskne?!? Minu jaoks küll tuu matš 😝

Minu aeglane aastavahetus möödus suuresti ühe lemmiku seltsis, mida lugesin piltlikult öeldes 155. korda - "Seitse tähte taeva Sõelas". Nii hea, nii turvaline, nii minu, samas ikka ja alati köitev.

Oluline on lugeda, leida endale sobiv raamat. Selliseid mõtteid on kostnud mitmest suust. Kindlasti üks selline vahva raamatuentusiast on meie president. Ja kas armas, tänaseks kahjuks lahkunud, Krista Aru polnud just üks selle mõtte toetaja, et tuleb leida see enda raamat.

Olen seda varemgi öelnud ja ei väsi kordamast, et mulle olulisi, omaseid raamatuid, neid, kus on minu jaoks see "miski", see "tunne", tahan enda ligi hoida, et kui on "see hetk", siis saan sirutada käe ja võtta just selle õige raamatu, mida vajan.

Üldjuhul ma püüan raamatuid endale koju enam mitte soetada. Lugemisvara saab raamatukogust! Eriti ilukirjandust. Teatmelisega on teine lugu. Aga jah, sel juhul, kui raamat puudutab, siis tahan teda enda ligi, päriselt endale...

Olen siin lehekülgedelgi korduvalt hõiganud, et seda või toda raamatut tahaks kodustada. Vaikselt olen selle protsessi ka käima lükanud, suuresti tänu Raamatuvahetusele.

*Postitus on juba üsna pikalt ootel olnud. Puhtalt vormistamise taga.

"Vaid sinu nimel"

Jenni Haukio.

Vaid sinu nimel: aastad Soome presidendi abikaasana

Tallinn: Koolibri, 2024

243 lk., fotod 

Hästi armas ja südamlik - inimene, naine, lugemine. Helge ja hell tunne jäi. Jälle see tunne! Viimasel ajal ongi just heal tundel mu lugemistes kandev roll. 

[Raamat peab tekitama selle õige tunde, siis on lugemiselamus garanteeritud, muidu on üks pusserdamine ja tekstist (jõuga) läbi närimine, mis tihtipeale päädib pooleli jätmisega või siis tõdemusega - miks selleks oma aega raiskasin...]

Mae on kirjutanud kena kokkuvõtte oma blogis. Praegu lugedes tundub, nagu oleks see mul kahe silma vahele jäänud omal ajal...

Väga diskreetselt ja pieteeditundega kirjutatud raamat. Austuse ja lugupidamisega oma riigi, ajaloo, perekonna, abikaasa suhtes. Samas on  palju poeetikat, poeesiat. Suure lugemusega naisena tsiteerib ta mitmeid kirjanikke ja luuletajaid ning on ka ise poeetilise stiiliga.

2013. aasta suvel osalesin Nousiaistes korraldatud Uusikirkko valla päevadel, mis algasid jumalateenistusega Püha Henriku kirikus. Minu jaoks muutis selle sündmuse veelgi liigutavamaks asjaolu, et just selles kirikus on ristitud mind ennast, laulatatud minu vanemad ja saadetud viimsele teekonnale vanavanemad. Pärast jumalateenistust pidasin kõne Kallipohja seltsimajas, kus peeti omal ajal minu vanemate pulmapidu. Kõnes käsitlesid peale Uusikirkko ajaloo ka isikliku suhet Karjala pärandiga ning seda, kui paljud meist hakkavad oma juurte vastu huvi tundma alles küpsemas eas. (lk 50)

"Rõõm ei tule iseenesest, selle loomisele tuleb natuke kaasa aidata," nendib Hannes [Hannes Hynonen 1913-2015, talve- ja jätkusõja veteran, Liisa Seppäse elulooteoses "Üks lõbus semu: Hannes Hynose pikk teekond 1913-2015"] raamatus. Nende sõnadega võin ka mina läbinisti positiivsete ellusuhtumisega inimesena ühineda. Minu vanaema Kirsi tuletas oma lähedastele omal ajal samuti meelde, et lõppude lõpuks vastutab igaüks ise oma õnnelikkuse eest, ja et hea tuju ja meeldiv argipäev tuleb ise endale luua, sest keegi teine seda pakkuma ei tule. (lk 60)

Kodu roll minu kirjandushuvi arenemisel oli asendamatu, aga mul oli ka õnn olla laps 1980. aastatel ehk ajal, mil nutitelefone, ammugi siis digimeelelehutust oma mängudega polnud veel olemas. Olen täiesti veendunud, et just praegune keskendumisvõimet kahjustav ja vaba aja kasutamist killustav mõõde on põhjuseks, miks ei kasva enam peale nii nimetatud kirglikke lugejaid - vähemalt mitte sellisel hulgal nagu varem. ...

Presidendipaarina toetasime kogu südamest 2015. aastal toimunud kirjandusaastat, mis kutsuti ellu meie kirjanikust sõbra Laula Hirvisaari (1938-2021) algatusel. Kogu maad hõlmava üleriigilise raamatuaasta eesmärk oli meelde tuletada, milliseid elamusi ja rõõmu võib pakkuda lugemine ning meelitada raamatute juurde uusi lugejaid. ... (lk 156-157)

Öeldakse, et kogu elu on mäng ja mäng on juba ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi iga lapse õigus. ... Mängu mõju loovuse ja fantaasia arenemisele on asendamatu.

Minu lapsepõlve aastail 1980. aastatel ootas arvutite ja nutitelefonide maailmavallutus oma järge alles kauges tulevikus. Veel kestis õue- ja ring mängude kuldaeg. Meie kvartali parkides ja mänguväljakutel oli mul võimalik viibida täielikult mängu võlu maailmas koos teiste ümbruskonna lastega. Mäletan tänaseni lapsepõlve mängude eufoorilist iseseisvuse tunnet, fantaasia vabale lennule järgnenud põnevuse kumma, rõõmu koos olemisest ning täielikku eemaldumist argielu normidest ja nõuetest. Kui me, tänased täiskasvanud, raatsiksime nutitelefoni kasvõi hetkeks kõrvale panna ja tõsta pilgu ekraanilt, võiks maailm paista meile endiselt sama põnev nagu lapsepõlves. Ja mis peamine: me võiksime oma silmaga näha elu pidevalt kuju muutvat imet oma lastes, saada osa nende välgukiirusel mööda lendava lapsepõlve võlumaailmast. (lk. 220)

Uus

Head uut aastat, sõbrad ja blogilugejad ning juhuslikult siia sattunud külalised!

Ehk siis: Uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga🙂

Aeglast aastat! Olen sellist soovi mitmel korral tähele pannud ja see tundub nii hea! Meie kiirustavas ajas ja ühiskonnas on see väga sobiv soov. Võtkem aega! Siinkohal meenuvad mulle taas Jaan Tätte sõnad:

Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on, tõesti aega mul sinu jaoks on...

Täna hommik maarajoonides oli imeilus. Minu tõeline unistuste talv! Päike säras ja lumi sätendas! (Selline sünnipäeva ilm! 🥰 Paluks siis ka, nii umbes pooleteise kuu pärast🙏) Külmakraade ka täitsa mõnusalt -12-13! Selleks ajaks, kui mina õue sain, oli olukord juba muutunud. Päike tegi lehva-lehva ja kadus pilve taha, veel veidi taevasina ja oligi pilves. Temperatuur on tõusnud -6ni ja hetkel langeb taas üksikuid lumehelbeid. Tore ju seegi! Aga! Aga ma ei viitsi jälle lund rookima minna, nii et paluks nüüd veidi piiri pidada. Uuel aastal olen jõudnud mitu korda umbes 5 sentimeetrist lund kühveldada. Kallis kaasa tegi endale aga uusaasta esimesel päeval "mõnusa" sünnipäevakingituse ja lükkas rasket, poolvedelat lumeplöga vihmaga võidu. Elame huvitaval laiuskraadil ja ilma mõistes väga suurel maa-alal. Eilegi - Tallinnas oli kl 14 ajal nihuke lumesadu ja pime nagu öösel, maale jõudes paistis päike ja tervitas mõnus talveilm. Samal ajal olid Pärnumaal aga üleujutused!😮

Mõned fotod, mis õues telefoniga klõpsisin:

Mulle tundub, et selle laulu (Sõprade laul nr 6) sõnum on end juba 2025. aasta motoks kirjutanud:

Tule võta mu aega, sest aega mul on

tule vaatame taeva seal midagi on

palju muud mul ei ole, kuid aega mul on

tõesti aega mul sinu jaoks on

Mardilaada lummus

Mardilaat, mis nädala eest Unibet Arenal kolmeks päevaks oma uksed avas, on selleks korraks möödanik. Ometi on järgmise aasta kalendris novembri alguses juba üks kindel märge kirjas - mardilaat! Nimetatud ka Eesti käsitöö laulupeoks. Sissepääs oli tänavu lausa 9 eurot juba. Aga võtsingi nii, et olen nagu muuseumis ja näitusel ning naudin täie raha eest. Nagu mu hea sõbranna ütleb - tõeline silmanuume!😍

Eks ikka rahakotti sai ka kenakesti kergendatud, aga üsna mõistlikult ja otstarbekalt, arvan ma.

Raamatuvahetus

Juba kaua-kaua aega tagasi sain ilmutusliku info, et eksisteerib selline tore platvorm nagu raamatuvahetus.
Ammu-ammu tahtsin ka sellega liituda, aga miskipärast tundus kõik jube keeruline ja ei olnud nagu pealehakkamist. Ühel hetkel aga sai nö mõõt täis. Hakkasin raamaturiiuleid kriitilise pilguga üle vaatama ja siis oli tarvis sinna ruumi tekitada. Nii jõudsin taas raamatuvahetuse mõtteni. Mõeldud. Tehtud. Hetke ajel sai end süsteemi möllitud ja siis läks lahti! Tõeline Raamatuvahetuse afäär😀 See oli uskumatu, mis toimus! Sain vaevu esimese raamatu pakkumiseks üles pandud, kui juba tuli sellele tellimus! Nagu päriselt! Olin üks suur küsimärk ja vahtisin ammulisui, et mis toimub?!? Siis laadisin ruttu ka ülejäänud 9 raamatut üles, et saada oma 10 punkti kätte. Järgmise poole tunni jooksul saabus teine tellimus. Ning samal õhtul veel kolm!
Oi, kui hasartseks selline asi inimese muudab! Kibelesin muudkui vaatama, mida pakutakse ja mida mina saan veel pakkuda... No ja vahelduva eduga kestab see kibelus ikka edasi. Juba kolm nädalat! Huvitav, kaua selline põnevus kestab?!?

Tänaseks olen saatnud 8 raamatut ja ise tellinud 7. Soovinimekirjas on palju. Pakkumises hetkel 18. Aga riiulites on raamatuid veel küll! Paljudest ei raatsi kuidagi loobuda. Ja on muidugi selliseid, mida keegi ilmselt ei taha ka või mida on pakkumises juba piisavalt. Huvitav fenomen on aga ka see, et mõnel raamatul on meeletult palju soovijaid ning pakkujaid null. 

Minu enda esimene tellimus oli täiesti suur üllatus. Olin just hiljuti vaadanud, et mu igatsetud raamatut tahetakse, aga keegi ei soovi anda. Panin end ikka igaks juhuks soovinimekirja, et ehk kunagi veab, kui üsna kohaselt tuli vastus, et raamat on olemas. ?!?!? Taas olin ma küsimärgikujuline😁  Kui vähe on õnneks vaja! Sain selle raamatu õnnelikuks omanikuks😇 Igati positiivne algus ja kogemus.

Fotol üks väike valik pakkumisest. Kaks neist on veel saadaval. Üks on leidnud õnneliku uue omaniku.

Täna hommikul sain uue tellimuse ( ja just eile õhtul mõtlesin, et nüüd on saabunud vaikus ja keegi pole mu raamatutest huvitatud) ning hetkel on saatmise ootel 5 raamatut. Kallis kaasa ütles, et tema küll ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. Aga mina olen vaimustuses! 😁 Nii tore, kui keegi minu raamatust või raamatuga õnnelikuks saab🥰😇

Saama peal väljas, vol. 3

Minu lemmiktegevus on korilus!😇 Aga seda te vist juba teate ka?! Paar tunnikest (mustika)metsas on kvaliteetaeg ja tõeline puhkus🥰 

Tänavune aasta rõõmustab mustikasaagi ja pohlarohkusega😍 

Mustikal

 

Pohlal

Mustikad ja pohlad

Mustikametsas 

Inimeses peab kõik kaunis olema🤣

Stiilne, kas pole?!?😉🤔😂

Õunu on meile ikka ka antud. Mis siis muud, kui needki kokku korjata ja koogi küpsetamine võib alata. Foto õunaämbrist on küll kuhugi mujale "kolinud", ent koogid said pildile 😀 Moosipurke ja -karpe on ka üksjagu kogunenud, aga pildile ei ole needki pääsenud🤭

Õunakook, see suussulav😆🤤

Õunakook, lihtne ja hea🤤😋

Mustikametsas 

Mis on inimene? - 14. juuni kontekstis

FB on ammendamatu varaait. Palju mõttetut staffi, aga sageli vilksatab ka tõeliselt head kraami.
Nii ka tänasel kurval päeval, mil mõtleme aastaid ajas tagasi, kui siit viidi meie oma rahvast, oma inimesi... 
Härdus (ja ka hardus) tuli peale...

Urmas Viilma mõtiskleb:

Doris Kareva küsib:
Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia,
küll siis hoitakse sind
Iga aasta 14. juunil mälestavad oma küüditamisohvreid – varjudeks saanuid – Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Kokku küüditati Stalini käsul 13 rahvuse esindajaid.
Küüditamine on olnud läbi ajaloo üks viis etnilise puhastuse läbiviimiseks ja ebamugava või üleliigse rahvagrupi likvideerimiseks. Kõige jubedam selle juures on näha küüditamiste jätkumist Putini käsul just praegu Venemaa poolt vallutatud Ukrainale kuuluvatelt aladelt.
1940. aasta juunis okupeeritud Eestist käis kümne aasta jooksul üle viis küüditamislainet. Nende käigus viidi Nõukogude Liidu kaugetesse ja vähearenenud piirkondadesse kokku umbes kolmkümmend viis tuhat inimest. Küüditamised paistsid silma selle poolest, et inimesi, valdavalt naisi, lapsi ja vanureid, nuheldi mitte selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid.
- 1941. aasta 14. juunil küüditati meie vaimne eliit. Kokku ligikaudu kümme tuhat inimest: iseseisva Eesti riigi loojad, poliitikud, haritlased, riigiametnikud – keskklass, kõik koos perekondadega. Küüditati ka juute ja Eestis elavaid venelasi, kellel kahtlustati valgekaartlikke juuri. Küüditatute seas oli alla 17-aastaseid üle 3500, alla aastaseid lapsi üle 100. Enam kui pooled deporteeritutest olid naised. Küüdirongile tõsteti ka voodihaigeid vanainimesi. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
- 1945. aastal küüditati kõik Eestisse jäänud saksa soost inimesed.
- 1949. aasta 25. märtsil küüditati üle kahekümne tuhande inimese, peamiselt varem arreteeritud meeste perekondi ja talurahvast, et kaotada metsavendade toetamise tagamaad ja murda vastupanu kolhooside loomisele.
- 1950. aastal toimus veel järelküüditamine.
- 1951. aastal küüditati Jehoova tunnistajad.
Need kõik on numbrid ja statistika. Meie ülesanne on näha numbrite taga mitte ainult nimetuid varje, vaid inimesi. Ja mitte ainult küüditatute puhul, vaid ka siis, kui räägime tänapäeval terrori- ja sõjaohvritest, tule- ja liiklusõnnetuste ohvritest, surnult sündinutest või sündimata jäänutest, endalt elu võtjatest, üledooside ohvritest, aidsi-, infarkti- ja vähiohvritest, näljasurmadest, jne...
Kodumaale tagasi jõudsid küüditatutest hiljem vaid osa. Ülejäänutest paljud maeti unustatud ja nimetute ristidega haudadesse. Isegi kui arvame, et moodustame inimestena vaid varje inglitele, keda keegi ühel päeval enam ei mäleta, oleme Jumala jaoks palju rohkem. Me oleme Issandale kallihinnalised – oleme kõik suure armastusega loodud ja kõrge hinnaga lunastatud. Meie Issand näeb, tunneb ja mäletab igaühte meist. Nimepidi. Nii ajas kui igavikus...
Issand ütleb: “Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal" (Ps 139:13,15-16; Js 43:1-3)
Isiklik foto: Jumal mäletab, kes on maetud iga nimeta risti alla...

Ajast

Minu argihommikute (rutiini) juurde kuulub Vikerraadio hommikuprogramm (Teksti TV taustal, u 6.25-6.50), sealt tulevad esimesed uudised ja (vaimulik) hommikumõtisklus. Edasi lülitun juba Terevisiooni lainele, kust saan teleuudised, multifilmi laksu ja äraarvamismängu "Eesti pildis" (mu lemmik!)

Tahtsin peatuda aga just hommikumõtiskluse juures. Enamasti on see hea, sageli väga hea või isegi ülihea, eks juhtu sisse ka nõrgemaid ja (minu jaoks) vähekõnekaid või sobimatuidki. Täna tahan peatuda heal. See on nii tõstev, kui hommikul saad tuge ja kosutust terveks päevaks, kui mõtisklus haakub ja kõlksub kokku minu olemusega...

Käesoleval nädalal mõtiskleb Leevi Lillemäe.
Tänane teema - aeg ja aja kasutamine. Minupoolne väike refereering:

Milline on meie aeg, meie tänane päev? Sellele anname vastuse oma tänase päeva rõõmude ja muredega. Sama aastaarv, kuupäev ja kellaaeg on enamikes riikides omavahel kokkulepitud. Kuidas aga aega tajume ja kasutame sõltub aga suuresti meist endist, aga ka asjadest ja elukorraldusest meie ümber.

Psalm 90,12: Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame.
Inimese eluaeg on piiratud. Kuidas kasutada aega parimal viisil? Mõnikord tähendab aja mõistlik kasutamine, et teeme palju asju oma eesmärkide saavutamiseks. Teinekord on aja parim kasutamine siis, kui me midagi ei tee, vaid puhkame ja lõõgastume. Sageli jõuame tõdemuseni, et aega oleks võinud paremini kasutada. Oleme end üle koormanud tööde ja tegemistega ning olulised asjad on jäänud unarusse. Kiirustades võime unustada iseenda, oma tervise, unarusse võivad jääda meile olulised inimesed.
On elusündmusi, kus hindame oma ajakasutuse ümber. Kui aega enam tagasi ei saa, tuleb leppida sellega, mis on olnud ja olla selle eest tänulik.

[Viimaks sai vanaisa kalale minna. - Kuula ise seda lugu, see on kõnekas!]

Kurb on, kui tuleb olulisi asju kogu aeg edasi lükata lootuses, et küll kunagi  selleks aeg kätte jõuab, see õige aeg. Kas jõutakse seda aega ära oodata? Võib-olla võiksime mõelda, et täna ongi see õige aeg oluliste asjade tegemiseks ja nendest rõõmu tundmiseks. Täna on meil võimalus alustada uut päeva, kasutada meile antud aega.
Õpiksime meile antud aega kasutama nii, et tähtsad asjad saaks tehtud ja olulisi asju ei peaks edasi lükkama.

Lipupäeval, lipupäevaks. Lihtsalt nii hea

Jaan Tammsalu oma FB kontol kõneleb talle omasel, muhedal moel (kuulen lugedes kõrvus tema mõnusat hääletämbrit😇) ja ma ei saa seda jagamata jätta, sest see on lihtsalt nii hea:

Psalm 2:4A Kes taevas istub, naerab.
Maailmas on olnud selgi kevadel segadust, muret, aga kellel on silmad ja kõrvad, näeb ja kuuleb siin , sellel maal enda ümber hämmastavat õitsemist, kaunist lindude laulu – lõpmata palju ilusat. Mulle tundub, et näen kõige selle kauni keskel Jumalat naeratamas ja ütlemas, et kui te natukenegi suudaksite minusse uskuda, mind usaldada, kaoks teie hirm ja mure. Kui te oleksite veidigi tänulikumad selle eest , mida ma olen teile kinkinud ja suudaksite uskuda minu tõotusi, ei peaks te kartma kaduva kadumist.
Kas oleme mõelnud, kes me oleme selles lõputus universumis, ääretus maailmameres? Mõni arvab end väga tähtsaks, ajab nina püsti, nõuab endale täit tähelepanu , eitab Jumalalt ja arvab end universumi keskpunktiks, mille ümber kõik teised tiirlema peavad. Kes taevas istub – naerab. Ego õhupallid ongi vist väga naljakad. Tõsi, seda vaid kaugelt ja eriti taevast vaadates. Neile, kes sellistega abielus või neile alluvad, põhjustavad nad pigem pisaraid kui naeru.
Kes on inimene? Aatom, liivaterake lõputul rannal, tilluke mull maailmamere vahus, elu, mis mineviku, oleviku ja tuleviku summaga võrreldes nii üürike, et kujutlusvõime ei suuda seda haarata – sinepiseem-nestki pisem. Teisalt annab inimese elule väärtuse Tema, kes selle elu on talle kinkinud. Me võime saada ja jääda kõigeväelise Isa lasteks – igavese Jumala igikestvaks, ainulaadseks loominguks.
„Mina elan, ja teiegi peate elama!“, on öelnud ka meile Jumala Poeg, meie lunastaja.
Psalmist aga väidab: „ Kes taevas istub, naerab.“ Kelle või mille üle Ta seal naerab? Tegelikult see lause jätkub. Taevas istuja mitte ainult ei naera, vaid ta lausa irvitab või pilkab rahvaid, kes mõtlevad mõttetusi, nende rahvajuhtide üle, kes püüavad hävitada oma rahva usku Jumala Pojasse – kes astuvad esile, et hävitada seda usku, mis on nagu rahvast ühendav liim. Kui see ühendus inimeste ja Jumala ning inimeste vahelt kaob, kaob peagi ka rahvas. Arvan, et see oli Karl Gustav Jung, kes kord väitis, et ta on uurinud maailma rahvaste ajalugu , ega ole leidnud ühtegi rahvast, kes oleks elanud ilma Jumalata ja lisas, et kui mõni selline on ka kunagi olnud, ei ole temast tänaseks enam lõhnagi järele jäänud.
Issand naerab neid, kes püüavad asuda tema kohale – ta pilkab neid ajutisi, ekslikke, kõrke egoõhupalle, kes elavad nii, nagu nende maine elu oleks igavene. Ainult üks taevalik nõelatorge ja nendest voolab eluõhk välja. Mõnele püstitatakse juba nende eluajal ausambaid, mõnele pärast nende surma. Paljud kujud koristatakse peagi , valatakse ümber järgmisteks kujudeks või purustatakse. Ka see, mida täna nimetatakse Vabaduse väljakuks oli kord Heinaturg, kuid vahepeal seisis siin Peeter esimese ausammas ja väljakut nimetati Peetri platsiks, seejärel Vabaduse väljakuks, siis Võidu väljakuks ja siis taas Vabaduse väljakuks. Siin on lehvinud tsaarivenemaa ja ka punalipud. Oli ka sinimustvalgete lippude aeg ja nüüd on see taas. Kõik muutub. Ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber, inimeste suurus ja väiksuski hinnatakse ümber. See hea, mida me hinnata ei oska, mille eest ei mõista me olla tänulikud, see võetakse meilt ära.
Kord kirjutas Viivi Luik kurvalt kummalisest pildist, mis avanes ta silme ees kord Riiast Tallinna sõites. Ta nägi paljudel majadel Lätis Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul lehvimas Läti rahvuslippe ja väga vähestel Eestimaa majadel sinimustvalgeid. Ta mõtiskles kurvalt selle üle, miks küll meie naabrid hindavad meie riigi iseseisvust enam kui me ise.
Ma ei tea, mida teeb taevast vaataja – kas ta naerab või kurvastab selle üle, kui enesestmõistetavaks me paljusid imesid peame.
2020-nda aasta kevad andis paljudele vägeva õppetunni. Paljud said äkki aru, et nende plaanide tegemine on kohati kaunis naeruväärne. „Mina lähen, sõidan sinna, teen homme seda!“ Praalid oma plaanidega, oled nii kindel, et kõik on sinu kindlates kätes ja siis tuleb mõni pisike piisk, silmaganähtamatu nakkus ja miljonitele antakse käsk teistest kahe meetri kaugusele hoida, piirid pannakse kinni ja sa ei sõida Eestist Lättigi. Isegi jumalateenistuses, ühisteks palvusteks kogunemised, mis olid sajandeid katkematult läbi raskeimategi aegade, ka sõdade toimunud, keelati. Äkki ütles Jumal sellega meile, et me oleme oma plaanide tegemisel unustanud Tema, et meie enesekesksus on võtnud väärakaid mõõtmeid. See võib ajada Jumala naerma või nutma, aga mida tegi see meiega? Kas oleme hakanud senisest enam lootma Jumalale ja igatseme oma lähedaste lähedust? Kas oma plaane tehes ütleme: „Kui Jumal lubab ja me elame?“ Kas oleme täna tänulikud kõige selle imelise eest, mida vahepeal olime hakanud iseenesestmõistetavaks pidama? Ka sinimustvalge lipu eest , oma riigi eest, imelise maailma ja kauni kevade eest – selle kõige eest, mida Jumal meile on nii rikkalikult kinkinud. Vaataks õige tänulikult taevasse , ei vaataks enam tusase näoga oma ligimesi, vaid naerataks lunastatud tänuliku ränduri naeratust ja hakkaks uskuma, et Hea Jumal naeratab meile selle kevade imelises õitsemises ja ka sinimustvalgetes lippudes, mis ka täna veel vabalt võivad lehvida meie väikeses riigis.
PALVE: Sina, kes istud Taevas, halasta meie peale, anna andeks meie rumalus. Võta vastu meie tänu kõige selle imelise eest, mida oled meile kinkinud! Tänu, et meil on oma riik, oma keel, oma lipp. Tänu, et oled meid imeliselt hoidnud ja õnnistanud….

Usuküsimus

FB-st võib leida igasuguseid toredaid asju, lugusid, mõtisklusi. Ka palju jama muidugi. Ja enamasti jama. Aga seda suurem on rõõm, kui satud päris pärlite otsa. Seekordne leid on järgmine:

Üks ülikooli professor esitas oma õpilastele järgmise küsimuse:

- Kõik, mis eksisteerib, on Jumala loodud?

Üks õpilane vastas vapralt:

- Jah, Jumala loodud.

- Kas Jumal lõi kõik? - küsis professor.

"Jah, söör," vastas õpilane.

Professor lisas:

-Kui Jumal lõi kõik, siis Jumal lõi ka kurjuse, kuna see on olemas. Ja selle põhimõtte järgi, et meie teod määravad meid ennast, siis on Jumal kuri.

Õpilane jäi sellist vastust kuuldes vait. Professor jäi endaga väga rahule. Ta kiitles õpilaste ees, et nad tõestasid taas, et usk Jumalasse on müüt.

Teine õpilane tõstis käe ja ütles:

- Kas ma tohin teile ühe küsimuse esitada, professor?

"Muidugi," vastas professor.

Õpilane tõusis püsti ja küsis:

- Professor, kas külm on olemas?

- Mis küsimus? Muidugi on see olemas. Kas sul on kunagi külm olnud?

Õpilased naersid noormehe küsimuse peale. Noormees vastas:

- Tegelikult, söör, külma pole olemas. Füüsikaseaduste kohaselt on see, mida me külmaks peame, tegelikult soojuse puudumine. Inimest või objekti saab uurida selle järgi, kas sellel on energiat või kas see edastab energiat.

Absoluutne null (-460 kraadi Fahrenheiti) on soojuse täielik puudumine. Kogu aine muutub inertseks ja ei suuda sellel temperatuuril reageerida. Külma ei eksisteeri. Lõime selle sõna kirjeldamaks seda, mida tunneme soojuse puudumisel.

Õpilane jätkas:

- Professor, kas pimedus on olemas?

— Muidugi on see olemas.

- Te eksite jälle, söör. Ka pimedust pole olemas. Pimedus on tegelikult valguse puudumine. Me võime uurida valgust, kuid mitte pimedust. Saame kasutada Newtoni prismat, et lahutada valget valgust mitme värvi vahel ja uurida iga värvi erinevaid lainepikkusi. Pimedust mõõta ei saa. Lihtne valguskiir võib murda pimeduse maailma ja seda valgustada. Kuidas teha kindlaks, kui tume teatud keskkond on? Mõõdate, kui palju valgust seal esineb. Kas pole nii? Pimedus on termin, mida inimene kasutab valguse puudumisel toimuva kirjeldamiseks.

Lõpuks küsis noormees professorilt:

Söör, kas kurjus on olemas?

Seekord vastas professor:

- Muidugi, nagu ma enne ütlesin. Me näeme teda iga päev. Julmus, arvukad kuriteod ja vägivald kogu maailmas. Need näited pole midagi muud kui kurjuse ilming.

Sellele vastas õpilane:

- Kurjust pole olemas, söör, või vähemalt ei eksisteeri seda enda jaoks. Kurjus on lihtsalt Jumala puudumine. See on nagu pimedus ja külm – inimeste loodud sõna, mis kirjeldab Jumala puudumist. Jumal ei loonud kurjust. Kurjus ei ole usk ega armastus, mis eksisteerivad valguse ja soojusena. Kurjus on jumaliku armastuse puudumise tagajärg inimsüdames. See on selline külm, mis tuleb siis, kui soojust pole, või pimedus, mis tuleb siis, kui valgust pole.

Õpilase nimi oli Albert Einstein.

Elu mõtte otsijale või selle järele küsijale

Me elu on me elu ainus mõte
Doris Kareva

Me elu on me elu ainus mõte. 

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel

*  *  *  *  *  *  *

Igaüks reisib kunagi esimest korda. See esimene kord võib olla teisele poole maakera või kodukoha ligidal asuvasse tiba suuremasse linna. Vahet pole. Tähtis on see, et tunned kusagil sügaval hingesopis ära, et see nüüd ongi see. Sa oled päriselt teel. Kõik, mis su ümber parasjagu juhtub, pole mingi kuramuse hall argine rapsimine. Vastupidi - oled igapäevasest eemal, kõrgemal. Näed ühtäkki kõike kõrvaltvaataja pilguga. Sa oled avanud ukse, mille taga on veel üks maailm. Ukse, mis - okei - ei anna sulle kätte elu mõtet,  kuid suunab selle otsingutele. Edasi on kõik su enda kätes. Ise tead, kui kaugele oma tõenäoliselt vastuseta jäävate kompamistega lähed. Piirid seab su uudishimu, sul elujanu, su tahe saada sellelt kaduvüürikeselt hetkelt nimega "eksisteerimine" võimalikult palju/.../

Nii algab Myraka "Hakuna matata...". Tundus kaasahaaravalt kirjutatud raamat. Ja see katkend just haakus mu mõtetega. 

Aga, kui keegi küsib elu mõtte kohta, siis on hea vastus olemas -

Me elu on me elu ainus mõte

Pole tarvis üle mõelda ja mingit erilist sihti või põhjust otsida. Kui see kõik tuleb, siis tore on ja lisaboonus ja palju õnne...

Laulupeod tulekul (vol 2)

 Kui eile juba läks siin võimsate ja ägedate lugude presenteerimiseks, siis lisan täna kohe ühe juurde ka

"Oh, Kristus valgus oled Sa" rahvakoraal väga põnevas seades ja ettekandes:

Laulupeod tulekul

 Üks vägev lauluproov sai täna peetud. Suvel on tulemas vaimulik laulupidu Viljandis, mis pidi olema juba 2020. aastal. Kuna tol ajal elasime esimeses koroonalaines, siis jäeti pidu ära. Nüüd on siis uus katse. 

Tänane Tallinna proov oli igatahes paljutõotav! Tundus, et dirigendid jäid ka rahule. Eks iga laulja ise teab oma nõrkusi ja kohti, mis vajaksid veel harjutamist ja lihvimist...

Üks ilus lugu ka, mitte küll tänasest proovist:

"Lenda üles kurbtusest süda Isa poole, astu välja mureööst armuvalgusele...":