Elu mõtte otsijale või selle järele küsijale

Me elu on me elu ainus mõte
Doris Kareva

Me elu on me elu ainus mõte. 

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel

*  *  *  *  *  *  *

Igaüks reisib kunagi esimest korda. See esimene kord võib olla teisele poole maakera või kodukoha ligidal asuvasse tiba suuremasse linna. Vahet pole. Tähtis on see, et tunned kusagil sügaval hingesopis ära, et see nüüd ongi see. Sa oled päriselt teel. Kõik, mis su ümber parasjagu juhtub, pole mingi kuramuse hall argine rapsimine. Vastupidi - oled igapäevasest eemal, kõrgemal. Näed ühtäkki kõike kõrvaltvaataja pilguga. Sa oled avanud ukse, mille taga on veel üks maailm. Ukse, mis - okei - ei anna sulle kätte elu mõtet,  kuid suunab selle otsingutele. Edasi on kõik su enda kätes. Ise tead, kui kaugele oma tõenäoliselt vastuseta jäävate kompamistega lähed. Piirid seab su uudishimu, sul elujanu, su tahe saada sellelt kaduvüürikeselt hetkelt nimega "eksisteerimine" võimalikult palju/.../

Nii algab Myraka "Hakuna matata...". Tundus kaasahaaravalt kirjutatud raamat. Ja see katkend just haakus mu mõtetega. 

Aga, kui keegi küsib elu mõtte kohta, siis on hea vastus olemas -

Me elu on me elu ainus mõte

Pole tarvis üle mõelda ja mingit erilist sihti või põhjust otsida. Kui see kõik tuleb, siis tore on ja lisaboonus ja palju õnne...