Olen veidi kultuurne ka ikka olnud. Või kui asisemalt rääkida, siis kultuuri tarbinud. Sel aastal oleme teatris lausa kaks korda käinud juba. (Ma olen vist maininud, et abikaasa on meie peres see, kes pileteid sebib ja mind teatrisse kutsub. Kas pole mitte tore?!? Luksus lausa, ma ütleks!)
Esimene oli "Balti tragöödia" Linnateatris (baltisakslaste elust eelmise sajandi vahetuse paiku rasketel ja keerulistel aegadel; mõjus kuidagi väga päevakajaliselt, ikka need samad probleemid ja mured, mis siin ilmaserval olnud, suurte vastandumine omavahel ja sekka ka vastandumine väikestega) ja teine "Solist" Draamateatris (maailmakuulsa Eesti juurtega pianisti Käbi Laretei elust; olen mitmeid tema raamatuid ja temast lugenud, aga et see elu tal nii värvikas oli?!? Ju siis oli... Jälle väga kaasajas kõlapinda tekitav - lapsed/pere versus töö/karjäär. Ja ikka valituks osutus töö...) Mõlemad omamoodi head.
"Elu ja armastus" - Tammsaare romaani ainetel tehtud mängufilm. Vaadatud, klassika ikkagi! Vaadatav! Kommentaare olen kuulnud seinast seina. Mis ühele meeldis, see teisele absoluutselt mitte ja vastupidi. Nende kommentaaridega olengi rohkem kimpus olnud kui filmi endaga. Ei läinud suurte ootustega, vaid üsna valge lehena. Pärast tuli küll tahtmine originaalteos kätte võtta, et kuidas siis Tammsaarel seal oli... Aga nüüdseks on aeg läinud ja ka tahtmine üle läinud🙃 No ega seda vaba aega ka pole, kui kristalselt aus olla... Mäletan, et sarnane tahtmine käis minust üle ka siis, kui sai "Suvitajaid" vaadatud. Otsisin isegi raamatu välja (Juhan Smuuli "Muhu monoloogid"), aga sellega kõik muidugi päädiski.
Näis, kas ülejäänud aasta ka nii kultuurseks kujuneb🤔😆
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar