Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?
Tallinn: Hea Lugu, 2023
176 lk.
Viimati loetud raamat, mille neelasin paari õhtuga.
See on 18aastase Rapla koolitüdruku tundlikult kirja pandud romaan. Peategelane on päevikut pidav Linda, kelle esimene päevikusissekanne on tehtud 10aastasena. Sel päeval põgeneb ta vanemate tüli ajal koos oma noorema õega vanaema juurde.
Pärast keskkooli sõidab Linda elama välismaale ja suhtlus vanaemaga peaaegu kaob. Linda tuleb juba keskealise naisena pikemaks ajaks Eestisse alles siis, kui saab kuulda, et vanaema põeb Alzheimeri tõbe. Raamat on sissevaade nii noorte kui vanade inimeste tundeellu ja aitab mõista dementsuse all kannatavate inimeste sisemaailma.
Romaan valmis kooli praktilise töö käigus. Nii noore inimese sulest on tulnud lausa imekspandavalt hea ja tõsiseltvõetav kirjutis. Minu lugupidamine!
Päevikromaan. Kes päevikut on pidanud, teab, mida see endast kujutab. Vahepeal on (võivad olla) pikad pausid ja siis jätkatakse, tulles sageli tagasi varem kajastatud teemade juurde. Päevik hõlmab siin umbes 20 aastat.
Ainus asi, mis segadust tekitas, oli üks ajaga seotud seik - Vanaema suri juunis, aga raamatus on kirjas, et matused toimusid aprillis, kusjuures aastaarv oli sama...
No see minu tähenärimine, aga kuidagi häiris...
Paar mõtet, tsitaati raamatust ka:
Olin siis alati üksi, aga ma ei tundnud ennast kunagi üksi. Ma võisin niimoodi olla tunde.
Inimese probleem vist ongi see, et ei osata hinnata olevikku, tänast. Inimene vaatab ja vahel isegi elab juba tulevikus, süda on igavikku täis. Süda tavaliselt ei tule selle peale, et vahepeal võib eluratas seisma jääda, aken kustuda. Meie mõtleme ikka edasi, suvel talvest ja talvel suvest. Unistame, aga see teebki inimese eriliseks. Vaevalt koer või kass järgmisest suvest unistavad. Jah, see on ilus, sama vaba nagu suvi ja võrdne talve valgusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar